Esindusdemokraatia ja erakondade roll Euroopa Liidu juhtimises on aina põletavam küsimus, sest Euroopa integratsioon on liikumas politiseeritud valdkondadesse. Mõned jõud leiavad, et arutama peaks ka aluslepingute muutmist ning esindusdemokraatia tugevdamist, teised ei taha sellest kuuldagi.
Seotud artiklid
Kategooriliselt vale
Katsed riike ja rahvaid kategoriseerida pole kunagi väga hästi õnnestunud.
Head 2011. aastat, euro!
Eurotsooni viimaste aegade katsumused võib olla ka karastus, mis teeb tugevamaks.
Riigikaitse Euroopas majanduskriisi ajal
Üks majanduskriisi tagajärgedest on olnud ka kaitsekulutuste märgatav langus.
Valgevene kui lakmuspaber
Läänemaailmal on aeg tõestada, et demokraatlikud väärtused ei ole pelgalt sõnakõlks.
“Moskva embuses” (Euroopa tango, taktimõõt 4/4)
Hoolimata Venemaa lähenemiskatsetest Nato ja Euroopa Liidu suunas kumab Kremli lähedaste ideoloogide sõnadest läbi autoritaarsuse ja imperialismi vaim.
Rahvusvaheline koostöö küberjulgeoleku tagamisel
Globaalne küberjulgeolek on sama tugev nagu tema nõrgim lüli.
Kõige idapoolsem lääs ja kõige läänepoolsem ida
Eestit külastanud Türgi Euroopa Liidu asjade minister ja pealäbirääkija Egemen Bağış leiab Diplomaatiale antud usutluses, et tema maa saamine euroliidu liikmeks on vältimatu, sest Euroopale on Türgit vaja rohkem, kui Türgile Euroopat. Intervjueeris Kaarel Kaas.
Medvedevi leping
Venemaa ettepanek sõlmida Euroopa uue julgeolekuarhitekuuri leping vaevalt et teoks saab. Küll aga võib Moskva välja võidelda endale soodsamaid reforme OSCEs ning heldemaid pakkumisi partnerlussuheteks NATO ja ELiga.
Euroopa Liit anno 2009
Alles hiljaaegu jäin põrnitsema ühe nõuka-aja paneelmaja lage: ontlik konstruktsioon, ilmne märk viimasest nn euroremondist. Ripplagi on üsna vaimukas leiutis - seda annab sättida nii, et kõik vanaaegsest lohakusest jäänud ehitusvead kaovad ning silmale jääb vaid sile pind. Ent ripplaemetafoori kasutades ei tahaks kõnelda idaeurooplaste raskest lapsepõlvest, pigem Euroopast endast, püüdlustest siluda ehedat ja krobelist tegelikkust ehk katsetest meeldida kõigile.
Eesti huvid Euroopa Liidus?
Eesti üritab ELis väga ettevaatlik olla. Mitte eriti poolt, mitte eriti vastu. Samas on päris mitmeid asju, kus võiks näidata algatust ja ka silma paista.
Läänemere strateegia – unikaalne algatus regiooni elukvaliteedi parandamiseks
Muutunud ja muutuva maailmaga, globaliseerunud maailmaga, tihedama konkurentsiga maailmaga silmitsi seistes peame otsima uusi lahendusi, mis aitavad meil säilitada konkurentsivõimet ning Euroopale iseloomulikku elukvaliteeti, millega me tänaseks harjunud oleme.
Lissaboni leping Saksamaa õiguse kaalukausil
Läinud suvest saati, kui iirlased oma referendumil Lissaboni lepingule „ei" ütlesid, teab enamik eurooplasi, et Lissaboni leping reguleerib Euroopa Liidu reformi. Ent vähesed teavad, et tänaseks on veel üks riik peale Iirimaa, kes seda lepingut ratifitseerinud ei ole - nimelt Saksamaa. Veelgi vähemad teavad põhjust, miks see nii on. Saksamaa poliitikud, tavaliselt tuntud ühise Euroopa idee eestvedajatena, muidugi ei soovi selle ebamugava teabe suure kella külge panemist.
Kas Euroopa Liidu ühisel välis- ja julgeolekupoliitikal on tulevikku?
Pärast Iraagi sõda on paljude meelest naeruväärne rääkida Euroopa Liidu ühisest välis- ja julgeolekupoliitikast (ÜVJP, ingl k CFSP). Tekkis ju ELis selge lõhe otsustavas küsimuses, kas toetada USA juhitud invasiooni. Paljude arvates on see ELile õppetund, mis näitab, et liit peaks keskenduma sellele, milles ta on edukas, s.t majandusliku integratsiooni edendamisele, ning unustama oma ambitsioonid välis- ja julgeolekupoliitikas.
Eesti ELis ja põhiseaduste hierarhia
Euroopa põhiseadusliku lepingu kavandit võib eelkõige mõista kui Euroopa identiteedi tugevdamise katset. Tegu on seega selgelt enamaga kui ELi laienemisega vältimatuks muutunud institutsionaalse uuenduse läbiviimisega. Viidates Philadelphias 1776. aastal välja töötatud USA konstitutsiooni eeskujule, loodavad ELi põhiseadusliku lepingu autorid ühise "konstitutsioonilise identiteedi" tekkele Euroopas. Filosoof Jürgen Habermase propageeritud "konstitutsiooniline identiteet" olevat iseloomulik rahvusriigijärgsetele demokraatiatele, sest hästi teada identiteedi allikad rahvus ja/või religioon ei kiirga enam sellist ühendavat jõudu kui enne Teist maailmasõda. Mis aga peamine: neile kui eraldavatele identiteetidele ei saavat ühist Euroopat rajada.