“Lootusetuid olukordi ei ole olemas”

Kuigi ma olen kuuekümne aasta jooksul kohtunud paljude mulle sügava mulje jätnud riigimeeste, presidentide ja peaministritega – näiteks Winston Churchilli, John Kennedy, Giscard d’Estaigne’i, Tage Erlanderi, Francois Mitterandi, Ronald Reaganiga – ei ole keegi olnud minu arvates oma isiksuselt nii mitmemõõtmeline, nii geniaalne kõneleja kui diplomaadi laps, kuue keele valdaja, isamaaline kosmopoliit, kirjanik ja filmitegija, Nõukogude Liidu pankroti ennustaja, Eesti vabanemise president Lennart Meri.

Läks kaua aega, enne kui ma tutvusin Lennart Merega – ja Eestiga. Ma käisin Eestis 1939. aastal, kui olin koolipoiss. Aga juba sügisel langes Baltimaade ette raudne eesriie. Tõsi, veel Jätkusõja ajal kohtusin eestlastega Karjala kannase rindel. Aga sõja lõpupäevadel kadusid Eesti ja eestlased meie teadvusest. Pärast seda, kui Nõukogude Liit oli Balti riigid alla neelanud, sai Soome lahest nii füüsiliselt kui vaimselt ületamatu kuristik. Iseseisva Eesti ajalugu peeti pärast 1941. aastat lõppenuks.

Kulus kakskümmend kolm aastat, enne kui tekkisid uued suhted Eesti ja Soome vahel. Pean silmas president Urho Kekkose üllatusvisiiti üliõpilaslinna Tartusse 1964. aasta märtsis. See avaldas eestlastele sügavat muljet. Oma visiidi käigus saavutas Kekkonen selle, et Helsingi ja Tallinna vahel avati laevaliin. Üle Soome lahe hakkas liikuma inimesi. Eestisse tulvas läänest raamatuid ja ajakirjandust, mida ahnelt loeti. Eriti tähtis oli Soome televisiooni mõju. Lennart Meri võrdles Eesti olukorda uppunud allveelaevaga, millest ulatus üle veepinna vaid periskoop: hääl sealt välja ei kostnud, aga sisse küll.

Hruštšovi sula ei kestnud siiski kaua. Brežnevi võimu aegne suunavõtt tagasi stalinismi poole ei jätnud Eestit puudutamata. Elavnes Vene tööliste sisseränne Eestisse ja Eesti kommunistid pidid alandlikult heaks kiitma Moskva nõudmise muuta Eesti kakskeelseks. Edaspidi pidi vene keel eesti keele sootuks kõrvale tõrjuma.

Lennart Meri aga ei jätnud usku, et Eesti saab iseseisvaks: “Maailmas on vähe rahvaid, kes nii pikka aega on olnud paiksed, ühele asualale truud,” kirjutas Meri oma raamatus “Hõbevalge”, mis leidis tohutu palju lugejaid -32 000 eksemplari müüdi läbi kahe päevaga.

1950. aastate lõpul korraldas Meri uurimisreise soome-ugri hõimude asualadele Nõukogude Liidu kaugetes piirkondades ja nägi nõnda kommunistliku süsteemi laostumist seestpoolt. Ta nimetas Nõukogude Liitu väljasuremisele määratud dinosauruseks. Kui siis Mihhail Gorbatšov haaras ohjad enda kätte ja hakkas Nõukogude Liitu reformima, uskusime meie, soomlased, et tal see õnnestub, kuid Meri kinnitas, et Gorbatšovi perestroika on kimp kosmetoloogilisi retsepte, kuidas nälginud marksistlik-leninliku hobuse karv läikima lüüa.

Meri võrdles Eesti olukorda uppunud allveelaevaga, millest ulatus üle veepinna vaid periskoop: hääl sealt välja ei kostnud, aga sisse küll.

Õigupoolest peaks ütlema, et me tahtsime uskuda Gorbatšovi edusse, sest oletasime, et alternatiiviks oleks tagasipöördumine stalinistliku diktatuuri alla, samal ajal kui eestlased tahtsid uskuda Gorbatšovi luhtaminekusse ja Nõukogude Liidu lagunemisse, sest ainult sel teel võinuks Eesti oma riikliku iseseisvuse tagasi saada. Meie soovisime Gorbatšovile edu, eestlased panid oma lootused Boriss Jeltsinile, kes ajas Venemaa asja Nõukogude Liidu vastu.

Hiljem tähendas Lennart Meri ühes intervjuus, et juba 1980. aastate alguses oli neljakümnel tuhandel hästi makstud Ameerika sovetoloogil jäänud märkamata Nõukogude Liidu triivimine vältimatu pankroti poole. “Kas soomlased taipasid seda?” küsiti temalt. Meri vastas, et käies esimest korda Soomes 1975. aastal, nägi ta oma hotelli aknast vastasseinale maalitud loosungit: “Jänkid Angoolast välja!” “Siis taipasin,” ütles Meri, “et ka soomlased ei olnud aru saanud.”

Meri ei jätnud ütlemata teravas toonis kommentaare Soome ülimalt ettevaatliku suhtumise kohta Eesti ja Baltimaade iseseisvuspürgimustesse. President Mauno Koivisto märkmetest võib välja lugeda, et president ei uskunud Baltimaade pürgimuste õnnestumisse. Aga sellesse ei uskunud ka Ameerika Ühendriikide ja Euroopa poliitilised liidrid. Kes oleks osanud oodata, et Nõukogude Liit laguneb, kui Jeltsin oli Gorbatšovi võimult kõrvaldanud -uskusid üksnes baltlased või nad vähemalt lootsid seda.

Taassündinud Eesti Vabariigi presidendina võttis Lennart Meri oma kahel ametiajal 1992-2001 ette ainulaadse suhtekorraldus-kampaania, et tutvustada oma riiki Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. Ma mäletan eriti hästi tema esinemist Londonis, kus kõrgetasemeline publik oli lausa võlutud tema vaimukatest kõnekäändudest ja mõnestki paljutähenduslikust lausest. Tema teravas toonis paljastused ei andnud Venemaale armu. Seesama kordus 1998. aasta märtsis Berliinis, kui Trilateraalse Komisjoni liikmeskond Euroopast, Ameerika Ühendriikidest ja Aasiast kuulas hardalt Mere tund aega kestnud kõnet.

Oma kodumaal oli Meri aga üsnagi kriitiline Eesti sõjaaegse juhtkonna järeleandmiste suhtes Nõukogude Liidu survele. Kui temalt küsiti, kas Eesti oleks pidanud vastupanu osutama ka lootusetus olukorras, vastas ta: “Lootusetuid olukordi ei ole olemas”. Tema arvates oleks Eesti pidanud end punaarmee vastu kaitsma. Ka alla andes ei suutnud Eesti kaotusi vältida. Kui kokku lugeda Nõukogude võimu tehtud “puhastuste” ja küüditamiste ohvrid ja kõik need, kes maalt lahkusid või põgenesid, siis kaotas Eesti neljandiku oma rahvastikust. “Kui Soome riigi juhtidel poleks 1939. aasta novembris jätkunud julgust ja rahval eneseusaldust, oleks Soomel läinud niisama halvasti nagu Eestil 1939. aastal,” lausus Meri 1995. aasta maikuus.

Muidugi ei olnud Eestil aastatel 1939-1940 mingit võimalust saavutada samasugust tõrjevõitu, nagu suutis Soome. Vastupanu oleks olnud pelk žest. Aga kunagiste Eesti liidrite hukkamõistmine on põhimõtteline seisukohavõtt, mille eesmärgiks on rõhutada Eesti iseseisvust ja tugevdada selle elanike rahvustunnet.

Lennart Meri jääb Eesti ajalukku riigijuhina, kelle valitsemisajal saavutas Eesti Euroopas kindla positsiooni. Tema tähelepanuväärne tegevus kuulub ka Soome ajalukku.

Soome keelest tõlkinud Piret Saluri

Järelehüüe põhineb ajalehes Helsingin Sanomat ilmunud artiklil.