Henrik Larsen: Ukraina päästmiseks tuleb riigipiire tugevdada

Valijaid kummalgi pool Atlandi ookeani paeluvad üha enam rahvuslased, kes lubavad piirikontrolli korraldada tulemuslikumalt, kui see on olnud vanemate parteide valitsedes. Korrapäratust sisserändest on saanud äärmusparempoolsust nii võimsalt soodustav tegur, et lääneriigid ei saa välispoliitika ajamisel seda enam eirata.

Tõepoolest läheb järjest raskemaks säilitada Ukraina toetamise küsimuses konsensust ning EL-s ja NATO-s ühtekuuluvust, kui valijad, kes leiavad, et sisseränne on käest ära, eelistavad paremäärmuslikke parteisid. Läänemaailma liidrite suutmatus oma riikide piire kontrollida võib olla üks tähtsamaid paremäärmuslust soodustavaid tegureid.

Viimane piisk karikasse

Ameerika valijaile meeldib Donald Trump suuresti seepärast, et teda peetakse ainsaks valikuks, kellest saab oodata, et ta hoiab ära miljonite ebaseaduslike lõunapiiri ületuste kordumise igal aastal. USA valijad peavad sisserännet kõige teravamaks siseriiklikuks küsimuseks. Esimesel ametiajal kahandas Trump korrapäratut sisserännet USA-sse märkimisväärselt. Lubades algatada ebaseaduslike sisserändajate ulatusliku väljasaatmise, esineb ta selge alternatiivina praegusele presidendile Joe Bidenile, kes ei tahtvat või ei suutvat rändealaseid õigusakte maksma panna. Trumpi sõnum kõlab Ameerika valijaskonnale usutavalt ning võib tuua talle teise ametiaja.

Muretsemiseks annab alust tõik, et Trump kasutas mitu kuud oma autoriteeti USA kongressi vabariiklike liikmete üle selleks, et blokeerida relvatarneid Ukrainale.

Lisaks lubadusele rännet ohjeldada esitab Trump radikaalseid ideid revideerida rahvusvahelisi kohustusi, mida USA on alates Teise maailmasõja lõpust võtnud. Presidendina kohtles ta Euroopa Liitu kaubandusliku rivaalina ning viis USA mitmest ÜRO allorganisatsioonist välja. Antiglobalistlike püüdlustega Trump väljendab USA rolli NATO-s endistviisi ähmaselt ning hiljuti kutsus Venemaad võtma liiga väikeste kaitsekuludega liitlasriikidega ette seda, mida ta „iganes” soovib. Tundub, et teisel ametiajal tegutseks Trump palju läbimõeldumalt ja jõhkramalt kui esimesel valitsusajal, mille kohta võib kahelda, kui põhjalikult ta toona USA välispoliitikat muutis.

Muretsemiseks annab alust tõik, et Trump kasutas mitu kuud oma autoriteeti USA kongressi vabariiklike liikmete üle selleks, et blokeerida relvatarneid Ukrainale, ehkki samal ajal tegi Venemaa lahinguväljal edusamme. USA relvatarnete hilinemine (mida eurooplased ei suutnud tasa teha) võib olla tõsine põhjus, miks Venemaa saavutab lähikuudel Ukraina rindel läbimurdeid.

Korrapäratu sisseränne Ameerikasse võib olla otsustav tegur, mille tõttu Trump valitakse Valgesse Majja uueks ametiajaks. Kui USA relvatarnete jätkumine osutub ebakindlaks, peab Ukraina ilmselt kannatama.

Suur skepsis

Asjaolu, et korrapäratu sisseränne läheneb Euroopas kriisiaastate 2015–16 tasemele, õhutab kogu Euroopas enneolematut paremäärmuslike parteide tõusu. See meenutab teisel pool Atlandi ookeani toimuvat. Selge sisserändevastase sõnumiga AfD (Alternatiiv Saksamaale) pälvib küsitlustel toetust ligi 20 protsenti, kusjuures talle kuulub paljude noorte poolehoid. AfD on teatud mõttes mitteliberaalne ja suuresti Vene-sõbralik partei. Saksamaa on Ukrainale sõjalise abi osutajaist USA järel teisel kohal; AfD mõjuvõimu suurenemine võib abiandmist takistada.

Prantsusmaal on Rahvusliku Liidu (Rassemblement National) toetus küsitlustel ligi 30 protsenti ning praegu tundub 2027. aasta presidendivalimiste favoriit olevat Marine Le Pen. Sisserändevastase programmiga Rahvuslik Liit suhtub Euroopa Liitu ja NATO-sse suure skepsisega. Varem sõbrustas Le Pen Venemaa presidendi Vladimir Putiniga ja võttis Venemaalt laenu, mille üle puhkesid vaidlused. Venemaa täiemahuline sissetung tüsistab küll suhete hoidmist, ent Rahvuslik Liit jääb erapooletuks parlamendihääletustel Ukraina toetamise üle ega soovi seda riiki tulevikus näha Euroopa Liidu ja NATO liikmena.

Asjaolu, et korrapäratu sisseränne läheneb Euroopas kriisiaastate 2015–16 tasemele, õhutab kogu Euroopas paremäärmuslike parteide tõusu.

Madalmaades sai Geert Wildersi juhitav Vabaduspartei 2023. aasta parlamendivalimistel lausa 23,5 protsenti häältest. Tugevasti sisserände- (ja eriti moslemitevastase) platvormiga Wildersit teatakse samuti leebe suhtumise poolest Venemaasse ning vastuseisu poolest Ukraina varustamisele relvadega ja EL vastuvõtmisele. Belgias juunikuus toimuvate üleriiklike valimiste eel juhib arvamusküsitlustes 25 protsendiga sisserändevastane Flaami Huvi (Vlaams Belang) partei, kes kritiseerib majandussanktsioone ja Belgia sõjalist abi Ukrainale.

Austrias, kus valimised toimuvad sügisel, on arvamusküsitlustes ligi 30 protsendiga esikohal Vabaduspartei, kes on teatanud, et ta on vastu Ukrainale EL toetuse ja liikmelisuse andmisele. Ungaris, Slovakkias ja Poolas kindlustasid vastuseis migrantidele ning iseäranis varjupaigataotlejate kohustuslikule ümberjaotamisele EL raames mitteliberaalsete ja/või Vene-sõbralike valitsuste võimu.

Rasked valikud lähitulevikus

Korrapäratu sisseränne on saanud paremäärmuslike parteidele ja liidritele sedavõrd oluliseks eduteguriks, et lääneriigid seisavad teelahkmel. Kui lääneriikide valitsused ei veena avalikkust oma suutlikkuses säärast sisserännet vaos hoida, tugevneb paremäärmuslus veelgi, häirides neid pühendumast EL-le, NATO-le ja Ukrainale. Enamik paremäärmuslasi soovib mitte üksnes tugevamat kontrolli piiride üle, vaid Venemaaga suhete normaliseerimist ja EL nõrgestamist. Ei saa unustada, et sisserändest lähtuvad mured olid oluliseks teguriks 2016. aastal peetud referendumil Suurbritannia lahkumise (Brexit) üle EL-st.

Poliitilise ladviku (sealhulgas ekspertide enamiku) strateegia paremäärmuslust talitseda marginaliseerimise või halvustamise teel ei näi lääne riiklikku ellu stabiilsust tagasi toovat. Valijad eelistavad senistele võimudele nii häälekalt alternatiive ilmselt seetõttu, et ränne valmistab neile objektiivselt muret. Selle põhimurega tulebki tegeleda. Seni võimu teostanud parteid, kes soovivad Ukraina toetamiseks hoida baaskonsensust (ja jääda ise võimule), peavad sisserännet kalibreerima elanikkonnale talutavasse vahemikku.

Poliitikutel on ees rängad valikud, kuna kohaneda tuleb reaalsusega, kus soov rännata jõukamatesse ja turvalisematesse lääneriikidesse üha tugevneb. Elanikkonna kasv Mehhikost lõunas, Lähis-Idas ja Aafrikas, aga ka kestev kitsikus nendes maades osutavad, et sama olukord kestab vähemalt veel ühe põlvkonna. Lääneriigid peavad lepitama oma suveräänset õigust kontrollida, kes nende territooriumile sisenevad, humanitaarkaalutlustega, mis jäävad neile põhiväärtusteks. Suurim mure seisneb selles, kuidas abistada tõeliselt kaitset vajavaid põgenikke ning ühtlasi heidutada korrapäratuid migrante.

Ühine eesmärk

Lahendus ei seisne niivõrd rangemates sisserände- ja varjupaigaseadustes, vaid olemasolevate seaduste järjepidevas jõustamises. Taotlema peaks ’tõmbeteguri’ vähendamist õnneotsijaist korrapäratutele migrantidele. Potentsiaalsetele migrantidele tuleb selgeks teha, et šanss piire ebaseaduslikult ületada on väike, aga väljasaatmise šanss on suur.

Käegakatsutavate tulemusteta rändepoliitika hakkab sisu kaotama. USA ja EL on selle murega aastakümneid maadelnud. Lahendada püütakse seda protseduure kiirendades ning kolmandate riikidega lepinguid sõlmides isikute repatrieerimiseks või varjupaigataotluste edasiandmiseks. Lääneriigid peavad pakkuma piisavalt garantiisid, et varjupaika antakse ajutiselt, kaitsevajadusest juhindudes, nii et need ei vii alalise elaniku staatuseni, millega lääneriikide valijaskonnad pole rahul.

Lahendus ei seisne niivõrd rangemates sisserände- ja varjupaigaseadustes, vaid olemasolevate seaduste järjepidevas jõustamises.

Lääneriikide sisemine lepitus ning uus pühendumine EL-le, NATO-le ja Ukrainale on võimalik juhul, kui alanud massirände ajastul ei lasta tekkida poliitilisi ökosüsteeme, kus rahvast ja eliiti üksteisele vastandatakse. Sarnaselt külma sõjaga on lääne ühiskonnad taas haavatavamad Vene mõjutuskampaaniate suhtes, millega nõrgestatakse nende suutlikkust ühistegevuseks.

Korrapäratu rände kahandamine peaks olema ühine eesmärk, mis oleks võimalikult paljudele inimestele meelepärast ning millega saaks vältida paremäärmusluse edasist kindlustumist, mis halvaks lääneriikide otsusekindlust päästa Ukrainat Vene agressiooni küüsist. Seda pole kusagil pakilisem ellu viia kui USA-s, kelle sõjaline abi on vältimatu, et Ukraina jaksaks end kaitsta suveks oodatavate Vene pealetungide eest.