veebruar 22, 2010

Venemaalt, Euroopa-armastusega

Vaadeldav raamat peaks olema Eesti lugejale huvitav mitmes mõttes. See annab pildi Euroopa Liidu arengutest ja Venemaa ning ELi suhete keerukusest teise osapoole silmade läbi. Mingil määral saab siit aimu ka selle kohta, kuidas tajutakse Venemaal iseenda seisundit ja valikuvõimalusi.

Vaadeldav raamat peaks olema Eesti lugejale huvitav mitmes mõttes. See annab pildi Euroopa Liidu arengutest ja Venemaa ning ELi suhete keerukusest teise osapoole silmade läbi. Mingil määral saab siit aimu ka selle kohta, kuidas tajutakse Venemaal iseenda seisundit ja valikuvõimalusi.


Sergei Karaganov ja Igor Jürgens (toim.) Rossija vs. Jevropa. Protivostojanie ili sojuz? Astrel, Moskva, 2010. 382 lk.
Vaadeldav raamat peaks olema Eesti lugejale huvitav mitmes mõttes. See annab pildi Euroopa Liidu arengutest ja Venemaa ning ELi suhete keerukusest teise osapoole silmade läbi. Mingil määral saab siit aimu ka selle kohta, kuidas tajutakse Venemaal iseenda seisundit ja valikuvõimalusi. Ei saa väita, et raamatus sisalduv kattuks tingimata Venemaa ametliku seisukohaga, see peegeldab siiski pigem osa äriringkondade ja poliitika mõjutamisega seotud inimeste arusaamu. Autorid, kokku üheksa inimest, töötavad valdavalt Venemaa eri uurimisinstituutides ja mõttekodades. Vaatamata sellele, et nad lubavad endale ka mõningaid kriitilisi märkusi riigis peavooluks kujunenud hoiakute suhtes, pole kindlasti tegemist nn oposit-sioonikirjandusega, vaid ametliku poliiti-kanõustamise raamidesse jääva ja seetõttu piisavalt riigitruu tekstiga, mis peaks võimaldama teha järeldusi ka selle kohta, kuidas mõtleb ametlik Venemaa. Või vähemalt osa sellest.
Tuleb nentida, et eri peatükid on raamatus kirjutatud üsna erinevas stiilis. On küllalt lennukaid, mõnes kohas isegi natuke naljakalt mõjuvaid visioone, on detailset analüüsi ja juristi nõuande tüüpi teksti. Järgnevas on refereeritud ja kommenteeritud pigem raamatu üldisemat laadi osi.
Mõnevõrra ootamatu avameelsusega ja pikemalt keerutamata öeldakse raamatus välja lihtne tõde: teisi potentsiaalseid strateegilisi partnereid Venemaal peale ELi tolle puudustele vaatamata ei ole. Venemaa oma turumu-redega sõltub EList majanduslikult kindlasti rohkem kui EL oma energiamuredele vaatamata Venemaast. Nii et tark olevat orienteeruda mingi kestvat tüüpi koostöömudeli tekitamisele, küsimuseks pole “kas?”, vaid “kuidas?”. Koostöö sellise mudeli raames peaks autorite arvates minema oluliselt kaugemale kui lihtsalt kaubavahetus. Raamatus on välja pakutud isegi uhke termin soovitava sihtseisundi jaoks: Euroopa Liidu ja Venemaa strateegiline liit. Et asi juba sealmaal või vähemalt sinnapoole teel pole, selles olevat süüdi usaldamatus, külma sõja mälestused, partnerite mitte alati piisavalt adekvaatne üksteisetaju. Kaks “paha” on ka: USA ja NATO oma laienemisega. Seoses Obama presidendiks saamisega avaldatakse küll ettevaatlikku lootust, et äkki asi paraneb, aga väga sellele ei loodeta. Kontekst on raamatul seega üsna Ameerika-vastane. See paneb automaatselt paika ka Eesti: ta on koos kahe ülejäänud Balti riigi, Poola ja Suurbritannia-ga USA ja ELi sabarakkude seltskonnas, takistamas Vene ja ELi suhete konstruktiivset arengut. Venemaal erilist süüd enda ja ELi suhete tupikusse ajamises ei nähta. Siiski nenditakse, et osa Vene poliitilisest eliidist mõtleb liiga militaristlikult ja riik olevat väga korruptiivne. Need väikesed puudused olevat probleemiks küll, kuna muudavad eurooplased kuidagi kartlikuks, mis vähendab nende integrat-sioonipotentsiaali.
