Maiuspala ajaloogurmaanile

David Reynolds (s 1952) on pikalt töötanud Cambridge’i ülikoolis rahvusvaheliste suhete ajaloo professorina. Vladimir Petšatnov (s 1947) töötas üle kümne aasta Ameerikas NSV Liidu saatkonnas ja teadusasutustes, hiljem Moskva rahvusvaheliste suhete instituudi Euroopa ja Ameerika maade kateedri juhatajana. Seega on tegemist ainulaadse ja praegusel ajal harvaesineva Briti-Vene tipptasemel teaduskoostööga, mis vältas oma kümmekond aastat. Raamatu originaal ilmus 2018. aastal ja selle tõlge eesti keelde peakski olema kõige esimene tõlge. Arvestades kolme sõjaaegse suurmehe kirjavahetuse ülimalt laia geograafilist ja temaatilist haaret, võib eeldada lähemal ajal raamatu uusi tõlkeid.

Alates 22. juunist 1941, mil Saksamaa alustas sõda Nõukogude Liidu vastu, kuni Franklin Roosevelti ootamatu surmani aprillis 1945 saatsid kolm riigijuhti üksteisele kokku 682 sõnumit. Viimane ongi Roosevelti kiri Stalinile 11. aprillist 1945, päev enne presidenti  tabanud viimast rabandust.

Muidugi, 682 sõnumi hulgas on ka napisõnalisi teadaandeid või palutud/lubatud sõjavarustuse loetelusid. Tähtsamad läkitused, sh kirjad, aga moodustavad ligikaudu 75 protsenti omavaheliste kirjalike saadetiste kogumahust ja need ongi kõneksoleva raamatu kandvaks teljeks.

Tõsi, esmakordselt avaldati suure kolmiku kirjavahetus vene ja inglise keeles Nõukogude Liidus 1957. aastal  ning Hruštšovi sula tingimustes oli tegemist igati korraliku allikapublikatsiooniga. Võimalik, et ingliskeelset teksti viimistlesid Cambridge’i (kuri)kuulsad vilistlased Guy Burgess ja Donald Maclean, NSV Liidu spioonid, kes siis elasid Moskvas. See olekski lausa tõeline maiuspala mõnele allikakriitika gurmaanile, kes võtaks nüüd nõuks ja vaevaks võrrelda 1957. aasta dokumentide sõnastust ja tõlget uue käsitlusega. Siiski avaldati  enam kui 60 aastat tagasi Moskvas tavapärane dokumentide kogumik koos pikema eessõna ja joonealuste viidetega.

Selles raamatus on kolme riigimehe kirjavahetus saanud äärmiselt laia tausta. Nii on püütud täpsustada kirjade mustandeid ja kajastada protokollitud arutelusid, mida tegid mõned ministrid või riigimeeste nõunikud. Jutuks on ka suursaadikute märkmed: kõrgemalt saadud korraldused kirjade üleandmisest, mida tuli eriliselt rõhutada või adressaadi esmane reageering salajasele saadetisele.  Oluliseks lugemisvaraks on paljude kirjade nüansid. Tuleb silmas pidada, et raamatus on avaldatud näiteks suuremad muudatused, mida kirjade autorid veel ise vahetult enne saadetise läkitamist tegid. Nii toovad raamatu koostajad visa töö tulemusena lugejateni põhjaliku ülevaate sõjaaegse tipptaseme diplomaatiast ja kohati selle köögipoolest. Enamik kirju edastati salatelegrammiga, mis alati tähendab sõnade šifreerimist ja järgnevat dešifreerimist. Autorid toovad nii mõnegi näite, kuidas väärtõlkega tekkis arusaamatus või isegi solvumine.

Raamatust selgub, et Stalin järjekordsele läkitusele viimase lihvi andmisel enamasti kärpis teksti ja püüdis oma soove formuleerida võimalikult selgelt. Churchill seevastu eelistas „suurt sulge“, nagu talle endale meeldis mõnikord öelda, kirjutada laialt ja mõnes lõigus lausa belletristlikult. Roosevelt sekkus läkituse koostamise detailidesse kõige vähem, lisades algvariandi kuivavõitu sõnastusse enda poolt juurde enamasti isiklikku hoiakut ja julgustavat tonaalsust. Pole aga kahtlust, et kõigil kolmel püsis kogu aeg silme ees visioon, kuhu oma sõjandus- ja välispoliitikaga jõuda.

Maksab teada, et Churchill kohtus esimest korda Staliniga augustis 1942 Moskvas ning Roosevelti ja Stalini esmakohtumine toimus novembris 1943 Teheranis. Seega tuli neil pikki aastaid lahendada keerukaid sõjalis-poliitilisi küsimusi  vaid omavaheliste kirjadega. Kirjavahetus oli neil omavaheliste kohtumiste-aruelude aseaine, Lääne riigitegelaste jaoks aga esmane võimalus viia end veidigi kurssi Stalini mõttemaailmaga.

Nii saamegi teada, kui üllatavalt vähe nad kirjavahetuse algaegadel ikkagi teadsid teise osapoole võimalustest. Näiteks ühes esimestes Stalini läkitustes, saadetud Churchillile 13. septembril 1941, palub üliraskesse olukorda sattunud NSV Liidu juht brittidel saata „ilma mingi ohuta“ 25–30 diviisi Arhangelskisse või viia need jõud Iraani kaudu NSV Liidu lõunapiirkondadesse. Kõigepealt oli pikk meretee Suurbritanniast Põhja-Venemaale arusaadavalt ohtuderohke, sest sakslased kasutasid vallutatud Norrat oma õhu- ja merejõudude baasina. Veelgi enam äratab tähelepanu Stalini hädaabi taotluse suurus. Võrdluseks: mai alguseks  1940, vahetult enne Wehrmachti suurpealetungi Lääne-Euroopas, suutsid britid viia oma liitlasriiki Prantsusmaale vaid 13 diviisi, sh kolm neist vähese väljaõppega, keda võis pigem kasutada tagalateenistuses. Maiks 1940 polnud britid suutnud isegi   lõpule viia oma ainsa suure tankiüksuse, 1. soomusdiviisi formeerimist.

Teiseks üllatavaks teemaks kujuneb riigimeeste omavaheline konkurents. Esmapilgul on kõik selge, sest kolm riiki sõdivad sõna otseses mõttes elu ja surma peale natsliku Saksamaa ning viimase liitlastega. Nii Stalin kui ka Roosevelt olid üheaegselt relvajõudude ülemjuhatajad ning valitsusjuhid ja sisuliselt oli ka Churchill ülemjuhataja. Nad olid ametikohtadelt võrdsed ja kõigil oli ainult üks eesmärk, võita sõda.

Nii peaks arvama, et kõik peaks olema allutatud ühisele eesmärgile. Ometi võib üsna paljudest kirjadest välja lugeda ideoloogilisi erimeelsusi või vastastikku kahtlemise kõrval ka otsest usaldamatust. Nii mõnegi teema arutamisel-käsitlemisel jõutakse ummikseisu. Nii mõnelgi korral annab Stalin mõista, et tal võib olla raskusi „selgitada oma rahvale ja ülemnõukogule“ teatud otsuseid!  Nii mõnedki sõjalis-strateegiliselt vältimatud otsused saavad läkituses juurde „liitlassolidaarsuse“ märgi. Leidub kirju, kus on pettust. Näiteks Churchill püüab iga hinna eest edasi lükata teise rinde avamist Prantsusmaal, Stalin annab varakevadel 1945 teada, et Nõukogude vägede suurpealetungi esmaeesmärk ei ole Berliin.

Mitu korda on suhted pea katkemise äärel, sest kirjade toon on kompromissitult võitluslik.  Kui Roosevelt ja Churchill hoidsid teineteist pidevalt kursis Stalini kirjadega ning sageli kooskõlastasid vastuseid, siis Stalin pidi peamiselt oletama või luureandmete sageli vastuolulistest kildudest panema kokku mosaiikpilti, mida tema kaks „kompanjoni“ teineteisele räägivad. Sõja lõpu lähenedes pinged süvenesid, sest suurmeeste nägemusse tuli juba sõjajärgne Euroopa ja võimalused seal endile haarata võimalikult tugevad positsioonid.  Tuleb arvestada, et see kõik on samas looritatud diplomaatilise sõnakattega, mis kohati on omaette huvipakkuv lugemisvara.