Jäta menüü vahele
Nr 80 • Aprill 2010

Balti kolmainsus

Eestit, Lätit ja Leedut ühe ning sarnasena käsitlevale, enamasti välisvaatleja peast ja sulest pärit mudelile oponeeriva mõtteloogika kohaselt pole Balti riikidel õigupoolest kuigi palju ühist. Ühised on geograafiline asukoht, kunagine annekteerimine Nõukogude Liidu poolt ning iseseisvuse taastamine pärast Nõukogude Liidu varisemist – suurem osa ülejäänust on pigem eristav kui liitev ja ühisosaline. Isegi termin “Baltimaad” on erinevatel ajalooperioodidel omanud erinevat sisu, hõlmates mitte nii ammusel ajal näiteks ka Poolat ja Soomet.

Kõik see peab paika ja seda ka vaadeldes Eesti lähinaabreid vähemolemuslikuma, hetkeolukorrale keskenduva prisma läbi. Läti ja Leedu sisepoliitika ja parteimaastik, avaliku arvamuse nüansid, rahvastiku etniline koosseis, majandusolukord erinevad nii teineteisest kui ka Eestist. Meie lõunapiiri ning Poola põhjaraja vahele jäävas ruumis pulbitseb vitaalne ja muutlik sisepoliitiline elu, mille kõrval Eesti erakonnamaastikul toimuvad skandaalid ning ümberrivistumised võivad ajuti näida vagura vaikeluna.

Välispoliitiliste ambitsioonide ulatus, nende teostamist teeniva diplomaatia stiil ja selle stiili rõhuasetused – needki on meie lähinaabrite juures olnud muutumises.

Kuid välis- ja julgeolekupoliitikavalla põhilised mured, püüdlused ja alused on vaatamata erisustele valitud stiilis ning vahendites siiski samad ja ühised. Ning see sarnasus hoovab kõigest sellest “piskust”, mis meil sarnast. Ehk siis ühisest lähiminevikust, geograafilisest asukohast ning üsna samasest kaalukategooriast väikeriikidena. Ajalooküsimused, identiteet, etniliste vähemuste kaal ja roll sisepoliitikas ning kõige selle peegeldumine välispoliitilises mõõtmes – ka juhul, kui kõneldakse meist, mitte ei kõnele meie – on nii Eesti kui ka Läti ja Leedu puhul 20. sajandi objektiivne pärand. Elektrienergia tootmise ja maagaasi transpordiga seonduv oleks meie jaoks eelkõige majandus- ja keskkonnaküsimus, kui geograafiline asukoht oleks praegusest erinev või praegune Venemaa midagi muud kui oma ajaloo viimase 300 aasta sündmuste summa.

Ehk on avatud väikeriikide peamine jagatud suurus nende väiksus – suurem vastuvõtlikkus ning madalam absorbeerimisvõime väliskeskkonnast pärinevate mõjutuste-muutuste osas. Läti ja Leedu on Eestile mitmeski mõttes lähim keskkond.

Ning veel: Eestit, Lätit ja Leedut nii ühiselt kui eraldivõetuna ei saa jätta puudutamata vähem kui nädala eest Smolenski lähistel toimunud katastroof. Kõige esmaselt ja vahetumalt on see puudutus emotsionaalse loomuga. Poola on olnud meie kõigi sõber. Tema juhtide hukkumine on kurb ja traagiline. Poliitiliste tagajärgede osas annab aeg arutust.

Seotud artiklid