september 17, 2008

Vaistlik koostööpooldaja: Lennart Meri ja rahvusvahelised organisatsioonid

Tundub, et Lennart Mere usk institutsioonidesse oli vaistlik. Ent kas vaist on tegelikult midagi muud kui kõigi meelte, info ja kogemuste intensiivne koosrakendamine?

Tundub, et Lennart Mere usk institutsioonidesse oli vaistlik. Ent kas vaist on tegelikult midagi muud kui kõigi meelte, info ja kogemuste intensiivne koosrakendamine?


Riina Kionka

Vaistlik koostööpooldaja: Lennart Meri ja rahvusvahelised organisatsioonid

Tundub, et Lennart Mere usk institutsioonidesse oli vaistlik. Ent kas vaist on tegelikult midagi muud kui kõigi meelte, info ja kogemuste intensiivne koosrakendamine?

Oma geniaalses romaanis “Rahvusvaheline mees” kirjeldab Mihkel Mutt eluolu ENSV hääbumise aegses Lennart Mere juhitud välisministeeriumis. Jutuvestja on Fabian, kantseleitöötaja, kes satub sageli segadusse, kuna šeff pahatihti jagab talle ülesandeid, mis näivad olevat võimatud täita või millest ta lihtsalt aru ei saa.
Üks ülesandeid oli käsk lülituda nii ruttu kui võimalik Maailma Skeemi. Fabian aga ei teadnud, mida tuleb Maalima Skeemi all mõista. Et mitte šefi lootusi petta, asus ta asja uurima, ent tulutult. Lõpuks võttis ta südame rindu ja küsis šefi enda käest. Too vastas, et Maailma Skeem polegi mingi üldkasutatav termin, see olevat talle lihtsalt pähe tulnud, kui ta ühel õhtupoolikul pärast vihmasadu jälgis taevast, kuhu oli tõusnud vikerkaar. “”Siis mulle kangastuski Maailma Skeem,” lausus seff mõtlikult. “Mulle tundus, et see vikerkaar ühendab tegelikkust ja luulet, meie olevikku ja seda, kuhu tahame välja jõuda. Mulle näis, et sellisele vikerkaarele toetudes me jõuame ükskord kohale.””
See, kuhu Eesti tahab ükskord jõuda, tundus aastal 1990 olevat kõike muud kui selge. Aga esimese sõjajärgse välisministrina oli just Lennart Mere ülesanne kujundada välja Eesti välispoliitika põhisuunad ning ehitada üles välisametkond. Ja seda kõike keerulises olukorras, kus Eesti Vabariik ei olnud end veel juriidiliselt taastanud, tal polnud ühegi riigi tunnustust ega diplomaatilisi suhteid ei riikide ega organisatsioonidega.
Ometi oli Lennart Merel algusest peale selge visioon, millised need suunad peaksid olema. Tema isiklik elukogemus, eestlaslik austus tõe ja õiguse vastu ning hea informeeritus veensid teda selles, et mida tihemini on väikeriik kokku põimitud suurtega, seda kindlam on väikesel olla. Välisministrina sõnastas ta selle hoiaku, vabariigi presidendina koostöös valitsusega tugevdas seda ning pärast presidendi ametiaega ajas seda joont ELi tulevikukonvendi liikmena edasi.
Rahvusvaheliste suhete teooria huvitas teda vähem kui reaalne elu – lõpuks oli ta ajaloolane ja kogenud matkasell, seega üdini praktiline mees, kel kruvikeeraja taskus. Ent kui teda analüüsides siiski teooriaid rakendada, siis Lennart Meri oli see, keda teoreetikud
nimetavad koostööpooldajaks. Koostööpooldaja on inimene, kes usub, et tehes teiste riikidega koostööd institutsioonide (st rahvusvaheliste organisatsioonide) raames, kaitseb riik oma huve paremini kui pelgalt oma asja ajades ja teistega vaid lühiajaliselt ning taktikalistel kaalutlustel koos töötades.
Neorealistid ja neoliberaalid
Rahvusvaheliste suhete teoreetikuid võib liigitada kahte leeri: neorealistideks ja neoliberaalideks. Neorealistid usuvad, et kuna rahvusvahelisel areenil ei ole olemas kõrgeimat instantsi, mis hoiaks korda – ehk teisisõnu, valitseb anarhia -, siis võitleb iga riik lõpuks vaid enda olemasolu nimel. Parimal juhul näevad neorealistid rahvusvahelistele institutsioonidele ette vaid kõrvalise rolli, sest nende sõnul institutsioonid ainult peegeldavad reaalseid võimuvahekordi. Kes on suur ja võimas, paneb end maksma rahvusvahelise organisatsiooni sees sama hästi kui väljaspool seda. Neorealistide arvates kasutavad riigid institutsioone vaid taktikalistel kaalutlustel ja eeskätt selleks, et riike puudutavaid majandus- ja keskkonnaküsimusi efektiivsemalt lahendada. Neorealistide vaatevinklist hoiavad rahvusvahelist korda riigid, kasutades selleks tasakaalustamise poliitikat (balancing) või luues teistega ajutisi liite (bandwagoning).
Teine koolkond on neoliberaalid, keda kutsutakse ka institutsionalistideks. Nagu neo-realistid, arvavad ka neoliberaalid, et maailmas valitseb anarhia. Ent nagu nimestki võib aimata, näeb institutsionalistide koolkond anarhia ohjeldamisel keskset rolli rahvusvahelistel organisatsioonidel. Selmet teineteisega ajutiselt liituda ja siis jälle eralduda, lapiti ja serviti, pooldavad institutsionalistid koostööd kui moodust võimuvõitlusega toime tulla. Rahvusvahelised organisatsioonid annavad riikidele võimalusi omavahel kokku leppida, ja teha seda teadmisega, et organisatsioonide endi kehtestatud reeglid kaitsevad riike ja seetõttu muutub koostöö kasulikuks valikuks.
Üks juhtiv institutsionalist, Princetoni ülikooli professor Robert Keohane, on välja selgitanud neli moodust, kuidas institutsioonid saavad reeglite rakendamise abil riikidele kindlust luua. Esiteks, liikmelisus rahvusvahelises organisatsioonis tihendab liikmesriikide omavahelist suhtlemist, loob kestvaid sidemeid ja seeläbi “pikendab tuleviku varje.” See tähendab, et riikide huvides on käituda korralikult ja austada reegleid. Vastasel juhul saavad teised rikkumistest ruttu teada ja järgmine kord ei pruugi teised liikmesriigid reeglirikkujale enam vastu tulla.
Teiseks, liikmelisus rahvusvahelistes organisatsioonides suurendab omavahelist infovahetust. See omakorda tõstab läbipaistvust, nii et reeglite rikkujad torkavad rutem silma ja need, kes võivad rikkumistest haiget saada, jõuavad end õigeaegselt kaitsta.
Kolmandaks vähendab liikmelisus seda kulu ja vaeva, mida iga liikmesriik ehk osapool peab panustama lepingute ja kokkulepete täitmise järelvalveks. Tuleb odavam.
Neljandaks võimaldab liikmelisus riikidel lihtsamini osaleda “lehmakauplemisel” -ehk teha järeleandmisi ühes küsimuses toetuse vastu teises küsimuses.
Kui vaadelda Lennart Mere tegevust Eesti välispoliitika ühe olulisema tegijana Robert Keohane’i püstitatud teooria valguses, näib Lennart Meri olevat vaistlik koostööpooldaja ehk see, kes omistab keskse rolli institutsioonidele. Juba tema varaseimad välissõnavõtud presidendina rõhutasid Euroopa Liidu ja NATO liikmeks saamise olulisust Eesti julgeolekule – need on sihid, mis loomulikult peegeldasid kõikide Eesti Vabariigi valitsuste seisukohta läbi aegade. Aga tema huvi koostöö vastu tuleb ehk selgeimini välja tema poliitikukarjääri algaastatel, eriti välisministriks oleku ajal, kui Lennart Meri reisis mööda maailma, tuletades oma erinevatele kuulajatele meelde, et Eesti ootab või pigem nõuab, et teda võetaks tagasi Euroopa perre. Ja ta tegi seda küllalt teravas toonis, nagu näiteks novembris 1990 Pariisis: „Praegu on Balti riigid Euroopast amputeeritud. Kui see on moraalne gangreen, siis ma küsin teilt: mis amputeeritakse järgmisena? Kui Euroopal on mugavam haige olla, siis kus on selle haiguse piir?”
Lennart Meri püüdis osutada kokkukuuluvustundele, mis valitseb peres – millist tahes institutsionaalset vormi sellise kokkukuuluvustunde teostamine siis ka ei eeldanud. Sest kokkukuuluvustunne oleks suurendanud julgeolekut.
See, et rohkem läbipaistvust kaitseb riiki, oli sellisele “infomaanile” nagu Lennart Meri enesestmõistetav. Selle tõttu oli ta alati nõus kohtuma rahvusvaheliste missioonide ja järelevaatajatega, kes tulid uurima Eesti riigi rahvusvähemusi puudutavat õiguskorda. Tihedas koostöös valitsusega jäi 1993. aasta kuumal suvel siiski just Lennart Mere ülesandeks esitada Euroopa Nõukogule palve viia läbi juriidiline ekspertiis välismaalaste seadusele – Lennart Meri mõistis, et informatsioon oli selles küsimuses relv, mida antud hetkel kasutati Eesti vastu, ent mille abil tegelikult oli võimalik vormida Eesti enda kõige tugevamad vastuargumendid. Tulge ja vaadake, ega meil pole midagi varjata, oli tema sõnum. Ja kuna Eesti jaoks oli selgelt lihtsam hallata kokkuleppeid rahvusvaheliste organisatsioonidega kui iga individuaalse liikmesriigiga eraldi, tuleb Meri ka Keohane’i kolmanda mõõdupuu järgi tunnistada koostöö pooldajaks.
Neljandaks ja viimaseks plusspunktiks, mida Keohane näeb kuuluvusel institutsioonidesse, on tõik, et see võimaldab erinevate probleemide seostamist ja “lehmakauplemist”. Niivõrd kuivõrd selline käitumine oli kasulik ja võimalik, kasutas ja kasutab ka Eesti seda nippi. Ent 1990. algaastate suurtes küsimustes – nagu näiteks Vene vägede väljaviimine ja niinimetatud inimõiguste küsimus – oli nimelt Eesti huvides mitte neid küsimusi omavahel siduda. Niisiis haagiti need kaks teemat teineteisest lahti otsekohe, kui minister Jüri Luik asus sügisel 1992 Eesti-Vene riikidevahelisi läbirääkimisi juhtima, saatjaks vastaspoole kõva protestikisa. Aga oleks teemade sidumine olnud meie huvides, oleks Lennart Meri selle ka kindlasti ära kasutanud.
Lennart Mere koostööusu allikad
Millest tulenes Lennart Mere veendumus pooldada koostööd, millest tuli tema arusaam, et väike peab kiiremas korras end laskma „suurte ja vanade” klubidesse kutsuda (või suurtepoolse huvi puudumisel neisse lihtsalt trügima)? Ei olnud ju vähe selliseid äsjavabanenud riikide juhte, kes igal võimalusel rõhutasid hoopis oma riigi pikast ajaloost tulenevaid eripärasid või ainulaadset võimalust leida müütilist .kolmandat teed”.
Tänapäeval võib arvata, et iga intelligentne eestlane mõtleb nii, nagu Lennart Meri tollal. Aga meenutagem ajastut: kui isegi mõte Eesti iseseisvusest nõudis 1990. aastal paraja portsu fantaasiat, siis kujutleda Eestit veel ka võõrvägedest vabana ning kuuluvana kõigisse olulisematesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse oli juba selline pilotaaž, mille pärast oleks ehk põhjust olnud lasta end närvihaiglas üle kontrollida.
Ei, Lennart Mere vaistlik usk koostöösse tugines kolmele alusele. Esiteks näitas tema isiklik kogemus keerulistes oludes töötava Eesti Vabariigi diplomaadi lapsena, et koos on ikka parem kui üksinda. Mäletatavasti esindas Georg Meri Eesti Vabariiki Pariisis ja Berliinis ajal, mil natsid olid Saksamaal demokraatlikul viisil juba võimule tulnud ja üksiku väikeriigi muredele pöörati vähe tähelepanu.
See närviline õhkkond Lennart Merest mööda ei läinud. Ta nägi, kuidas isa püüdis Prantsusmaal Eestit maksma panna, tundis omal nahal, kuidas suhtuti Berliinis poissi, kes klassiruumis rippuva haakristi taustal keeldus hüüdmast ette nähtud lauseid ja kasutamast ettenähtud žeste. Teda vabandati välja viidates diplomaadi perele laienevale puutumatusele, tema klassikaaslastel nii hästi ei läinud.
Teine asi, mis veenis Lennart Merd rahvusvahelist koostööd eelistama, oli tema eestlaslik usk tõesse ja õigusse. Rohked rahvusvaheliste organisatsioonide esindajad ja inimõigusi uurivad missioonid, kes 1990. aastate algul
Eestit väisasid eesmärgiga tutvuda riikliku järjepidevuse ideega, on rääkinud imestuse ja mõningase kannatamatusega eestlaste legalistlikust suhtumisest oma minevikku. Vanal ajal isegi räägiti anekdoote sellest, kuidas eestlased täitsid nõukogude seadusi saksa täpsusega. Aga just see kaasasündinud, luterlik usk reeglitesse, seadustesse ja õigusnormidesse mõjutas ka Lennart Merd: võim kaitseb suurt, ent seadus valvab väikest.
Kolmas põhjus, mis pani Lennart Merd uskuma institutsioonidesse, oli tema suurepärane informeeritus. Need, kes teda hästi tundsid, teavad, et ta oli kursis ajakirjandusega kõikides keeltes, mida ta valdas. Lennart Meri oli nii hästi kursis, et mõnigi kord võis ta ehmatada mõnda Eesti suursaadikut ootamatu telefonikõnega, arutamaks üht või teist diplomaadi asukohamaa lehes ilmunud olulist artiklit, mida suursaadik ise ei olnud veel jõudnud läbi lugedagi.
Ja öösiti kuulas ta alati Raadio Svobodat. Nii oli ta Eestis elades ilmselt mitmete välisriikide siseeluga pareminigi kursis kui nende riikide endi kodanikud. See oli vana harjumus: oma teise lühilainevastuvõtja meisterdas ta valmis, kui Siberist tagasi sai, kasutades sealjuures Wehrmacht’i raadiolampe RV 12 P 2000, mida tol ajal vedeles igal pool Eestis. Ta omas täit ülevaadet, mis andis eeldused näha Suurt Pilti, panna tähele seoseid ja teha vastavaid poliitilisi järeldusi.
Selle kõige põhjal tundub, et Lennart Mere usk institutsioonidesse oli vaistlik. Aga kas on vaist tegelikult midagi muud, kui kõigi meelte, info ja kogemuste intensiivne koos-rakendamine?
Kui on õnne ja juhid oskavad tantsida
Pärast üheksat kuud kantseleis otsustas Fabian oma õnne otsida mujal. Lahkunud välisministeeriumist, mõtles ta Eesti ajaloole ja sellele, mida ta oli šefi käe all õppinud: „Mida oli õppida Eesti näitest? Seda, et väikerahvad võivad saada vabaks veel tänapäevalgi – mitte üksnes muinasjutus -, kui nad on piisavalt järjekindlad, kui nad asuvad impeeriumi ääremaal, kui neil on õnne ja nende juhid oskavad tantsida.”
Ja Lennart Meri oli tantsumeister.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar