Lennart Mere lahkumisega seoses

Lennart Mere surma järel on temast juba kirjutatud väga palju head ja olulist, millega saan ainult nõus olla. Nii palju head, et mulle meenub millegipärast Solženitsõn, kes kunagi enda tagakiusamise aegadel meenutas Puškinit ja tegi järelduse, et Vene suured kultuuritegelased täidavad oma rolli rahva ees hauast palju paremini kui elavana. Kui kitsid oleme sel ajal, kui meie tippinimesed elavad, neile kiidusõnade lausumisel! Elavana tunneks Lennart Meri kindlasti rõõmu selle üle, mida ta täna enda kohta lugeda võiks. Kindlasti võin ka omalt poolt midagi lisada, võin meenutada seiku meie ühistest ettevõtmistest ja koosolemistest. Need olid ju alati nii inspireerivad ja huvitavad. Aga lisaks värvikatele isiklikele meenutustele on saabunud ka aeg esimesteks arutlusteks Lennart Mere riigitegelasepärandi üle.

Mida on Lennart meile tänasesse päeva jätnud, millest peame õppima, mille eest hoolt kandma?

Meri oli rohkem kui kümme aastat Eesti välispoliitika kesksemaid kujundajaid, samas suurimaid loojaid ja ideegeneraatoreid välispoliitikas, mis vajab loovust nagu iga teinegi ala. Tema roll oli märkimisväärne kahe suure dilemma lahendamisel. Üks on väikeste ja suurte riikide vahekord maailmapoliitikas. Kuidas saada väikeriik maailmakaardile? Kuidas luua olukord, et suured riigid ei sõidaks väikestest üle, ei ignoreeriks neid? Ma ei hakka rääkima Lennarti suurepärastest kõnedest, millega ta Eestile au ja kuulsust tõi. See on isiklik eeskuju ja õppetund paljudele. Head kõned aitavad, aga rohkem sõltub riikide tegudest. Ja väikeriigi jaoks on esmatähtsad need teod, mida tehakse rahvusvahelises koostöös. Ainult rahvusvaheline koostöö NATO, Euroopa Liidu, ÜRO, Euroopa Nõukogu ja teiste organisatsioonide raames tagab väikeriigi püsimise. See oli Mere veendumus ja see on ka tema mõttekaaslaste veendumus täna. See pole nii ilmselge, kui asi läheb deklaratsioonidest kaugemale. Sest rahvusvaheline koostöö tähendab mitte sõnu, vaid ka tegusid. Tuleb pidevalt koos tööd teha. Kokkulepped sünnivad mitte samasuguste, vaid erinevate ja vastandlike huvide pinnal. See tähendab oma huvide õiget tasakaalustamist teiste huvidega. Mõnikord on teod ühistes huvides vastuolus riikide sisemise avaliku arvamusega. Näiteks Prantsusmaa valitsus osales Lahesõjas avaliku arvamuse vastuseisust hoolimata. Saksamaa valitsus loobus Saksa margast euro kasuks vastu avaliku arvamuse tahtmist. Rahvusvahelise koostöö jaoks pole praegu mitte kõige paremad ajad. Kui aga praegune rahvusvahelise koostöö süsteem laguneb või degradeerub, kuhu satub siis Eesti?

Rahvusvaheline koostöö tekitab mõnikord probleeme sisepoliitikas. See on osa suurest vastuolust välis- ja sisepoliitika vahel. See on otsustajate jaoks teine dilemma – mida eelistada, kas sisepoliitilisi jõujooni või rahvusvahelist olukorda? Kus on piirid, kus on tasakaal? Igal konkreetsel juhul on lahendus erinev, mõnikord parem, mõnikord halvem. Igal juhul võib rahvusvahelise mõõtme eiramine sisepoliitikas tuua riigile (eriti väikeriigile) kaasa hukatuslikke tagajärgi. Lennart Meri tõi rahvusvahelise mõõtme mõistmise sisepoliitiliste otsustajateni tugevamini kui keegi teine. Ei ole ilmselt palju neid, kes tahaksid meenutada, kuidas Eesti jõudis oma tänase, rahvusvaheliselt aktsepteeritud kodakondsus- ja keelepoliitikani. See oli piinarikas protsess, mis algas radikaalsete seisukohtadega ja jätkus ebameeldiva taandumisega meie välismaiste liitlaste ja sõprade survel, kes meid algselt mitte sugugi ei mõistnud. Kas selle kogemuse olulisus on tänaseks vähenenud? Kui piirileppele mõelda…

Lennart Meri valdas vabalt mitut võõrkeelt. Ta oli läänelikult haritud, teadis, kuidas elavad inimesed välismaal. Ta polnud provintslane. Kas sellest on midagi õppida?

Keelte valdamine ja muude riikide olude tundmine pole mitte ainult rikkus, see on väikese riigi arvamusliidritele lausa ellujäämise küsimus

Eestis on alati olnud inimesi kahes erinevas mõjuruumis. Üks on Vene mõjuruum. Seal toimivad inimesed oskavad vene keelt, tunnevad sealseid inimesi, teavad tegutsemise reegleid ja kombeid. Teine on lääne mõjuruum. Sealsed inimesed oskavad inglise keelt ja teisi lääneriikide keeli, tunnevad lääne inimesi, teavad lääne reegleid ja tavasid. Lennart Meri oli lääne mõjuruumi kasvataja. Varem vaieldi, kumba mõjuruumi kuulumine on Eestile kasulikum. Tänaseks on vaidlus vaibunud. Samas on erinevate mõjuruumide tundmine kasulik, abiks nii äris kui poliitikas. Mitmesugustel loomulikel põhjustel võib oletada, et Vene mõjuruumi olulisus Eestis kahaneb. Aga kas asemele tuleb lääne mõjuruumi suurenemine? Võib-olla. Kuid võib täheldada ka uut nähtust. Peale kasvavad uued, noored mõjukad isikud, nii poliitikas kui ka mujal, kirjanduses näiteks. Nad ei kuulu Vene mõjuruumi, kuna pole sunduslikus korras vene keelt õppinud. Aga nad ei oska ka inglise ega muid lääne keeli! Ja nende teadmised lääne maailmast, ajaloost ning kultuurist on üllatavalt kesised ning nad ei tunne ka läänes ennast mugavalt. Kas seda peaks siis Eesti ainumõjuruumiks nimetama? See on küll provintslus, mille vastu Lennart Meri alati oli ja mida ta põlgas. Keelte valdamine ja muude riikide olude tundmine pole mitte ainult rikkus, see on väikese riigi arvamusliidritele lausa ellujäämise küsimus. Ainult omaenese tarkusest lähtumine, omas mahlas leigel kodusel tulel küpsemine võib kaasa tuua erakordselt rumalaid samme ja otsustusi.

Lennart Mere mõju jätkub kauaks. Küsimus on – kas sisustame aega, rääkides temast lõbusaid lugusid, või mõtleme enese ja oma riigi täiustamise peale selle valguses, mida Lennart mõtles ja korda saatis.