Miks nad meid vihkavad?

11. septembrist peale on miljonid inimesed Ameerikas ja Euroopas esitanud küsimuse: miks muslimid, eriti need, kes on ise Läänega kokku puutunud, meid vihkavad? Millega me oleme neid nii rängalt solvanud? Kui miljonid muslimid elavad valdavalt kristlikus Euroopas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, miks ometi paistavad nii paljud olevat viimastel aastatel pööranud selja Läänele ja kõigele, mida on pakkuda Läänel: haridussüsteemile, vabadusele, võimalustele, jõukusele?

Kõigepealt tahan öelda enda kui pikka aega islamimaailmaga kokku puutunud ajakirjaniku ja vaatleja kogemuste põhjal: ma ei ole hetkekski tundnud, et absoluutne enamik Läänes elavaid muslimeid oleks Läänele selja keeranud. Nad ei vihka meid. Need muslimid, keda nimetan radikaalseteks, sõjakateks islamistideks, kes seisavad viimase Lääne vastu suunatud džihaadi, püha sõja esirinnas, vihkavad meid aga tõesti ja põhjused on ka päris selged. Kuid enne vastamist küsimusele, miks nad meid vihkavad, on oluline selgitada, kes õieti on islamistid, ja heita pilk Läänes islamifundamentalismiks nimetatud liikumise ajalukku.

Islamistid – ja neid on maailmas miljoneid – on äärmiselt konservatiivsed ja religioossed muslimid, kes on sama veendunud, et koraan on Jumala ehk araabiapäraselt Allahi vahetu sõna, kui näiteks kristlikud fundamentalistid Läänes, kes usuvad, et piiblis on otseselt kirjas Jumala öeldu. Islamistid pürgivad ühiskonna poole, mille aluseks on usk Jumalasse; kus valitseb range islami seadus ehk šariaat, mis Lääne arvates on mõne oma rakendusliku meetodi, näiteks abielurikkujate kividega surnuksloopimise või varastel käte maharaiumise tõttu hirmuäratav, kuid islamistide arvates otse Jumalast antud ja seeläbi õige ning õiglane. Islamiste nimetatakse fundamentalistideks, mis õigupoolest on protestantlik termin ja tähendab isikuid, kes võtavad pühakirja, antud juhul siis koraani, sõna-sõnalt ning on sõjakad, aga mitte enda arvates nihilistlikud ekstremistid. Sinna hulka kuuluvad ka need, kes videokaamera ees süütutel tsiviilisikutel pea maha raiuvad.

Islamistid ihkavad tõrjuda oma elust Lääne, mis on nad vallutanud ja neid alandanud, sundinud peale islamile sobimatus dekadentliku eluviisi, toetanud islamiriikides korrumpeerunud valitsusi, mis pole ei demokraatlikud ega islamistide silmis õigupoolest mitte muslimivalitsusedki. Nende pilk on pööratud Allahi poole, kes on nende ainus pääsetee nüüd ja igavesti. Nad usuvad, et Jumal annab neile jõu, eesmärgi ja enesekindluse, mis puudub uskmatutel ja islamistide arvamust mööda ka paljudel pikka aega rõhumise all elanud kaasmuslimitel. Nad usuvad, et nad talitavad õigesti ka siis, kui tapavad oma muslimitest vendi ja süütuid Lääne inimesi džihaadis uskmatutest moodsate ristisõdijate vastu.

Religioosne fundamentalism on alati olemas olnud. “Mida pühakiri sõnaselgelt ei luba, on keelatud,” kirjutas esimene ladina keelt kasutanud kristlik teoloog Tertullianus Kartaagost (160 – 244). Fundamentalism ihkab kindlustunnet, lahendust lootusetusele, lahendusi kogukonna, seesmise rahu, puhtuse, Jumala, surma võitmise ja kodu nimel. Fundamentalism leiab õigustuse iseendas ja kuigi fundamentalism on ülikriitiline, pakub see ometi välja võimaluse armastada sügavalt ja jäägitult – fundamentalistid armastavad Jumalat ja oma usukaaslasi, sest ainult nemad teavad tõde. Nad peavad leitud tõest kinni pidama, võtma selle sõnumi omaks ja kuulutama seda kogu maailmas.

“Minge kõike maailma, jutlustage rõõmusõnumit kogu loodule,” ütleb piibel (Markuse 16,15). Fundamentalistlikud kristlased tahavad päästa patuseid põrgu küüsist, et nad võiksid ühineda nendega taevas. Ka fundamentalistlikud muslimid tahavad päästa kadunud hingi, kuid islamistid on otsustanud järgida neid koraani ridu, mis annavad neile aluse tappa kõik, kes ei järgi tõelist usku. “Võidelge nendega raamaturahvaste seast, kes ei usu Allahit ega viimsetpäeva ja ei pea keelatuks seda, mida on keelanud Allah ja Tema sõnumitooja, ja ei tunnista tõelist usku, kuni nad hakkavad tasuma džizjat ja soovivad alluda ja on valmis alluma” (at-Tawbah 5; džizja ehk jizyah on maks, mida mittemuslimid peavad allumise märgiks tasuma muslimist valitsejale).

Pidev võitlus Saatanaga

Erinevalt tavalistest kristlastest ja muslimitest peavad tõsimeelsed fundamentalistid pidama sõda Saatanaga, kelleks või milleks on kõik, kes/mis ei ole tõelist usku. Just Saatan inimeses eemaldab ta Jumalast. Teised religioonid on Saatanast. Just Saatan eemaldab inimese Jumalast, kes mõistab taevas kohut kõige üle, mida inimene teeb. Saatan paneb usklikud pidevalt proovile ja üritab neid rikkuda, pakkudes kõiki maise ilma naudinguid. Radikaalsele islamistile on Saatanaks Lääs, alates Ühinenud Rahvaste Organisatsioonist kuni Ühendriikideni.

Kunagine Egiptuse ohvitser, USA maaväe varustusseersant ja endine al Qaeda juht USAs Ali Mohamed, kes istub praegu vangis seoses 1998. aasta pommirünnakuga USA Nairobi saatkonna vastu, kirjutas oma raamatukeses “Teid on mõistetud võitlema: sõjaka islami doktriin” (“Fighting is Prescribed Upon You, The Doctrine of Islamic Militancy”) nii: “Vaenlane on see, kes ei usu Allahit või kes on islamist ära langenud. Fundamentalist jagab maailma kaheks leeriks: dar al-islam (islami koda) ja dar al-harb (sõja koda). Dar al-islam koosneb maadest, kus valitseb ja domineerib islam, ülejäänud maailm on “sõja koda”. Tõelise muslimi kohus on muuta dar al-harb dar al-islam’iks. Seda eesmärki aga ei saa tegelikult saavutada ilma jõudu kasutamata.”

Nüüdisaegne islamifundamentalism sai alguse 18. sajandil Araabias, kus jutlustaja Mohammad ibn Abd al-Wahhab (1703 – 1792) kuulutas sarnaselt paljude varasemate sajandite islami taaselustamise püüdlejatega, et muslimid on kaotanud oma tee ning peavad pöörduma tagasi koraani, Allahi sõna, ainsa tõelise Jumala juurde ja elama vastavalt islami seadusele. Tema kuulutuse järgijaid olid muwahhidun ehk unitaarlased, sest nad uskusid Jumala ainususse. Nad ei austanud pühamehi ega muid jumalaid, nagu paljud araablased nii enne koraani ilmutamist Muhamedile kui ka pärast seda. Wahhabi järglased ise ütlesid enda kohta ikhwan ehk vennad, Läänes kutsuti neid aga vahhabiitideks.

Saudide kaitse all

Saudi hõim võttis al-Wahhabi enda kaitse alla, järgis tema õpetust ning kasutas tõsiusklikke vahhabiite ära sõjameestena võitluses teiste hõimude vastu, kuni lõpuks suutis 1932. aastal luua ühtse Saudi Araabia.

Osama ben Ladeni isa Muhammad ben Awad ben Laden tuli 1930. aastal Jeemenist Araabiasse, töötas seal lihttöölisena, rajas siis aga ehitusfirma ning tõusis ajapikku Lähis-Ida üheks jõukamaks meheks. Ta suri 1967. aastal kopteriõnnetuses, kui tema 17. poeg Osama oli alles kümneaastane. Muhammad ben Laden oli juba noorukina võtnud omaks vahhabiitluse ning isana surus seda peale ka oma lastele. Al Qaeda asutaja kasvas üles Jiddah’ palees kroonlühtrite valguses ja teenrite ümmardatuna, omandades samas vahhabiitluse puritaanlikke ja jäiku tõekspidamisi. Täiskasvanuna ründas ta otsustavalt Läänt, Saatanat ja Saudi valitsust, mis oli aidanud rikastuda tema isal ja seeläbi ka tal endal.

Islamiste nimetatakse fundamentalistideks, mis õigupoolest on protestantlik termin ja tähendab isikuid, kes võtavad pühakirja, antud juhul siis koraani, sõna-sõnalt.

Islamistide Lääne-vastasuse formaalseks alguspunktiks võib pidada 1867. aastat, mil Briti koloniaalvõimu ja India läänestamisega rahulolematud fundamentalistlikud muslimid rajasid poolteistsada kilomeetrit Delhist põhja pool Deobandis madrasa ehk islami õppeasutuse, kus noorukitele õpetati, et koraan kujutab endast Jumala enda sõna ja on nende mõõgaks islami vaenlaste vastu. Araabia vahhabiididki suundusid Indiasse oma Deobandi vendi abistama.

Kaugemal läänes Kairos rajas kümme aastat pärast viimase muslimite impeeriumi ehk kalifaadi, Osmanite Türgi riigi, lagunemist noor kooliõpetaja Hassan al-Banna, kes seisis vastu Briti koloniaalvõimule, rühmituse al-Ikhwan al-Muslimun ehk Muslimite Vennaskonna. See noorte meeste “klubi” oli mõeldud edendama üksikisikute moraali ja sotsiaalseid reforme. Al-Banna pooldas naasmist koraani ja hadith’i ehk Muhamedi kirjapandud sõnade juurde, mis annab muslimitele jõudu elada väärikat ja õiget elu ning võidelda läänestamise vastu. Rikaste ja vaeste lõhet eitav vennaskond rajas koole, kõrgemaid õppeasutusi, haiglaid ja hooldekodusid, omandas poliitilise värvingu ning laienes teistessegi maadesse. Vennaskond seisis visalt Iisraeli loomise vastu, mis kujutas nende hinnangul islamimaailma rammitud Lääne eelposti.

1947. aastal loodi hindude India tükeldamisel muslimite riigina Pakistan. Deobandi koolkond taunis Pakistani neokoloniaalset eliiti, mille liikmed tarvitasid alkoholi, kandsid läänelikke riideid ja saatsid oma lapsi Lääne koolidesse, matkides igati oma kunagisi koloniaalisandaid. Nüüd naftaraha võrra rikkamad vahhabiidid jätkasid Deobandi liikumise toetamist. Selle mõju avalikule elule oli siiski piiratud. 1977. aastal aga kukutas Pakistani kindral Zia ul-Haq, kes oli leidnud liitlasi parempoolsetes ja religioossetes erakondades, riigi valitud ilmaliku valitsuse, mida juhtis Zulfikar Ali Bhutto. Toona oli Pakistanis vaid mõnisada medreset, kuid liitlastele meelehead pakkuda sooviv Zia asus kogu maad islamiseerima. Medresete arv aina kasvas, osaliselt rahastas nende rajamist ka Saudi Araabia.

1978. aastal suundus Muslimite Vennaskonna liige Abdallah Azzam, kes oli sündinud 1941. aastal Palestiinas, kust tema perekond Iisraeli tekkides pages, ja omandanud doktorikraadi Kairo al-Azhari ülikoolis, kus teda oli hakatud nimetama “džihaadi emiiriks”, Jiddah’sse Abdul Azizi ülikooli õppejõuks. Sel ajal omandas seal ülikoolitarkust ka ben Laden, keda Azzami loengud mõjutasid väga tugevasti.

1979. aastal elas kogu islamimaailm üle suure muutuse. Kui novembris 1954 alanud ja juulis 1962 lõppenud Alžeeria iseseisvussõda, mis tegi lõpu 130 aastat kestnud Prantsusmaa koloniaalvõimule, oli tähistanud pöördelist sündmust – muslimite esimest võitu Lääne üle pärast pikki sajandeid –, siis 1979. aastal lõi kogu islamimaailm pulbitsema. Veebruaris kukutas ajatolla Ruhollah Homeini Iraani šahhi ja rajas šiiitide fundamentalistliku riigi. See oli mitme sajandi järel islamifundamentalistide esimene võit ilmalikustumise üle. Märtsis sõlmis Egiptuse president Anwar Sadat Iisraeliga rahulepingu. Juulis hakkas USA Pakistani vahendusel varustama relvadega Afganistani mudžahiide, kes olid 1975. aastal alustanud võitlust kaks aastat varem võimule tulnud edumeelse valitsuse vastu.

Ma viibisin 1973. aastal noore rännumehena Kabulis, olles koos oma noorema vennaga autoga läbi Aasia sõitnud, ja mäletan selgesti mustade miniseelikute ja valgete pluusidega naisüliõpilasi põletatud saviplonnidest hoonetes, mida nad hotellideks nimetasid, hašišit suitsetavaid hipisid, Rolling Stonesi ja Jefferson Airplanesi muusikat veidralt segunemas muzzinide hüüetega Meka poole, pikki kaamelikaravane, loorideta naisi ja püssidega mehi, jalutuskäike tänavatel ja umbmäärast juttu just äsja aset leidnud riigipöördest. Tolle aasta juulis kukutas Afganistani peaminister Sardar Mohammed Daud oma nõbu ja naisevenna kuningas Zahir Shahi. See kujunes algpunktiks sündmustele, mis viivad otseteed välja “terrorismivastase sõja” juurde.

Kas Taliban või NSV Liit?

(“Mis on maailma ajaloo vaatekohast olulisem?” küsis president Jimmy Carteri riikliku julgeoleku nõunik Zbigniew Brzezinski, kes oli õhutanud relvade jagamist afga-nistanlastele, 1998. aastal intervjuus ajalehele Le Nouvel Observateur. “Kas Taliban või nõukogude impeeriumi kokkuvarisemine? Kas mõned ülesköetud muslimid või Kesk-Euroopa vabastamine ja külma sõja lõpetamine?” 1979. aastal, kui külm sõda oli veel täies hoos, oli Läänes küllap vähe neid, kes poleks temaga nõustunud. Brzezinski soovis segada Nõukogude Liidu Afganistani asjadesse, makstes sel moel kätte Põhja-Vietnami abistamise eest selle võitluses USA vastu ja nõukogude Vietnami loomise eest.)

Novembris hõivasid sõjakad vahhabiidid Suure Mošee Mekas, kutsudes üles kehtestama Saudi Araabias võrdsust ja naasma koraani juurde. Valitsus ajas jalule sõjaväe ja kutsus kohale Prantsuse eriüksuslased, kes surusid vastuhaku maha. Hukkus sadu inimesi. Osama ben Laden oli vahhabiitide poolt ja muutus aina radikaalsemaks. Detsembris tungis Nõukogude Liit Afganistani.

Fundamentalist jagab maailma kaheks leeriks: dar al-islam (islami koda) ja dar al-harb (sõja koda). Dar al-islam koosneb maadest, kus valitseb ja domineerib islam, ülejäänud maailm on “sõja koda”.

1980. aastal suundus Abdallah Azzam Pakistani mudžahiide toetama. Ben Laden järgnes talle. “Praegusel hetkel on võitlus iga maa peal elava muslimi kohustus,” kirjutas Azzam. Tema sõnad sütitasid tuhandeid muslimeid. Islamimaailm kees ja pulbitses.

Samal ajal oli kindral Zia ul-Haq, kes soovis Afganistani sõda ära kasutada nii enda kui Pakistani võimu tugevdamiseks, veelgi süvendanud sidemeid religioossete erakondadega. Ta nõudis ka riigikoolides araabia keele ja islamiaadi ehk islamiõpetuse sisseviimist. Õpikud tegid selgeks džihaadi ja šahadaadi ehk eneseohverduse hüved. Zial läks hädasti vaja sõjamehi, keda saata Afganistani takistama Jumalale selja pööranud Nõukogude Liidul seda vallutamast, sest sellele oleks kergesti võinud järgneda Pakistani tükeldamine, kontroll Afganistani üle oli Pakistanile aga eluliselt oluline, kuna nii oli võimalik vältida sisulist sissepiiramist põlisvaenlase, hindude India poolt.

Zia vajas sõjamehi ka kodumaal poliitilisel tasandil sõjas oma ilmalike vaenlaste vastu. Ta kuulutas välja džihaadi Kashmiris, kunagises India vürstiriigis, mille elanikkonna enamik oli aga muslimid ja mis osaliselt kuulus Indiale. Rahvas toetas seda. Ziat toetasid ka Deobandi liikumine ja muud fundamentalistid, kes soovisid ühendada kogu subkontinendi muslimid. Järjekindlalt kasvas medresete arv, mille uste vahelt suundusid lihtsõjamehed džihaadi Afganistanis – nagu olid kunagi “vennad” Araabias suundunud võitlusse Saudi hõimu eest.

USA, Hiina, Iisrael ja Euroopa riigid läkitasid toona Pakistani miljardeid dollareid relvade näol, mis maa sõjaväeluure, Teenistustevahelise Luuredirektoraadi (ISI), vahendusel jõudsid mudžahiidide kätte. USA vaikival nõusolekul tegi ISI koostööd Muslimi Vennaskonna, Hamasi, Hizbullah’, Islami Džihaadi ja muude organisatsioonidega noorte muslimite värbamiseks kogu maailmas Afganistanis uskmatute kommunistidega peetavasse sõtta. Nende väljaõpetamiseks loodi spetsiaalsed laagrid.

Ühest džihaadist sai teine

Ajalehe The New York Times korrespondendina elasin mõnda aega koos mudžahiididega. “Me võidame, sest meie poolt on Jumal,” ütles juba 1973. aastal džihaadi alustanud sissijuht Gulbuddin Hekmatyar mulle 1981. aastal. Praegu juhib ta Afganistanis Lääne vastu suunatud mässu.

Pakistani erukindralmajori Nasurullah Babari väitel, kes omal ajal tegeles mudžahiidide, hiljem aga Talibaniga, saabus 40 000 “araabia afgaani”, nagu neid hiljem nimetama hakati. Tuhanded võitlejad tulid Iraanist. “Me peame džihaadi ja see on moodsa ajastu esimene islamibirgaad,” sõnas ISI ülem, kindralleitnant Hamid Gul 1980. aastatel. “Kommunistidel on oma rahvusvahelised brigaadid, Läänel on NATO, miks ei peaks siis muslimid ühinema ja looma ühisrinnet?”

Sõda Nõukogude Liiduga lõppes 1989. aastal. Afganistanis olid surma saanud tuhanded “islamibrigaadi” liikmed. Kuid palju rohkem oli neid, kes tundsid uhkust võidu üle ning soovisid enesekindlusest, energiast, rõõmust ja kindlast sihist aetuna ja absoluutselt veendununa, et Jumal on nende poolel, alustada nüüd džihaadi omaenda Lääne-meelsete valitsuste ja Lääne vastu üldisemalt. Nende suuremad juhid olid Osama bin Laden ja egiptlane Ayman al-Zawahiri. Nad rajasid al Qaeda: vennaskonna, kodukolde, elu mõtte, üleskutse. Muslimi Vennaskonna moto on nende veebilehe kinnitusel selline: “Allah on meie eesmärk/Prohvet on meie juht/Koraan on meie seadus/Džihaad on meie tee/Surm Allahi teel on meie ülim lootus”. See võiks sama hästi olla al Qaeda või mis tahes islamistliku liikumise moto.

1990. aastatel vajas Pakistan endiselt sõjamehi Kashmiris, lisaks ka Afganistanis mudžahiidide asemele astunud Talebani abistamiseks. Algselt vaid korruptsioonile lõppu teha ja Afganistanis tõelist islamivalitsust rajada soovinud Taleban pidas sõda Põhjaalliansiga, kuhu kuulusid neist etniliselt erinevad muslimid, keda mõnevõrra toetas ka India. Pakistan asus medresetest noormehi Talebani väkke saatma. Endiselt tegutsesid väljaõppelaagrid, kus õhutati džihaadi ja viha Lääne vastu, mõned nüüd al Qaeda kontrolli all. Tänapäeval on Pakistanis üle 10 000 medrese – isegi valitsus ei tea nende täpset arvu – ning mitmed neist propageerivad sõjakat džihaadi ja eneseohverdust ning räägivad uskmatute korda saadetud kuritegudest. Vahhabiitlikust misjoniõhinast haaratud Saudi Araabia finantseerib nii selliseid kui üldse medreseid nii Saudi Araabias kui mujal maailmas Ida-Aafrikast Kesk-Aasiani ja kaugemalgi.

Moslemid tunnetavad jõudu

Nüüd, 2004. aastal, on tuhanded mehed saanud väljaõppe Afganistanis, õppinud islamistide medresetes, jälginud telerist Iisraeli-Palestiina sõda, muslimite lennukirööve ja USA objektide hävitamist Beirutis ja Saudi Araabias 1980. aastatel, USA saatkondade hävitamist Kenyas ja Tansaanias 1998. aastal, USA sõjalaeva Cole ründamist 2000. aastal ja Maailma Kaubanduskeskuse tornide kokkuvarisemist. Nad on vahest tundnud ka kurbust, kuid ennekõike jõudu ja võimu, mis lubab muslimitel anda vastulöögi Läänele. Siis aga tuli USA sissetung Afganistani ja sõda Iraagis ning president Bush, kes kuulutas “karmi mehe” ülbusega ameerikalikus slängis: “Tooge nad lagedale!”

Wahhabi järglased ise ütlesid enda kohta ikhwan ehk vennad, Läänes kutsuti neid aga vahhabiitideks.

Vabadust ja võimalusi pakkuv Lääs ahvatleb endiselt, kuid see Saatan ei ole enam sugugi kõikvõimas. Muslimid aga tunnevad, et Lääs ründab neid. “Te arvate, et meie, muslimid, oleme Kuu pealt tulnud,” ütles möödunud aastal Ankaras mulle üks Türgi peaministri Tayyip Erdoğani naisabi. Maailmas on 1,3 miljardit muslimit, suurem osa neist vaesed, kes palvetavad iga päev selle nimel, et lastele jaguks tervist, et toitu oleks piisavalt ja et surres pääseks taevasse. Nad ei ole sõjas Läänega, aga nad on vaesuse ja meeleheite vastu. Nende seas tegutsevad islamistid juhivad rünnakut vaenlaste vastu nii kodumaal kui Läänes.

Esimese lennukiga Maailma Kaubanduskeskusse lennanud Mohammed Atta oli lõpetanud Kairo ülikooli arhitektuuri erialal ja saanud linnaplaneerimise alal magistrikraadi Hamburgi Tehnikaülikoolis, kuid talle ei meeldinud suured hotellid ega büroohooned ega võimsad arendusprogrammid, kõik need tohutud, ilmalikud, Jumalata konstruktsioonid, mis varjasid silma eest valguse. Ta võttis Saksamaale kaasa oma mineviku. Kõik rännumehed teavad, et rännak on ühtaegu pagemine ja otsing. Väikelinnast suurlinna suunduja, olgu tegu siis Berliini, Kairo, Pariisi, Londoni, New Yorgi, Pekingi või Hollywoodiga, ei suuda ka siis, kui ta väga püüab, unustada, kust on ta tulnud.

Lääne vastik dekadents

Nagu al-Banna, ei olnud ka Atta rahul Egiptuses rikaste ja vaeste vahel haigutava lõhega. Tema perekonnale ei meeldinud, et Valges Majas tantsu löönud Sadat sõlmis rahulepingu Iisraeliga, mis oma ilmaliku kultuuri, sõjalise võimsuse, ööklubide ja rannal peesitavate bikiinides naistega kujutas endast kogu oma täiuses ja dekadentsis Läänt. Juba üliõpilasena liitus Atta Inseneride Ühinguga, mis oli tegelikult Muslimite Vennaskonna haru.

Atta tundis ennast Jumalale selja keeranud põhjamaises linnas nii võõrandunu ja üksikuna, et muutus oma seisukohtades veelgi jäigemaks ja pöördus pärast palverännakut Mekasse 1995. aastal püsivalt oma ainsa lohutuse, Jumala poole. Paistab, et ta ei tundnud ühtki naist, kes võinuks pakkuda talle rahu ja õdusust, aidanuks tekitada kodutunnet kaugel sünnimaast Egiptusest. Väidetavalt kohtas ta meelepärast naist Damaskuses, kus ta viibis seoses oma õpingutega, kuid too naine töötas ametnikuna ja oli sestap liiga ilmalik.

Fundamentalistlikud mehed ei ole sugugi rahul, kui naised astuvad kurjust ja kiusatusi täis maailma. Mis veelgi hullem – naistele meeldib sageli end ilusamaks teha, tõmmata endale tähelepanu, kujutades nii kiusatust fundamentalistile ja hävitades tema Jumala-püüdlusi. Endale keskendunud naised ei keskendu Jumalale. Mehed tunnevad nende vastu iha, lasevad end neist ära peibutada, meelitada kuritegelikule seksile. Kindlameelsele õigel teel püsimisele vaatamata lasevad fundamentalistlikud mehed ennast ära meelitada, kuigi nad teavad, et see rikub neid, kisub eemale Jumalast ja sunnib keskenduma madalatele ilmalikele asjadele.

Väidetavalt külastasid Atta ja teisedki kaaperdajad 2001. aastal Las Vegast, tarbides alkoholi, mängides õnnemänge ja lastes naistel enda ees tantsida – nautisid maailma, mida nad kogu selle dekadentsis vihkasid, teades kindlasti, et see, mida nad teevad, ei ole õige. Nad teadsid kahtlemata, et seeläbi lasub neil süü, aga nad ei suutnud peatuda – ja nad teadsid, et nad peavad end selle eest karistama. Nad olid Jumalale selja keeranud. Mõistagi on too pettunud, kuid ometi andestab armulik Jumal neile lõpuks. Nad olid valmis andma Jumalale ülima, mis neil anda oli – oma elu. Fundamentalisti kodu on taevas, ta on vaid rändur kurjas ilmalikus maailmas. Ilmalikuks saamine tähendab teed põrgusse. Aga nemad olid teel koju.

Islam on olemuselt kõrbereligioon, mis sarnaselt kristlusega rõhutab askeesi. Kaupmees Muhamed läks Jumalat otsides sageli kõrbe mõtisklema. Just ühel sellisel korral 610. aastal, kui Muhamed oli juba üle 40 aasta vana, ilmutati talle koraan. Ka Jeesus läks kõrbe, annab meile teada piibel, ja Saatan kiusas teda seal 40 päeva maise ilma ahvatlustega. “Kui sa nüüd kummardad minu ette, siis on kõik Sinu päralt” (Luuka 4,7). Saatan tahtis, et Jeesus kummardaks teda, maailma, mitte aga Jumalat.

“Me võidame, sest meie poolt on Jumal,” ütles juba 1973. aastal džihaadi alustanud sissijuht Gulbuddin Hekmatyar mulle 1981. aastal.

“Kummarda Issandat, oma Jumalat, ja teeni üksipäinis Teda!” vastas Jeesus (Luuka 4,8), millega oli kristlastele selgeks tehtud, et maine ilm on kurjast. Fundamentalistid leiavad rahu ja õdu Jumalas, lahus maisest ilmast. “Helde ja armulise Jumala nimel” – nii algab peaaegu iga Koraani peatükk. “Oo, usklikud! Ärge võtke endale liitlaseks neid, kes on minu vaenlased ja teie vaenlased. Kas te tahate siis olla nende sõbrad, kui nad ei usu tõde, mida teile on ilmutatud… sest teie usute Allahit, oma Issandat?” (al-Mumtahanah 1).

“Seepärast minge ära nende keskelt ja eralduge neist! ütleb Issand ja ärge puudutage roojast” (Pauluse teine kiri korintlastele 6,17). Minu kodumajas valitses kristliku fundamentalismi vaim. Minu vanemad kuulusid Plymouthi vendade hulka. Meie koguduse liikmed ei osalenud valimistel ja enamik mehi keeldus II maailmasõja ajal väeteenistusest. Me olime kristlased ning seetõttu keskendunud ainuüksi Jumalale ja hingede võitmisele jumalariigi rüppe. “Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas!” (Matteuse 5,12). Meie kodu asus taevas – täpselt nagu muslimitelgi. “Jumal on nii meestele kui naistele, kes usuvad, lubanud elupaigaks aiad, kus vulisevad jõed – õnnistatud igavese rõõmu aiad” (at-Tawbah 72).

Nii kristlastest kui muslimitest fundamentalistid panevad pahaks korruptsiooni, dekadentsi, moraalitust ja Jumalale seljapööramist, mida nad maailmas näevad. Nad põlastavad pattu, mis esineb paljudes vormides: filmid, homoseksualism, abordid, alkoholi tarvitamine, suitsetamine, naiste jahtimine ja “himu mu südames”, nagu ütles Jimmy Carter, popmuusika või teatud juhul üldse muusika kuulamine, õnnemängud, tantsimine, abielurikkumine, petmine, vargus, laiskus, loidus, uhkustamine ja uhkeldamine, silmatorkavate rõivaste ja ehete kandmine, meikimine, vara tagaajamine. Kõik see viib mehe või naise Jumalast eemale. Muslimi arvates on patt lahti ütelda Jumala armust, arvata, et on võimalik pääseda Jumala viha eest, pageda lahingus vaenlase eest või mitte kuulata oma vanemate sõna.

Lennukiga koju Jumala juurde

Maisest ilmast võõrandudes võõrandub fundamentalist iseendast, paljudest oma loomulikest ihadest, mida ta peab kurjaks, sest ta teab, et inimene on kuri, vääritu Jumala silmis, teda suudab päästa vaid Jumala arm. Fundamentalist otsib vastust Jumalas, usujuhtides, pühakirjas, aga mitte eneses. Fundamentalistiks võib saada juba lapsena või ka täiskasvanuna. Eriti viimasel juhul on tegemist kirgliku usklikuga. Ta on hüljanud oma kodu ja leidnud uue kodu, isegi uue elu Jumalas. Ta elab rõõmus ja tänutundes Jumalale, teenib kõiges Jumalat. Ainult Jumalas peitub suurus. Ainult Jumala nimel tehtu püsib, sest ilmalikud asjad on ajalikud – nagu ka elu ise. Fundamentalist elab aga Jumalale, kummardab Jumalat, valmistub viimsepäevaks ja isegi surmaks Jumala nimel, sest surmas peitub võit.

See ongi kõige võti. Fundamentalistile on märter ülim kangelane, kes annab oma maise elu, oma suurima annetuse Jumala nimel – märter teab, et tema elu ei ole õieti midagi väärt. Oma ülima ohvri eest ootab teda aga autasu taevas. “Allah on võtnud usklikelt nende elu ja maise vara ja andnud vastutasuks aiad ja nad võitlevad Allahi teel ja nad tapavad ja neid tapetakse. See on tõotus, mida Jumal on neile andnud Tooras ja Evangeeliumis ja Koraanis. Ja kes täidaks oma tõotust ausamalt kui Jumal? Rõõmustage lepingu üle, mida te olete sõlminud, sest see on ülim triumf.” (at-Tawbah 111). “Ja ma nägin… nende hingi, kelle pead olid kirvega maha raiutud Jeesuse tunnistamise pärast ja Jumala sõna pärast… nad tõusid ellu ning valitsesid kuningatena koos Kristusega tuhat aastat.” (Johannese ilmutusraamat 20,4).

Mohammed Attale ei meeldinud suured hotellid ega büroohooned, kõik need tohutud, ilmalikud, Jumalata konstruktsioonid, mis varjasid silma eest valguse

Islamistide juhid kasutavad oma sõjas märtreid ära. “Armastus surma vastu Allahi teel on relv, mis hävitab jäägitult Ameerika kurja impeeriumi, kui Allah seda tahab,” ütles al-Zawahiri intervjuus 2002. aasta septembris. Ali Mohamed kirjutas oma manifestis: “Islamifundamentalism erineb väga palju muudest tänapäeva liikumistest. Sellel on oma doktriin, see ei tee koostööd muude liikumistega, ei sõlmi kompromisse ega pea läbirääkimisi valitsustega. Selle vaenlaseks on need, kes ei usu Allahit, ja need, kes on islamist taganenud, ning võitlus kestab seni, kuni saabub võit või märtrisurm.”

Islami keskne lause kõlab: “Ma tunnistan, et ei ole teist Jumalat kui Allah. Ma tunnistan, et Muhamed on Tema prohvet.” Atta kirjutas oma kaaskaaperdajatele: “Ei ole teist Jumalat kui Jumal ja Muhamed on Tema prohvet.” Nad olid teel koju Jumala juurde.

Islamistid soovivad Lääne islamimaailmast välja tõrjuda. Nad soovivad tõsta uuesti kuulsusse ja ausse islami, mis kunagi oli Läänes kaugelt üle. “Islam peab domineerima, mitte alluma domineerimisele,” kirjutas Mohamed oma manifestis. Katoliku kiriku peamine kaitsja ja doktriini esiõhutaja, Usudoktriini kongregatsiooni prefekt kardinal Joseph Ratzinger, kes muretseb religiooni allakäigu ja ilmalikkuse kasvu pärast Euroopas, kirjutas 2004. aastal 15. aprillil katoliiklikus ajalehes Avvenire, et “Lääs ei armasta enam iseennast”. Ka islamist ei armasta iseennast, vaid Jumalat, ideaali, utoopiat. Ta on valmis surema selle ideaali eest ning ühtlasi tapma vaenlasi, kelle kultuur ja religioon seab selle ideaali ohtu, sest nii on Jumal käskinud tal talitada.

Üks ameerika-araablasest professor, endine pikaajalise Lähis-Ida kogemusega USA välisteenistuse töötaja, kes ei soovi oma nime avalikustada, ütles hiljaaegu, et kui Lähis-Idas korraldataks praegu presidendivalimised, võidaks neil ülekaalukalt Osama ben Laden. USA maaväe sõjakolledži samuti ameerika-araablasest professor arvas aga, et me ei pruugi eales näha ilmalikku Lähis-Ida, et tulemas võib olla islami reformatsioon, et islamimaailma vaimses pealinnas Kairos on kunagistest marxistidest saanud islamistid. Kommunism, too maine religioon, on surnud, kuid Jumal elab edasi miljonite inimeste, nii kristlaste kui muslimite peas ning nemad, kelle sisuks on saanud usk, mis piibli järgi on “kõige loodetava olemus, alles nähtamatute asjade olemasolu tõestus” (Kiri heebrealastele 11,1), nemad teavad, et õigus on nende poolel ja päralt.

Vihkavad Saatana arvukaid palgeid

Lääne domineerimisest, sealsetest uskmatutest ja seal valitsevast hirmust islami ees üles köetud islamistid on asunud võidukäigule. “Miks nad meid vihkavad?” Nagu enamik inimesi, vihkavad ja kardavad nad seda, mis on teistsugune, erinev. Nad vihkavad Saatanat, kõiki tema arvukaid palgeid, eriti aga Läänt, mis ei tunne ega austa islamit, kristlikke armeesid, kõiki neid tänapäevaseid ristisõdijaid Afganistanis ja Iraagis, keda võib näha kogu maailma telerites, kes tapavad süütuid tsiviilisikuid ega näi aduvat, isegi mitte hoolivat, kui palju nad õieti tapavad, Lääne pornovideosid, muusikat, filme, pangandussüsteemi, hiigelkorporatsioone, Läänt, mis peab sõda Palestiinas, jahib kõigest islamiriiki luua soovinud Talibani, mille liikmete mudžahiididest isad olid pealegi Lääne liitlased, kuni too nad hülgas, Läänt, mille kohta on nad teadmisi ammutanud medresetest, Läänt, mis toetab autokraatlikke, korrumpeerunud, ilmalikke islamivalitsusi, Läänt, mis ei tunne ainsat ja tõelist Jumalat ja on seega vaenlane.

Inglise keelest ümber pannud Marek Laane