Milline peaks olema Euroopa Liit, et Venemaal õnnestuks temaga strateegiliselt integreeruda? Raamatus pakutakse ELi jaoks välja kolm stsenaariumit. Esimene neist on Inglise stiilis Euroopa Liit. Selline Ameerika mõjualune, aga muidu pigem siseprobleemidega kui grand-ideedega tegelda sooviv. Selliselt ELilt võib välispoliitikas eeldada pigem onu Sami soovil Venemaale vastu töötamist nn lähisvälismaal kui temaga liidu loomist.
Teine stsenaarium võiks kanda nime Ve-neetsia tüüpi EL. Selline ainult varandusele mõtlev ja varanduse abil oma probleeme lahendav. Vana kaupmeeste riik, poliitilised altkäemaksud jms. Allakäiv süsteem, vaevalt sealt visioonikat partnerit tuleb.
Kolmas variant on Prantsuse moodi EL: suured ambitsioonid saada iseseisvaks maailmapoliitika ja sõjaliseks keskuseks. Tõsi, sellise ELi tekkimist on lähiperioodil veel raske eeldada. Pikemas perspektiivis olevat aga see variant võimalik ja sellisel ELil võiks hakkajat Venemaad liitlasena vaja minna küll.
Taoline integratsioon lahendaks muu hulgas ära ka vastuolud Venemaa tagahoovis, s.o SRÜs. SRÜ jaotumist Brüsseli-meelseteks ja Moskva-meelseteks ära hoida niikuinii ei õnnestu. Kui aga peremehed omavahel liidu teevad, võtab kumbki oma fänniklubi sabas kaasa ja kõik hakkavad sõbralikult koos elama.
Geopoliitika ja geoökonoomika
Venemaa välispoliitika erines 90ndate esimesel poolel märgatavalt praegusest. Riigist, kes üritas integreeruda Läänega, sh ELiga, on saanud riik, kes püüab mängureegleid muuta, teistsugust positsiooni saavutada. Tavaliselt oleme me harjunud põhjuseid muutustele Venemaa käitumises – seda ka majandusküsimustes – otsima ideoloogiast ja poliitikast. Ka käesolevast raamatust võib leida mõningaid taolisi põhjendusi, enam aga siiski teistsuguseid ja oluliselt huvitavamaid. Nimelt kohtame selgitusskee-me, mis on seotud pigem majanduslike foonide muutumisega. Enamik taolisi selgitusi on kokku võetavad kolme osaliselt omavahel seostuva teesiga.
• Maailmas on tekkinud Lää-ne-Euroopa, USA ja Jaapani kõrval uued jõupoolused, uued majandusliku kasvu keskused: Hiina, India, ka Ladina-Ameerika. Ka juhul, kui eeldada, et Venemaa jaoks ei tähenda see tõsiseltvõetavaid alternatiive strateegilise (majandus)partnerluse osas, loob mitmekesisem geoökonoomiline mänguväljak talle uusi võimalusi. Euroopa Liidu olulisus on taolisel foonil vähenenud. Liit pole suutnud ka oma võimalusi kasutada: majandusintegratsioon läheb aeglaselt (näiteks teenuste vaba liikumine), riikidevahelised erimeelsused on säilinud (näiteks energiapoliitika), nn Lissaboni eesmärkide täitmisel on edu väga väike jne. Tooraineid, kütuseid või mõnda muud kaupa võib selles uues geoökonoomilises situatsioonis müüa ka mujale kui Euroopa Liitu või vähemalt saab sellega ähvardada. USA huvi liigub Euroopa Liidult kui partnerilt enam Hiina ja India peale, Lääne ühtsuse vähenemisel võib Venemaa situatsiooni kasutada ka oma majandushuvide läbisurumiseks jne.
• Oluliselt on muutunud olukord rahvusvahelisel energiaturul. Esiteks on turg muutunud defitsiitsuse tõttu üha enam müüja turuks. Teiseks, kui varem valitsesid seda turgu valdavalt läänemaised nafta- ja gaasikompaniid või oli tegu tugevalt Lääne mõju all olevate riikide tootjatega, siis nüüd see enam nii ei ole. Oluliselt on tugevnenud tootjamaade ja nende riikide poolt omatavate firmade positsioonid, kes on asunud peale müügi ka tarbijamaadesse, sh ELi riikidesse investeeringuid tegema, sh logistikasse, et oma positsioone veelgi tugevdada. Küllalt oluline osa majanduspoliitilisest rähklemisest, kus majanduslikud ja poliitilised motiivid rõõmsalt segunevad, ongi hakanud käima taoliste firmade eks-pansioonitaotluste ümber.
• Venemaa ise on viimase aastakümnega majanduslikult oluliselt tugevnenud. Rida aastaid järgemööda 7-8%-list majanduskasvu pole ju naljaasi, isegi juhul, kui see majanduskasv konkurentsivõime kasvatamise ja pikaajalise jätkusuutlikkuse seisukohalt hinnates kõige tervem ei ole. Suurenenud ostuvõimega Vene siseturg on ELi firmadele eriti rahvusvahelise majanduskriisi tingimustes vägagi oluline kompu; see, et 2009. aastal rahvusvaheline majanduslangus küllalt tugeva kolksuga ka Venemaale jõudis, ei muuda pilti veel tervikuna. Samas on aga toimunud teatud nihked ka majanduse sek-toriaalsete mõjugruppide riigisisestes jõu-vahekordades. Põhjendades, miks Venemaa enam WTOsse pääsemisest nii huvitatud pole, vastavad raamatu autorid, et enamik Venemaa mõjukaid majandusharusid sellest ei võida ja seda ei toeta. Selle sajandi esimese aastakümne esimesel poolel oli kuulda küll vastupidist. Ka praegu on raske leida argumente, miks ei peaks sellised Vene ekspordi jaoks olulised harud nagu terase- või keemiatööstus riigi WTOga liitumist toetama. Natuke lihtsustatud vastus võiks kõlada vast nii, et nafta ja gaas läheb ka ilma WTOta, tööstuskaupu, millega teiste riikide turgudele minna ja mis WTOst oluliselt võidaksid, me eriti toota ei suuda ja importi otsustaksime parem sisse lasta või siis mitte lasta selektiivselt, mitte üldiste reeglite alusel. Võrreldes majandusliku globaliseerumise mesinädalatega on üldse tugevnenud püüd kodumaiseid sektoreid kaitsta ja toetada. Umbes nii, et ega me Venemaal avatud turule põhimõtteliselt vastu ei ole, aga praeguses arengustaadiumis keskendume ikka teist-sugustele ülesannetele.
Jättes praegu kõrvale küsimuse sellest, kas Venemaa tahab ELiga tihedamat või vähem-tihedamat majanduskoostööd, nentigem, et olukord võimaldab Venemaal varasemaga võrreldes majandussuhetes tunduvalt rohkem tingida. Seda, mille osas ja kui kõvasti kaubelda, üritavad soovitada ka tutvustatava raamatu autorid. Kasutades sealjuures hoiakut, et Venemaa ja ELi vaheline majandusintegratsioon on üks väga oluline, peaaegu et möödapääsmatu asi, aga ega põhimõtteliste lepingute sõlmimisega nüüd kiire küll ei ole. Eriti Venemaa poole pealt võttes.
Vihmavarjust ja sellest, mis seal all võiks olla
Üldiselt eeldatakse, et Venemaa ja ELi vahelise majandussuhtluse normaalne arendamine vajab laiemat lepingulist alust, piltlikult öeldes vihmavarju. Kunagi oli selleks 1994. aastal sõlmitud ja 1997. aastal jõustunud partnerlus- ja koostööleping, mis oli mõeldud kehtima 2007. aastani. Raamatu autorite hinnang sellele lepingule on kahetine. Ühelt poolt nad tunnistavad küll selle lepingu soodustavat mõju rea oma majandusharude välisturgudele jõudmisel, samas aga heidavad lepingule ette, et see olevat üles ehitatud põhjendamatule eeldusele, et Venemaa võtab varem või hiljem üle ELi acquis communautaire. Miks aga maa, kes ELi tulla ei taha ja keda ka EL ise sinna ei võtaks, peaks üldse endale taolise koorma kaela võtma? Ajama sellega oma toodangu omahinna üles ja tegema endale muud tüli? Ühesõnaga tugevama vaimne vägivald raskes seisus oleva partneri suhtes. Ja kuna ka edasises sündmuste käigus EL Venemaad piisavalt ei abistanud, siis siit järeldus: ärgu midagi sellist kunagi kordugu. Kui 2003. aastal töötas EL välja oma naabruspoliitika, oli Venemaa seisukoht selge. Selle poliitika mõistes ta küll naaber olla ei taha, ta väärib muud ja paremat. Selleks muuks, paremaks ja Venemaa kui erilise naabri staatuse toonitamiseks sai nn ühiste ruumide (ühine majandusruum, ühine välisjulgeoleku koostöö ruum, ühine teadustegevuse ja hariduse ruum jne) loomise kava. Kava realiseerimisega aga eriti kaugele ei jõutud, kuna vahepeal tekkis rida segavaid tegureid alates ELi katsetest Venemaale demokraatia teemal moraali lugeda ja lõpetades Vene-Gruusia sõjaga. Fooniks pinged seoses USA presidendi Bushi agressiivse välispoliitikaga ja Lääne toetusega oranžile revolutsioonile Ukrainas. Venemaa kaldus üha enam realiseerima oma majanduspoliitilisi taotlusi mitte ELi kui terviku tasandil, vaid läbirääkimiste kaudu üksikute liikmesriikidega.
2008. aastal alustasid EL ja Venemaa omavaheliste suhete uue aluslepingu alaseid läbirääkimisi. Gruusia sõda viis peaaegu nende katkemisele, läbi häda läbirääkimised siiski jätkuvad. Mida siis tutvustatava raamatu autorid siin välja pakuvad? Eelkõige ideed, et suund tuleks võtta mitte üldise kaubandus- ja investeerimisrežiimi täiustamisele (suund liberaliseerimisele töötavat praegu, arvestades Venemaa majandusstruktuuri ja taset pigem ELi kui Venemaa huvides), vaid koostööle prioriteetsete majandussektorite osas ja võimalusel Venemaa enda poolt väljapakutud põhieesmärkide saavutamiseks. Vana partnerlus- ja koostööleping käivat esialgu kaubavahetuse üldaluste dokumendina küll, kunagi hiljem võib ju ka tema uuendamisele asuda.
Venemaa jaoks peaksid olema prioriteetseteks koostöövaldkondadeks kindlasti energeetika ja transport. Energeetika osas tuleks autorite arvates luua EList ja Venemaast ühtne energeetiline ruum (sh soovitavalt ka ühise strateegiaga kolmandate, st ELi väliste riikide suhtes) ja tekitada mõlemapoolset investeerimist ja kapitali põimumist võimaldavad väärtusloomeahelad nafta- ja gaasisektoris. Teiste sõnadega: et ELi firmad saaksid probleemideta investeerida nafta- ja gaasitootmisesse Venemaal, Vene firmad aga omakorda nafta ümbertöötlemistehastes-se, sadamavõimsustesse ja kütusejaemüü-givõrkudesse ELi maades. Et oleks tagatud ligipääs torujuhtmetele ja transiidile. Transpordi osas käiks jutt Venemaad ühendavate ja teda läbivate (Kaug-Idast Viinini) efektiivselt toimivate transpordikoridoride käima-panekust (sh piiriületused ja vormistused, logistilised keskused, intermodaalne keskus Kaug-Idas jm).
Kolmandaks suunaks, ehkki eelnevalt pakututest kirjelduses parasjagu “õhulisemaks” jäävaks, on koostöö kõrgtehnoloogia alal: ühine toodete väljatöötamine, kommertsia-liseerimine, tehniliste normide harmoniseerimine, ühiste kõrgtehnoloogiaklastrite loomine. Delikaatseks teeb olukorra vast see, et lõviosa Vene kõrgtehnoloogiast paikneb militaarsektoris või on sellega seotud. Seega, eelnevalt kirjas olev eeldaks justkui tihedat militaaralast koostööd Venemaa ja Euroopa Liidu vahel. Tegelikult võetakse raamatus üles seegi teema ja kirjeldatakse innustunult seda, millist head äri võiks teha rakettide, õhukaitsesüsteemide, sõjaväe transpordilennukitega jne. Siis jõuab autoritel siiski kaine mõistus järele ja nenditakse: arvestades meie agressiivsevõitu militaarset traditsiooni ja korralagedust sõjaväes on vist raske eeldada, et nad seal ELis meid militaar-koostöö jaoks piisavalt usaldaksid. Vähemalt esialgu.
Tegelikult kehtib see muidugi ka teiste koostöövormide kohta. Ma ei ole päris kindel, et raamatu autorid on oma iseenesest sümpaatse Euroopa orientatsiooni juures seda lihtsat tõde piisavalt arvestanud.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar