Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Ukraina, USA sisepoliitika, 2024. aasta valimismaraton, Jeemeni konfliktikolle
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadurid annavad ülevaate viimase ja ees ootava nädala tähtsamatest välis- ja julgeolekupoliitilistest sündmustest ja protsessidest.
Ukraina: õhukaitse ja julgeolekugarantiid
Aasta algus ei ole rindejoonel märkimist väärivaid muudatusi toonud. Ukraina suudab endiselt kontrollida Avdijivkat ja sillapead Dnipro jõe idakaldal. Venemaa suurrünnak, mis algas oktoobri teisel nädalal ja on kestnud kolm kuud (ehk sama kaua kui Ukraina 2023. aasta suve suurrünnak), on toonud veel piiratumaid tulemusi, kui ukrainlased suvel saavutasid.
Nädala põnevaimad arengud puudutavad Venemaa viimast raketirünnakut, mille järel Ukraina deklareeris, et enamust Venemaa rakettidest ei lastud alla, aga nad ei jõudnud ka sihtmärkideni. Kui peaks vastama tõele, et Ukraina võimekus raadioelektrooniliste meetmetega Vene rakette sihtmärkidest eemale juhtida on oluliselt paranenud, siis on see sõja edasise käigu jaoks arvestatav areng. Aga oodakem ära, kuidas lõppeb järgmine venelaste raketirünnak.
Eile hilisõhtul tulistas Ukraina suure tõenäosusega Melitopolist lõunas alla A-50 tüüpi nö Vene AWACS-i (Airborne Warning and Control System) ja Henitšeskist lõunas sai tabamuse (venelaste andmetel suutis siiski maanduda) ka IL-22M tüüpi lennuk, mida kasutatakse juhtimiskeskusena õhus. A-50 kaotus on venelaste jaoks eriti valus. Seda tüüpi lennukeid oli venelastel enne sõda väidetavalt 9, kuid osa neist polnud kindlasti töökorras. Üks A-50 sai kannatada ka Ukraina droonirünnakus Matšulištši lennuväljale Valgevenes 2023. aasta veebruaris. Ukraina demonstreeris selle operatsiooniga teist korda paari nädala jooksul, et neil on tekkinud võime (vähemalt lõunarindel) rünnata Vene lennukeid märksa kaugemal rindejoonest kui seni. Igaks juhuks tasub märkida, et Vene Telegrami kanalites püütakse jätta muljet, et lennukid laskis alla Vene enda õhukaitse.
Poliitilistest arengutest on tähelepanuväärseim reedel Kiievis Ühendkuningriigi peaminstri Rishi Sunaki visiidi ajal allkirjastatud julgeolekugarantiide leping. NATO Vilniuse tippkohtumise ajal lepiti kokku, et NATO riigid astuvad sedalaadi lepingutesse Ukrainaga selleks ajaks, mil Ukraina ei ole veel NATO liige. Brittide leping oli esimene neist. Ukraina on andnud mõista, et neile on edasiseks prioriteediks lepingud USA, Saksamaa, Prantsusmaa, Poola, Itaalia ja Kanadaga, ehk siis NATO suurriikidega.
Kokkuvõtteks võib öelda, et pilt Ukraina vaatevinklist on märksa parem kui paari kuu eest. Suurim probleem on jätkuvalt Washington, kus lisaks sisepoliitilistele mängudele Kongressis näitab ka Bideni administratsioon jätkuvalt üles strateegilise lähenemise puudumist, poliitilist argust ja apaatiat.
USA: vabariiklased valivad ja eelarvevaidlused jätkuvad
Helga Kalm:
USA poliitika põnevaim sündmus sel nädalal on täna, 15. jaanuaril toimuv vabariikliku partei erakonna kongress või koosolek (caucus). Huvitav saab olema eelkõige see, kui kõva tulemuse Trump teeb. Trump juhib küsitlustes teiste kandidaatide ees tugevalt, nii et põnev saabki olema näha, kas edumaa püsib. Oluline on ka, kes saab teise koha – kas Nikki Haley või Ron DeSantis. Juhul, kui Haley edastab DeSantist, kerkib küsimus, kas DeSantis jätkab kampaaniat või loobub.
Samal ajal jätkub eelmise aasta põnevus kongressis. 19. jaanuaril aegub eelmisel aastal vastu võetud vaheeelarve (continuing resolution). Olgugi, et eelmisel nädalal lepiti eelarve kogu summas kokku, siis nüüd on vaja valdkondlikud eelarved läbi rääkida ja vastu võtta. See aga võtab aega, nii et tõenäoliselt võetakse vastu uus vahe-eelarve, mis hoiab erinevad riigiametid jätkuvalt töös ja lõplik eelarve võetakse vastu mõne nädala pärast.
Ukraina: valmistumine uueks mobilisatsiooniks
25. detsembril registreeris Ukraina valitsus üllatuslikult kauaoodatud mobilisatsiooni- ja kaitseväeteenistuse seaduse eelnõu. Selles kopsakas õigusaktis on aspekte, millel on inimestele vahetu mõju ja seetõttu oli avalikkus ärevil. Esiteks, plaanis on langetada ajateenistujate vanusenõuet. Teiseks, igale kutsealusele luuakse elektrooniline sõjaväelase profiil, mis tähendab, et värbamisteatisi saab edastada digitaalselt. Kolmandaks, kutsealuste registrisse arvatakse ka alaliselt välismaal elavad Ukraina kodanikud. Lisaks kavatsetakse õigusaktiga üle vaadata ja vähendada erinevaid erandeid, mille on seni andnud nt meditsiinilised ja perekondlikud põhjused, kõrghariduse omandamine või töötamine kuskil riigi vaatest olulises valdkonnas. Eelnõuga on plaanis karmistatada ka teenistuskohustest kõrvalehoidjate karistusi.
Mobilisatsiooniteemaline arutelu, ja kõik sellega seonduv, on podisenud ühiskonnas juba mitu kuud. Aeg-ajalt on eri valitsusharudelt tulnud vastuolulisi sõnumeid. Palju segadust ja vaidlusi on tekitanud inimeste elektroonilise teavitusega seonduv. Samal ajal kui lääneriigid püüavad leida rohkem relvi ja laskemoona, võib Ukraina jõuda oma inimressursi suutlikkuse piirile. Järgmiseks sõjaetapiks peab Kiiev säilitama ja suurendama võimekusi ja inimjõudu. Poliitiline ja sõjaline juhtkond näivad nõustuvat arvu osas: 2024. aastal on vaja mobiliseerida veel kuni 500 000 sõjaväelast.
Kolm nädalat kestnud tuline arutelu ühiskonnas, meedias ja parlamendis lõppes sellega, et 11. jaanuaril teatas valitsus lõpuks, et võtab eelnõu tagasi, et kaitseministeerium selle üle vaataks. Minister Rustem Umjerov märkis ka, et tema meeskond on juba ette valmistanud muudatusettepanekud, mis muresid arvesse võtavad.
Taiwaniga alustati kaalukate valimiste aastat
Laupäeval toimunud Taiwani valimistel võidutses võimupartei kandidaat, senine asepresident Lai Ching-Te, kes kogus üle 40 protsendi häältest. Lai edu tõi enneolematu kolmanda järjestikuse valimisvõidu 2016. aastast riiki juhtivale iseseisvusmeelsele Demokraatlikule Progressiparteile (DPP).
Hiina valitsusele pole DPP edu mokkamööda, sest nad kardavad, et DPP juhtimise all tugevnevad saarel iseseisvust pooldavad meeleolud ning Taiwani valitsus võib hakata selles suunas otsustavaid samme tegema. Suhted Hiinaga olidki valimiste peateemaks, sest mõlemad Lai kõrval kandideerinud kaks opositsioonilist kandidaati eelistasid sõbralikumaid suhteid Pekingiga.
Taiwanilt raputavat muutust ei tulnud, aga valimiste huvilistel on sellel aastal võimalik jälgida rohkem kui 50 riigis toimuvaid parlamendi- või presidendihääletuste tulemusi. Rohkem või vähem vabadel valimistel saab 2024. aasta jooksul oma hääle anda üle poole maailma elanikkonnast: USAst Indiani, Venemaast Lõuna-Aafrikani. Eesti vaatest on olulised 15.–17. märtsil toimuvad “valimised” Venemaal. Kardetakse, et pärast valimisi võivad Putinil olla vabamad käed näiteks veel ühe mobilisatsiooni läbiviimiseks, et võtta sõjaväkke mehi, keda Ukraina vastu saata.
Kolm nädalat varem, 25. veebruaril korraldatakse “valimised” Valgevenes. Kohe peale valimisi jõustab Lukašenka eelmisel aastal vastu võetud põhiseadusmuudatuse, millega loodi 1200-liikmeline Valgevene Rahvakogu. Vormiliselt peaks see olema erinevate valitsustasandite ja kodanikuühiskonna esindatus, sisuliselt aga tugevdab diktaatorliku režiimi püsivust. Kuniks Lukašenka on elus ja president, on rahvakogu võim piiratud, aga selle vahendi kaudu saab režiimi ette valmistada juhuks, kui võim tuleb üle anda tema ametijärglasele.
Märksa huvitavamad on valimised, mille tulemused ei ole ette teada: 6.–9. juunil valitakse Euroopa Parlamenti, 5. novembril USA presidenti. Euroopa Parlamendi valimised on tavaliselt olnud madala valimisaktiivsusega, 2019. aastal andis Eestis oma hääle vähem kui 38% valijatest. Ilmselt on ka tänavu põhiteemaks, kuidas jagunevad seitse mandaati Riigikogus esindatud kuue erakonna vahel: kes saab kaks, kas võimalik oleks ka kolm ning kes jääb üldse ilma. Laiemast vaatest on siiski oluline, kes hakkavad Euroopa Komisjoni ja teisi institutsioone juhtima peale valimisi.
Isikuküsimusel on veel suurem tähtsus aasta lõpus, kui tõenäoliselt asuvad teineteise vastu taas kandideerima Joe Biden ja Donald Trump. 2020. aasta kordusmatši pole siiski oodata, sest olud maailmas – sõjad Ukrainas ja Lähis-Idas ning aina teravamad pinged USA-Hiina vahel – ning kodus – elukalliduse tajutav tõus, aga ka Trumpi vastu algatatud kohtuasjad – on niivõrd erinevad. Ukraina vaatleb valimiskampaania käiku ja tulemusi hingevärinaga.
Punase mere konfliktikolle
12. jaanuaril alustas USA juhitud koalitsioon ridamisi piiratud õhulööke Jeemeni sihtmärkide vastu, vähendamaks Iraani toetatud ja suurt osa Jeemeni territooriumist kontrolliva huthide liikumise sõjalist võimekust. Löögid huthide vastu olid ajendatud nende ähvardusest blokeerida Punase mere laevatee, mida läbib üle 10 protsendi maailma kaubavahetusest. Õhulöögid algatasid USA ja Ühendkuningriik, toetajarollis olid Austraalia, Bahrein, Kanada ja Holland.
Rahvusvahelised reaktsioonid ulatusid toetusest hukkamõistuni. Kuigi enamik NATO liikmeid ja lähedasi partnereid pooldas operatsiooni, mõistis Türgi president Recep Tayyip Erdogan need hukka kui “ebaproportsionaalsed”. Saudi Araabia – kes peab huthide vastu alates 2015. aastast oma sõda – kutsus üles vaoshoitusele. Samuti väljendasid oma arvamust välised jõud, Hiina nõudis vaoshoitust ning India välisminister sõidab Punase mere kriisi pärast Teherani.
Venemaa jätkas oma vastandumist läänele, mõistes löögid huthide vastu hukka. Venemaa välisministeeriumi pressiesindaja seadis kahtluse alla koalitsiooni enda seaduslikkuse ja nimetas USA seisukohta seoses Punase mere julgeolekuga “vabanduseks”, et suurendada piirkonna ebastabiilsust, võrreldes operatsiooni USA juhitud 2003. aasta sissetungiga Iraaki. Seega reageeris Venemaa vastavalt oma pikaajalisele perspektiivile rahvusvahelistes asjades: kõik rahvusvahelised sekkumised peab kokku leppima Venemaaga (ÜRO Julgeolekunõukogu kaudu, kus Venemaal on alaline veto).
Seotud artiklid
George P. Kent: USA pühendub Ukrainale aastakümneid
USA või teiste riikide asi pole defineerida, kuidas Ukraina mõistab võitu või sõja lõppu. Kõrvalseisjad peavad hoolikalt sõnu valima, enne kui hakkavad midagi ütlema inimestele, kes võitlevad oma riigi eest, leiab USA suursaadik George P. Kent usutluses Diplomaatiale.
Putini ultimaatum: kõrgete panustega pokker või gambiit?
24. veebruari varahommikuks oli selge, et Vladimir Putini ultimaatum Läänele oli kõigest pettemanööver ning tegelik eesmärk on Ukraina riigi põrmustamine.
Kollektiivne Putin ja kollektiivne lääs
Kollektiivne Putin – kaeblev, auahne ja vaenulik Venemaa – sündis samal päeval, kui Nõukogude Liit suri. Tänapäeval elatub ta ähvardamisest ja selle viljade lõikamisest. Kodanikuühiskonna hävitamine Venemaal ja Ukraina ähvardamine on ühe medali kaks eri külge. Ukraina sõltumatus ja lääne julgeolek on samuti ühe medali kaks eri külge, kinnitab Venemaa oma viimaste nõudmistega.
Kersti Kaljulaid: NATO lahingugrupi mõju on olnud tohutu
President Kersti Kaljulaid leiab, et NATO lahingugrupi loomine oli geniaalne, ning tavatseb oma kolleegidele meelde tuletada, et strateegiline kannatlikkus ei tohiks olla lühem kui nende poliitilistel vanaisadel ja vanavanaisadel – 50 aastat.
Vene oht püsib, Hiina oma suureneb
Ajal, mil Läänemaailm on viimase aasta jooksul suuresti keskendunud koroonapandeemiale, ei ole konventsionaalsed ja tavapärased ohud kusagile kadunud. Maailm meie ümber on täna üsna närvilises seisus ja prognoosimatu. Vähemalt osade Euroopa liitlaste vägede moderniseerimise aeglustub suure tõenäosusega pandeemiast tingitud majandusliku surve tõttu. Seda rohkem peame ise pingutama, et viimase 10–15 aastaga halvenenud julgeolekukeskkonnas hakkama saada.
Toimetulek NATO ees seisvate mitmedimensiooniliste ja ülihelikiiruslike ohtudega
Lääne kaitsevõime vajab tugevdamist ja uuendamist.