Kuidas võita terrorismi?

Käimasolevatel valimistel ametikoha pärast Valges Majas pole terrorismidebatt (veel) lakmuseks saanud, kuid keskseks julgeolekuohuks on terrorism demokraatlikule maailmale küll. Samas on terrorismiuuringute populaarsus kaasa toonud olukorra, kus iga teine araabia keelt mõistev inimene võib end terrorismieksperdina müüa ja odava ajakirjanduse sensatsioonihimu saab kerge vaevaga rahuldatud.

See on aga äärmiselt ohtlik, väidab ameeriklane Marc Sageman oma uues raamatus. Ohtlik seetõttu, et käib ühtede ja samade müütide taastootmine ning reaalsuse moonutamine, mis omakorda kutsub meis ehk Läänes esile teatava reaktsiooni. Tulemuseks võib olla see, et tegelikkus, mida tegelikult ei eksisteeri, sünnib meie enda vale strateegilise käitumise tulemusena. Ehk valame õli tulle, mis muidu kustuks hapnikupuuduses.

Võiks arvata, et Sageman teab, millest räägib. 1980ndatel Pakistani ja Afganistani suunal CIA operatiivtöötajana tegutsenud ning psühholoogiadoktori kraadiga mehe uus teos tundub saavat sama teedrajavaks kui mõne aasta tagune „Understanding Terror Networks”. Raamat „Leaderless Jihad” on sotsiaalteaduslik analüüs nendest, kes islami asendanud islamismi ning dialoogi mässuga. Sageman, kes korduvalt rõhutab vajadust terrorismi uurida puhtteaduslike meetoditega, on põhjalikult läbi töötanud 500 terroristi elulood, käitumisharjumused ja tegevusmotiivid, olles paljudega ka ise kokku puutunud. Raamatu põhiküsimus, kes nad on ja miks nad nii teevad, on leidnud üllatavalt palju vastuseid.

Sageman purustab filigraanselt keskse müüdi islamiterroristist kui endassesulgunud, vaesest, väheharitud ning ajupestud radikaalist, kelle ainsaks lugemisvaraks on olnud Koraan. Statistiliselt on meie vastas sootuks teistsugune tüpaaž – hea, kohati väga hea ja enamasti ilmaliku haridusega, keskklassi perest pärit ja ise perekonna loonud, tavaliselt 20ndate eluaastate keskpaigas olev, eelnevalt kriminaalselt karistamata (või äärmisel juhul poevargusega vahele jäänud) mees. Pühakirja on neist vähesed lugenud. Ka ei aita meid uskumus, et nad elavad üle lapsepõlvetraumasid või on pahatihti lihtsalt hullud – Sageman joonistab pildi inimestest, kelle lapsepõlv oli õnnelik ning vaimsest haigusest või hälbest on ülivähe tõestust.

Kuigi ühtset rahvusvaheliselt tunnustatud terrorismimääratlust pole teatavasti vastu võetud (vabadusvõitleja on kellegi teise silmis terrorist), defineerib Sageman oma uurimisaluseid kui inimesi, kes suurema kogukonna ja teatavat tüüpi islamistliku (salafistliku) utoopia nimel ähvardavad Ameerika Ühendriike ja ülejäänud Läänt vägivallaga. See, mis neid radikaliseeruma paneb, on Sagemani järgi isiklik tunnetus solvangust ja ebaõiglusest, mis saadud enamasti Palestiinas või Iraagis. Ebaõiglus omakorda on aga osa Lääne poolt teadlikult kultiveeritavast võitlusest islami vastu – isiklik kogemus haakub seega laiema kontekstiga. Seejärel leitakse mõttekaaslased ja sõbrad mõjutavad sõpru. Siiski astuvad viimase sammu ehk terroristliku grupiga liituvad ainult üksikud. Ja üleüldse on potentsiaalseid terroriste ühiskonnas kaduvväike osa.

Sageman purustab filigraanselt keskse müüdi islamiterroristist kui endassesulgunud, vaesest, väheharitud ning ajupestud radikaalist.

Kõlab ju optimistlikult. Mis aga kogu loo keerukaks ja ohtlikuks teeb, on terrorismi organisatoorne areng. Kui 1990ndatel muteerunud ja septembriterroriga tipnenud islamiterrorismi taga olid al-Qaeda tuumikuga lähedalt seotud isikud (kellest valdav enamik tänaseks kas tabatud või surnud), siis tänane potentsiaalne suitsiiditerrorist kuulub amorfsesse liikumisse – nn liidrita džihaadi – mis vohab mošeedes ja anonüümselt Internetis, kus radikaalne olla on cool. Ideoloogiast on saanud omalaadne ühiskondlik liikumine. Siin ei näe me selgeid käsuahelaid, kindlat liikmeskonda ega strateegiat. Debatti astuda on nende noortega raske, kuna tihti ei tea nad isegi, mida saavutada soovivad. Nende maailmapilti kujundavad videoklipid võõrvägede väidetavatest veretöödest YouTube’is. Tõsiasi on, et Lääne-Euroopa on selle nähtuse poolt enam ohustatud kui Ühendriigid, eelkõige ühiskondade struktuuri ja ksenofoobia rohkuse tõttu.

Mida peab siis Lääs tegema ehk kuidas võita meie vastaste südamed ja meeled?

Esiteks tuleb rafineeritud kommunikatsioonivõtetega eemaldada džihadismist võlu ja sära, mis noori mehi sellega liituma paneb.

Teiseks peab Afganistani ja eriti Iraagi konfliktile, mis Sagemani arvamusel on radikaliseerumist hoogustanud, andma kohaliku näo ja vähendama Lääne sõjalist kohalolekut. Ka ei tohiks terroriste müstifitseerida, vaid neid peaks käsitlema tavaliste kurjategijatena. Kaasa tuleks aidata Lähis-Ida probleemide lahendamisele, andmaks hoop islamistide propagandale, et moslemeid rõhuvad Lääne käpiknukud, samas kui Washington ja London ise naudinguga Palestiinas toimuvat pealt vaatavad.

Sageman väidab, et nii kaua kui Ühendriikide välispoliitika lähtub pelgalt vabaduseparadigmast ja „globaalsest sõjast terrori vastu”, ei saa toimuda ka läbimurret – idealismi ei võida idealismiga. Al-Qaeda hääbumist saab peatada Lääne enda tegevus ja retoorika. Ja viimaks – islamiterrorism pole Lääne riikidele eksistentsiaalne oht, nagu poliitikud seda kujutama kipuvad, ning on võidetav. Sageman soovitab üldjoontes samasugust strateegiat nagu George Kennani külma sõja algusaastatel väljapakutud ohjeldamispoliitika. Lõpuks vajub islamiterrorism kokku omaenda raskuse all.