Vene diasporaa: dissidentide juurdevool ja Putini-meelse enamuse säilitamine

Üha halvenev sotsiaalmajanduslik olukord ja süvenevad repressioonid on viimastel aastatel viinud tohutute rahvahulkade lahkumiseni Venemaalt. Mõttekoja Atlandi Nõukogu asjatundjad on juba nimetanud seda nähtust „Putini väljarändeks“. 

2017. aasta andmetel leidsid teadurid, et Vladimir Putini valitsusajal on kolinud lääneriikidesse ligi kaks miljonit venemaalast. Teadurite analüüsi järgi kerkis 2017. aastal venelaste varjupaigataotluste arv USAs 24 aasta kõrgeimale tasemele, kusjuures 2016. aastal lahkus Venemaalt Läände neli korda rohkem inimesi kui 2011. aastal.

Möödunud suvel Levada Keskuse läbi viidud arvamusküsitlused näitavad, et välismaale tahaks kolida iga viies Venemaa elanik (22 protsenti), seejuures on näitaja 2017. aastaga võrreldes kasvanud seitse protsenti. Samal ajal väljendasid ligi pooled alla 24-aastased noored (48 protsenti) soovi emigreeruda. 

2021. aastal tekitas Aleksei Navalnõi toetajate vastane repressioonide laine uue tungi riigist lahkuda. Möödunud aasta kohta ei ole täpseid andmeid, kuid on teada, et Venemaalt oli poliitiliste vaadete ja tagakiusamise tõttu sunnitud mullu ära minema 1500 aktivisti ja ajakirjanikku.

Kõige populaarsemad poliitilise emigratsiooni sihtkohad olid Schengeni viisa hankimisega seotud raskustest hoolimata Balti riigid ja USA. Kuna viimastel aastatel on venemaalastel olnud peaaegu võimatu saada USA viisat, kasutavad uued emigrandid sinna minekuks eelkõige poliitilise varjupaiga taotluse esitamist Ühendriikide lõunapiiril. 

Kogemus Putini režiimi jõhkrusega

Uue laine emigrante iseloomustab eelkõige suur poliitiline aktiivsus, millele lisandub Venemaal pukis oleva režiimi vastasus. Paljude nende inimeste opositsioonilised vaated puudutavad aga pigem Kremli sise- kui välispoliitikat. Nad ei kiida heaks Venemaa agressiivsust välisriikide suhtes, aga see ei üllata neid, sest nad on Putini režiimi jõhkrust omal nahal tunda saanud. Selle laine emigrantide tähelepanu on suunatud neist Venemaale maha jäänud kaaslaste ja poliitvangide aitamisele.

Enamik viimase lainega, mille alguseks võib üldiselt pidada 2012. aastat, lahkunud emigrantidest nõustub arvamusega, et praegune ärev olukord Euroopa julgeolekus tuleneb vähemalt osaliselt USA ja Euroopa leebusest Putini ja tema režiimi suhtes. Samal ajal leiavad poliitemigrandid, et isiklikult Putini ja tema kaaskonna vastaste meetmetega saaks Venemaad kõige tõhusamalt heidutada, kasutatagu selleks siis sanktsioone või teisi seaduslikke mehhanisme, mis on lääneriikides niigi olemas. On vale küsida, kuidas heidutada Venemaad, küsida tuleb, kuidas heidutada Putinit.

Venemaalt oli poliitiliste vaadete ja tagakiusamise tõttu sunnitud mullu ära minema 1500 aktivisti ja ajakirjanikku.

Vene emigrandid, kes on USAs kaua elanud ega toeta Putini poliitikat, on kohalikul tasandil palju rohkem kaasatud ja üritavad isiklikult vastu seista Venemaa nn pehme võimu levikule USAs. Kõige sagedamini selgitavad oma rahvuskaaslastele Vene propagandavõtete kasutamist või vähemalt jagavad vene keeles tõest infot. Näiteks Wisconsini osariigis asuva Rocki maakonna volikogu liige Juri Raškin on mitu aastat käigus hoidnud oma YouTube’i kanalit, mille eesmärk on teavitada venekeelseid vaatajaid nii USAs toimuvast kui ka suurematest välispoliitilistest sündmustest.

Raškin on kindel, et mitte keegi ei tohiks hellitada illusioone, et olukord Venemaal muutub pikemas vaates paremaks. „See, mida Lääs tegi või ei teinud, ei ole nii tähtis kui see, mida ta võib teha praegu. Venemaa heidutamine tähendab kõigi nende riikide sõjajõudude tugevdamist, kellest võivad saada agressiooni ohvrid, ning arusaamist, et Vene riik punub edasi väärinfo ja valede võrku. Seepärast võib Kremli täistuuridel töötava propagandamasina peatamine olla Venemaa agressiooni ennetamiseks kõige toimivam, tähtsam ja ettenägelikum viis,“ arvab ta.

Vastuvõtlikud propagandale

Siiski ei piisa uutest emigratsioonitrendidest varasematele tagasikäigu andmiseks. Vaatlejate hinnangul toetab suurem osa Vene diasporaast endiselt Vladimir Putinit ja tema poliitikat. Näiteks võitis Vladimir Putin 2018. aastal presidendivalimised välismaal elanud venelaste seas palju suurema toetusega kui kodumaal. Isegi The Washington Post juhtis sellele fenomenile tähelepanu.

Muidugi ei kujuta valimistulemused endast absoluutset mõõdupuud, sest mõned emigrandid ei osale Venemaaga seotud protsessides, sealhulgas valimistel, ning mõned opositsioonilised venelased pooldavad valimiste boikoteerimist. Siiski on enamiku vene emigrantide valimiseelistused päris silmatorkavad ja pakuvad juba ainest mitte ainult teadusartiklitele, vaid lausa raamatutele.

Kreml on käima lükanud hulganisti ühinguid, foorumeid ja kongresse vene keelt rääkivatele kaasmaalastele, kes on avalikult välja öelnud, et nende eesmärk on taastada side „suure kodumaaga“.

Vene emigrandid on Kremli propagandale ja pehmele võimule vastuvõtlikud mitmel põhjusel. Esiteks tunnevad paljud Venemaalt lahkunud vajadust taastada kodumaaga psühholoogiline side, sest nad tunnevad end süüdlasena. Vene propagandamasin levitas tasapisi arusaama, et „vaenulikku“ riiki emigreerumine tähendab reetmist, kuni see mõte settis kuidagi inimeste alateadvuses, ja eriti nende hulgas, kelle lahkumine ei olnud seotud teisitimõtlemisega. Pärast otsust isiklikel (majanduslikel või karjääriga seotud) põhjustel Venemaalt lahkumise kasuks ei olnud need inimesed sugugi valmis, et neile hakatakse külge kleepima „reeturi“ silti.

Nõrkused, mida Kreml ära kasutab

Teadmine, et nad on riigiga vastuollu läinud, on neile traumaatiline ning justkui selle kunstlikult loodud dilemma spetsiaalseks lahendamiseks on Kreml käima lükanud hulganisti ühinguid, foorumeid ja kongresse vene keelt rääkivatele kaasmaalastele, kes on avalikult välja öelnud, et nende eesmärk on taastada side „suure kodumaaga“. Neist ühingutest käib enamikuga vaikimisi kaasas Kremli praeguse välispoliitika toetamine. Paljud emigrandid, kes võisid alguses olla poliitika suhtes isegi ükskõiksed, on aga hõlpsasti valmis selle kirjutamata reegliga kaasa minema, kui nad saavad sellisel juhul rahulikult välismaal edasi elada ja tunda samal ajal, et Venemaa on neile „andeks andnud“. Sellisele suhtumisele võib kergesti lisanduda vaenulikkus oma elukohariigi suhtes, mis on samuti kooskõlas Vene küünilise propagandaga, mille järgi on venelastel õigus elada „vaenlase“ riigis, kui nad kaitsevad seal oma kodumaa huve.

Vene võimuladvik on ammu üritanud välismaal elavatele venelastele luua eraldi keskkonda, mis oleks nende elukohariigist ideoloogilises ja vaimses mõttes ära lõigatud.

Teine nõrkus, mida Kreml ära kasutab, on vene emigrantide vajadus kultuurilise enesemääratluse järele. Paljud Venemaa välisministeeriumil toel asutatud või käigus hoitavad organisatsioonid on küll vormiliselt loodud kultuuri ja hariduse edendamiseks, aga salaja on need kaasatud Kremli lobitegevusse. Üldiselt ei ole selliste organisatsioonide tegevusest 90 protsendil mingit poliitilist iseloomu, aga kui inimesed osalevad nende organisatsioonide töös juba süvitsi, seisavad nad varem või hiljem silmitsi ka selle poliitiliste aspektidega.

2020. aasta sügisel olid mitmed venemeelsed aktivistid sunnitud USAst lahkuma, mille põhjuseks oli meedia andmetel asjaolu, et Föderaalne Juurdlusbüroo hakkas nende tegevust uurima. Selgus aga, et Kremli-meelse diasporaa aastate jooksul loodud tegelik ja virtuaalne suhtluskeskkond suutis end vägagi hästi taastoota. Kremlist sõltumatute kultuuri- ja haridusalgatustega ei ole välismaal elavad venelased kaugele jõudnud. Kõige sagedamini lükkavad uue laine emigrandid käima eneseabigruppe ja YouTube’i kanaleid, aga neil lihtsalt ei ole vahendeid kultuurikeskuste või täieõiguslike meediakanalite loomiseks.

Pettumus ja nostalgia 

Kolmandaks kasutab Moskva aktiivselt ära inimeste haavatavust nn emigrandikriisi ajal. Psühholoogide väitel teevad peaaegu kõik emigrandid läbi uue elukohariigi eemaletõukamise etapi, kaasa arvatud need, kes elavad uues riigis praegu rahulolevana. Psühholoogid kutsuvad järgmist etappi nostalgiaks, mis ei tähenda haiglast koduigatsust, vaid mööduvat etappi, mille kestel minevikku leinatakse ja jäetakse sellega hüvasti, mis on igati loomulik.

Paljudest teguritest sõltuvalt võivad pettumuse ja nostalgia etapp olla suhteliselt lühikesed ja avaldada pinnapealset mõju, aga need võivad ka kaua kesta ja areneda edasi päris depressiooniks. Nende etappide käigus võib n-ö stagneerumine avalduda selleski, et sukeldutakse jäägitult venekeelsesse keskkonda, milles pöördutakse eriti just säärase seltskonna poole, kes ei käi läbi kohalike elanikega, vaatab Vene televisiooni, mis toetab vägagi tihti Kremli poliitikat, ja on uue elukohariigi suhtes vaenulik. Niisugune käitumine kujutab endast samuti teataval moel eemaldumist uuest riigist, st emigratsiooniprotsessi käigus tekkivat nn siseemigratsiooni.

Kuna Vene võimuladvik on ammu üritanud luua välismaal elavatele venelastele eraldi keskkonda, mis oleks nende elukohariigist ideoloogilises ja vaimses mõttes ära lõigatud, võib sellesse sukeldumine tõsiselt takistada uude ühiskonda sulandumist, mis tähendab, et psühholoogiline lõhe emigrantide ja nende uue elukohariigi vahel läheb järjest laiemaks. Säärasest keskkonnast, mida kriisi olukorras tajutakse lohutust ja heaolutunnet pakkuvana, võib hiljem saada psühholoogiline lõks. Seetõttu ongi tähtis luua programme, mis aitavad emigrantidel uues riigis kohaneda või vähemalt kasvatada nende teadlikkust emigrandikriisist kui sellisest.