Kahuriga sääse pihta: sõjalise jõu kasutamine ja väärkasutamine võitluses terrorismiga

Sealtpeale kui külma sõja lõppedes kuulutati riikidevaheliste sõdade ajastu üsna naiivselt lõppenuks, on Läänes sõjaväge painutatud ja ümber painutatud uute rollide täitmiseks. Mundrikandjatest mehi ja naisi saadeti nii humanitaar- ja stabiliseerimis- kui ka rahutagamisoperatsioonidele ning neilt nõuti aina rohkem ja rohkem, sageli tingimustes, kus rahalised, tehnilised ja inimressursid üha enam kokku kuivasid. Päevakorda võeti relvajõudude “mitmekülgsus”, ehkki sõjaväelased ise kulutasid endiselt valdava osa ajast tavapäraseks sõjavägedevaheliseks võitluseks valmistumiseks, mis ongi ju sõjaväe põhiülesanne. Sõjalise mitmekülgsuse ehk “veidi kõike” ajajärk on relvajõudude ülesandeid vaadates tänagi veel täies hoos. Kuid 11. september nihutas rohke väga tugevalt, isegi ebaproportsionaalselt – nüüd on esikohal “sõda terrorismiga”.

Kui jätta selle mõiste head ja vead kõrvale, oli päris vahva näha, kui kiiresti muutsid oma suunda Lääne poliitikud, avalikkus ja sõjavägigi. Milline ka poleks eesmärk – režiimimuutus Iraagis ja maa okupeerimine või võitlus mässulistega Afganistanis -, lendleb nii presidentide, austatud ekspertide kui ka sõjaväelaste huulil mängleva kergusega fraas „võitlus terroristidega”. Mõnikord on isegi päris kurb kuulda, kuidas noorukesed seersandid või reamehed korrutavad seda mantrat kaamerate ees nagu hästi pähe õpitud poliitilist suunist. (Kurb osaliselt ka seepärast, et tahes tahtmata tuleb meelde, kuidas Nõukogude Liidus pesti sõjaväelaste ajusid ning taoti neile pähe, et nad on jõud, mille eesmärk on „võidelda Lääne imperialismiga ja kaitsta kommunismiüritust” – ja selline deja vu tabas mind korduvalt, kui ma jälgisin 2003.-2004. aastal, kuidas USA sõjaväelased kõnelevad oma teenistusest Iraagis.)

Me ei tohiks lasta end eksitada rahva seas levinud juttudest täppisrelvastuse ja täppislöökide kohta – linnavõitluse puhul on kaaskahjustused ja tsiviilohvrid peaaegu vältimatud.

Võimalik, et ma dramatiseerin veidi üle, sest paljud poliitikud ja sõjaväelased on tegeli­kult märksa targemad ning suhtuvad sellesse, et sõjanduses on seatud rõhk võitlusele terrorismiga, palju kriitilisemalt, kui nad lubavad endale avalikult näidata. Aga nii või teisiti toonitab see meie probleemiasetust: kas võitlus terrorismiga on asi, mis sobib sõjaväele? Terrorismi definitsiooni, terrorismiohu käsitlemise vahendite ja strateegiate ning sõjaväe muutmise kohta sobivamaks võitluseks terrorismiga on kirjutatud tonnide kaupa raamatuid. Mul ei ole kavasid seda ulatuslikku arutelu üksikasjalikumalt puudutada. Ma tahan hoopis keskenduda sellele, kas meie sõjaväelased sobivad üldse täitma oma uut kangelaslikku rolli meie kaitsjatena kõikvõimalike sõjakate inimeste eest, kasutades selleks surmavat jõudu, mis levitab hirmu ja häirib meie elu.

Lühike vastus kõlaks – see sõltub asjaoludest. Sõltub eelkõige riigi kogemustest terrorismiga võitlemisel, poliitilisest ja õiguslikust süsteemist, julgeoleku tagamise meetoditest, avalikkuse seisukohtadest ja sõjaväelisest kultuurist. Sama tähtsad on ohu täpne iseloom või terrorirühmituse tüüp, selle sihid ja eesmärgid, organisatsiooniline vorm ja eelistatud tegevusviisid. Mõne riigi sõjaväelased on üpris harjunud terrorismivastase võitlusega seotud kohustustega, olgu selleks siis teabe hankimine, tänavatel korra hoidmine või päästeteenistuste aitamine rünnakujärgses taastamistöös. Briti relvajõud on üsna palju õppinud aastakümneid kestnud Põhja-Iirimaa konfliktist ning suutnud tõhusalt lõimida oma sõjaväelisse kultuuri ka peenemad mitmesuguste sõjakuse vahendustega tegelemise nüansid (kahtlemata on siin kaasa aidanud ka sajanditepikkune kogemus korra hoidmisel Briti impeeriumis). Iisraeli sõjaväele on terrorism olnud samuti aastakümneid täiesti igapäevane nähtus. Aga isegi mainitud relvajõud ning nende poliitilised juhid teevad prohmakaid.

Kindlasti on suure hirmu ja ängi puhul, mis tekib terroriohu tingimustes või üleriikliku hädaolukorra, näiteks võimsa terrorirünnaku ajal, sõjavägi sageli poliitikute esimene käepärane vahend, millega julgustada elanikke, taastada kord, tugevdada julgeolekut või pakkuda logistilist abi ülekoormatud päästeteenistustele. Hiljutise Mumbai rünnaku ajal olid kiireks reageerimiseks valitsuse käsutuses ainult mereväe eriväelased. Tahtejõu ilmutamine või karistuslöögi andmine välismaal baseeruva terroriorganisatsiooni vastu ei pruugi samuti alati läbi saada ilma paari Tomahawki raketita, nagu näitas president Clinton pärast pommirünnakuid USA Kenya ja Tansaania saatkonnale 1998. aastal. Mõningaid sõjaväeressursse, näiteks mehitamata õhusõidukeid, kasutatakse vahel sihipärase tapmise poliitika tõhusaks teostamiseks (eriti geograafiliselt raskesti ligipääsetavates piirkondades), et jätta terrorirühmitused ilma juhtideta. Kuid see ei tähenda veel, et sõjaväe peamise eesmärgi muutmine ja suunamine eelkõige võitlusse terrorismiga, olgu kodumaise või riigipiire ületava terrorismiga, on alati täielikult õigustatud. Ka siin võib olla palju põhjusi. Kuid jäägem siiski sõjaväe enda kui vahendi juurde, mida nii agaralt kiputakse kasutama vastavalt valitsuse vajadustele.

Terroristid kasutavad enda varjamiseks tsiviilelanikke, mis muudab sõjaväe põhioskused, see tähendab tulejõu kasutamise ja manööverdamise üsna ebaoluliseks ja isegi ohtlikuks.

Võitluses terrorismiga võib sõjavägi paraku olla liiga suur malakas. Liigne toetumine sõjaväele võitluses terrorismiga läheb vastuollu ohu enda iseloomuga. Nii on terrorism näiteks poliitiline probleem, millel võivad olla seosed ühiskondlik-majandusliku olu­korraga, aga neid ei ole kuidagi võimalik lahendada puhtsõjaliste meetoditega. Samuti kasutavad terroristid enda varjamiseks tsiviilelanikke, mis muudab sõjaväe põhioskused, see tähendab tulejõu kasutamise ja manööverdamise üsna ebaoluliseks ja isegi ohtlikuks (me ei tohiks lasta end eksitada rahva seas levinud juttudest täppisrelvastuse ja täppislöökide kohta – linnavõitluse puhul on kaaskahjustused ja tsiviilohvrid peaaegu vältimatud). Sama tähtis on märkida, et sõjaväe kasutamine võib tihtipeale tunduda kõrvaltvaatajatele valitsusepoolse ülereageerimisena või ka seda tegelikult olla, aga just seda ju terroristid loodavadki provotseerida. Sõdurite toomine tänavale võib olla julgus­tav, aga ka hirmutav ning võib toonitada, kui meeleheitel on valitsus, kes ei suuda olukorda enam lahendada tavapäraste korrakaitsevahenditega.

Kultuuriliselt on relvajõududel sageli päris raske kohanduda terrorismiga võitlemise üsna teistsugustele nõudmistele võrreldes tavapärase sõjaga. Esiteks on sõjaväele omane mõelda selgete eesmärkide ja tulemuste raames, mis on jälgitavad ja mõõdetavad. Seda ei saa aga oodata keerukas ja paljutahulises veenmise ja vastuveenmise või oma auditooriumi arusaamade kujundamise psühholoogilises vägikaikaveos, mida mängivad omavahel terroristid ja valitsused. Teiseks eeldatakse sõjaväelt tavaliselt kiire, otsustava ja jõulise lahenduse saavutamist. Ka see on enamasti vastuolus aastaid või isegi aastakümneid kestvate terrorismivastaste kampaaniatega, mille vältel valitsuse käitumise peamiseks tunnusjooneks on pigem enesepiirangud ja jõu kasutamise väga hoolikas doseerimine. Niisiis pole imestada, et sõjaliste vahendite kehvasti läbimõeldud ja kiirustav kasutamine võitluses terrorismiga meenutab pigem suurtükiga sääskede jahtimist: müra, kära ja hävingut on palju, aga kahju tekitatakse vastalistele vähe. Isabelle Duyvesteyn Utrechti ülikoolist on oma artiklis “Suured ootused: relvajõudude kasutamine võitluses terrorismiga” („Great expectations: the use of armed force to combat terrorism”, Small Wars & Insurgencies, 2008, XIX kd, nr 3) isegi väitnud, et “on tõsiseid märke ja väiteid, et sõjaväe kasutamine annab tegelikult vastupidise tulemuse ning soodustab terrorismi”.

Veel üks probleem sõjaväe kasutamisel võitluses terrorismiga on agentuuridevaheline koostöö ja allumisküsimused. Terrorism eeldab valitsuselt mitmesuunalist ja kõi­kehõlmavat reageerimist, mille puhul sõjavägi on kõigest osa üldstrateegiast. Kuid omaenda süsteemi raames välja õpetatud sõjaväelastel, kel on keeruliste dünaamiliste olukordade lahendamiseks käepärast kindlad mõttemudelid, on seda päris keeruline mõista ja töötada edukalt koos teabe-, õiguskaitse- või diplomaatiliste asutustega. Samuti soovib sõjavägi päris instinktiivselt tõhusat, enamasti lausa otsest üldjuhtimist. Seepärast masendavad neid väga kergesti eri agentuuride pingsad konsultatsioonid (kusjuures sageli polegi määratud üht konkreetset juhti) ning nad peavad seda kaootili­seks aja ja ressursside raiskamiseks. See ei ole muidugi ületamatu probleem, sest agentuuridevahelise koostöö omandamiseks ja tõhustamiseks mõeldud väljaõpet antakse lääneriikides üha enam ja on tekkimas paremat koordineerimist võimaldavad kontseptsioonid (näiteks palju kõlapinda leidnud kõikehõlmav lähenemine, inglise keeles Comprehensive Approach). Ent kindlasti kulub aega, enne kui riikliku julgeoleku asutustes tekib vajalik vastastikuse mõistmise ja koostöö õhkkond, mis kujundaks neist õlitatult töötava terrorismivastase aparaadi.

Sõdurite toomine tänavale võib olla julgustav, aga ka hirmutav ning võib toonitada, kui meeleheitel on valitsus, kes ei suuda olukorda enam lahendada tavapäraste korrakaitsevahenditega.

Viimane aspekt võib relvajõududele olla mitmes mõttes ohtlik, kui seda liiga kaugele arendatakse. Ajaloolised kogemused näitavad, et mõnes riigis, kus on tulnud intensiiv­selt võidelda terroriohuga, kipuvad riikliku julgeoleku asutuste piirid hägustuma. Nad hakkavad tegelema teiste agentuuride ülesannetega, vahetades pidevalt teavet ning planeerides ja tegutsedes üheskoos. See võib olla tõhus, kuid õõnestab ajapikku sõjaväe kui sõjapidamise institutsiooni eetost, mis võib lõpuks olla riiklikule julgeolekule isegi ohtlikum kui relvajõudude eemalhoidmine võitlusest terrorismiga. Kui terrorioht on kodumaine, mitte välismaine, võib sõjavägi lisaks sattuda väga ebameeldivasse olukorda, kus teda ei kasutata mitte välise ohu, vaid omaenda ühiskonna vastu. Sõjaväe eetost ei riku aga miski rohkem kui tema kasutamine oma rahva vastu.

Seepärast on loomulik, et paljud riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid kalduvad relvajõudude rolli ja sõjaväelisi vahendeid võitluses terrorismiga väga hoolikalt piiritlema. Tavaliselt seatakse rõhk teabe kogumisele ja jagamisele (eriti puudutab see inimluuret, ingliskeelse lühendiga HUMINT), kaitsemeetmetele, näiteks mereteede, kriitilise tähtsusega infrastruktuuri või õhuruumi kaitsmisele, ning tsiviilvõimude abistamisele tagajärgedega tegelemisel. Kaitsemeetmed nõuavad tavaliselt üsna rohkelt inimressurs­se ja varustust, sest valitsustel on väga palju objekte, mida terrorirünnakute eest kaitsta, eriti kui napib konkreetsemat teavet. Sageli ongi ainult relvajõud kõigeks selleks võimelised ning nende tegevus võib terroriste vaos hoida ja rikkuda nende plaane.

Välistatud pole ka ründemeetmed, eelkõige erivägede kasutamine, millel on mitmekülgne teabekogumise, õhuväe või logistiline toetus. Aga tavaliselt on eriväed relvajõududega tervikuna võrreldes väga väikesed ning ka kulukad, mistõttu nende aktiivse kasu­tamisega ei pruugi veel tekkida terrorismivastase kampaania “militariseerimise” ohtu. Lisaks on erivägedel omaette allkultuur, mis sobib palju paremini võitluseks terroriorga­nisatsioonidega kui teiste väeliikide, näiteks maaväe kultuur. Edukad erioperatsioonid eeldavadki selliseid tunnuseid nagu varjatus, täpsus, kannatlikkus, autonoomsus, immlimre suur tähtsus, kultuuritundlikkus, jõu kasutamise psühholoogilise mõju põhjalik mõistmine ja nii edasi. Nimekas strateegiateoreetik Colin S. Gray sedastab oma raamatus “Veel üks verine sajand” (“Another Bloody Century”, London, Weidenfeld & Nicolson, 2005), et need omadused muudavad erivägede sõjaväelased “meie vormirõi­vas sissideks või kui kasutada halvustavamat väljendust, meie vormirõivas terroristideks”, kes suudavad mõista mitteriiklike struktuuride võitlejate meele- ja käitumislaadi ning sellele vastu astuda.

Sõjaväe eetost ei riku aga miski rohkem kui tema kasutamine oma rahva vastu.

Ent see ei ole tegelikult sugugi relvajõudude eriomadus, sest ka salateenistuste sõjaväestatud allüksused või politsei terrorivastased meeskonnad on tihtipeale samaväärselt või pareminigi valmis ründeoperatsioonideks terroristide rakukeste vastu (rääkimata juba sellest, et paljudes Lääne demokraatlikes riikides on sõjaväe siseriiklik kasutamine sellisteks ülesanneteks sageli lausa seadusega keelatud). Seda silmas pidades on otsustajatel tavaliselt mõistlikum panna eriväed täitma nende ülesannet sissivastastes operatsioonides, eriti välismaal, mitte aga lasta neil dubleerida politsei eriüksuste tegevust korrakaitseoperatsioonides. Nii valitseb näiteks NATO juhitud Afganistani operatsioonides, mis kujutavad endast klassikalist sissivastast võitlust, pidevalt suur vajadus erivägede oskuste ja võimete järele. Oleks lausa ressursside raiskamine, kui neid ei jaguks sel põhjusel, et nad on seotud sisejulgeoleku tugevdamise või välismaiste luureoperatsioonidega.

Niisiis võib lõpuks anda teatava soovituse nii poliitikutele kui ka avalikkusele, kes seavad võitluses terrorismiga suuri ootusi relvajõududele: kasutage neid võimalust mööda vähe, valikuliselt ja kindlate piirangutega. Ja pidage alati meeles, et meie sõjaväelaste pea­mine ülesanne on valmistuda sõjapidamiseks, kõik ülejäänu on sellele lisaks. Lääne demokraatlike riikide lojaalsed sõjaväelased teevad alati seda, mida rahvas neilt soovib, aga nende liiga suur kaasamine terrorismivastasesse võitlusse võib tuua rohkem kahju kui kasu, eriti mis puudutab sõjaväelist kultuuri või eetost.

Küll veidi kontekstiväliselt sobib siin tsiteerida kadunud Samuel P. Huntingtoni sõnu tema epohhiloovast teosest “Sõdur ja riik: tsiviil-militaarsuhete teooria ja poliitika” (“The Soldier and The State: The Theory and Politics of Civil-Military Relations”, 1957) ja neist ka juhinduda: “Sõjaväelastel, korra kaitsjatel, lasub raske vastutuskoorem. Suurim teene, mida nad võivad pakkuda, on iseendale truuks jäämine, vaikne ja vapper tee­nimine sõjaväelasena. Kui nad ütlevad lahti sõjaväevaimust, hävitavad nad kõigepealt iseennast ja lõpuks oma riigi.” Sellist ohtu sisaldab ka sõjaväe kasutamine võitluses terrorismiga, mistõttu seda tuleb teha väga ettevaatlikult ja läbimõeldult.