Kas Euroopa Liidul on vaja sõjalis-strateegilisel tasandil alalist peakorterit?
Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus, 2022
2022. aastal on kaitsevõime üks tähtsamaid teemasid Euroopa Liidus. Peagi on oodata ELi uut strateegilist visiooni – strateegilist kompassi. Kas ELil on lõpuks kaitsekoostööga tõsi taga ning kui jah, millised võiksid olla järgmised sammud?
Seotud artiklid
Medvedevi leping
Venemaa ettepanek sõlmida Euroopa uue julgeolekuarhitekuuri leping vaevalt et teoks saab. Küll aga võib Moskva välja võidelda endale soodsamaid reforme OSCEs ning heldemaid pakkumisi partnerlussuheteks NATO ja ELiga.
Euroopa kaitsekontseptsiooni argumendid
"Euroopa kaitse" on keeruline ja ebaselge mõiste. Kui lähtuda sõnasõnalisest tähendusest, st mõista seda kui Euroopa territooriumi kaitsmist (kõigi ohtude vastu), siis on selge, et selle suudab tagada üksnes NATO koos USA strateegilise toetusega. Kui aga määratleda seda kui "Euroopa moodi kaitsepoliitikat" või Euroopa integratsiooniga seotud kaitsemõõdet, on lihtsam mõista, miks sellega peaks tegelema Euroopa Liit. Kuna aga suur osa Euroopa riike kuulub mõlemasse organisatsiooni (alates 2004. aastast 19 riiki), siis mis mõtet oleks neil püüelda sama eesmärgi poole kahel eri viisil kahes kohas?
Euroopa julgeolekust kitsamas ja laiemas plaanis
Diplomaatia eelmises numbris vaatles Alyson Bailes Euroopa Liidu (EL) kaitsekontseptsiooni tausta. Kaitsekontseptsioonid tulenevad aga julgeolekuhinnanguist ja järgnevalt põgus pilk Euroopa julgeolekupoliitilisele mõtlemisele.
Euroopa julgeolekustrateegia – mida see tähendab liikmesriikidele ja kodanikele?
Euroopa Liidu 2003. aasta detsembri tippkohtumisel kiitsid riigijuhid heaks dokumendi "Turvaline Euroopa paremas maailmas", mis kannab alapealkirja "Euroopa julgeolekustrateegia" - ja nii seda tavaliselt kutsutaksegi.
Euroopa julgeolek ja selle piiratus
Katsed luua Euroopa Liidule oma kaitsestruktuurid on peaaegu sama vanad kui Euroopa Liit ise. 50 aastat tagasi loodigi lisaks Euroopa Söe ja Terase Ühendusele (ECSC) ja Euroopa Majandusühendusele (EEC) ka Euroopa Kaitseühendus (EDC), tunduvalt kaugemale ulatav kontseptsioon kui need, millest viimastel aastatel Euroopas juttu on olnud.
Robert Cooper: Euroopa vajab rohkem julgeolekukultuuri
Diplomaat Robert Cooperi on nädalakiri The Economist tituleerinud Briti välisministeeriumi litsentseeritud mõtlejaks. Tema esseed, mis nüüd on Fontese kirjastatuna saadaval ka eestikeelses raamatus "Riikide murdumine. Kord ja kaos 21. sajandil", kuuluvad paljude ekspertide arvates samasse kategooriasse Samuel Huntingtoni ja Frances Fukuyama krestomaatiliste tekstidega.
Rahu teenistuses: kaitseküsimused Euroopa Liidus
Pole mõeldav, et üks Euroopa Liidu liikmesriik astub teisega sõtta. Kummalisel kombel on aga üha mõeldavam, et nad astuvad sõtta üheskoos.
Valuline tee kaitsediplomaatiani
Ühtne abiandmise kontseptsioon suurendaks välis- ja julgeolekupoliitika vahelist sidusust.
Marek Kohv: Eesti on kaitstud ehk miks Narva ei ole järgmine
Kuigi geopoliitiline olukord Euroopas on Venemaa agressiooni tõttu Ukrainas endiselt pingeline, püsib Eesti julgeolek kindlatel alustel. Terviklik kombinatsioon Venemaa sõjalisest kurnatusest, NATO kollektiivkaitsest, Eesti enda märkimisväärsest kaitsevõimest, tõhusast luuretööst ja regionaalsest koostööst loob tugeva kaitsekilbi, mis minimeerib otsese sõjaohu Eestile.
Karsten Friis: Põhjala ja Balti riikide julgeolek Ameerika Ühendriikideta?
Kui Põhjamaad ja Balti riigid ühinesid NATOga, olgu siis 1949., 2004., 2023. või 2024. aastal, põhines see otsus eelkõige soovil saada Ameerika Ühendriigid oma liitlaseks. Just Atlandi-ülesed julgeolekusidemed globaalse suurvõimuga ning selle laiendatud tava- ja tuumarelvaheidutus otsustasid asja. Euroopas liitlasi omada oli peale selle kindlasti meeldiv eelis, kuid tõenäoliselt polnud see ühinemise peamine tõukejõud.
Armida van Rij: Trump, Silicon Valley ja Euroopa paremäärmuslus
Kujunemises on uus Atlandi-ülene allianss. Vana partnerlus rajanes liberaalse demokraatia edendamisel, normidepõhise rahvusvahelise korra kaitsel ning julgeolekupaktil USA ja Euroopa vahel. Asemele tuleb uus teineteisemõistmine ultrakonservatiivsete väärtuste, autokraatlike kalduvuste ja nativismi alusel.
Oleksandr V. Danõljuk: Kuidas seista vastu Venemaa varjatud sõjale lääne vastu
Paralleelselt sõjalise sekkumisega Ukrainas on Venemaa hoogustanud mittesõjalist agressiooni lääneriikide vastu. See hõlmab tervet salatoimingute spektrit: alates poliitiliste variisikute toetamisest ja propagandast kuni paramilitaarsete organisatsioonide moodustamise ja sabotaažiaktideni elutähtsa infrastruktuuri vastu. Mittesõjaliste operatsioonide ulatus ja kasvav vägivaldsus osutavad sellele, et Kreml tõepoolest peab lääne vastu salajast sõda.
Alan Riley: Euroopa kriisiaja energiapoliitika
Euroopa energiapoliitika rõhuasetus on vähemalt viimase kümnendi jooksul olnud energiasiirdel, milles keskne roll on taastuvenergial. Kliimamuutustest tulenevaid ohte arvestades oli see fookus mõistetav. Säärane poliitika on aga ebapiisav äärmusliku kriisi ajal, kui esmatähtis on tagada mitmekesine energiaallikate valik tarbijate kaitsmiseks, tööstuse toimimiseks ja sõjalise võime säilitamiseks.
Mart Kuldkepp: Julgeolekupoliitilised õppetunnid sajandi tagant
Väikeriikide ja -rahvaste ellujäämisväljavaated maailmas, kus poliitiline mäng käib kõrge kaarega üle nende pea, pole kunagi olnud hiilgavad. Ka Eesti lähiajaloo peamised traumad on otseselt seotud episoodidega, milles suurriigid on eelistanud üksteisega läbi rääkida suletud uste taga ning vedanud mõjusfääride piirjooni maakaardile küsimata nende inimeste arvamust, kelle saatust need kõige otsesemalt mõjutasid.
Omar Ashour: Ukraina varisõda okupeeritud territooriumitel
Üheteistkümne viimase aastaga on Ukraina vastupanuliikumine küpsenud hübriidseks mitmedomeeniliseks kaitseökosüsteemiks, mis tegutseb sügaval okupeeritud aladel ning üha enam piiri taga, Vene territooriumil. Kui 2014. aastal pandi puuduliku varustusega toime rida lõdvalt koordineeritud vastupanutegusid, siis väljakujunenud vastupanuarhitektuur on 2025. aastaks võimeline sabotaažiks, mõrvadeks, väikeste üksuste partisanivõitluseks, luureandmete kogumiseks ja levitamiseks, sihtmärkide määramiseks ja jälgimiseks ning psühholoogilisteks operatsioonideks.
Irõna Krasnoštan: Miks Ukraina peab olema Euroopa uue julgeolekuarhitektuuri keskmes
Transatlantilisi suhteid on tabanud murrangulised muutused. Praegune USA administratsioon on selgelt öelnud, et Euroopa riigid peavad võtma vastutuse oma julgeoleku eest ja tõrjuma Venemaa-poolset ohtu, samal ajal kui USA suunab oma strateegilise fookuse India ja Vaikse ookeani piirkonda. Tasakaalu teisenemise tõttu seisab Euroopa ristteel. Mida see tähendab Euroopa julgeolekuarhitektuuri jaoks ja milline võiks olla Ukraina roll uues tegelikkuses?