jaanuar 28, 2009

Samuel Huntington, R.I.P: mis jääb ellu, mis jääb mällu

Harvardi poliitikateadlane Samuel P. Huntington suri möödunud aasta jõululaupäeval, ent tema tees tsivilisatsioonide paratamatust kokkupõrkest tekitab Mumbai pommiplahvatuste ja Gaza raketiraksatuste taustal endiselt elevust.

Harvardi poliitikateadlane Samuel P. Huntington suri möödunud aasta jõululaupäeval, ent tema tees tsivilisatsioonide paratamatust kokkupõrkest tekitab Mumbai pommiplahvatuste ja Gaza raketiraksatuste taustal endiselt elevust.


Maria Mälksoo

Samuel Huntington, R.I.P: mis jääb ellu, mis jääb mällu

Harvardi poliitikateadlane Samuel P. Huntington suri möödunud aasta jõululaupäeval, ent tema tees tsivilisatsioonide paratamatust kokkupõrkest tekitab Mumbai pommiplahvatuste ja Gaza raketiraksatuste taustal endiselt elevust.
Tsiviilmilitaarsuhete teoreetikuna alustanud Huntingtoni pärand rahvusvaheliste suhete mõtestamises on laias laastus taandatav ainevalla akadeemiliselt uurimisväljalt kõrvalseisja jaoks ehk liigelementaarselegi tõdemusele “kultuur on tähtis”. Rõhutab ju tema 1993. a sõnastatud ning 1996. a raamatumõõduliseks laiendatud idee tsivilisatsioo­nide vääramatutest kokkupõrgetest kultuuriliste identiteetide, sümpaatiate ja antipaatiate keskset rolli külma sõja järgses maailmapoliitikas. Klassikaline poliitikateadus, eriti selle Ameerika versioon, on traditsiooniliselt olnud küllalt skeptiline kultuuriliste faktorite kaasamise suhtes konfliktianalüüsi, taandades need reeglina vaid taustategureiks riikidevahelistes poliitilise ja majandusliku võimu üle peetavates võitlustes. Huntingtoni jaoks määravad aga just kultuurilised ja religioonipõhised erinevused sõdade loogika külma sõja järgsel ajastul. “Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine” (eesti k 1999, Fontes) ongi ennekõike katse (liberaaldemokraatia võidukäiku ja ajaloo lõppu kuulutajate kiuste) sõnastada rahvusvaheliste suhete uus juhtparadigma pärast globaalse bipolaarse ideoloogilise vastasseisu kadumist, kus rivaalitsevad tsivilisatsioonid on paratamatult põrkuma määratud. Kuigi Huntington nägi USA-le peamist konkurenti Hiinas, on tema teooria teljeks ikkagi Lääne- ja islamitsivilisatsioonide vastasseisu prognoos nende tsivilisatsioonide murrangujoontel või piiridel.
Huntingtoni eeldus tsivilisatsioonidevaheliste eraldusjoonte selge tõmbamise või­malikkuse kohta on ühtlasi tema teooria kritiseeriruimaks kitsaskohaks. Arvestades islami ja lääne ajaloolist läbipõimitust ja mõlemasuunalist pidevat kultuurivahetust, nagu näitab antropoloog Jack Goody oma hiljutises poleemilises raamatus „The Theft of History” (Cambridge University Press, 2007), on küsitav Huntingtoni väide tsivilisatsioo­nide sajanditepikkuse olemusliku kultuurilise eraldatuse kohta. Õigem oleks vast järeldada, et tänane islami- ja läänemaailm on kujunenud just vastastikuste kokkupuu­dete ja ajaloolise läbikäimise tulemusena. Huntington manab mahlakalt „islami veriseid piire”, ent kus lõppeks jooksevad need piirid tänases Euroopas, mille südames elab märkimisväärne moslemikogukond? Kas valdavalt Läänes haritud 11. septembri terrorirünnakute organiseerijad on üldse kvalifitseeritavad „puhta islami” esindajatena? Huntington käsitleb tsivilisatsioone ajaloos suhteliselt püsivate ning staatiliste moodus­tistena, võttes nendevahelisi piire sisuliselt loomulike ja etteantutena ning ignoreerides identiteetide voolavust ja ümberpainutatavust. Nii on Huntington süüdi moodsa sot­siaalteaduse surmapatus – essentsialismis -väites näiteks, et moslemid kalduvad üldiselt vägivallale, ning teenides seega postkolonialistlike kriitikute ägeda pahameele. Huntingtoni tees moslemite loomupärasest konfliktsusest tugineb küll kvantitatiiv-ajaloolisele ülevaatele moslemite osalusest sõjalistes konfliktides, ent millegipärast ei vaatle ta sarnase luubiga Lääne osalust vägivaldseis kokkupõrgetes, ehkki kahes maailmasõjas hukkunute arv ületab julgelt Huntingtoni välja toodud „islami perimeetri konfliktides” surmasaanute oma. Ilmsesti ei loe Huntington Natsi-Saksamaa ega Nõuko­gude Liidu “vägitegusid” Lääne “vägivaldse pärandi” osaks. Huntingtoni lähenemisele on süüks pandud ka teleoloogilisuse kalduvust tõlgendada minevikusündmusi oleviku vaatepunktist. Väites, et tsivilisatsioonidevahelised veendumuste ja tõekspidamiste kokkupõrked viivad sõdadeni, ning jättes samas arvestamata, et sõda on omakorda põ­hiliseks kultuure ümberkujundavaks jõuks, jääb Huntingtoni teooria liiga üheplaaniliselt ettemääratuks.
Põhjendamatuks Huntingtoni teoorias on peetud ka islami taandamist üheks tsivilisat­siooniks ning rohmakate üldistustega, nagu seesinane islam ja Lääs, teaduskirjutuses opereerimist üldiselt. Samas on selge, et poliitikas ja meedias enamasti just niisuguste arhe- ja ideaaltüüpiliste mõttekonstruktsioonide najal toimetataksegi, detailidele suure­mat tähelepanu pööramata. Huntingtoni töö peegeldab paljuski rahvusvaheliste suhete distsipliini sisepingeid eneseleidmisel poliitika ja teaduse vahel. Algselt “praktilise teadusena” ellu kutsutud rahvusvaheliste suhete akadeemiline uurimine on poliitika-väljaga ikka nabanööri pidi seotud olnud, põhjustades ajuti analüütikute skisoidset visklemist teaduslike uurimisstandardite ning “printsile” arusaadavas keeles rääkimise vahel. Näikse nagu oleks poliitikateadlaste tunnetatud tarve olla võimukandjaile vajalik võrdelises seoses nende päritoluriigi mõjukusega maailmapoliitilisel areenil. Sestap ka valdavalt USA akadeemiast lähtuvad katsed mõtestada rahvusvahelisi suhteid suurte ja ajakirjanduslikult kõlavate narratiivide kaudu, mis oleksid hoomatavad ja “söödavad” ka laiemale publikule. Ajalooliste nüansside suhtes tundlikumaid ning terminoloogilist täpsust taotlevaid tõsiteadlasi ajab niisugune lähenemine muidugi marru, nagu näitlikus­tab ka kuulsa orientalismikriitiku Edward Saidi jõuline vastandumine Huntingtonile.1 Huntingtoni ja Saidi intellektuaalne kokkupõrge on heaks illustratsiooniks põliseid vastuolusid jutlustava primordialisti põrkumisest ajalooliste detailide osas oluliselt „lcuulatavama” konstruktivistiga.
Saidi kriitikaga Huntingtoni aadressil võib paljuski nõustuda, eriti puutuvalt Huntingtoni eurotsentristlikku kalduvusse näha Läänt sisuliselt sotsiaalteaduslike arutelude ja võrdluste normatiivse algpunktina. Hilisemates kommentaarides oma raamatule püüab Huntington siiski ümber lükata tema aadressil lennutatud süüdistusi tsivilisatsioonidesisese dünaamika ja mitmekesisuse eiramise kohta, kinnitades näiteks, et islam on de facto vähemühtne kui ükski teine tsivilisatsioon. USA terrorismivastase sõja taustal antud intervjuudes on Huntington ka rõhutanud, et Lääs peaks võtma moslemimaailma suhtes rahulikuma hoiaku ning püüdma nende muredesse empaatiaga suhtuda. Huntington ei ole seega siiski pime islami erinevate voolude ja moslemimaailma mitmekesisuse suhtes, rõhutades näiteks, et kokkupõrked ei leia aset ainult tsivilisatsioonide vahel, vaid ka nende sees. Vaevalt saab Huntingtoni pidada ka poliiti­liselt angažeeritud ideoloogiks niisugusel määral, nagu Said talle süüks pani. Isegi, kui Huntington möönis, et USA võiks Lähis-Idas demokraatiat ja inimõigusi edendada, oli ta ometi selgelt teadlik, kui keeruline niisugune ideede eksport tegelikkuses on. Erinevalt oma “paradigmaatilisest vastandmõtlejast” Fukuyamast oli Huntington selgelt skeptiline Ameerika väärtuste universaalsuse osas, kutsudes ameeriklasi pigem tunnetama oma ideaalide levitamise piire.
2001. aasta 11. septembri järel on keerutatud palju vahtu Huntingtoni apokalüptiliste ennustuste isetäituvuse teemal. Nõndanimetatud ennasttäitvate ennustuste (self-fulfilling prophecies) probleem juhib tähelepanu igavesele küsimusele teadlase vastutuse piiridest. Huntingtoni tsivilisatsioonide kokkupõrke ettekuulutus näitab muuhulgas kujukalt, et teadlasel on keeruline, kui mitte HH võimatu, kontrollida oma teooriate valikulist tõlgendamist ning väärkasutamist teiste inimeste poolt. Lõppeks nopiti ju ka Eesti 1990ndatel “Läände viijate” poolt Huntingtoni teooriast üles vaid meile kasulik segment lääne- ja idakristluse piiri kulgemisest mööda Narva jõge, et ajada naksakamaks väheldane marssalikepike meie NATOsse saamist toetavate argumentide paunas. Huntingtoni teadlasevastutus Lääne ja islami vahelise kokkupõrke prognoosi­mise eest Läänele viimastel aastatel tehtud terrorirünnakute ning Bushi administrat­siooni poolt “islamifašismile” kuulutatud sõja taustal sarnaneb seetõttu pigem Jerome D. Salingeri osalusega John Lennoni traagilises surmas, kuivõrd Lennoni mõrvar Mark Chapman oma teole just romaanist “Kuristik rukkis” inspiratsiooni olla ammutanud.
______
1 Vt Edward Said, „The Clash of Ignorance”, The Nation, 4. oktoober 2001.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar