Eestlastevaheline diplomaatia: Lennart Mere ainulaadne panus 1991. aastal

Tõeline diplomaat peab oskama luua kontakte, vestelda ka nendega, kes ei ole temaga ühel meelel, ning leida midagi ühist, millele rajada vastastikune mõistmine. Tavaliselt tuleb tal tegemist teha endalaadsete ametnikega, kes esindavad mõnd teist riiki. Kuid sagedamini, kui me arvatagi oskame, on diplomaadi tähtsaim ülesanne loovalt jagu saada erimeelsustest omaenda valitsuse ja ühiskonna sees. Mõnigi kord võib just selline tegevus ajalugu muuta enam kui sündmused, mida tavaliselt peetakse diplomaatilisteks saavutusteks.

Lennart Meri oli seotud paljude diplomaatiliste saavutustega – õieti on käesoleva Diplomaatia veergudel neist ohtralt juttu -, kuid tal oli tähtis koht ka ühe erimeelsuse lahendamisel, ehkki see ei ole seni ei talle ega teistele asjaosalistele toonud sellist tunnustust, nagu nad vääriksid. Kuna tema panus Eesti iseseisvuse taastamisse oli nii ääretult suur ja mul oli privileeg seda jälgida – lähedalt ja isiklikult, nagu ütlevad spordiajakirjanikud -, tahan kasutada juhust ning rääkida ühest sellisest «sisediplomaatia» juhtumist ja Lennart Mere rollist selle juures.

Et Eesti, Läti ja Leedu taastasid de facto oma iseseisvuse sisuliselt ühel ja samal 1991. aasta augustipäeval, et kolme riiki tunnustasid üheskoos sisuliselt kõik maailma riigid ja et Tallinn, Riia ning Vilnius määrasid oma esimesed suursaadikud riikidesse, kus olid veel alles nende 1940. aasta eelse valitsuse esindajad, on tänapäeval hõlpus unustada tõika, et vaid mõni kuu enne mainitud hämmastavaid sündmusi olid kolme Balti riigi valitsusel täiesti erisugused suhted oma säilinud esindajatega välismaal – ja et see erinevus ähvardas kaasa tuua kõige negatiivsemaid tagajärgi esmajoones Eestile, kuid ka kahele teisele Balti riigile.

Muudatuses mängis võtmerolli Lennart Meri, aga mõistmaks, millega ta silmitsi seisis ja mida ta täpselt tegi, tuleb meil veidi taustast kõnelda.

Mittetunnustamispoliitika ja selle probleemid

Kui Nõukogude Liit 1940. aastal Baltimaad okupeeris, mõistsid Ühendriigid ja veel paljud lääneriigid selle hukka ning võtsid kasutusele hiljem mittetunnustamispoliitika nime saanud käitumisliini, mille kohaselt USA ja veel mitme riigi valitsused ei tunnustanud «Eesti, Läti ja Leedu vägivaldset inkorporeerimist Nõukogude Liidu koosseisu».

Vähemalt Washingtoni silmis tähendas see ka seda, et kõrgemad riigiametnikud ei võinud külastada Baltimaid, kuni need olid okupeeritud, et Ameerika valitsuse välja antud kaartidel oli märgitud, et Ühendriigid ei tunnusta Nõukogude Liidu taotlusi antud piirkonnas ja et USA käsitleb nende maade viimaste sõjaeelsete valitsuste diplomaate Ühendriikides endiselt kui Eesti, Läti ja Leedu rahva seaduslikke esindajaid.

Meid puudutab ennekõike viimane punkt. 1940. aastast 1991. aastani hoidsid Ühendriigid alal suhteid Eesti konsulaadiga New Yorgis ning Leedu ja Läti esindustega Washingtonis. (USA ei tunnustanud mitmesuguseid Baltimaade pagulasvalitsusi ega teinud nendega mingit tegemist.) Mainitud esinduste diplomaadid olid kantud USA pinnal viibivate diplomaatide nimekirja. USA saatis neile rahvuspühade ajal alati õnnitluse. Samuti võtsid USA riigidepartemangu ametnikud regulaarselt vastu Balti riikide esindajaid ning neid kutsuti Valgesse Majja ja Kongressi võrdselt teiste riikide esindajatega.

Alguses ei osanud keegi, ei USA valitsus ega Baltimaade esindused, oodata, et selline olukord kestab nii kaua. Mõlemad pooled eeldasid, et pärast II maailmasõja lõppu tuleb kokku rahukonverents ning Balti riikide iseseisvus taastatakse või vähemalt võetakse nende staatus kõne alla. Kuid sellist rahu-konverentsi ei tulnudki ning Nõukogude Liidu agressiivsusest tekkinud külma sõja tõttu püsis mittetunnustamispoliitika kauem, kui keegi oli osanud arvata. See omakorda tähendas, et mitmed selle poliitika elemendid heitsid kaugelt pikemat varju, kui olid kavandanud nende autorid.

Üks selliseid elemente puudutas esinduste rahastamist, teine nende staatust ja kolmas diplomaatide nimetamist. Kui Nõukogude Liit okupeeris Balti riigid, võtsid Ühendriigid nende Ameerika pankades asuvad varad oma kontrolli alla, et need ei langeks Moskva saagiks. Selle vara hulka kuulusid nii kullavarud kui ka võlakirjad ja sularahaarved. Balti diplomaatidega aru pidanud, otsustas USA, et esindused ei saa enda käsutusse kulda ja neid hakatakse ülal pidama sularahaarvete ja intresside ning võlakirjade müügist saadud tulu arvel.

Sagedamini, kui me arvatagi oskame, on diplomaadi tähtsaim ülesanne loovalt jagu saada erimeelsustest omaenda valitsuse ja ühiskonna sees.

See süsteem toimis järgmised 50 aastat päris edukalt. Igal aastal esitasid esinduste juhid eelarve riigidepartemangule, mis seejärel laskis New Yorgi föderaalpangal kolme esinduse arvele raha kanda. Seda süsteemi tuli muuta vaid korra 1980. aastatel, mil Leedu esindusel lõppes likviidne kapital ning seda tuli hakata rahastama Eesti ja Läti aastaeelarvest. (Eesti konsulaat aitas Leedut ainult kaks aastat, Läti esindus aga peaaegu kümme aastat. Mõne aasta eest otsustas Leedu lõpuks Lätile toona eraldatud summa tagasi maksta.)

See võib tunduda iseäralikuna, kuid selle süsteemi mõte oli elus hoida üht väga tähtsat printsiipi: nagu kõigi riikide puhul, pidid ka Baltimaade esindusi rahastama nende valitsused, isegi kui nende kodumaa oli okupeeritud ega saanud neid otseselt ülal pidada. Nagu muud esindused, ei võtnud nad vastu raha ega lasknud ennast muul moel toetada oma Ühendriikides elavate kaasmaalaste poolt. See tähendas, et kui lähedased ka polnud kahe grupi suhted ja mil määral nad ka ise teisiti ei arvanud, ei esindanud Eesti, Läti ja Leedu esindused mitte oma Ameerika kaasmaalasi, vaid riike, mille iseseisvus ei olnud de iure kunagi lakanud ja mis lootuste kohaselt pidi kunagi ka de facto taastuma.

Kolmas element, nagu mainitud, puudutas esinduste ametnike nimetamist. Esialgu, kui arvati, et Eesti, Läti ja Leedu võtavad II maailmasõja lõppedes peagi taas sisse oma koha maailmas, ei peetud seda kuigi märkimisväärseks probleemiks. 1940. aastal ametis olnud diplomaadid pidid lihtsalt seni töötama, kuni nende kodumaa taas maailma poliitilisele kaardile ilmub.

