Noor lõvi ja papist tiiger

Osama bin Ladeni klassiruumi seinal rippus maakaart. Muidu kaart nagu kaart ikka, milliseid leidub igas Euroopa koolis. Kui poleks olnud kahte erisust. Esiteks oli Jeddah’ linna Al-Thagheri keskkooli (ingl k: Al-Thagher Model School) seinale paigutatud kaardi geograafiliseks keskpaigaks Meka. Teiseks olid kaardil kujutatud riigid üksteisest eristatud ainult kolme värviga: rohelisega olid kujutatud moslemiriigid, helerohelisega arvuka moslemivähemusega maad ning kõik ülejäänud olid tähistatud halliga.

Mitte et Al-Thagheri kooli näol oleks tegemist olnud islamistliku õppeasutusega, kaugel sellest. Või pigem isegi vastupidi. Õpilased kogunesid küll igal keskpäeval pikkadesse ridadesse ühispalvuseks, kuid Al-Thagher ise oli sekulaarne õppeasutus.

Koolipoisid ei kandnud mitte Saudi Araabia traditsioonilist toogasarnast rõivastust, vaid Inglise ja Ameerika erakoole matkivat vormirõivastust. Lips, valge triiksärk, viigipüksid, mustad kingad. Talvel ka pintsak. Inglise keele õpetajad olid pärit Suurbritanniast ja Iirimaalt, tugev rõhk oli matemaatikal. Kõik nii, nagu ühele eliitkoolile kohane. Sest tegemist oligi eliitkooliga. Kui Saudi Araabia esimene kuningas Abdul Aziz bin  Saud Al-Thagheri 1950ndatel asutas, oli tegemist kuningriigi esimese ja ainukese moodsa lääneliku keskkooliga. Selleks ajaks, kui 11-aastasest Osamast 1968. aastal Al-Thagheri õpilane sai, oli Saudi Araabias läänelikke õppeasutusi teisigi. Kuid Jeddah’ eliidi jaoks oli Al-Thagher siiski Keskkooliks suure algustähega – seal õppisid kohaliku ärieliidi ning kuningakoja võsud.

Ja õpilasi jagus, sest kuigi Saudi Araabia pealinnaks on Riyadh, oli ja on maa majanduskeskuseks ja mereväravaks siiski Jeddah. Riyadh kujutab endast kaugele sisemaale rajatud administratiivkeskust – enne kui kuningas Abdul Aziz eelmise sajandi esimestel kümnenditel otsustas sellest oma trooni asukoha teha, oli Riyadh tähtsusetu kõrbekolgas. Kahe ja poole tuhande aastase ajalooga Jeddah on seevastu alati olnud oluliseks kauba- ja mereteede sõlmpunktiks ning Al-Hijāzi, Saudi Araabia olulisima piirkonna tähtsaimaks linnaks. Muidugi, Meka ja Mediina järel. Kuid ka Mekast on Jeddah’t raske lahutada: kaks linna asuvad lähestikku ning sajandeid on Mekasse suunduv palverändurite vool kulgenud just läbi Punase mere kaldal asuva Jeddah.

See tänaseks rohkem kui kolme miljoni elanikuga linn on bin Ladenite perekonnaloos olulisel kohal. Jeddah oli koht, kus Osama isa Mohammed bin Laden pani aluse oma ärile, millest hiljem kasvas välja Saudi Araabia üks mõjukamaid korporatsioone. Jeemeni immigrandist Mohammed oli 1925. aastal Jeddah’sse saabudes 17-aastane puruvaene nooruk. Ajaks, mil ta 1967. aastal lennuõnnetuses hukkus, oli ta olnud abielus vähemalt 22 korda ning 54 lapse isa. Osama – see nimi tähendab araabia keeles „noor lõvi“ – oli tema 17. laps ning ainukene järeltulija lühikesest abielust Süüria päritolu Alia al-Ghanemiga. 1956. aastal Mohammediga abielludes oli Alia 14-aastane. Järgmisel aastal sündis Osama. Peatselt Mohammed lahutas abielu Aliaga ning korraldas tüdruku abielu oma korporatsiooni keskastme ametnikuga, majanduslikult heal järjel Mohammed al-Attasega. Al-Attasele jäi Alia ainukeseks naiseks, paaril sündis lisaks Osamale veel neli last.

Jeddah on lahutamatult seotud Osama kujunemisega isikuks, kes muutis bin Ladenite perekonnanime kurikuulsaks üle maailma

Ning Jeddah on lahutamatult seotud ka Osama kujunemisega isikuks, kes muutis bin Ladenite perekonnanime kurikuulsaks üle maailma. Siin kujunes välja Osama maailmapildi vundament. Selle maailma- ja elutunnetuse keskmeks said Meka ning islam. Teisalt kujunes Osamast enesest omalaadne Meka džihadistide kogukonnale, kelle vaimsel kaardil eksisteeris kolm värvi: roheline, heleroheline ning hall.

See protsess kestis aastakümneid ning sai alguse erinevate asjaolude – isiklike ja üldiste –kombineerumisest ning juhuslikest kokkulangevustest.

Kas kaheksandas või üheksandas klassis aastal 1971 või 1972 sai Osama ettepaneku liituda Al-Thagheris pärast tunde toimuva koraaniuurimise ringiga. Kümmekonnale edukamast õpilasest Al-Thagheri poisile mõeldud klassivälist ringi vedas noor karismaatiline Süüria päritolu kehalise kasvatuse õpetaja. Vanuselt kahekümnendate teises pooles süürlane oli pikk ja heas sportlikus vormis, enesekindel ja tasakaalukas, aga hea huumorimeelega, ning  moodsa lühikese habemega. Sõnaga: noore populaarse meespedagoogi musternäidis, kes väliselt ei meenutanud millegagi islamifundamentaliste.

Koraaniringi loogika oli lihtne. Pärastlõunal, kui kohustuslikud koolitunnid lõppenud, kogunesid poisid kooli teisele korrusele ning võtsid koos õpetajaga läbi mõne lõigu pühakirjast. Pärast seda võisid nad mängida jalgpalli. Jalgpall oli teismeliste saudi poiste hulgas populaarne ning süürlasel oli ligipääs spordivarustusele. Meeldiv oli ühendatud kasulikuga, sest õpetaja lubaduse kohaselt oleks poistel kooli lõpuks kogu koraan selge olnud. Ajapikku venisid koraanilugemised aga üha pikemaks ning jalgpalli osakaal jäi väiksemaks. Pühakirjalugemisele lisandus järjest enam arutelusid ning süürlane asus rääkima üha enam hadith’eid, prohveti ja tema kaasaegsete elust ning tegevusest jutustavaid pärimusi. Hadith’id omakorda seondusid aja kulgedes üha vähem Muhamedi-aegse klassikalise narratiiviga ning võtsid üha enam kaasaegse ilme. Vägivaldsete lugude osakaal suurenes süürlase jutus järjest enam. Kuni ühel päeval jutustas süürlane loo poisist – „samasugusest nagu teie, umbes teie eas“ –, kes oli leidnud tõelise usulise pühendumise, kuid kelle isa seisis oma poja ja Allahi vahele. Jutustus arenes ja pinge kasvas, kuni saabus kulminatsioon: poiss võttis revolvri ning lasi oma isa maha. „Selles majas, kiidetud olgu Allah, võitis lõpuks tõeline usk,“ lõpetas õpetaja. Ühele koraaniringi poistest oli see liig. Enam ta pärast tunde süürlase juurde ei läinud, aastakümneid hiljem rääkis toona toimunust aga bin Ladenite perekonnast raamatu kirjutanud Ameerika ajakirjanikule Steve Collile. Osama käis nendel pärastlõunastel kogunemistel aga edasi.

Osama keskkooliikka jõudmise ajaks oli Al-Thagheris juba välja kujunenud kindel usuaktivistidest noorukite ring. Nad lasid oma teismelisehabemetel vabalt kasvada, keeldusid triikimast oma vormisärke ning käärisid üles viigipükste sääred, et sarnaneda võimalikult palju prohveti ja tema kaasaegsetega. Vahetundidel peeti koolis aktiivseid vaidlusi islamistide ja panaraabia ideoloogiat pooldavate poiste vahel selle üle, millise arengutee peaksid moslemimaad valima – islamiseadustest tuleneva või sekulaarse-sotsialistliku. Osamast oli toonaseks saanud Al-Thagheri islamistide üks juhtkujusid, kuid tema käitumine polnud samas oluliselt muutunud. Ta oli endiselt veidi häbelik, leebe, alati viisakas – kuigi mitte enam sama vaikne kui varem.

Süürlasest kehalise kasvatuse õpetaja sattumine Osama eluteele oli osalt küll juhus, kuid osalt ka toonase poliitilise olukorra ning Saudi Araabia juhtkonna poliitiliste valikute tagajärg. Mõjukast kroonprintsist Faisalist oli 1964. aastal ametlikult saanud Saudi Araabia kuningas (ametliku nimega Faisal bin Abdul Aziz al Saud, troonil 1964–1970), kes algatas maa jõulise moderniseerimise programmi. Ehitati teid ja kommunikatsioonitaristut, kuid kuningas arendas ka koolivõrku. Saudi Araabias, mille elanikkond alles põlvkonna eest oli olnud valdavalt kirjaoskamatu, polnud aga piisavalt pedagooge lihtsalt võtta. Egiptuses ja Süürias võimul olevad sekulaarsed Baathi partei režiimid surusid samal ajal jõuliselt maha islamistide, eriti Moslemi Vennaskonna liikmete tegevust. Paljud neist leidsid varjupaiga Saudi Araabias, sest esiteks vajas Faisal haritlasi ning teiseks oli kuninga hinnangul tegemist oma usu pärast ebaõiglaselt tagakiusatutega. Poliitilise tegevuse harrastamine kuningriigis oli rangelt keelatud, kuid klassivälised koraaniringid ei kujutanud enesest võimude hinnangul ohtu.

Teiseks juurutas Faisal kuningriigis teadlikult islamiväärtuste ja -traditsioonide rangemat järgimist, nähes selles kaitsekilpi ja vastumürki kommunismile ning sekulaarse võimupöörde ohule. Egiptuses, Süürias ja Iraagis olid alates 1950ndatest järjest sõjaväeliste riigipööretega võimule tulnud sekulaarsed valitsused, mis pärast 1956. aasta Suessi kriisi said üha enam abi ja toetust Nõukogude Liidult.

Rohelisega olid kujutatud moslemiriigid, helerohelisega arvuka moslemivähemusega maad ning kõik ülejäänud olid tähistatud halliga.

Kuningriigi lõunapiiril, Saudi Araabiale eluliselt olulises Jeemenis käis 1962–1970 Egiptuse presidendi Gamal Nasseri mahitatud ja toetatud sõda. Selles osalesid ühelt poolt Põhja-Jeemeni kuningriigi vastu mässu tõstnud sõjaväelased, Egiptuse sõjalised nõustajad ja regulaarväed (tippajal oli neid Põhja-Jeemenis ligi 70 000) ja  teiselt poolt Jeemeni rojalistid, Saudi Araabia regulaarväed ning Briti ja USA nõustajad. Nasseri levitatav panaraabia ideoloogia (ja Nasseri selja taga seisev Nõukogude Liit) kujutas saudide kuningriigile otsest ja tõsist ohtu ning sellele oli Faisal otsustanud vastu astuda.

Õpingute ajal Jeddah’ Kuningas Abdul Azizi Ülikoolis 1970ndate lõpus liitus Osama arvatavasti ametlikult Moslemi Vennaskonnaga. Tema ülikooliaegsete õppejõudude hulka kuulus näiteks egiptlane Muhammad Qutb, kelle vend oli ei keegi muu kui Moslemi Vennaskonna üks silmapaistvamaid vaimseid liidreid läbi aegade, Sayyid Qutb. Sayyid Qutbi traktaat „Verstapostid“ on tänaseni üks kõige mõjukamaid klassika valda kuuluv džihadistliku kirjanduse teos. Mõningatel andmetel oli Osama õppejõudude hulgas ka palestiinlane Abdullah Azzam, hiljem legendiks muutunud džihadistlik ideoloog ja Osama hilisem mentor.

1979. aastal Osama ülikooliõpingud katkesid. See oli islamimaailmas märgiline aasta. Iraanis pühkis islamirevolutsioon minema šahhirežiimi. Novembris vallutas ligi poolsada islamistliku sekti relvastatud liiget moslemimaailma pühima paiga, Meka Suure mošee ning võttis pantvangi seal viibinud palvetajad. Kaks nädalat väldanud pantvangikriis lõppes Saudi julgeolekujõudude (mõningatel andmetel ka riiki saabunud Pakistani eriüksuste) verise rünnakuga. Hukkunuid oli sadu, sündmus vapustas kuningriiki ja tervet islamimaailma. Islamabadis tegi märatsev rahvahulk rünnaku järel maatasa Ameerika saatkonna. Ning aasta lõpus algas Nõukogude vägede invasioon Afganistani. Mis omakorda tähendas Osama bin Ladeni selle eluetapi algust, mis muutis ta lõpuks kurikuulsaks üle terve maailma.

Väidetavalt oli Osama esimene kokkupuude Afganistani sõjaga 1980. aastate algul, mil Salem bin Laden – surnud patriarh Mohammedi vanim poeg ning perekonna ja kontserni toonane juht – võttis oma poolvenna kaasa reisile Peshāwari. Osama külastas Peshāwari lähedal asuvaid afgaani põgenikelaagreid ning tegi nähtust koduvideo, mis pidi aitama Saudi Araabias koguda afgaani põgenikele mõeldud annetusi. Järgnevatel aastatel sai Osamast kiiresti üks juhtivaid annetustekogujaid ja vahemehi Saudi Araabiast ning mujalt alguses põgenikele, aga siis juba mudžahiididele mõeldud rahasummade suunamisel.

Tema keskkooliaegsest bioloogiõpetajast Ahmed Badeebist oli 1980ndate keskpaigaks saanud Saudi Araabia toonase luureülema prints Turki al-Faisali kabinetiülem. Osamast omakorda sai vahemees Badeebi ja Afganistani võitlejate vahel, kelle kaudu Saudi luureteenistus toimetas Peshāwari sadu miljoneid mudžahiididele mõeldud dollareid.

Papist tiiger sai noore lõvi lõpuks kätte. Ja pistis nahka.

Osama ampluaasse lisandus ka Afganistani võitlejate toetuseks mõeldud propagandategevuse kureerimine koos Abdullah Azzamiga ning afgaani võitlejatele treeninglaagrite ning neid toetava taristu rajamine, kasutades bin Ladenite perefirmast saadud ehitustehnikat. 1987. aastal osales Osama juba väejuhina lahingus. Ta oli asutanud omaenese, ainult araabia vabatahtlikest koosneva väikese treeninglaagri, mida 1987. aasta mais ründasid Nõukogude spetsnaz’i ja õhudessantvägede üksused. Paktīā provintsis Pakistani piiri lähistel toimunud Jaji lahing oli marginaalne, sest 100–200 mehest koosnenud Osama väeüksus kandis paari nädala jooksul suuri kaotusi ning mingit olulist tähendust sellel kokkupõrkel polnud. Küll aga kajastas seda kokkupõrget aktiivselt araabia press ning päev päeva järel ilmunud reportaažid tegid Osamast kodumaal sõjakangelase.

Afganistani sõda sai peatselt läbi, kuid Lähis-Idas algas järgmine konflikt: 1990. aastal tungisid Saddam Husseini väed Kuveiti. Osama veenis Saudi Araabia juhtkonda lükkama tagasi USA vägede kuningriigi pinnale paigutamine, lubades Saddami vastu  mobiliseerida 100 000 moslemist vabatahtlikku. Kuningakoda lükkas tema idee pikemalt kaalumata kõrvale. Seda võib pidada Osama Lääne-vastase sõjakäigu mõtteliseks alguspunktiks.

1993. aastal ründasid Somaalia mässulised riigi pealinnas Mogadishus kohalikku sõjapealikku jahtivaid USA erivägesid. ÜRO egiidi all teostatava rahuvalvemissiooni osaks olev operatsioon lõppes 19 Ameerika sõduri hukkumise ja enam kui 70 haavatasaamisega. Väidetavalt oli Osama hiljem möönnud, et Mogadishus toimunu puhul oli tegemist esimese tema rahastamisel ja toetusel toimunud rünnakuga USA vastu. Rünnakuga, mille järel Osama nimetas Ühendriike põlglikult „papist tiigriks“.

Selle aasta 1. mail ründasid USA eriüksused Osama bin Ladeni peakorterit Pakistanis Abbottabadi linnas. Papist tiiger sai noore lõvi lõpuks kätte. Ja pistis nahka.