Enesekindluse kriis: millisena näevad eurooplased oma kohta maailmas
Euroopa Välissuhete Nõukogu, 2021
Kuigi COVID-19 kriis on kõvasti raputanud eurooplaste usku Euroopa Liidu institutsioonidesse, usuvad inimesed jätkuvalt, et õlg õla kõrval tuleb rohkem tegutseda, eriti tugevdades ELi löögirusikat maailmaareenil. USA suhtes on eurooplased skeptilised.
Seotud artiklid
Obama välispoliitika bürokraatlikud väljakutsed: uue administratsiooni esimesed kuud
President Obama esimesed valitsemiskuud on kinnitanud, et USA 44. president kavatseb kujundada poliitikat jõuliste, ideoloogilistest dogmadest ja tavamõtlemisest vabade initsiatiividega.
Thorbjørn Jagland: Inimõigustest rääkimiseks peavad enda käed puhtad olema
Euroopa Nõukogu peasekretäriks kandideeriva Thorbjørn Jaglandi arvates on universaalsete inimõiguste aluseks tõsiasi, et tegelikult vajavad inimesed Afganistanist Norrani üht ja sedasama – tööd, haridust, süüa, õigusi.
Toetada 21. sajandit. Euroopa Nõukogu ja tulevik
Ühelt poolt on EN hiiglaslik inimõiguste alase ekspertkogemuse, standardite ning monitooringumehhanismide varamu. Teisalt on tegemist alarahastatud kehandiga, kelle projektid ning programmid on tihti vähem ambitsioonikad, kui võiksid olla.
Euroopa Nõukogu on uinuv kaunitar
Vahel öeldakse pidulikult, et Euroopa Nõukogu on ainus väärtuspõhine organisatsioon Euroopas. Selle väite alus on see, et Euroopa Nõukogu kompetents piirdub kõige traditsioonilisema väärtusvaldkonnaga: inimõigused, demokraatia, vabad valimised, võrdõiguslikkus, õigusriik ja õiglane kohtupidamine.
Tavalise diplomaadi ebatavaline saatus
Aleksander Warma elukäigust ning diplomaadi rollist
Eesti 90-aastane välisministeerium
"Esimesed aastad olid siiski oma primitiivsusest hoolimata hoogsad, kuna just nendele langesid ministeeriumi kõige suuremad saavutused - Eesti riigi de facto ja de jure tunnustamised Euroopa riikide poolt."
Religiooni roll muutuvas Euroopas
Euroopa võtab sageli iseenesest mõistetavana arusaama, et religioon ja poliitika on teineteisest lahutatud. Kui mitte mujal maailmas, siis vähemalt Euroopas.
Lugu ja tema jutustaja. Eesti välisministeeriumi taasloomise lood
"Jutusta meile üks lugu!" ütles Märtsijänes. "Jah, palun jutusta!" nurus Alice. "Ja tee ruttu," lisas Kübarsepp. (Lewis Carroll, ”Alice imedemaal”)
Kas Euroopa Liidu ühisel välis- ja julgeolekupoliitikal on tulevikku?
Pärast Iraagi sõda on paljude meelest naeruväärne rääkida Euroopa Liidu ühisest välis- ja julgeolekupoliitikast (ÜVJP, ingl k CFSP). Tekkis ju ELis selge lõhe otsustavas küsimuses, kas toetada USA juhitud invasiooni. Paljude arvates on see ELile õppetund, mis näitab, et liit peaks keskenduma sellele, milles ta on edukas, s.t majandusliku integratsiooni edendamisele, ning unustama oma ambitsioonid välis- ja julgeolekupoliitikas.
Robert Kagan vallandas laviini
Robert Kaganil on juba ammu olnud aeg jõuda Eesti lugejani meie emakeeles. Temaga on asi ka palju lihtsam kui mõne teise nüüdisaja analüütikuga, sest peamisi talle kuulsust toonud järeldusi esitav raamat "Of Paradise and Power: America and Europe in the New World Order" on üsna lühike. Seda teost võib pigem pidada mullu suvel ajakirjas Policy Review ilmunud artikli "Power and Weakness" (vt http:/ /www.policyreview.org/JUN02/kagan.html) täiendatud versiooniks. Esmalt Briti ajakirjas Prospect ja nüüd Diplomaatia veergudel trükitud artikkel on aga omakorda ikka sellesama kuulsa "Jõu ja nõrkuse" artikli lühendus.
Ameerika ja Euroopa – millest sündis veelahe?
On aeg loobuda kujutelmast, nagu saaksid ameeriklased ja eurooplased maailma asjadest ühtmoodi aru, ja ehk koguni sellestki, et nad elavad ühes ja samas maailmas. Kõiges olulises võimuga seonduvas, selle tõhususe, kõlbluse ja ihaldusväärsuse küsimuses, on Ameerika ja Euroopa vaateviis erinev. Euroopa loobub võimust, õigemini liigub võimust eemale - omaenda seaduste ja reeglite ning rahvusüleste läbirääkimiste ja koostöö suletud maailma. Ta on sisenemas ajaloo lõpu järgsesse rahu ja külluse paradiisi, Kanti "igavese rahu" tõekssaamisesse. Ühendriigid, samas, on kinni ajaloos, teostades võimu hobbeslikus maailmas, kus rahvusvahelisi seadusi ja reegleid ei saa usaldada ning kus tegelik turvalisus ning liberaalse korra kaitsmine ja edenemine sõltub senini sõjalise jõu olemasolust ja kasutusvõimalusest.
Diplomaatia – kas imerohi või valuvaigisti?
Sõnumitooja amet on maailmas vaieldamatult üks vanemaid. Diplomaatiat kui eksistentsiaalset nähtust ei piira aeg ega ruum ning see eksisteerib ükskõik millal ja ükskõik kus, kui omavahel puutuvad kokku erinevad identiteedid. Diplomaatia lahendab üldkehtiva dilemma, mille kohaselt erineva samastumusega inimgrupid tahaksid küll elada üksteisest isoleeritult, kuid saavad samal ajal aru hädavajalikkusest olla omavahel kontaktis.
Eesti ELis ja põhiseaduste hierarhia
Euroopa põhiseadusliku lepingu kavandit võib eelkõige mõista kui Euroopa identiteedi tugevdamise katset. Tegu on seega selgelt enamaga kui ELi laienemisega vältimatuks muutunud institutsionaalse uuenduse läbiviimisega. Viidates Philadelphias 1776. aastal välja töötatud USA konstitutsiooni eeskujule, loodavad ELi põhiseadusliku lepingu autorid ühise "konstitutsioonilise identiteedi" tekkele Euroopas. Filosoof Jürgen Habermase propageeritud "konstitutsiooniline identiteet" olevat iseloomulik rahvusriigijärgsetele demokraatiatele, sest hästi teada identiteedi allikad rahvus ja/või religioon ei kiirga enam sellist ühendavat jõudu kui enne Teist maailmasõda. Mis aga peamine: neile kui eraldavatele identiteetidele ei saavat ühist Euroopat rajada.
Slovakkia püsib Euroopa kursil
Slovaki Vabariik on postkommunistlikus Kesk-Euroopas parim näide, kuidas teel Euroopa Liitu ja NATOsse said esmatähtsaks poliitilised probleemid. Majanduslikult ei erinenud slovakid kuigi palju oma vendadest tšehhidest liitriigis: tootmistase peaaegu sama, elatustase ca 5% võrra madalam, punavõimulembuselt ollakse aga tšehhide kõrval märksa tagasihoidlikumad. Osa slovakke kirub seniajani tšehhe, kes toonud ühisriigile kommunismiõnnetuse kaela. Ka toetus Kommunistlikule Parteile ei ületa Slovakkias hetkel 10% , Tšehhimaal on see ajuti olnud kuni 2,5 korda kõrgem.
Tšehhi Vabariik NATOs ja peagi Euroopa Liidus
Vahetult pärast Tšehhoslovakkia sametrevolutsiooni tundus, et Prahale on kõik teed Euroopa mõjuvõimsatesse organisatsioonidesse valla, tagatiseks, kui mitte arvestada Sloveeniat, arenenuim majandus postkommunistlikus Kesk-Euroopas, ühiskonna demokraatlikud traditsioonid, kõrge haridustase ja arvukad sidemed Läänega.