Jäta menüü vahele
1. aprill 2021

Kuuldused sõjast: Venemaa üllatab taas Ukrainas?

Kuum infosõda, hiiliv eskaleerumine ning teised hoiatavad märgid ja arengud viitavad sellele, et Venemaa valmistub uueks rünnakuks Ukraina vastu. Kas oodata on Donbassi annekteerimist, täieulatuslikke sõjalisi operatsioone või Venemaa „rahuvalvajate“ paigutamist Ukrainasse?

James Sherr OBE
James Sherr OBE

RKK Eesti Välispoliitika Instituudi vanemteadur

Isehakanud Donetski Rahvavabariigi väed osalesid 2020. aasta augustis Donetski linna lähedal sõjaväeõppustel.
Isehakanud Donetski Rahvavabariigi väed osalesid 2020. aasta augustis Donetski linna lähedal sõjaväeõppustel. 3. märtsil teatas Donetski rahvavabariigi nn omakaitse ennetavate löökide alustamisest kaitseks „Ukraina terrori“ vastu. Foto: EPA/Scanpix

Venemaa, Ukraina, OSCE ja Donbassi kahe isehakanud rahvavabariigi tunnustamata juhtide Minski kokkuleppe (5. september 2014) rakendusmeetmete paketi allkirjastamisele 12. veebruaril 2015 on järgnenud madala intensiivsusega konflikt, mille käigus hukkunud rohkem Ukraina sõjaväelasi kui vahetult pärast konflikti puhkemist Ukraina lõuna- ja idaosas.1

Ometi ei ole see fakt takistanud paljusid Läänes käsitlemast praegusi ebakindlaid olusid uue status quo-na. Tegelikult ei saavutatud Minskis sõlmitud kokkuleppega midagi enamat kui väga vaieldavat vaherahu, mida pidevalt eiratakse. Vaatamata järgnenud arvukatele läbirääkimistele, sealhulgas kahele tippkohtumisele, ei ole lahkarvamused kokkulepe sisust ja sellega kaasnevatest kohustustest karvavõrdki vähenenud.

Lisaks veendumusele, et selline ongi nüüd status quo, on juured alla võtnud teinegi uskumus – nimelt, et Venemaa on selle olukorraga rahul ja püüab seda ratifitseerida. See uskumus tugineb kahele paikapidavale ja kahele ekslikule oletusele.

Kremli hinnangul tagavad Minski lepped nn rahvavabariikidele koha Ukraina võimustruktuurides ja annavad neile de facto vetoõiguse Ukraina põhikursi üle otsustamisel. See ei ole aga vastuvõetav Ukrainale.

Esimese paikapidava oletuse järgi ei saa Ukraina taastada nn eraldatud aladel (отдельные районы) ega riikidevahelisel piiril kontrolli Venemaa nõusolekuta seni, kuni Venemaa on see, kes neid kontrollib. Teiseks, et seni, kuni kestab selline olukord, on päevakorrast maas Ukraina liitumine NATO-ga.

Esimene ekslik oletus on aga see, et Venemaa eesmärgid piirduvad nende saavutustega. Vastupidi, endise presidendi Dmitri Medvedevi sõnul oli isegi Boris Jeltsini ajal Venemaa peamine eesmärk „ühtlustada kahe riigi areng“, mida 2014. aastani püüti saavutada jõulise diplomaatia ja leebe sundusega, seejärel aga hübriidsõja kaudu.

Kremli arvates tagavad Minski lepped nn rahvavabariikidele koha Ukraina võimustruktuurides ja annavad neile de facto vetoõiguse Ukraina põhikursi üle otsustamisel. See ei ole aga vastuvõetav Ukrainale. Senini on samal arvamusel ka Ukraina nn Normandia partnerid Prantsusmaa ja Saksamaa, samuti USA. Seega on vaherahust kujunenud Venemale ärritav takistus teel oma eesmärkide poole. See ebakõla paljastab teise eksliku oletuse õõnsuse: kuni toimib diplomaatia ja räägitakse omavahel, ei puhke uuesti ka konflikt. Kuid diplomaatiline paigalseis ei tähenda sama, mis konflikti „külmutamine“.

Zelenskõi konalik algus

Hoolimata suurest eufooriast väljaspool Venemaad tegi Kreml pärast Volodõmõr Zelenskõi presidendiks tõusmist 2019. aasta aprillis järelduse, et Zelenskõi on nõrk, tema administratsioonis valitsevad lahkhelid ning teda saab ära kasutada Venemaa huvides.

Peaaegu kohe ilmnes, kuivõrd erinev on Zelenskõi leplik lähenemine Petro Porošenko põikpäisusest. Kuigi Ukraina välisministeeriumi ja relvajõudude spetsialistele see ei meeldinud, sai Moskvaga suhtlemise kanalite haldajaks diplomaatilise kogemuse ja sõjaväelise pädevuseta Zelenskõi kantseleiülem Andri Jermak. 22. juulil 2020. aastal sõlmitud „täielik ja üleüldine“ relvarahu tingimustel, mis Ukraina relvajõudude hinnangul olid sandistavad ja teostamatud, vaid kinnitas Kremlile Zelenskõi koostöövalmidust.2

Mingil põhjusel aga Zelenskõi suhtumine muutus, ja sama võib öelda ka Saksamaa ja Prantsusmaa kohta. Nüüdseks on teada, et 2019. aasta detsembri tippkohtumise eel koostas Riiklik Julgeoleku- ja Kaitsenõukogu viis stsenaariumit Minski ummikust väljumiseks. Kuigi neid ei ole endiselt avaldatud, võisid need olla põhjuseks, miks Zelenskõi tundis end tippkohtumisel nii enesekindlalt.

Aneurüsmi eemaldamine

Alles hiljaaegu, 2021. aasta jaanuaris teatas endine president Leonid Kravtšuk, Viktor Medvedtšuki mantlipärija kolmepoolses kontaktrühmas, et Medvedtšuki osalemine Ukraina pantvangide vabastamises lõpetatakse. See oli julge samm. Juba mitu kuud oli Medvedtšuk Venemaa toetusel Zelenskõile peale surunud Hobsoni valikut: nõustuda vangide vahetamisega tema juhtimisel ja nii, et see oleks talle poliitiliselt kasulik, või peatada kogu protsess, mis oleks kahjustanud Zelenskõi nii humanitaarseid eesmärke kui ka tema populaarsust.

Kuid need sammud tähistasid kõigest Medvedtšuki hädade algust. Alates ajast, mil endine president Leonid Kutšma nimetas ta 2002. aastal vastumeelselt oma administratsiooni juhiks, oli Medvedtšuk Ukraina poliitilises süsteemis nagu aneurüsm ajus: ohtlik seal hoida, aga veelgi ohtlikum eemaldada. Pealegi, Ukraina on de facto Venemaaga sõjas, aga Vladimir Putin on Medvedtšuki tütre ristiisa.

USA rahandusministeerium kehtestas 17. märtsil 2014 Medvedtšukile sanktsioonid tema osalemise pärast tegevustes või poliitikas, mis ohustab Ukraina rahu, turvalisust, stabiilsust, suveräänsust või territoriaalset terviklikkust. Samal päeval kehtestas sanktsioonid ka Kanada.3 Sellest hoolimata määras kolm kuud hiljem president Porošenko ta koos Kutšmaga Ukraina esindajaks vastasutatud kolmepoolses kontaktrühmas.

Alates ajast, mil endine president Leonid Kutšma nimetas ta 2002. aastal vastumeelselt oma administratsiooni juhiks, oli Medvedtšuk Ukraina poliitilises süsteemis nagu aneurüsm ajus: ohtlik seal hoida, aga veelgi ohtlikum eemaldada.

19. veebruaril tegi aga Riiklik Julgeoleku- ja Kaitsenõukogu midagi mõeldamatut. Pärast Zelenskõi otsust keelustada kolm Venemaa-meelset telekanalit, mis kuulusid Medvedtšuki liitlasele Taras Kozakile, arestiti kogu Medvedtšukile ja tema naisele kuuluv vara terrorismi rahastamise (st riigireetmise) tõttu.4 Jättes kõrvale isiklikud sidemed, oli see Kremlile suur löök, sest Medvedtšuk, tema erakond ja osalus meedias olid kujunenud Ukraina kursi muutmise põhihoobadeks. Vastuseks Ukrainas toimunule avaldas Putini kõneisik Dmitri Peskov arvamust, et Ukraina võib kaaluda konflikti lahendamist sõjalisel teel.5

Saksamaa, Prantsusmaa ja USA

Kolmas muutus on Saksamaa ja Prantsusmaa, kahe Normandia partneri ilmne kaldumine Ukraina poolele. Merkel andis esimesest sammust selles suunas märku juba 2019. aasta detsembri tippkohtumisel, kui ta toetas selgelt Zelenskõi nõuet muuta Minski leppe mitut võtmetähtsusega poliitilist tingimust. Andri Jermak teatas 4. märtsil Minski kokkuleppe uuest teekaardist, mille esitasid ühiselt Prantsusmaa, Saksamaa ja Ukraina ning millega astuti vastu Venemaa nõudmisele, et Minski lepped tuleb ellu viia neis kirjalikult kokkulepitud tingimustel.

Venemaa ei tohi istuda kaitses, vaid peab andma aktiivselt vastulööke.

Neljas uus suundumus, mis tähtsuselt ei jää teistele sugugi alla, on Joe Bideni administratsiooni ametisse astumine. USA välisministeeriumis 4. veebruaril peetud kõnes saatis Biden Venemaale selge sõnumi, et „Venemaa tegevusega leppimise päevad Ühendriikides on lõppenud”. Millised teod võivad neile sõnadele järgneda ajal, mil Washingtoni põhitähelepanu on suunatud Hiinale, on kahtlemata küsimus, mille üle venelased nüüd pead murravad.

Venemaa relvajõudude järelduse on hästi kokku võtnud Pavel Felgengauer: Lääs peab Venemaaga hübriidsõda mitmel rindel – Valgevenes, Ukrainas, Aleksei Navalnõi küsimuses. Ja Venemaa ei tohi istuda kaitses, vaid peab andma aktiivselt vastulööke.6

Hoiatavad märgid

Pärast Minsk-2 allkirjastamist on sõjaoht õhus olnud mitu korda, kuid ükski juhtum ei ole olnud usutav ega kandnud vilja. Viimased mõõkade ristamised erinevad aga varasematest. Venemaa on hakanud kaotama poliitilist initsiatiivi, kuid tema sõjaline jõud on siiski hirmuäratav. Kombinatsioon poliitilisest hädavajadusest ja sõjalistest võimalustest ei tõota aga kunagi head.

Alates jaanuarist on tärganud mitu ohumärki. Millele need viitavad?

  • Lavrovi pressikonverents 18. jaanuaril. Pärast kinnitamist, et Prantsusmaa ja Saksamaa lihtsalt ei suuda (või ei taha) mõjutada oma „hoolealuseid“ (подопечных) Kiievis, esitas Venemaa välisminister Sergei Lavrov ultimaatumi: kui olukord (установка) [ei muutu], muudab Venemaa vajadusel oma tegevust. Sellega kooskõlas pakkus Kremli-meelne analüütik Igor Šatrov hiljutise Karabahhi konflikti lahendusele sarnaselt välja Venemaa rahuvalvajate sisseviimise.7
  • Üleskutsed annekteerida Donetski rahvavabariik. 28. jaanuaril trumpas Margarita Simonjan, Vene riigitelevisiooni RT (Russia Today) peatoimetaja, Donetski rahvavabariigi juhtide foorumil „Vene Donbass“ konverentsi korraldajad üle, teatades: „Donbassi elanikud tahavad elada oma kodus ja olla osa suurest külluslikust kodumaast … Emake Venemaa, võta Donbass koju!“8

28. jaanuaril trumpas Margarita Simonjan, Vene riigitelevisiooni RT (Russia Today)peatoimetaja, Donetski rahvavabariigi juhtide foorumil „Vene Donbass“ konverentsi korraldajad üle, teatades: „Donbassi elanikud tahavad elada oma kodus ja olla osa suurest külluslikust kodumaast … Emake Venemaa, võta Donbass koju!“

  • Hiiliv eskaleerumine. Veidi pärast relvarahu jõustumist 2020. aasta juulis hakkasid Venemaa ja tema mahitatud jõud piki kontaktjoont üha enam kasutama droone ja snaipereid. Siiski, mõne nädala püsis lahingutegevus veel varasemast tagasihoidlikumana. Alates aastavahetusest on aga snaiperirühmade arv mitmekordistunud (10–12 rühma on paigutatud ümber otse Venemaalt), rünnakud on sagenenud ning veebruariks olid sõjalised operatsioonid juba pidevad. Alates 27. juulist 2020 on lahingutegevuses hukkunud 45 Ukraina sõjaväelast, neist 21 käesoleval aastal. 3. märtsil teatas Donetski rahvavabariigi nn omakaitse ennetavate löökide alustamisest kaitseks „Ukraina terrori“ vastu.9
  • Kuum infosõda. Viimastel nädalatel on Venemaa meedias üha sagedamini kajastamist leidnud kaks teemat, üks tontlikum kui teine: Ukraina koondab jõude otsustavaks rünnakuks ja Venemaa annab kindlasti purustava vastulöögi, mis seab ohtu Ukraina kui riigi püsimise (mida propagandist Vladimir Solovjovi sõnutsi olevat öelnud Putin). Mitu Venemaa sõjaeksperti räägivad nüüd otsesõnu Ukraina välja tõrjumisest Aasovi mere piirkonnast ja vägede viimisest Dnepri äärde.10

Venemaa loogika

Arvestades eelnevat, mida võib pidada kõige vähem ja kõige enam tõenäoliseks?

Kõigist võimalikest stsenaariumidest kõige vähemtõenäoline on Donbassi annekteerimine. Kui see peaks juhtuma, kaotab kehtivuse Venemaale soodsate tingimustega Minski kokkulepe. Sama tagajärg oleks rahvavabariikide taasühendamisel Ukrainaga Venemaa tingimustel. Venemaa kaotaks sellega kõige otsesemad hoovad, millega tulevikus mõjutada Ukraina arengut. Kahtlemata just neil põhjustel ütles Peskov koheselt ja teravalt lahti Simonjani öeldust.11

Kõigist võimalikest stsenaariumidest kõige vähemtõenäoline on Donbassi annekteerimine. Kui see peaks juhtuma, kaotab kehtivuse Venemaale soodsate tingimustega Minski kokkulepe. Sama tagajärg oleks rahvavabariikide taasühendamisel Ukrainaga Venemaa tingimustel.

Venemaa täieulatuslike sõjaliste operatsioonide ehk 2014. aasta suve ja 2015. aasta talve sündmuste kordumise tõenäosus ei ole päris olematu, kuid seda on siiski raske uskuda. Sellel oleks kolm takistust. Esiteks, nagu on öelnud Ukraina ekspert Mihhail Žirohhov, peavad sissetungivad väed vältima linnu ja looduslikke tõkkeid, mistõttu jääb vaid paar-kolm kohta, kus on võimalik vägesid sisse viia. Lisaks ei soodusta laiaulatuslike operatsioonide alustamist saabuv porine aastaaeg (распутица). Teiseks nõuaks selline operatsioon sadade tankide osalemist, nende kütusega varustamiseks vajaminevaid arvukaid tankereid oleks aga raske varjata. Fotoluure andmetel viitavad Rostovist Ukrainasse suunduvate vägede kolonnid kohalikele operatsioonidele, mitte sügavale üle piiri tungimisele. Kolmandaks ei ole Ukraina väed kõikidele puudustele vaatamata nii nõrgad, nagu nad olid 2015. aastal, ja suudaksid osutuda korralikku vastupanu, nagu on märkinud Mihhail Samus.

Kõige tõenäolisem stsenaarium oleks kohapealse olukorra järsk ja laastav eskaleerumine, mis võib päädida Venemaa nn rahuvalvajate sisseviimisega. Sergei Garmaši arvates võib eesmärk olla „uue reaalsuse“ kehtestamine ja piirkonna arengu ümberkujundamine. Seejuures võidakse vähemalt näiliselt säilitada olemasolev territoriaalne jaotus, kuid see looks võimaluse taasalustada sõjalisi operatsioone kohe, kui Moskva seda vajalikuks peab.12 Lisaks osutavad sellele kõik täheldatud tõendid ehk Venemaalt vägede kohaletoimetamine ja kohalike jõudude mobiliseerimine.

Siiski on selleks vaja veenvat ettekäänet ehk Ukraina rünnakut (mis võib olla ka nn vastuabinõu, millele alates 4. märtsist on üles kutsunud Kravtšuk). Provokatsiooni kavandamine ongi praeguse pingete vaikse võimendamise tõenäoline eesmärk. 2017. aastal hoiatas nüüdseks erru läinud GRU kindral artikli autorit, et Venemaa võib rahuvalvajad sisse viia, kui Ukraina ei täida oma kohustusi. Toona peeti seda võimalust teostamatuks. Täna hinnatakse võimalusi teisiti.

2017. aastal hoiatas nüüdseks erru läinud GRU kindral artikli autorit, et Venemaa võib rahuvalvajad sisse viia, kui Ukraina ei täida oma kohustusi. Toona peeti seda võimalust teostamatuks. Täna hinnatakse võimalusi teisiti.

Venemaa Föderatsiooni kaitseminister Sergei Šoigu hiljutine nädalavahetus Putiniga taigas viitab, et selline operatsioon võib aset leida lähinädalatel. Igal juhul ei läinud Šoigu taigasse selleks, et rääkida meteoriitidest, juua õlut ja jalutada metsas, nagu võib lugeda Vene meediast.13

Konflikti hoogne eskaleerumine võib kindlasti koondada kogu Ukraina ja hoogustada Lääne toetust Ukrainale, kuid see ei vähenda olukorra pingestumise tõenäolisust. Praegu ei ole märkigi sellest, et kogemused võiksid kõigutada arusaama, et [Ukraina] jõuga sundimine vennalikesse suhetesse on ainus viis, mis ajaloo vältel tõhusaks on osutunud.14

Kuuldused sõjast võivad aga ka vaibuda, nagu on juhtunud varem. Kui mitte, ei tohiks see tulla kellelegi üllatusena.

Viited
  1. Kuigi Prantsusmaa ja Saksamaa kokkulepet ei allkirjastanud, pidasid president François Hollande ja liidukantsler Angela Merkel selle üle läbirääkimisi nii Ukraina president Petro Porošenko kui ka Venemaa president Vladimir Putiniga. Nn Donbassi rahvavabariikide esindajatel puudus igasugune roll läbirääkimistes, milles nad ka ei osalenud.
  2. Vt Ukraina ekspertide arvamust „”Donbassis täielik relvarahu” ehk probleemid — üksikasjalikult”, Ukrinform, 23. juuli 2020,  https://www.ukrinform.ua/rubric-polytics/3069095-povne-pripinenna-vognu-na-donbasi-abo-problemi-v-detalah.html
  3. USA rahandusministeerium, https://www.treasury.gov/press-center/press-releases/Pages/jl2326.aspx; Kanada valitsus, „Sanctions List“, https://www.canada.ca/en/news/archive/2014/03/sanctions-list.html
  4. „NSDC hits sanctions on Putin’s ally Medvedchuk“, UNIAN, 19. veebruar 2021, https://www.unian.info/politics/medvedchuk-nsdc-sanctions-putin-s-ally-in-ukraine-11328020.html
  5. „Peskov kommenteeris Kiievi kehtestatud sanktsioone Medvedtšukile “ [Песков прокомментировал введенные Киевом санкции против Медведчука], gazeta.ru, 20. veebruar 2021, https://www.gazeta.ru/politics/news/2021/02/20/n_15645092.shtml
  6. „Donbass: uus sõda või kohapealne operatsioon? Miks on ägestunud konflikt Ida-Ukrainas?“ [Донбасс: новая война или локальная операция? С чем связано обострение на востоке Украины?] BBC Russian Service, 11. märts 2021, https://www.bbc.com/russian/features-56365032
  7. Igor Šatrov, „Donbass: Lavrov ähvardab Macroni ja Merkeli nende peidukohast välja tirida“ [Донбасс: Лавров пригрозил достать Макрона и Меркель «из-под коряги»Svobodnaya Pressa, 20. jaanuar 2021,  https://svpressa.ru/politic/article/287551/
  8. „RT juht Simonjan Donetskis: Emake Venemaa, võta Donbass koju“ [Глава RT Симоньян в Донецке: “Россия-матушка, забери Донбасс домой“], Radio Svoboda, 28. jaanuar 2021, https://www.svoboda.org/a/31074432.html
  9. „TCG spokesman discloses death toll in Ukraine Army in Donbas since latest truce“, UNIAN, 27. märts, https://www.unian.info/war/donbas-tcg-spokesman-discloses-death-toll-in-ukraine-army-since-latest-truce-11368303.html
  10. BBC, op.cit.
  11. „Peskov kommenteeris Simonjani sõnu Donbassi Venemaaga liitmise kohta” [Песков прокомментировал слова Симоньян о включении Донбасса в состав России], gazeta.ru, 29. jaanuar 2021, https://www.gazeta.ru/politics/news/2021/01/29/n_15551876.shtml
  12. Sergiy Garmaš, Ukraina nädalalehes [Dzerkalo Tyzhnya/Zerkalo Nedeli]
  13. „Taigas: Vladimir Putin ja Sergei Šoigu veetsid nädalalõpu Siberis“ [В тайге. Владимир Путин и Сергей Шойгу провели выходные в Сибири], 21. märts 2021, https://rg.ru/2021/03/21/vladimir-putin-i-sergej-shojgu-proveli-vyhodnye-v-sibiri.html
  14. Vladislav Surkov, „Surkov: reaalsuse vastu tegutsemine on mulle huvitav” [Сурков: мне интересно действовать против реальности], Aktual’nye Kommentarii, 26. veebruar 2020, https://actualcomment.ru/surkov-mne-interesno-deystvovat-protiv-realnosti-2002260855.html

Seotud artiklid