Jäta menüü vahele
19. veebruar 2024

Igor Gretski: Navalnõita Venemaa

Kui Aleksei Navalnõi naasis aastal 2021 pärast Vene eriteenistuste tema vastu toime pandud atentaadikatset Venemaale, kahtles mõnigi asjatundja, kas see oli ikka õige samm. Juba sel ajal neutraliseeris Kremli repressiivmasinavärk süstemaatiliselt, üksteise järel Putini-vastaseid aktiviste, kaitstes avalikku inforuumi ettevalmistatava sissetungi eel Ukrainasse. Olnuks naiivne oodata leebet suhtumist tuntuimasse opositsionääri. 

Igor Gretski
Igor Gretski

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur

Moskvas toodi Aleksei Navalnõi mälestuseks poliitiliste repressioonide ohvrite mälestusmärgi juurde lilli ja küünlaid, ent vaevalt, et Navalnõi tapmine viib suurde valitsusvastaste protestideni Venemaal. Reuters/Scanpix

Professionaalse poliitikuna teadis Aleksei Navalnõi suurepäraselt, et Putini Venemaal tapetakse valitsuskriitilise tegevuse eest tihtipeale. Aleksandr Litvinenko ja Boriss Berezovskiga juhtunu rääkis aga sellest, et Moskva agendid suudavavad oma oponentideni jõuda isegi välismaal. Ent Navalnõi poliitiline vaist juhtis teda intuitiivselt Nelson Mandela teele. Ta mõistis, et tema kauast viibimist Berliinis esitaks Kremli propaganda venemaalastele kui hirmu väljendust. Et jääda vene poliitikuks, oli tal vaja olla Venemaal. Ta tuli tagasi.

Vaevalt on Navalnõi tapmise järel oodata ulatuslikke proteste. Viimased aastad on näidanud, et venemaalased ei kaldu võime poliitilistes kuritegudes süüdistama. Enamgi veel, nad isegi ei kahtlusta. Näiteks tapeti 2015. aastal Kremli müüride lähistel, vaid mõne sammu kaugusel Vladimir Putini residentsist tolle aja tuntuim opositsioonipoliitik Boriss Nemtsov. Peale Nemtsovi surma kogunes 13-miljonilise elanikonnaga Moskvas lahkunut mälestama vaid 50 000 inimest. Seda on tühiselt vähe, arvestades, et aastal 2015 olid Venemaa reeglid rahvakogunemiste kohta märksa liberaalsemad kui praegu. Levada Keskuse korraldatud küsitlus näitas tookord, et 58 protsenti vastanuist oli veendunud, et Venemaa võimud ei olnud Nemtsovi surmaga seotud. 

Et jääda vene poliitikuks, oli Navalnõil vaja olla Venemaal.

Peab ka silmas pidama, et hoolimata tuntusest eksisteeris Aleksei Navalnõi suhtes väga tugev vastuhäälestatus, mis samuti ei soodusta elanike laiaulatuslikku mobiliseerimist. Ta oli eriti vähepopulaarne vanema põlvkonna seas, kelle rõhuv enamik toetab jätkuvalt täiesti siiralt Putini poliitikat ja tema sõda Ukraina vastu. Osale venemaalastest ei saanud Navalnõi meeldida, kuna too ei olnud valmis tagastama annekteeritud Krimmi Ukrainale, isegi juhul, kui ta tulnuks võimule. Peale selle ei kuulunud Põhja-Kaukaasia vabariikide elanikud kunagi Navalnõi tuliste pooldajate sekka. Seal mäletatakse seniajani, kuidas ta nimetas end „slaavi rahvuslaseks“ ja toetas loosungit „Aitab Kaukaasia nuumamisest!“.

Mismoodi mõjutab Navalnõi tapmine opositsiooni pooldajaid?

Kuni Navalnõi naasmiseni Venemaale oldi veendunud, et Venemaa avalikul poliitmaastikul on tegelikult ainult kaks mängijat: Putin ja Navalnõi. 2021. aastast, kui esimene pani teise vanglasse, avalikku poliitikat Venemaal enam ei olnud – see kadus lõplikult.

Sellest vaatenurgast ei muuda Navalnõi surm mitte kõige vähematki. Kuid tema surm sümboliseerib lõplikku fiaskot, mis on tabanud kontseptsiooni, mille järgi Venemaa režiimi võib valimiste ja rahulike meeleavalduste teel paremaks muuta. Säärane lootus tekkis aastail 2011–2012, mil protestiti võltsimiste vastu häälte kokkulugemisel riigiduuma valimistel. Pärast esimest 100 000 osalejaga meeleavaldust Moskvas tekkis paljudel valitsusvastastel isegi veendumus, et Putini võimuvertikaal on kohe-kohe põrmuks pudenemas.