Kuid okupatsioon kestis aina edasi ja bioloogia pani ennast maksma. Vanemad diplomaadid astusid tagasi või surid ning noortest diplomaatidest said tasapisi vanad. Nii tekkis lõpuks kolm üksteisega seotud küsimust. Esiteks: kas esinduste juhid leiavad, keda edutada? Sellega ei tekkinud kellelgi raskusi. Teiseks: kas neid, kes olid ametisse määratud enne 1940. aastat, võib mõni kõrgem välismaal viibiv Eesti, Läti või Leedu diplomaat üksi või esinduste juhtide kokkuleppel mujale saata? Ka sellele ei tekkinud Washingtonis kellelgi vastuväiteid. Kolmandaks: mida peab Washington või ka mõne teise lääneriigi valitsus ette võtma, kui esindustesse ei jää enam ühtegi enne 1940. aastat ametisse määratud diplomaati?

See küsimus tekkis 1980. aastate algul, mil viimased Washingtonis teenivad 1940. aasta eelsed Leedu diplomaadid erru läksid või surid. Kui USA oleks kinni pidanud muidu kehtivatest reeglitest, oleks esindus katmata jäänud, sest ükski kõrgematest Leedu diplomaatidest Euroopas ei soovinud või ei suutnud Washingtoni suunduda. Seetõttu leidis riigidepartemang Lawrence Eagleburgeri isikus, kes toona oli riigisekretäri abi Euroopa küsimustes, probleemile uudse lahenduse.

Eagleburger kuulutas, et Washington tunnistab Leedu 1940. aasta eelse valitsuse esindajaks ka isiku, kelle on pärast seda aastat ametisse nimetanud kõrgem diplomaat, kes ise oli oma ametisse määratud enne Nõukogude Liidu okupatsiooni. See võimaldas Leedu Washingtoni esinduse asjuriks tõusta Stasys Lozoraitisel, kelle oli ametisse määranud juba pärast II maailmasõda tema isa.

1980. aastate lõpuks juhtisid Balti riikide missioone Ühendriikides kolm silmapaistvat isikut: Ernst Jaakson Eesti peakonsulina New Yorgis, Anatols Dinbergs Läti asjurina Washingtonis ja Lozoraitis. Need kolm meest erinesid üksteisest sama palju nagu maad, mida nad esindasid.

Kolm erinevat esindajat

Kõigi kolme elu ja tegevus vääriks põhjalikku tutvustamist, kuid piirdume siinkohal nende ühe erinevuse äramärkimisega, mis 1990.-1991. aastal tundus etendavat otsustava tähtsusega rolli. Kõik nad pidasid ennast esmajoones oma kodumaa esindajaks, kuid kõigil olid väga erinevad vaated suhetele Balti diasporaaga, veelgi enam aga suhetele kodumaal tärkavate rahvuslike liikumistega.

Dinbergs ja Lozoraitis olid tihedates sidemetes Läti ja Leedu pagulaskonnaga ning sõlmisid kiiresti ka suhted uute poliitiliste jõududega Riias ja Vilniuses. Mõlemad olid veendunud, et iseseisvuse taastamine on kuude, mitte enam aastate küsimus, ning 1990. aasta lõpuks olid neist de facto – ehkki mitte de iure, sest Washington poleks seda mingil juhul sallinud – saanud oma kodumaa valitsuse või vähemalt valitsuse iseseisvusmeelse osa esindajad Ühendriikides.

Ernst Jaakson oli oma suhtumises märksa ettevaatlikum ja pidas märksa hoolikamalt kinni reeglitest. Ilmselt rohkem kui teised kaks pidas ta pagulaseestlasi pärandiks, eesti väärtuste hoidjateks, keda juhul, kui neid hoolikalt säilitatakse, võib lõpuks olla võimalik taas Läänemere kallastel juurutada. Seepärast oli ta sõlminud äärmiselt tihedad sidemed Ameerika eestlastega, kaitsnud neid alati ja igati Tallinna kommunistlike tegelaste rünnakute eest ning pidanud nendega aru, kuidas kõige paremini reageerida iseseisvusliikumise esilekerkimisele Eestis. Samal ajal järgis ta väga kindlalt diplomaatiareegleid ning mittetunnustamispoliitikast tulenevaid eritingimusi.

Nii pagulaseestlaste mõju kui ka Jaaksoni enda kindlad veendumused, kuidas peaks talitama Eesti juriidilise järjepidavuse edasikandja, takistasid tal Eesti eestlastega arendamast selliseid suhteid, nagu need tekkisid tema kolleegidel Lätis ja Leedus. 1990. aasta lõpus ja 1991. aasta alguses hakkasid kolme mehe erinevused mõnes Washingtoni ametnikus juba rahutust tekitama.

Mitmele toonasele ametnikule, kaasa arvatud käesolevate ridade autorile, tundus, et kui Jaakson ei süvenda suhteid Eesti valitsusega, eriti aga vabariigi iseseisvusmeelsete rühmitustega ega saavuta kodumaaga sellist lähedust nagu Dinbergs ja Lozoraitis, võib taoliste suhete puudumine Eestis aidata neid jõude, kes seisaksid vastavate olude kujunemisel vastu igasugustele katsetele tunnustada de facto Balti riikide iseseisvust või vähemalt üritaksid seda edasi lükata.

Kuid enne seda, kui Jaakson saanuks asuda suhete tihendamisele, oli vaja kõrvaldada mitmed päris tõsised takistused. Ühelt poolt erines olukord Tallinnas tunduvalt olukorrast Riias ja Vilniuses: Eesti valitsusse polnud iseseisvusliikumine olulisel määral jõudnud, küll oli see Eesti Kongressi näol asunud valitsusele vastukaalu looma. Teiselt poolt ei suutnud ei pagulaseestlased ega Jaakson ise unustada, saati siis veel andestada rünnakuid pagulaste vastu. Iseäranis puudutas see Tallinnast teele paisatud ENSV ÜN esimehe Arnold Rüütli allkirja kandvaid süüdistusi, et pagulased töötavad lääne luureteenistuste heaks.

Tuli leida võimalus, kuidas Rüütel sellistest avaldustest lahti ütleks või Jaakson neid ignoreeriks – mõlemad tundusid küll olevat täiesti võimatud -, sest muidu ei oleks saanud edasi liikuda, see aga jätnuks Eesti ja Eesti esinduse Ühendriikides teineteise suhtes võõristavale positsioonile. Sellel oleks võinud olla saatuslikud tagajärjed mitte ainult Eestile, vaid ka tema naaberriikidele ja kogu maailmale.

“Läbirääkimised” omade vahel

Õnneks oli laval mees, kes sai aru draama mõlema poole seisukohtadest ning suutis leida diplomaatilise lahenduse, mille peale ei osanud tulla keegi teine. See mees oli Lennart Meri.

1991. aasta alguses oli Lennart Meri Edgar Savisaare valitsuse välisminister. Nagu kõik, kes vähegi tundsid Jaaksonit, suhtus Meri peaaegu jumaldavalt mehesse, kel polnud palju puudu, et jõuda ajalooannaalidesse kui pikima staažiga diplomaat. Samuti sai Eesti välisminister aru nii sellest, kui keeruline on rajada silda Arnold Rüütli ja Jaaksoni vahele, kui ka sellest, kui oluline on see sild rajada, kui Eesti tahab õige aja saabudes iseseisvuse kindlalt ja püsivalt kätte võita.

“Läbirääkimised”, kui neid nii võib nimetada, käisid fakside kujul, mis liikusid Toompeal asuva Eesti välisministeeriumi ja riigidepartemangu vahel Washingtonis, kus mina töötasin Eesti, Läti ja Leedu lauaülemana ning Jaakson istus neil päevil valdava osa ajast minu kontoris. Kõik mõistsid, et Rüütel ei saa lihtsalt niisama lahti öelda enda allkirja kandvatest dokumentidest, ilma et Moskva või tolle käsilased Eestis teda ägedalt ründama ja seeläbi jalgealust õõnestama asuksid, mis olnuks aga lubamatu revolutsioonilisel 1991. aastal, mil Eesti vajas tegusat juhti.

Meri suhtus peaaegu jumaldavalt Ernst Jaaksonisse – mehesse, kel polnud palju puudu, et jõuda ajalooannaalidesse kui pikima staažiga diplomaat.

Kõik said aru ka sellest, et Jaakson ei lepi vähemaga kui süüdistuste, mis olid lendu lastud Rüütli allkirja kandvates dokumentides, tagasivõtmine. Igasugune järeleandmine selles osas oleks tema arvates tähendanud mitte ainult eesti rahva säilmete, läänes elavate pagulaste reetmist, vaid ka kõige selle reetmist, mida ta pidas oma kohuseks 1940. aasta eelse valitsuse esindajana ning Eesti riikluse õigusliku järjepidevuse edasikandjana.

Mitme ebaõnnestunud katse järel leiti Tallinnas õige lahendus ja peaaegu kindlasti oli see suurelt osalt Lennart Mere pingutuste vili. Nimelt saatis Rüütel Jaaksonile kirja, milles märkis, et kommunistliku võimu ajal seisis tema allkiri paljudel dokumentidel, mida ta ei olnud ise koostanud ja mille sisuga ta ei pruukinud nõus olla. Rüütel sõnas, et üks selliseid dokumente oli ka see, mis väliseestlastes nii suurt pahameelt oli tekitanud.

See Lennart Mere vahendatud lepituskatse ei aidanud mitte ainult säästa mõlema mehe väärikust, vaid avas ka tee suhete edasisele arengule. Kõigepealt avaldas Jaakson ajalehes Vaba Eesti Sõna terve lehekülje pikkuse artikli, milles põhjendas, miks ta oli Rüütli selgituse vastu võtnud ja miks seda peaksid tegema ka teised eestlased nii kodu- kui välismaal. Jaaksoni artikkel, mis vääriks Eestis palju suuremat tuntust kui praegu, tähistas Eesti rahvusliku ühtsuse taastamise ja okupatsiooni järel tekkinud mitme Eesti taaslähenemise algust.

Seejärel võis Jaakson mõni nädal hiljem võõrustada Washingtonis visiidil viibivat Rüütlit, kusjuures ta mitte ainult ei saatnud teda külaskäikudel mitmete valitsusametnike juurde – tõsi küll, ja seda tuleb meeles pidada, mitte Valges Majas, kus Jaakson ei saanud enda arvates esindada inimest, kes täitis kõrget riigiametit okupeeritud Eestis -, vaid ta organiseeris diplomaatilise vastuvõtu hotellis Mayflower.

See vastuvõtt, mis tollal 85aastasele Jaaksonile oli esimene korraldada diplomaadi rollis, tekitas vastuolusid Ameerika eestlaste kogukonnas, kuid avas veel laiemalt ukse Eesti iseseisvuse taastamisele. Enamik Ameerika eestlasi mõistis Jaaksoni sammude tähtsust ja õigsust, kuid mõned aktivistid olid siiski nende kohtumise vastu ja kutsusid eestlasi sellest eemale jääma. Osa nii talitaski, kuid mitte enamus. Arvestades seda, et kohal olid ka USA Kongressi ja valitsuse esindajad ning sõbralike maade diplomaadid, tähistas see Baltimaade iseseisvusliikumises tõelist läbimurret.

See õhtu ei lähe mul kunagi meelest. Sellest õhtust on pärit pilt, mis tähendab mulle enam kui ükski teine pilt minu ametnikupõlves: ma surun sellel Rüütli kätt ja tema kõrval seisavad Eesti välisminister Lennart Meri ja Eesti peakonsul New Yorgis Ernst Jaakson. Nende koosviibimine, mis ei oleks olnud võimalik Lennart Mere oskuste ja võimeteta, oli, on ja jääb mulle tähtsündmuseks.

Tõepoolest – see, et Lennart Meri suutis eestlased kokku viia, tähendas seda, et kui Eesti lõpuks 1991. aasta augustis iseseisvuse taastas, ei valitsenud Tallinna ning Riia ja Vilniuse vahel diplomaatilises mõttes erinevusi. See oli Lennart Mere diplomaatiline triumf, mida ma tahtsin käesolevate ridade lugejatega jagada – triumf sellele vaatamata, et sellest on üsna vähe räägitud, ja silmapaistev diplomaatiline saavutus sellest hoolimata, et esmajoones tähendas see diplomaatilist tegevust eestlaste endi seas, mitte aga eestlaste ja teiste maailma rahvaste vahel.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane