Vähetallatud tee: Balti riikide iseseisvuse toetamine

Jon Baldvin Hannibalsson oli Islandi välisministri ametis 1988. aastast 1995. aastani. Erinevalt paljudest oma kolleegidest väikeriikides astus Hannibalsson külma sõja lõpuaastatel teadlikult otse rindejoonele, toetades järjekindlalt Balti riikide iseseisvust. See ei olnud Islandi jaoks sugugi riskivaba välispoliitika, sest riigil olid olulised majandussidemed Nõukogude Liiduga. See läks ka vastuollu suuremate lääneriikide esialgsete sihtidega ajal, mil sai selgeks, et raudne eesriie on langemas. Kuid pärast seda, kui Islandist sai esimene riik, mis tunnustas Balti riikide iseseisvust ja rajas nendega ametlikud diplomaatilised suhted, selgus peagi, et Hannibalssoni poolel oli ka ajalugu. Tema tegevust peetakse tänini üheks Islandi tähthetkeks rahvusvahelisel areenil.

1990. aastate lõpul lahkus Hannibalsson aktiivsest poliitikast ja teenis edasi saadikuna nii USAs, Soomes kui ka Balti riikides. 2006. aastal naasis ta Islandile ja osaleb endiselt poliitilises elus, kuigi nüüd juba rohkem kõrvaltvaatajana. Teda peetakse üldiselt üheks Islandi väljapaistvamaks poliitiliseks mõtlejaks ning ühena vähestest islandlastest võib teda hinnata tõeliselt rahvusvahelise mainega riigimeheks.

Kuidas näeb Hannibalsson sündmusi, mis lõpuks tõid kaasa Balti riikide iseseisvuse? Kas ta mõistis neil tormistel aegadel, et Islandi valitsus võib etendada oma osa dramaatiliselt arenevas sündmustekulus?

“Laulev revolutsioon on kogu maailmas tuntud kui Baltikumi vabadusetee kaubamärk. Ma mäletan tänini elavalt, kuidas see köitis ajakirjanduse tähelepanu – see oli kogu maailma meedias tippsündmus. See juhtus Nõukogude Liidu allakäiguajastul. Pärast pikale veninud stagnatsiooniajastut Brežnevi ajal tähistas Gorbatšovi periood katset päästa nõukogude süsteem mandumise käest. Mõni nägi selles lootust. Ma jõudsin tasapisi järeldusele, et need katsed märgivad nõukogude süsteemi vältimatu lõpu algust. Seega toimus Baltimaade katse heita endalt Nõukogude rõhuv ike ja taastada oma vabadus koloniaalvõimu ehk Nõukogude Liidu kiire allakäigu kontekstis. Kummaline oli, kui tõrksalt suhtusid sellisesse arengusse tegelikult Lääne suurriigid, niinimetatud juhtivad demokraatlikud riigid.”

Miks siis Lääne suurriigid ei toetanud tollal Balti riikide püüdlusi?

„USA valitsus lähtus eeldusest, et kõik, mis nõrgestab Gorbatšovi positsioone, on juba ette halb.”

“Nõukogude reaktsioon endiste ikestatud rahvaste taotlusele iseseisvuda ja Nõukogude Liidust eralduda oli kõhklev ja ennustamatu. Üllatav on aga see, et pärast 1988. aastat, kui Balti riikides olid peetud parlamendivalimised ja moodustati demokraatlikud valitsused, said nende esindajad Läänes toetust otsides väga külma vastuvõtu   osaliseks.   Tagasi vaadates mõistan, et president George Bush vanema  administratsioon oli poliitiliselt väga tugevasti panustanud Gorbatšovile. Vahest jäid nad ka ise uskuma kujutelma, et just tema on õige mees, kes suudab kanda Nõukogude Venemaa demokraatliku reformimise taaka. Seepärast lähtus USA valitsus eeldusest, et kõik, mis nõrgestab Gorbatšovi positsioone, on juba ette halb.”

Hannibalssoni sõnul ei ole küll selge, kas selline seisukoht kujutas endast realismi avaldumist suurriikide poliitikas.

“Küsimus, mil määral kajastas see poliitika üliriigi omakasupüüdlikke huve, nimelt seda, et nad vajasid Venemaa erapooletust või lausa otsest toetust sõjalise vastuse tõttu Iraagi sissetungile Kuveiti 1991. aastal, on seni lahtine.”

See on küsimus, mis on asjakohane tänagi, eriti kui pidada silmas, kui mõjukas on alates 21. sajandi algusest välispoliitikas olnud demokraatliku rahu teooria, seda just klassikalise realismi arvel. Selles valguses on lääneriikide reageering Baltimaade võitlusele 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul päris huvipakkuv.

“Selge on see, et lääneriigid ei võtnud Baltikumi püüdlusi iseseisvuse taastamise ja demokraatia suunas vastu just avasüli,” sõnab Hannibalsson.

“Vastupidi: nad tegutsesid väga ettevaatlikult ja soovitasid, et Balti riigid ei peaks stabiilsuse huvides taotlema täielikku iseseisvust, vaid proovima sõlmida kompromissi. President Bush sõnastas selle poliitika kuulsas Kiievi kõnes 1991. aastal, milles ta hoiatas ukrainlasi “enesetapjaliku natsionalismi” eest. Selle hoiatusega püüti ukrainlasi ajendada hoidma Nõukogude Liitu koos stabiilsuse nimel. Riigisekretär James Baker ütles umbes sedasama kohtumisel Slobodan Miloševiciga Belgradis. Balti riigid olid sellisest suhtumisest tagasihoidlikult öeldes üllatunud.”

Hannibalssoni sõnul oli Euroopa riikide reageering USAga sarnane, kuid selle põhjused olid teistsugused. “Lihtsam on mõista Saksamaa suhtumist kõigesse sellesse. Tegemist oli jagatud maaga, millel oli üks kõike muud ületav siht: Saksamaa rahumeelne taasühendamine. Kõik muud välispoliitilised probleemid olid teisejärgulised. Helmut Kohl ja Hans-Dietrich Genscher ei kahelnud sealjuures, et võimu rahumeelne üleminek Nõukogude Liidus sõltub just nimelt sellest, kas võimul on Gorbatšov või mitte.”

Kuid Hannibalssoni arvates ei põhjustanud esialgset ükskõiksust Baltikumi taotluste suhtes ainuüksi realism ja külm poliitiline kaalutlus. Oma osa oli ka teadmatusel ja apaatial.

“Mind üllatas kõige rohkem see, et mõne lääneriigi juhid ei teadnud midagi Balti riikidest ja nende iseseisvuspüüdlustest. Lääne-Euroopas oli tollal riigijuhte, kel polnud aimugi, et Balti riigid olid kunagi olnud iseseisvad. “Kas nad pole siis alati kuulunud Venemaa alla?” küsis üks neist eravestluses minu käest. See meenutab muidugi, et pool sajandit maailmakaardilt eemalolek on päris pikk ajavahemik. Poliitikute, poliitilise eliidi ja ajakirjanduse mälu on lühike. Nii et mingis mõttes oli apaatiaga segatud teadmatus Läänes lausa loomulik.”

USA ja Saksamaa välispoliitilised sihid ning mõne Euroopa riigi “apaatiaga segatud teadmatus” aitasid sel moel kaasa 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse suure geopoliitilise segaduse käigus tekkinud poliitilisele vaakumile. Keset seda vaakumit seisis Hannibalsson Balti riikide püüdluste eest. Mis aga teda selleks veenis, miks oli ta algul üksi ja millised on üldse piiratud diplomaatilise võimekusega väikeriigi võimalused sellist probleemi ülal hoida?

“See ei olnud mingil juhul võiduajamine, kes tunnistab esimesena Balti riikide taastunud iseseisvust. See ei olnud mingi võistlus. Põhiline oli see, et lääneriikide juhtidelt oodati, et nad toetaksid aktiivselt demokraatlikku üleminekut, mille aluseks on läänelikud väärtused, demokraatia ja õigusriik. Niisugust arengut oleks pidanud tervitama ja toetama. Et see nii ei olnud, vajab seletamist. Ma tundsin, et see on seotud suurriikide erihuvidega. Ma uskusin, et lähedus Põhjamaadega ja üle Läänemere kulgevad ajaloolised sidemed peaksid aitama meil midagi ära teha. Kui Balti riigid pöördusid toetust otsides Lääne poole ja ei saanud sealt midagi vastu, kujunes minus veendumus, et nende püüdluste toetamine ja kaasaaitamine on lihtsalt kohustus ning et ka minul tuleb proovida veenda juhtivaid poliitikuid nende püüdluste õigsuses ja koondada tasapisi toetust, millest lõpuks piisaks selleks, et neid ei saaks teel iseseisvusele enam miski väärata.”

Selge on see, et lääneriigid ei võtnud Baltikumi püüdlusi iseseisvuse taastamise ja demokraatia suunas vastu just avasüli.”

“Seda ma püüdsingi aastail 1988-1991 igati teha. Ma teadsin hästi, et olen välisminister väikeses ja tähtsusetus riigis, mis vaevalt suudab muuta maailmaajaloo kulgu. Ent sellest hoolimata ma lootsin, et Balti solidaarsuse kaudu, mille taga seisab NATO ja ELi (viimases ei olnud Island küll liige) väikeriikide toetus, saab midagi tähtsat ära teha.”

“Seepärast tõstatasin Balti küsimust järjekindlalt NATO, OSCE, ÜRO, Põhjamaade Nõukogu ja sotsiaaldemokraatliku liikumise rahvusvahelistel kohtumistel. Eesmärgiks oli pinnase ettevalmistamine juhuks, kui peaks tekkima soodus hetk. See tekkiski lõpuks 1991. aasta augustis, kui Moskvas võeti ette riigipöördekatse.”

“Augustiputšiga kerkis Venemaa enam-vähem demokraatliku liikumise juhina esile Boriss Jeltsin. Just siis otsustasime tegutseda ja tunnustada Eesti, Läti ja Leedu iseseisvust. Loomulikult selgus, et me oleme oma sammud õigesti ajastanud.”

Üsna pea kutsuti Balti riikide välisministrid Reykjaviki, kus loodud diplomaatilised suhted lõplikult vormistati. Sümboolselt toimus allkirjastamine Höfðis, samas hoones, kus viis aastat varem olid kohtunud kahe üliriigi juhid. Toda tippkohtumist peeti algul nurjunuks, kuid tänapäeval hindavad ajaloolased seda külma sõja lõppakordiks.

Hannibalsson sõnab, et oli algul üllatunud, kui kiiresti järgisid teised riigid Islandi eeskuju, kui see oli ametlikult tunnustanud Balti riikide iseseisvust.

“Seepärast ma usun, et Islandi osa on oluline just selles mõttes, et me sillutasime edukalt teed ja muutsime Lääne poliitiliste liidrite suhtumist. Kui siis avanes võimalus, toimus kõik kiiresti ja pöördumatult. See oli loomulikult väga tähtis.”

Küsimuse peale, milline oli teiste lääneriikide esialgne reaktsioon, kui ta propageeris rahvusvahelistel kohtumistel Balti riikide püüdlusi, kõlab Hannibalssoni suust esimese hooga – vaikus.

“Algul oli vaikus. Ma tõstatasin Balti küsimuse korduvalt NATO ministrite kohtumisel, mis oli äärmiselt mõjukas foorum, aga väga vähesed kolleegid üldse reageerisid ning ka siis soovitasid nad olla Balti püüdluste edendamisel ettevaatlik. Üks märkimisväärseid erandeid oli toonane Taani välisminister Uffe Ellemann-Jensen.”

Märksa järsemalt reageeris Moskva. Nõukogude Liidu reaktsioon oleks võinud tekitada Islandi majandushuvidele väga tõsist kahju.

“Mõnedki väitsid, et Island ajas tollal Balti iseseisvuse asja sellepärast, et see oli väikeriigile riskivaba välispoliitiline suund. Nad väitsid muu hulgas, et see ei puudutanud kuidagi majandushuve. See on aga täielik vale.”

“Nõukogude Liit oli toona üks Islandi tähtsamaid kaubanduspartnereid, kusjuures äriline partnerlus oli strateegilist laadi, sest see tekkis pärast seda, kui Suurbritannia oli asunud 1950. aastatel, pärast esimest tursasõda, boikoteerima Islandi eksporti. Kaubandussuhted olid olulised ka veel 1980. aastate lõpul, sest nende tuumaks oli kala nafta vastu.”

“Nõukogude Liit oli mõistagi üllatunud Moskva arvates talumatu sekkumise tõttu nende siseasjadesse. Kui nende kaebustele midagi ei järgnenud, ähvardasid nad katkestada kaubandussuhted ja lõpuks kutsusid isegi Reykjavikist tagasi oma suursaadiku. Suursaadiku tagasikutsumine on teatavasti viimane samm enne poliitiliste suhete katkestamist. Nii et panused olid kõrged. See seadis loomulikult nii minu kui ka Islandi valitsuse Balti-poliitika tohutu surve alla.”

Ajalootundjad võivad usutavasti üsna täpselt öelda, millega lõpeb lõpuks suurriigi majanduslik ja diplomaatiline surve väikeriigile. Aga ehkki Nõukogude Liit üritas survestada Islandi valitsust ning Islandi traditsioonilised liitlased Läänes polnud Balti algatuse suhtes tihtipeale sugugi nii vaimustunud, ei taandunud Hannibalsson oma positsioonidelt.

„Kui Balti riigid pöördusid toetust otsides Lääne poole ja ei saanud sealt midagi vastu, kujunes minus veendumus, et nende püüdluste toetamine ja neile kaasaaitamine on lihtsalt kohustus.”

Islandi majandussuhted Nõukogude Liiduga olid tähtsad, kuid Hannibalssoni väitel liikusid Islandi ärihuvid sel ajal suunas, mis andis valitsusele manööverdamisruumi. “Nõukogude Liit oli alla käimas ja see tähendas, et ka kaubandus Islandiga käis alla. Nii olime me valmis ja isegi soovisime päris tõsiselt oma eksporditurge laiendada ning hõlmata väärtuslikumaid turge. Valitsus töötas välja sellise muutuse alused ning samal ajal kindlustasime endale alternatiivsed naftaallikad. Nii et ehkki meie suhetes Nõukogude Liiduga oli majandusel oluline osa, leidsime, et võime Moskva survele meie Balti-poliitika osas vastu seista.”

Hannibalssoni hinnang, et Island suudab vastu seista Nõukogude Liidu diplomaatilisele survele, oli kahtlemata õige, aga see ei ole veel kõik. Suure geopoliitilise segaduse ajal tahtsid Lääne suurriigid näha Ida- ja Kesk-Euroopas stabiilsust ning riikide süsteemi mõõdetud sammul muutumist. Ilmselt polnud nad sellal sugugi suures vaimustuses pisikesest Islandist, kes kõigutas paati, mis nende arvates seilas niigi ohtlikes vetes.

“Nagu ma juba ütlesin, oli esimene reaktsioon meie Baltikumi püüdluste propageerimisele vaikus. Ja mõned olid päris üllatunud, sest nad arvasid, et väikeriigid ei tohiks rahvusvahelistes suhetes üldse niimoodi käituda.”

Ometi jätkas Islandi valitsus käitumist nii, nagu “väikeriigid ei tohiks käituda”. Hannibalsson sõnab siiski, et kui ka eraviisiliselt avaldati rahulolematust, ei hakanud Lääs avaldama survet – aga muidugi ei ilmutanud ka erilist toetust.

“USA ei püüdnud kunagi mind kuidagi peatada. Pärast Balti riikide iseseisvuse ametlikku tunnustamist 1991. aastal – USA oli selles osas 48. riik – läks Washingtoni suu lahti. Nad selgitasid oma algset poliitilist suhtumist Baltikumi iseseisvusse sellega, et USA pidi tol ajal silmas pidama oma globaalseid kohustusi. Mitmed kaalutlused takistasid Washingtonil aktiivselt toetamast Baltikumi iseseisvuspüüdlusi. Seevastu nad väidavad, et õhutasid Islandi valitsust käituma nii, nagu see käitus. Nii et nad väitsid nüüd tagantjärele, et Island oli Baltikumi iseseisvustaotluse toetamisel Ameerika varjatud käsilane.”

Hannibalsson ei ole omaaegsete saatuslike sündmuste sellise tõlgendusega nõus. “Minu käest on konverentsidel, ka Balti riikides, küsitud, kas see käsilaseteooria vastab tõele. Tavaliselt ma küsin vastu, kes seda väidab. Siis selgub, et Bushi administratsiooni esindajad olevat väitnud, et asjad kulgesid just nii. Selle peale võin ma ainult öelda, et mulle on see uudis!”

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.