Paraku suutis opositsioon järgmise kolme kuu jooksul korraldada vaid kolm suurt meeleavaldust, kus osalejaid oli 100 000 inimese ringis. Suuremas osas regioonidest ei kogunenud miitingule isegi mõnd tuhandet osalejat. Ei protestijad ega ka nende juhid polnud valmis esitama võimudele teravamaid nõudmisi. Lõppkokkuvõttes jätsid nad kasutamata reaalse võimaluse saavutada riigis poliitilisi muutusi. Nagu praeguseks on selgunud, jäi see võimalus ainsaks.

2021. aastast, kui Putin pani Navalnõi vanglasse, avalikku poliitikat Venemaal enam ei ole.

Kuigi „nördinud linlased“ kaotasid toona poliitilise heitluse Bolotnaja väljakul, uskusid nad sellest hoolimata, et võitlus Venemaa tuleviku eest ei ole ette ära otsustatud. Vladimir Putini nõutu ilme ja tema meeleheitlikud üleskutsed parlamendisaadikutele „mitte kõigutada paati“ lõid vastalistele ettekujutuse, et võimuvertikaal polegi nii tugev, nagu esimesel pilgul näib, ja kindlasti mõraneb see edaspidigi.

Korrruptsioonivastase võitluse fondi YouTube’is miljoneid kordi vaadatud videod, mis paljastasid onupojapoliitikat ja võimu kuritarvitamisi, aitasid Navalnõi toetajail kogu selle aja säilitada lootust, et lõpuks saavutavad nad edu. Nad ei osanud ratsionaalselt selgitada, kuidas see täpselt juhtuda võiks. Kuid nad uskusid, et ühel päeval õnnestub Navalnõil vanglast rahvajuhina välja saada, et üles ehitada oma „imekaunis tuleviku-Venemaa“.

Nüüd on see optimistlik kujutluspilt kadunud. See pigem süvendab apaatiat Navalnõi pooldajate ridades ning seab korruptsioonivastase võitluse fondi ette keeruka ülesande säilitada sisemist ühtehoidvust.

Kuidas vastab vene pagulasopositsioon?

Putin näitas järjekordselt, et on võitluses võimu eest valmis lõputult panuseid tõstma. Seni ei saa väita, et vene opositsioon oleks valmis sellele midagi mõjusat vastu seadma. Pagulasopositsioon on endistviisi killustunud ja panustab inertsist sotsiaalmeedias sõjavastaste loosungite esitamisele ning eelseisvateks presidendivalimisteks protestivalimisviiside väljapakkumisele. Näiteks kutsus Mihhail Hodorkovski oma poolehoidjaid tulema 17. märtsil valimisjaoskondadesse ja kirjutama valimissedelitele Navalnõi nime. Pole küll eriti selge, millist mõju peaks see avaldama Kremlile, venemaalastele või Venemaa poliitilisele süsteemile.  

Vene pagulaspoliitikud peavad olema valmis võtma enda kanda rohkem vastutust.

Kui pagulaste opositsioonilised kogukonnad tahavad edaspidigi alles jääda aktiivsete poliitikategijatena, peavad nad kujundama realistlikumad seisukohad Venemaa olukorrast ja loobuma korrutamast optimistlikke mantraid selle kohta, et Putini režiim on nõrk ja kukub peagi omaenese raskuse all kokku; et Venemaal on teatud „uinuvad institutsioonid“, mis mingil hetkel äkitselt virguvad ja siis jõuab kätte demokraatia; et Venemaa elanikud ärkavad „unest“ sõna otseses mõttes järgmisel päeval pärast Putini lahkumist.

Teiseks peavad vene pagulaspoliitikud olema valmis võtma enda kanda rohkem vastutust. Peaaegu kõik neist peavad enda jaoks vastuvõtmatuks nii üleskutseid alustada relvastatud võitlust totalitaarse võimu vastu kui ka Ukraina kaitseväe abistamist. Teisisõnu ootab enamik neist esialgu hetke, mil Putini võim kukutatakse kellegi teise kätega, et siis võtta järjekorda, saamaks ametikohta uues valitsuses.

Seotud artiklid