Energiasõltuvus, naftaäri ja “Mažeikių nafta”

Sõltuvust Venemaa energiaressurssidest peetakse peaaegu vaieldamatult Leedu, teiste Baltimaade ja isegi kogu Euroopa paratamatuks saatuseks. Keegi ei saa eitada tõsiasja, et Venemaa domineerib gaasiturul, on põhitegija naftaturul ning etendab väga olulist rolli Balti riikide elektriturul. Sama selge on ka see, et odava energia tarnimist ei saa lahutada Kremli poliitilisest mõjust ja ambitsioonidest – hiljutine Ukraina-Venemaa maagaasitüli on vaid veel üks sellekohane näide.

Ilmsed näited Venemaa domineerimise kohta energiavallas ja selge poliitiline surve ei anna aga täielikku pilti tänasest energiaalasest julgeolekust ega luba ka kavandada mõistuspärast strateegiat, mis tagaks Euroopa, Baltimaade ja Leedu energiatarbijate huvide arvestamise. Vaatleme mõningaid hiljutisi sündmusi Leedu energiaturu seisukohalt. Alustuseks tuleb tutvustada Leedu energiaturu üht peamist erinevust Läti ja Eestiga võrreldes, nimelt hiiglaslikku naftatöötlemistehast “Mažieikų nafta” ja selle poliitilist tähendust.

“Mažieikų nafta” poliitiliste aspektide ülevaade

“Mažieikų nafta” tehast on ikka peetud väga tähtsaks majanduselemendiks, mis on eluliselt vajalik kogu Leedu majandusele, kujutades endast Leedu energiasõltumatuse võtit, kuid samal ajal ka energiaähvardust. Üle kümne aasta tagasi sundis selline suhtumine Leedu poliitikuid langetama otsuseid, mis tagasid riigi toetuse naftaimporditerminali “Būtingės Nafta” rajamisele. Õnnekombel ehitati see nii, et seda sai ka ekspordiks kasutada – ja praegu seda ainult ekspordiks kasutataksegi.

Tehasele riigi majanduses müstilise rolli andmine tõi kaasa ka äärmiselt politiseeritud ja skandaalse erastamise. Selle asemel et aktsiad avalikule turule tuua, anti kontroll “Mažieikų nafta” üle USA firma Williams International kätte (peaaegu pool aktsiapakist jäi siiski Leedu valitsusele). Leedu toonase majandusministri kuulus väljend “Me ei lase Ivani toru juurde” sai laialdaselt tuntuks kogu maailmas.

Pole üllatav, et läänemeelne või Venemaa-vastane suhtumine tekitas Venemaal terava poliitilise reaktsiooni. Täna võib nii ja teisiti arutada, miks Williams International ei suutnud tagada tehase stabiilset varustamist naftaga. Kuid keegi ei saa eitada, et just Venemaa poliitiliste taotluste hulka kuulus demonstreerimine, et tehast saab edukalt juhtida ainult Venemaa firma. Lõpuks tuligi “Mažieikų nafta” maha müüa. Õnneks oli ostjaks tookordne Venemaa naftaettevõtete vaieldamatu staar, eraomanduses Jukos, mis tähendas tehasele ilusate päevade saabumist.

Ajaloo õppetunnid

Leedu poliitikute üsna hiljutises ajaloos saadud õppetund seisab selles, et soovmõtlemine ei vii kuhugi. Väga meeldiv oli mõelda, et Lääne kontroll naftatöötlemistehase üle tagab sõltumatuse Venemaast ja selle poliitilisest mõjust ning Venemaa riigi mõjule allutatud naftaäri mõnigi kord täiesti talumatutest traditsioonidest. Kuid äriedu huvides pidi “Mažieikų nafta” siiski ostma naftat just nimelt Venemaalt ja seda mööda torujuhet transportima. See kinnitab veel kord, et sõltuvusprobleemi ei saa lahendada ainult tehast ennast kontrollides. Kuna Leedu ei saa suuruselt ega võimult võistelda Ühendriikidega, ei ole tal ka reaalset võimalust kontrollida kogu naftatarnimist.

Veel üks õppetund on see, et “Mažieikų nafta” ei ole õieti Leedu energiaalasele julgeolekule üldse oluline. Naftatooteid saab vähese vaevaga transportida ja nende turul valitseb väga tihe konkurents. See tähendab, et Leedule ei valmista suuri raskusi naftatooteid välismaalt importida, mida tehakse ka praegu. Teiselt poolt tähendab see seda, et “Mažieikų nafta” peab olema väga konkurentsivõimeline, mis omakorda tähendab Venemaa naftatarnete garanteerimist. Me teame hästi, et majandustegevuse poliitiline mõjutamine kahandab majanduselu tõhusust ja konkurentsivõimet.

Osta tagasi ja müüa uuesti maha?

Vahest liiga julge oleks öelda, et “Mažieikų nafta” head ajad on möödas. Kuid igal juhul on tehase kohale kerkinud taas kaks poliitilist ähvardust. Esimene, mis on küll oluline, kuid ennustatav ja seepärast arvatavasti väiksem, seisneb Leedu konkurentsinõukogu otsuses, millega ettevõttele määrati hiiglaslik trahv (32 miljonit litti ehk 145 miljonit Eesti krooni) oma domineeriva positsiooni kuritarvitamise eest. Otsus on ometi veidi nõrgalt põhjendatud ja praegu ongi see kohtus vaidlustatud. Kuid kahtlemata valmistab see ettevõttele tublisti peavalu.

Teine “Mažieikų nafta” ees seisev ähvardus, mis on ähmasem ja ebakindlam, seondub omanike uue vahetusega. On selge, et Jukosel pole enam muud võimalust kui “Mažieikų nafta” maha müüa. See poleks iseenesest halb, kui ei lisanduks taas Leedu valitsuse ambitsioonid. Valitsus on üritanud alates 2005. aasta sügisest lüüa vähemalt kolme kärbest korraga. Nimelt kavatseb valitsus “Mažieikų nafta” ära osta ja siis ise uuesti maha müüa. Selle ametlikeks eesmärkideks on esiteks leida “Mažeikių naftale” uus hea (poliitiliselt vastuvõetav?) omanik, teiseks saada kasumit (kavakohaselt ostetaks ettevõte suhteliselt odavalt ja müüdaks mõistagi kallimalt) ning kolmandaks vabaneda esimese erastamislepingu tugeva kriitika osaks langenud ebasoodsatest tingimustest (kohustus korvata kahjum, fikseeritud naftatoodete transpordi hinnad jms).

Leedu majandusministri kuulus väljend “Me ei lase Ivani toru juurde” sai laialdaselt tuntuks kogu maailmas.

Tegelik elu aga töötab sellele kenale plaanile vastu, mis oli õigupoolest algusest peale selge. Niinimetatud ebasoodsad tingimused ei ole enam kuigi tähtsad, sest ei seo enam valitsust rahaliselt, ning fikseeritud transpordikulud ei langeks ilmselt nii või teisiti. Sellisest spekulatsioonist kasu lõigata näib olevat sisuliselt võimatu, sest potentsiaalne ostja võib oma pakkumise esitada ka otse ega pea sugugi ootama, millal Leedu valitsus selle eest kõrgemat hinda küsima hakkab. See tähendab ka seda, et ettevõttele uue, poliitiliselt vastuvõetava ostja leidmine on võimalik ainult siis, kui valitsus ise on valmis selle eest teatud hinda maksma, olgu siis otseselt ja otsekohe või ka kaudselt ja hiljem.

Paraku on Leedule lausa peale surutud diskussioon, kes võiks olla “Mažieikų nafta” parim uus omanik. Mitmete poliitiliste avalduste kohaselt peaks tal olema head suhted Venemaaga, kuid ta ei peaks olema Venemaalt või vähemalt mitte sellega liiga tihedalt seotud. Venemaa naftagigant Lukoil rajas isegi konsortsiumi ühe USA ettevõttega, et sellisele nõudmisele vastata. Tegelik elu on aga juba purustanud peaaegu kõik valitsuse plaanid, sest ükski valitsuse soosikutest (TNK-BP ja Lukoil) ei pakkunud sellist hinda, mis kaalunuks üles Kasahstani KazMunaiGazi ja Poola Orleni pakkumise.

Praegu pole selge, mida kavatseb Leedu valitsus nüüd ette võtta. Kui me minevikku vaatame, ei saa välistada ka täiesti ootamatuid ja vastuolulisi samme. Loodetavasti jäävad seekord siiski peale majanduslikud argumendid ning valitsus tõmbub kogu üldse tagasi. Ainult seda protsessi depolitiseerides võib Leedu valitsus loota, et kogu naftaäri kaotab poliitilise mõõtme. Seda ei peaks arvestama mitte ainult naftatöötlemistehase puhul, vaid ka suuremate, keerulisemate ja suuresti energiast sõltuvate küsimuste korral, nagu näiteks tuumaelektrijaama saatus ja gaasituru olukord.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane