Hiina ja Venemaa liit. Õppetunnid Jaapani ebaõnnestunud “eraldamise” strateegiast
RKK Eesti Välispolitiika Instituut, 2021
Püüe eraldada Venemaad Hiinast mitte ainult ei kukkunud läbi, vaid sundis Jaapani peaministrit Shinzo Abet (2012–2020) astuma Moskva-sõbralikke samme. See on õpikunäide Euroopa poliitikakujundajatele, kes pelgavad Venemaa ja Hiina lähenemist.
Seotud artiklid
Kęstutis Budrys: Meie julgeolek nõuab rohkem tähelepanu ja ressursse
Parim aeg selleks, et jõuda lääneriikides kokkuleppele kaitsekulutuste ulatuslikuks ja pikaajaliseks tõstmiseks, oleks olnud eelmine aasta, kui oht oli käegakatsutav. Nüüd on poliitilised prioriteedid nihkunud, mistõttu aastaid hooletusse jäetud lünkade täitmine saab olema keeruline, leidis usutluses Diplomaatiale Kęstutis Budrys, Leedu presidendi vanemnõunik riikliku julgeoleku alal.
India-Vene suhted India ja Vaikse ookeani piirkonnas
Sõda Ukrainas raputas rahvusvahelist korda. Venemaa suhetes India ja teiste tähtsamate riikidega India ja Vaikse ookeani piirkonnas saabus otsustav silmapilk aga juba kaheksa aastat enne praegust sissetungi, nimelt Krimmi annekteerimisega 2014. aastal, mis viis Venemaa aina süveneva isoleerumiseni läänest. Eriti USA-ga suhete halvenemine on sundinud Moskvat itta pöörduma ning elavdama kahepoolseid suhteid Hiina, aga vähemal määral ka Indiaga. India tähtsus vääribki eraldi vaatlemist.
Arthur Leveque: majandussidemete lahknemine ja uued geopoliitilised olud Euroopa Liidu idanaabruses
Venemaa täiemõõduline kallaletung Ukrainale ja selle tagajärjed kujundavad ümber geopoliitilist tasakaalu EL idanaabruses. Fakt, et Venemaa on suutnud alal hoida – või isegi suurendada – oma poliitilis-majanduslikku kaalukust teatud riikides ning kallutab nende majanduslikke valikuid, suunab tähelepanu kuue riigi välispoliitilises strateegias süvenevatele erisustele ning laiemas mõttes EL idanaabruse killustumisele.
George P. Kent: USA pühendub Ukrainale aastakümneid
USA või teiste riikide asi pole defineerida, kuidas Ukraina mõistab võitu või sõja lõppu. Kõrvalseisjad peavad hoolikalt sõnu valima, enne kui hakkavad midagi ütlema inimestele, kes võitlevad oma riigi eest, leiab USA suursaadik George P. Kent usutluses Diplomaatiale.
Arvamusfestivali arutelu: teaduskoostöö võimalikkusest julgeolekukriisis
12. augustil korraldas Eesti Teadusagentuur Arvamusfestivalil vestlusringi, kus oma mõtteid ja kogemusi teaduse ja julgeoleku põimunud suhetest jagasid Rainer Saks, Märt Volmer, prof. Art Leete ja Julia Rosend. Diplomaatia avaldab arutelu toimetatud kokkuvõtte.
Igor Gretski: Mida Ukraina Vilniuses saavutas
Kuna NATO tippkohtumisel Vilniuses ei antud Ukrainale kutset alliansiga liituda, on maad võtnud üldine varjamatu pettumustunne. Tippkohtumist on kutsutud „kasutamata võimaluste sümboliks“ ja „2008. aasta Bukaresti tippkohtumise korduseks“. Mõned asjatundjad on lausa asunud kahtlustama, et Washingtoni eesmärk pole mitte niivõrd aidata kaasa Ukraina võidule, kuivõrd hoida ära Venemaa võit ning seega innustada Kiievit ja Moskvat läbirääkimisi alustama.
Rain Puusta: „Oleksime pidanud teid varem kuulama“ – Eesti julgeolekupoliitiline kuvand aastal 2022
Analüüsides viimasel neljal aastal (2019-2022) USA, Ühendkuningriigi, Saksamaa ja Prantsusmaa meedias ilmunud Eestit mainivaid julgeolekupoliitilisi kajastusi, on märgata olulist nihet nii lugude kvantiteedis kui ka kvaliteedis. Mis on juhtunud ja kuidas sai Eesti järsku Lääne meedia "superstaariks"?
James Sherr: Putin, Prigožin ja Venemaa allakäik
Prigožini draamat tuleks võtta selge tunnusmärgina Venemaa poliitilisest ja sõjalisest nurjumisest. Prigožin läks riskile ja kaotas. Seejuures paljastas ta, kui pehkinud on Venemaa võimusüsteem ja kui vähe Putin suudab seda remontida.
Alina Horbenko: Krimmitatarlased sõjakeerises – rahva jaoks otsustav aeg
Krimmitatarlased on Ida-Euroopa turgi rahvas, kes – koos karaiimide ja krõmtšakkidega – on Krimmi põlisrahvas ja ühtaegu üks Ukraina põlisrahvastest. Krimmitatarlased on „Vene maailma“ põhjalikult kogenud 2014. aastast, mil Vene väed poolsaare vallutasid. Mida on tehtud Krimmi ja tema asukatega kaugemas ja lähiajaloos ning mis sünnib seal praegu?
Tony Lawrence: Kuidas kiirendada Balti riikide kaitsevõime kasvu
Venemaa sõda Ukrainas on Eestile, Lätile ja Leedule andnud tõuke relvajõude kiiremini arendada. Balti riigid paluvad ka NATO liitlastel rohkem teha, aga ei kavatse jääda ise käed rüpes istuma. Samal ajal peaksid nad omavahel praktilist kaitsekoostööd tõhustama.
Emilija Pundziūtė-Gallois: Kõnelda Venemaaga või mitte kõnelda
Pärast Venemaa rünnakut Ukraina vastu on diplomaatialaval nähtud palju kollektiivseid väljamarsse rahvusvahelistel kohtumistel, kui agressorriigi esindajad hakkavad sõna võtma. See on sümboolne protesti ja vastikuse väljendamise žest Venemaa poliitika ja nende vastu, kes seda toetavad.
Andrei Soldatov ja Irina Borogan: Kuidas on sõda mõjutanud Venemaa julgeolekuteenistusi?
2022. aasta kevadel tehti Venemaa luures nii suur prohmakas, et Putin ei saanud seda enam eirata. Repressioone oli oodata ja need tulidki kiiresti.
Olga Oliker: Venemaa uurimine muutunud oludes
Venemaad tundmaõppimine muutub raskemaks, kuid riiki mõista on ülimalt oluline. Kindlustamaks, et Venemaa uurijate töö on veenev, erapooletu, hästi informeeritud ja toob seega võimalikult palju kasu, peavad teadlased osalema aruteludes, kahtlema oletustes ja eeldustes ning olema avatud uutele tehnoloogiatele.
Anton Šehhovtsov ja Heidi Maiberg: Kas abikäsi “Azovi natsidele”?
Heidi Maibergi vestlus Anton Šehhovtsoviga (äärmus)rahvuslusest Ukrainas ja sõja mõjust äärmusparempoolsusele Euroopas.
Pavel Baev: Kurnatud sõjaväed võivad äkitselt kokku kukkuda
Oslo Rahu-uuringute Instituudi professori Pavel K. Baevi sõnul pole Ukraina sõja puhul vaja vältimatult eeldada, et sõda tuleb igal juhul pikk. Pöördepunkt võib tulla juba sellel suvel, sest ei meil ega Venemaal pole vaja Pentagoni lekkeid mõistmaks, kui tõsiselt Ukraina vastupealetungiks valmistub. See teeb Venemaad ärevaks.
Jonatan Vseviov: Sõnad loevad, teod loevad rohkem, aga kõige rohkem loevad tulemused
Pole ühtegi põhjust eeldada, et ajaloo jätkumine 21. sajandil on tingimata vähem keeruline või vähem verine, kui ta oli 20. või 19. sajandil. Globaalse konkurentsiga toime tulemiseks tuleb tugevdada samameelsete riikide ühisrinnet nii põhimõttelistes küsimustes kui ka praktilise poliitika igapäevastes teemades, leiab välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov.