jaanuar 27, 2011

Valgevene kui lakmuspaber

Läänemaailmal on aeg tõestada, et demokraatlikud väärtused ei ole pelgalt sõnakõlks.

Läänemaailmal on aeg tõestada, et demokraatlikud väärtused ei ole pelgalt sõnakõlks.


charter97.org juhi Aleh Bebenini väidetava enesetapu kahtlased asjaolud ning mõned vähemtraagilised seigad, lasti pisikeste ajalehekeste ja portaalide sõltumatutel ajakirjanikel suhteliselt turvaliselt tegutseda kogu 2010. aasta jooksul. Jätkuvalt meediavabadust hindavate indeksite tagaotsas figureeriva Valgevene jaoks võis seda aega Lukašenka sulaks nimetada.
Läänes süvenes usk, et piitsa ja prääniku poliitika on vilja kandmas ning Lukašenka ongi valmis pisut rohkem vabaduse ust paotama. 19. detsembril löödi uks ühe hoobiga kinni, ja kahjuks mitte ilma vere ja pisarateta. Sellel ja järgnevatel päevadel Minskis viibinud inimestel on raske sündmusi ilma emotsioonideta kirjeldada.
OSCE vaatlejana jäi mulle valimispäeval silma mitmeid pisirikkumisi, kuid ei midagi enneolematut. Pärast valimisjaoskondade sulgemist alanud häälte kokkulugemine toimus aga stalinliku põhimõtte järgi, et tähtis ei ole see, kuidas rahvas valib, vaid see, kes hääli kokku loeb. Järgmise hommiku briifingul näitas koondanalüüs, et pooltel vaatlejatel oli minu nähtuga sarnane või veelgi halvem kogemus.
Hääletamistulemuste võltsimisega varastas Lukašenka valgevenelastelt valimised, õhtuhämaruses alanud arreteerimiste ning meeleavaldajate peksmisega võttis ta ära riiki saabunud pisikese vabaduse. Režiim näitas ennast oluliselt küünilisema ja  jõhkramana kui 2006. aastal toimunud presidendivalimiste järel.
Tänaseks on hulgaliselt pildi- ja videomaterjali, mis näivad tõestavat, et rahumeelsel opositsiooni meeleavaldusel toimunud valitsushoone akende lõhkumine oli KGB operatsioon. Lõplikult võib see saada kinnitust alles siis, kui selle organisatsiooni arhiivid kunagi tulevikus avalikuks saavad. Pealtnägijana võin kinnitada, et tuhandete rahumeelsete osalejatega meeleavaldusel võttis vandaalitsemisest osa vaid mõnekümne-pealine märatsev jõuk. Sellest aga piisas, et anda ajendit kogunemise veriseks mahasurumiseks ning sadade osalejate arreteerimiseks.
Opositsiooniliidrite, sõltumatute ajakirjanike ja vabaühenduste esindajate vahistamised tõestasid, et riigi sulgemine oli ettekavatsetud. Presidendikandidaat Nekljajev kolgiti läbi ja mitme organisatsiooni juhid arreteeriti enne, kui rahumeelne meeleavaldus üldse algas. Valimisööl alanud läbiotsimiste süstemaatilisus ning sõltumatute infokanalite kiire sulgemine nõudis põhjalikku eeltööd ning kavandamist.
Sellel külmal ööl andis Valgevene režiim selge signaali, mida ta Lääne kaasamispoliitikast arvab. Ta kasutas piitsa oma riigis korra majja löömiseks ning seda tehes ütles Euroopa Liidule, kuhu nad oma prääniku pista võivad. Erinevalt läänemaailmast teadis Lukašenka täpselt, milline näeb riik välja päev pärast valimisi.
Kõige lihtsam seletus Lukašenka motiividele oli hirm näidata ennast nõrgana. Minskis elav ja rahvusvahelise organisatsiooni heaks töötav analüütik võttis asja kokku lihtsalt: „Lukašenka ei suutnud taluda ühiskonna suuremat vabanemist ning otsis võimalust kruvide kinnikeeramiseks. Arvatavasti suutis ta Moskvast saada hea kokkuleppe, mis võimaldab tal kenasti üle elada mõne kuu Lääne virisemist. Lukašenka kehtestas ennast Valgevenes ning usub, et mõne kuu pärast saab ta jälle Ida ja Lääne vahel osavalt laveerida.“
Teise versiooni järgi on kõik need sündmused Moskva kätetöö, sest Lukašenkal polnud Euroopaga suhete rikkumisest midagi võita. Pean seda ebausutavaks. Esiteks, põhjalikult kavandatud opositsiooni mahasurumine ja sellele riigimeedias järgnenud õigustuspropaganda tõestavad, et Valgevene julgeolekul oli eelnevalt valmis täpne tegutsemisplaan. Teiseks, Valgevene jätkab Euroopast kaugenemist. Nii anti näiteks aasta viimasel päeval teada, et OSCE missioon peab riigist lahkuma. 
Pigem vastab tõele, et Lääne piitsa ja prääniku poliitika tulemusel vabama ühiskonna imiteerimine hakkas ähvardama kogu võimuvertikaali. Ajalehes The New York Times ilmunud ühisartiklis avaldavad Rootsi, Poola, Tšehhi ja Saksamaa välisministrid arvamust, et Lukašenka poleks esimeses valimisvoorus kogunud vajalikku 50% häältest.
Valgevene ametlikud valimistulemused annavad riigipeale 79% häältest, mis on sama vähe usutav, kui ühe lävepakuküsitluse 35%. Tõde on kusagil vahepeal, kuid isegi siis, kui Lukašenka oleks esimeses voorus kogunud pisut üle poole häältest, oleks diktatuurirežiim saanud surmahoobi. Siinkohal tasub meenutada, et valimised toimusid suletud meedia ja tugeva repressiivaparaadiga riigis, mis rakendas riigipea valimisvankri ette kogu administratiivse suutlikkuse.
Vaevalt, et sellist pööret valgevenelaste suhtumises suutis saavutada tunnike eetriaega igale opositsioonikandidaadile riigitelevisioonis. Pigem tõestab see, et valgevenelaste vankumatu toetus Lukašenkale on müüt. Tasub vaid Valgevenet külastades lobiseda mõne taksojuhiga, et mõista riigipea väikest toetust mitte ainult sageli vabas maailmas reisiva (kultuuri)eliidi ja opositsiooniliidrite seas.
Tagantjärele erinevaid infokillukesi kokku pannes võiks Lukašenka otsust kruvid kinni keerata pidada igati loogiliseks sammuks. Justkui uppuja haarab viimases hädas õlekõrrest, pöördus Valgevene diktaator viimases hädas, müts näpus, Kremli poole ja sai sealt vajaliku toetuse. Erinevus 2006. aastaga on selles, et nüüd peab Lukašenka Moskvas antud lubadused ka reaalselt ellu viima.
Läänemaailma jaoks ei ole business as usual seekord enam võimalik, kuid ka piitsa ja prääniku poliitika taaselustamine on raske. Läänel on lihtsalt liiga vähe pakkuda, mille vastu Lukašenka võiks huvi tunda. Erinevalt Kremlist ei ole me valmis toetama korruptsioonihõngulist naftatehingut, garanteerima Lukašenka isiklikku heaolu või leppima poliitvangide ja vaba meedia ahistamisega. Teisalt tõestab kogemus, et vana isolatsioonipoliitika juurde tagasipöördumine tooks kasu vaid Minski ja Moskva võimueliidile.
Läänemaailm peaks rakendama Valgevene suhtes poliitikat, mille selgesti sõnastatud eesmärk on Lukašenka režiimi lõpetamine ning demokraatliku riigikorra tekkimisele kaasaaitamine. Ühelt poolt tähendab see viisakeelu ja ka panganduspiirangute kehtestamist poliitilise ja repressiivaparaadi  liikmetele, kuid veelgi olulisem on toetuse suurendamine muutusi ootavale elanikkonnale.
EUobserveri hinnangul peavad sanktsioonide rakendamist vajalikuks näiteks Saksamaa, Suurbritannia ja Poola ning vastupidiseid signaale tuleb Itaaliast. See, et Itaalia peaminister Silvio Berlusconi on Lukašenka suurim toetaja Euroopas, räägib palju ka tema enda kohta.
Otsides Lukašenka sõpru maailmast, leiame neid teiste karmi käe poliitika toetajate seast, näiteks Hugo Chí¡vez ja Mahmoud Ahmadinejad. Viimane neist nimetas valimisi „järjekordseks kuldseks leheküljeks suure Valgevene rahva ajaloos“ ning avaldas lootust, et uus ametiaeg suurendab Iraani ja Valgevene vahelisi kahepoolseid suhteid veelgi. Aasta esimestel päevadel teatas Teheran Times uuest lepingust, mille eesmärk on Iraani-Valgevene vahelise kaubanduse hoogustamine ning pangandussektori tihedam koostöö.
Demokraatlikke väärtusi au sees hoidvate riikide esimene nõudmine on kõigi poliitvangide tingimusteta vabastamine. Sellega koos tuleb luua poliitilise aktiivsuse eest ülikoolidest välja visatud tudengitele paremad õpingute jätkamise võimalused Euroopas ning käivitada laialdane Valgevene noorte õppevisiitide programm. Lukašenka režiimiga mitteseotud isikutele tuleks tagada lihtsamad võimalused vabas maailmas reisimiseks, selle esimeseks sammuks on neile viisatasude kaotamine.
Lääne väärtusi propageeriva inforuumi kujundamine aitab kaasa, et Lukašenka režiimi kukkudes ei saaks Kreml määrata oma mõjuagenti uueks riigipeaks, vaid Valgevene ühiskond oleks valmis tõeliseks muutuseks. Kõrge meediavabaduse ja küberteadmistega Eesti võiks võtta enda kätte ohjad internetikanalite kaudu leviva vaba meediaruumi kujundamisel. Naaberriigid Poola ja Leedu peaksid võimsate raadiosaatjatega tagama sõltumatu raadio ja televisiooniprogrammi võimalikult laia leviku diktatuuririiki.
Kas see on sõltumatu riigi siseasjadesse pretsedenditu sekkumine? Minu arvates on see viis, kuidas läänemaailma liidrite sõnades väljendatud karm diktatuurirežiimi hukkamõist sisuliseks ja eesmärgipäraseks tegevuseks vormida. Lukašenka püsimine Euroopas asuva riigi juhina on lakmuspaberiks mitte ainult meie väärtustele, vaid näitab laiemalt ühenduse poliitilist mõju maailmas. Kui Euroopa Liit ei suuda midagi teha diktatuuri vastu oma mandril, siis milline saabki olla tema globaalne mõju.
Artiklis kasutatud allikate nimesid nende isikute julgeoleku kaalutlustel ei avalda. KGB repressioonid kestavad Valgevenes edasi.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar