Eesti peab muutuma õhuruumist õhujõuks

See ei ole hüpoteetiline mõtteharjutus. USA on ise öelnud, et Euroopa peab üle võtma kontinendi konventsionaalase kaitse põhiraskuse ning USA ei kavatse Euroopas ise sõjas osaleda, vaid heal juhul siin liitlasi toetada. NATO ei kao, kuid NATO toimimise eeldused võivad muutuda.

Muutused puudutavad kõige rohkem õhudomeeni – kontroll õhuruumi üle, luure, ISR (intelligence, surveillance, and reconnaissance – luure, seire ja reke), sihtmärgistamine, õhurünnakute korraldamine ja õhutransport. Eesti on aastaid arvestanud, et oma maavägedega peame me vähemasti sõja alguses põhiliselt ise hakkama saama ning on maavägede väljaõppel ja varustamisel teinud ja tegemas endast parimat. Ka mereväes on viimasel ajal tehtud otsuseid, mis senist mahajäämust hüppeliselt vähendavad.

Õhus aga on Eesti täna kõige nõrgemas positsioonis. Õhudomeen on meie planeerimises alati olnud NATO, eriti ameeriklaste hallata. Mis saab siis, kui ameeriklasi ei ole või on nende toetus oluliselt väiksem?

NATO ja Põhjala struktuurid

Kaasaegse õhusõja määravaim komponent ei ole hävitajate arv, kuigi seegi on muidugi oluline. Olulisem on juhtimis- ja luuresüsteem: kes näeb esimesena, kes seob erinevad sensorid, kes juhib ründeahelat, kes planeerib ja otsustab. Seda kõike kontrollib NATO-s suurel määral USA.

NATO praegune õhuoperatsioonide juhtimise süsteem Euroopas on tsentraliseeritud ja hierarhiline. Strateegiline õhujuhtimine toimub NATO õhuväejuhatuse (Allied Air Command) kaudu, mis asub Ramsteinis, Saksamaal. Sealt juhitakse kogu NATO õhuruumi kaitse ja õhuoperatsioonide planeerimist Euroopas.

Operatiivtasandil teostavad juhtimist mitmeriigilised õhuoperatsioonide keskused (Combined Air Operations Centre, CAOC). Balti riikide, Poola ning kogu Põhja-Euroopa õhuruumi eest vastutab CAOC Uedem, mis asub Uedemis, Nordrhein-Westfalenis Saksamaal, Hollandi piiri lähedal. Sellest staabist juhitakse rahuajal ehk praegugi Balti õhuturbemissiooni ning sõja korral NATO õhuoperatsioone meie piirkonnas. Põhjalas on sarnaselt Uedemi keskusega loomisel uus NATO CAOC Bodö, Norras. Muide, Külma sõja ajal oli NATO väiksem – aga NATO Euroopa alas oli kümme CAOC-i.

NATO Air Command ega ka CAOC Uedem ei ole autonoomsed Euroopa õhuväe juhtstaabid. Nad käivituvad ja tegutsevad ainult siis, kui NATO-s vastav poliitiline otsus tehakse.

Kui seda otsust ei tehta, näiteks USA otsustab, et artikkel 5 ei ole vaja käivitada ja misiganes põhjusel on Washingtoni huvides leida venelastega mingi kokkelepe, siis ei aktiveeru ka NATO õhuoperatsioonide juhtimine Balti õhuruumi kaitseks.

Soome, Rootsi, Norra ja Taani ei ole jäänud lootma üksnes NATO tsentraliseeritud mudelile.

Skandinaavia on sellest juba järeldused teinud. Soome, Rootsi, Norra ja Taani ei ole jäänud lootma üksnes NATO tsentraliseeritud mudelile. Viimastel aastatel on nad loonud ka regionaalse süsteemi, mida tuntakse Põhjala õhuoperatsioonide kontseptsiooni (Nordic Air Operations Concept) nime all. See ei ole NATO või üldse üks kindel staap, vaid ühendatud õhusõja juhtimise võime. Skandinaavia riikidel on rahvuslikud õhuoperatsioonide keskused (Air Operations Centre), mis asuvad vastavalt Soomes, Rootsis, Norras ja Taanis ning need on omavahel tehniliselt ja protseduuriliselt seotud nii, et on vajadusel võimelised Põhjalas õhusõda vedama ja pidama NATO poliitilistest protsessidest eraldi.

Nende kaudu on loodud ühine õhupilt, ühine ISR-ruum, ühine planeerimisraamistik, ühtlustatud doktriin ja väljaõpe. Planeerimine, stsenaariumid ja otsustustsükkel on läbi mängitud ja neid harjutatakse Põhjala riikide ühiste hävitajatega läbi kogu aeg.

NATO seisukohalt on see muide eelis, mitte probleem. NATO vajab piirkondlikke valmis klastreid, mitte kolmekümmet eraldi riiki, kes sõja korral alles hakkavad üksteisega harjuma.

Eesti Achilleuse kand

Eesti seevastu on praegu õhuruum, mitte õhujõud. Eesti osaleb õppustel. Eesti õhuruumi kaitstakse NATO õhuturbemissiooni kaudu. Kuid Eesti ei osale õhuoperatsioonide planeerimise siseringis. Meil ei ole oma hävitajaid, ei ole oma ISR- ega satelliidivõimet, ei ole õhuoperatsioonide juhtimiskeskust, mis oleks regionaalses planeerimises täispartner. Suur osa kõigest, mis toimub Eesti kaitse planeerimisel kõrgemal kui 5 km, käib nii otseses kui kaudses mõttes üle meie pea.

See tähendab, et Eesti roll on täna olla kaitstav ala, mitte olla otsustaja, mitte olla planeerija. See ei ole hinnang, vaid tehniline kirjeldus.

Kui 1990ndatel Eesti kaitseväge üles ehitama hakati, otsustati, et me ei ole oma hävitajate ülalpidamiseks võimelised. See usk on muutunud peaaegu dogmaks. Olen kindel, et vähemasti osaliselt sisendasid seda meile Euroopa ja Ameerika sõbrad regionaalse pingelõdvenduse huvides. Kui sõjakad baltimaalased oleks hankinud oma hävitajad, võinuks nad liiga iseseivaks muutuda. Isegi täna ütlevad paljud riigikaitse planeerijad, et kuigi me ehk suudaksime oma hävitajad hankida, siis ei saa me seda teha, sest siis kaotaksime NATO õhuturbe. Küsin, mis meil NATO õhuturbest sõja ajal kasu on? Ja kuna ilmselt ei ole, siis küsin, mis siis kui kaotame. Sellega ei soovi ma vähemalgi määral õhuturbe tohutut heidutuslikku väärtust alavääristada.

Suur osa kõigest, mis toimub Eesti kaitse planeerimisel kõrgemal kui 5 km, käib nii otseses kui kaudses mõttes üle meie pea.

Põhiküsimus on hoopis mujal. Ja see on muidugi terve Euroopa, mitte üksnes Eesti küsimus. Mis ikkagi juhtub õhus, kui USA (USA „toob lauale“ ca 70–80% kogu NATO õhuvõimust) ei osale Euroopa kaitsmisel? Vastan. Kui NATO – eriti USA – otsustab sõja korral mitte osaleda või osaleda piiratud kujul, siis NATO õhujuhtimine Ramsteinist ei aktiveeru üldse või aktiveerub puudulikult. CAOC Uedem ei hakka iseseisvalt Balti õhuruumi kaitsma, sest SACEUR ei anna vastavat korraldust. Õhuoperatsioonide juhtimine liigub regionaalsele ja riiklikule tasandile.

Sellises olukorras on Skandinaavia riikidel olemas reaalne võime moodustada oma ühine õhuoperatsioonide juhtimine NAOC-raamistikus, kasutades olemasolevaid rahvuslikke AOC-sid. Juhtivaks riigiks (pigem asukoha mõttes) määratakse kokkuleppel üks partner ning ühine juhtimissõlm (C2) moodustatakse olemasolevate staapide baasil.

Eestil sellist valmisolekut täna ei ole. See tähendab, et Eesti ei ole sellises stsenaariumis süsteemselt integreeritud, vaid sõltub ad hoc poliitilistest otsustest ja heast tahtest. Kas me tahame teada saada, kas Soomel, Rootsil, Norral ja Taanil jätkub suure sõja puhul või olukorras, kus venelased ründavad ainult Baltikumi ja Skandinaavia pole otseselt ründe all, head tahet meile pro bono ehk tasuta kaitset pakkuda?

Ühesõnaga, kui NATO strateegilised võimed ei rakendu ja õhusõda seal ei juhita, paljastub Skandinaavia ja Baltikumi vahel määratu strateegiline lõhe. Võimalik, et Eesti omariikluse jaoks fataalne lõhe. Skandinaavia on maailma tugevaim regionaalne õhujõud, Eesti on õhus kaitsmata hall ala. Muide, Skandinaavial on kokku ligi 300 moodsat hävitajat, rohkem kui sakslastel või brittidel või itaallastel. See on tõenäoselt kvalitatiivselt tugevam jõud kui praeguses seisus vene lennuvägi.

Mida Eesti peaks tegema

Kui Eesti tahab uues julgeolekuolukorras olla midagi enamat kui loodetavasti kellegi poolt kaitstav õhuruum, tuleb teha kvalitatiivne hüpe. See hüpe on võimalik üksnes reaalse õhuvõime loomisega. Ainult see annab ligipääsu planeerimisele, luurele ja otsustamisele. (Igaks juhuks ütlen, et ma ei taha midagi müüa ega esinda mingeid majandushuve).

See tähendab kahe võime loomist.

Esiteks hävitajad.

Miks? Mitte selleks, et uhkustada sinimustvalgete eraldusmärkidega lennukitega Tallinna kohal (kuigi ka see oleks ju meeliülendav), vaid ligipääsu saamiseks partnerina Põhjala õhuoperatsioonide planeerimisele. Skandinaavia õhujõu tuum ei ole lennukid, vaid ühine planeerimine ja ühine pilt. Oma hävitajatega muutuks Eesti Skandinaavia õhuoperatsioonides panustajaks. Me mitte ei manguks Skandinaavia tuge, vaid panustame eesliinil.

See avab ukse Põhjala õhuoperatsioonide kontseptsiooni siseringi: ühine planeerimine, ühine õhupilt, ühine otsustustsükkel. Saaksime ligipääsu NAOCi õppustele, taktikalistele protseduuridele, ühisele ründeahela arendusele. Ilma selleta, nagu öeldud, jääb Eesti alati õhuruumiks, mille üle otsustavad teised. Põhjala keskused juhivad oma hävitajaid ja juurde antud NATO õhuvahendeid, st teevad ise ja võtavad ka abijõud lahingusse. Meie sõltume praegu täielikult meile loodetavasti appi saadetavatest hävitajatest.

Hävitajaid ei ostaks me mitte selleks, et on tore lennata, vaid selleks, et otsustada koos nendega, kes otsustavad.

Teiseks, eriti kui me planeeriks Gripeni projekti koostöös Rootsiga (sellest pikemalt allpool), looks me praktilise liidese Skandinaavia ISR-i ja sensorivõrkudega. See võimendaks hüppeliselt meie oma ISR võimet, et mitte öelda looks selle (mitte “palun jagage pilti”, vaid “me töötame samas protsessis”). See tähendab kiiremat sihtmärgiringi (sensor-shooter), paremat olukorrateadlikkust ja osalust ründeahelas. See võimendaks märkimisväärset Eesti uut kaitsehoiakut, kus kauglöökidel on oluline osa. Õhupildita on mitmesaja kilomeetri taha rakettide sihitamine praktiliselt kasutu – me ei taba märki.

Kolmandaks, eriti kui NATO või USA otsustus on aeglane, loeb see, kes on enne sõda süsteemis sees. Integreeritud Eesti õhuvägi tähendab, et Skandinaavia õhutoe kaasamine on tehniliselt ja protseduuriliselt lihtsam, kiirem ja vähem ad hoc. Eesti õhuruum muutuks ruumiks, mida katab Euroopa tugevaim regionaalne õhujõud, mille osa me oleme.

Eesti Gripeni projekt ei ole seega vaid lennukite ostu otsus. See oleks vastus strateegilisele küsimusele, kas Eesti on tulevikus õhusõja subjekt või objekt. Hävitajaid ei ostaks me mitte selleks, et on tore lennata, vaid selleks, et otsustada koos nendega, kes otsustavad. Ilma subjektsuseta meil tegelikult puudub õhus suveräänsus.

Hävitajate hankimise variandid

Nagu viitasin, on kõige loogilisem Eestile Rootsi hävituslennukite Gripen projekt. Kui eesmärk on päriselt sõjaliselt kasutatav võime – mitte sümboolne eskadrill –, siis 24 hävitajat on väikeriigi miinimum, mis töötab. Hävitajad opereerivad Euroopas tavaliselt 12 eskadrilli kaupa. 12 hävitajat tähendab praktikas, et 2–4 hävitajat saab 24/7 õhus hoida, kuni teisi ümber relvastatakse ja hooldatakse.

Kaks eskadrilli on miinimum, sest üks eskadrill tegeleks kaitse ja õhupatrullidega. Samal ajal, kui teine oleks pakkuda Skandinaavia õhuvägedele löögirusikaks. Kui sama teeks ka Läti ja Leedu, oleks meil kolme peale pakkuda Skandinaaviale kolm eskadrilli ründetegevuseks. Ja kaitsemisega saaksime ise suuresti hakkama – kui saame näiteks Rootsi lennupõhisele eelhoiatusele ja õhuruumi juhtimisele (Airborne early warning and Control, AWACS) ning Põhjala õhus tankimisele loota.

See võimaldaks meie oma pidevat õhuturvet ja valmidust (Quick Reaction Alert, QRA), paralleelset väljaõpet ja lahinguvalmidust ning arvestaks ka hoolduse, kulumise ja kaotustega, mis võimaldaks anda Skandinaavia õhuoperatsioonidesse reaalse panuse, mitte ainult “kohaloleku”. Väiksem arv (nt 8–12 lennukit) looks küll nähtava võime, kuid jätaks Eesti endiselt sõltuvaks teistest nii planeerimises kui ka tegelikus sõjalises rollis.

Asjatundjatega vestluste kokkuvõttena näen kolme võimalikku varianti. Esimene, kõige realistlikum algus Eesti jaoks oleks Gripen C/D platvorm rendi või liisingu vormis, kus võiks loota Rootsi riigi tuge (vabandan Rootsi ees, mul pole mingeid volitusi ega eeldusi seda loota). Eesmärk on siseneda süsteemi, mitte kohe maksimaalset tehnoloogiat omada.

Kõige realistlikum algus Eesti jaoks oleks Gripen C/D platvorm rendi või liisingu vormis, kus võiks loota Rootsi riigi tuge.

Rootsil on selles vallas kogemus: Tšehhi ja Ungari on mõlemad kasutanud just sellist mudelit. Tšehhi viimane leping hõlmab 12 Gripen C/D lennuki liisingut koos hoolduse ja pilootide väljaõppega kuni 2035. aastani, kogumaksumusega ligikaudu 790 miljonit dollarit. See annab väga selge suurusjärgu. Kui Eesti võtaks 24 lennukit sarnastel, soodsatel tingimustel, võiks lennukite, teeninduse ja väljaõppe osa jääda suurusjärku 1,2–1,6 miljardit eurot kümnendi kohta, sõltuvalt valmisolekutasemest ja lepingu sisust.

Loomulikult on alati olemas ostuvariant, eriti kui mõelda Gripen E/F peale. Gripen E/F on võimekam ja pikema elukaarega platvorm, kuid ka kallim. Rahvusvahelised lepingud näitavad, et sellise paketi hind võib ulatuda mitme miljardi euroni, sõltuvalt relvastusest, logistikast ja tööstuskoostööst. Eesti jaoks oleks see pigem järgmise etapi variant, mitte esimene samm.

Strateegiliselt kõige mõistlikum tee võiks olla segamudel: alustada C/D-ga liisinguga, ehitada üles protsessid ja infrastruktuur, koolitada meeskonnad ning liikuda hiljem E-platvormile. See jaotab kulud ajas ja vähendab riski.

Ükski hävitajaprojekt ei ole kunagi ainult lennukid. Kui Eesti tahab päriselt õhuvõimet, peab projekt hõlmama ka baase ja hajutamist (Ämari tugevdamine, varualad, rajaparandusvõime), relvastust ja laovaru. Ilma relvadeta on hävitaja õhusõiduk, relvadega võime. Seega BVR kaug/keskmaa (nt Meteor / AMRAAM-tüüpi klass) ja lähivõitlus (IRIS-T / AIM-9 klass) õhk-õhk võimekus ning SEAD/DEAD ja täppisrelvad vastase õhutõrje ja võtmesihtmärkide vastu, varud (mitte vaid mõned raketid, vaid sõja alguse tempo jaoks), lisaks hooldus ja logistika (varuosad, mehaanikud, sõjaaja tempo), väljaõpe ja simulaatorid (vähemalt üks täisfunktsionaalne simulaator või regionaalne jagatud keskus), andmeside ja juhtimine.

Muide uued andmeside platvormid, turvalised võrgud on see koht, kus Eesti päriselt “ostab end süsteemi sisse”. See annab integratsiooni õhuseire, maa-õhutõrje ja liitlasandmestikuga, koos Eesti oma väikse, aga kõrgetasemelise õhuoperatsioonide planeerimisvõimega (inimesed, tööriistad, protsessid), et saaksime NAOC-is päriselt kaasa rääkida.

Kui need komponendid arvesse võtta, siis kogu Eesti Gripeni projekti realistlik kogumaht jääks suurusjärku 2–3+ miljardit eurot 10–15 aasta peale. See on muidugi suur summa, kuid see on sama suurusjärk, milles tehakse ka teisi eksistentsiaalseid riigikaitseotsuseid. Eesti kaitseeelarve järgmise 15 aasta peale on tagasihoidliku arvutuse järgi 45 miljardit. Prioriteetsete kaitsesuunadade finantseerimiseks on lisaks EL-s suured tagatud laenuvõimalused. Kas 5-6% kaitseeelarvest õhusuveräänsuse tagamiseks on liiga palju?

Maaväe entusiaste paneb ehk leebuma teadmine, et Gripen viskab ka pomme, kannab 10 tükki korraga.

Põhjamaade satelliidid

Teine oluline võime, mida Eesti uues keskkonnaks peaks omama, on kosmoses. Kui veel mõni aasta tagasi peeti kosmost väikeriikide jaoks luksuseks, siis täna on Soome ja Rootsi jõudnud järeldusele, et luureks, situatsiooniteadlikkuseks ja õhuoperatsioonide juhtimiseks on neil vaja oma kosmosevõimet. Sama on ammu teinud Iisrael, samal põhjusel: kes kontrollib esmast pilti, kontrollib ka otsustustsüklit. Ja kes jääb üksnes andmete tarbijaks, jääb sõltuvusse kellegi teise prioriteetidest ja poliitilistest otsustest.

NATO-s omab USA valdavat osa satelliitidest. USA otsustab suurel määral, mida, millal ja kes Euroopa NATO-s näeb.

Soome ja Rootsi teinud otsuse investeerida omaenda satelliidivõimesse, eeskätt radaril põhinevasse seiresse, ning siduda see tihedalt oma õhu- ja ühise regionaalse kaitseplaneerimisega. Just sellest loogikast lähtudes on Soome ja Rootsi teinud väga konkreetsed sammud koostöös Soome ettevõttega ICEYE, mis on tänaseks üks maailma juhtivaid väikeste SAR-satelliitide (synthetic aperture radar) tootjaid. Soome ehitab oma suveräänset kosmosepõhist luure- ja seirevõimet ja on tellinud ICEYE-lt kolm SAR-satelliiti koos maasegmendi ja süsteemidega, mis võimaldavad andmeid iseseisvalt töödelda ja kasutada. Oluline on rõhutada: Soome ei osta satelliidipilti “teenusena”, vaid omab süsteemi, mille puhul ta kontrollib ise ülesandeandmist – mida, millal ja kui sageli jälgitakse.

Soome ja Rootsi on jõudnud järeldusele, et luureks, situatsiooniteadlikkuseks ja õhuoperatsioonide juhtimiseks on neil vaja oma kosmosevõimet.

Valik SAR-tehnoloogia kasuks on Põhja-Euroopa jaoks loogiline. Radar näeb läbi pilvede, töötab ööpäevaringselt ja on usaldusväärne ka siis, kui optilised sensorid on pimedad. Meie laiuskraadidel ei ole see lisaväärtus, vaid olukorrateadlikkuse eeltingimus.

Kolm satelliiti loovad juba operatiivselt kasutatava süsteemi: tihedamad ülelennud sama ala kohal, võimalus jälgida muutusi ajas ning töökindlus ka siis, kui üks platvorm on rivist väljas. Soome eesmärk on selgelt sõnastatud: iseseisev ISR, mis on otseselt seotud õhu- ja kaitseplaneerimisega, mitte pelgalt luureandmete kogumine. See kosmosevõime annab sisendit Soome õhuväe, ühise situatsioonipildi ja Skandinaavia regionaalse kaitseplaneerimise jaoks.

Rootsi liigub samas suunas, ehkki veidi teise mudeliga. Rootsi ei ole (veel) avaldanud kolme satelliidi sarnast ostuotsust, kuid Rootsi riiklik kosmoseoperaator SSC (Swedish Space Corporation) sõlmis 2025. aastal ICEYE-ga kokkuleppe eesmärgiga tugevdada Põhjamaade ja NATO kosmosepõhist ISR-võimekust, sidudes ICEYE SAR-andmed Rootsi kosmose- ja kaitseinfrastruktuuriga. Eesmärk on SAR-andmete tehniline integratsioon Rootsi süsteemidesse, nende kasutamine operatiivses planeerimises ning andmete jagamine regionaalses ja liitlasraamistikus.

Rootsi relvajõud on hakanud ICEYE-põhiseid SAR-andmeid kasutama osana oma luure- ja planeerimisahelast. Rootsi käsitleb kosmoseandmeid mitte eraldiseisva tehnilise kihina, vaid õhu- ja regionaalkaitse loomuliku osana. Sama oluline on poliitiline mõõde. Rootsi ei ehita kosmosevõimet isolatsioonis. Koostöö ICEYE ja SSC vahel on algusest peale mõeldud jagatavaks võimeks, mis sobitub Põhjamaade koostöösse ja NATO ühisesse pilti – seni, kuni NATO poliitiline otsustusahel seda võimaldab.

Eesti osa

Ühesõnaga, loomisel on Skandinaavia oma kosmosevõime. Eesti peaks selles tingimata osalema. Seni teeme me näo, et saame usaldada lootust, et meile vajalikul hetkel keegi andmeid annab või mõni turul toimetaja müüb. Lootustele ei tohiks enam riigikaitset ehitada.

Soome ja Rootsi sammud tähendavad, et kosmose-ISR on saanud Skandinaavia ühendatud õhuoperatsioonide üheks alustalaks. Ühine õhupilt ei sünni enam ainult radaritest ja lennukitest, vaid ka satelliitidest, mis toidavad planeerimist juba enne sõda ning võimaldavad kiiret otsustamist kriisi algfaasis.

Eesti ei pea ega saagi kopeerida Soome mudelit täies mahus. Kolme satelliidi programm on suuremale riigile. Kuid üks SAR-satelliit, õigesti raamitud ja õigesti integreeritud, annaks Eestile juba kvalitatiivse hüppe.

SAR-võime on Eesti jaoks eriti väärtuslik mereseires, rannikualadel, idapiiri taguste muutuste jälgimisel ning olukordades, kus ilm ja nähtavus piiravad muid sensoreid.

Esiteks annaks see Eestile suveräänse ülesannete andmise õiguse. Isegi ühe satelliidiga saab Eesti ise otsustada, millist piirkonda jälgitakse ja millal. Kriisiolukorras on see hindamatu, sest kes ei kontrolli ülesande seadmist, seisab alati kellegi teise järjekorras.

Teiseks muudaks see Eesti päris osalejaks Skandinaavia ühises ISR-ökosüsteemis. Kui Eestil on oma panus – kasvõi üks satelliit –, ei ole me enam pelgalt andmete tarbijad, vaid andmevahetuse partnerid. See muudab koostöö kvaliteeti ja usaldust. Täpselt sama loogika mis õhuväe puhul: panustaja pääseb planeerimisse.

Kolmandaks parandaks see oluliselt Eesti enda kaitseplaneerimist. SAR-võime on Eesti jaoks eriti väärtuslik mereseires, rannikualadel, idapiiri taguste muutuste jälgimisel ning olukordades, kus ilm ja nähtavus piiravad muid sensoreid. See toetab nii sõjalist juhtimist kui ka laiapindset riigikaitset.

Ühe SAR seiresatelliidi maksumus Eestile on kuulu järgi suurusjärgus 20–30 miljonit eurot ehk teisisõnu, kaitsekulutuste mahtude vaatest praktiliselt tasuta. See on strateegiline investeering ligipääsuks ühisele pildile ja otsustusõigusele. (Seejuures võiks satelliidi omandamine käia kasvõi Ukraina abistamise eelarvest. Selle asemel, et osta neile miljonite eest Hiina droone, võiksime osta endale satelliidi, mille pilti nendega jagame. Oleks suurem kasu nii Ukrainale kui meile.)

Lõppsõna

Ühesõnaga, aeg on saada täiskasvanuks.

Strateegilise hüppe tegemine õhudomeenis on meile jõukohane ja eksistentsiaalselt oluline. Me oleme aastaid ehitanud riigikaitset eeldusel, et õhk pole meie mure. Nüüd on. Ja õhudomeen on kaasaegse sõja keskpunkt. Kes juhib õhku, juhib sõda. “Kui me kaotame sõja õhus, kaotame sõja ja kaotame selle kiiresti,” ütles marssal Montgomery 1942. aastal. See kehtib ka 2026. aastal, mil Eesti on õhuruum, mida võib-olla kaitstakse Ramsteinist ja Uedemist, aga üksnes kuni poliitiline otsus seda lubab.

Muide, kui me tahame, et ameeriklased jätkuvalt Euroopa kaitses osaleksid, siis seda teevad nad ainult juhul, kui Euroopa näitab, et ta tõepoolest ise oma kaitse eest vastutab. Eestil on Washingtoni lepingu järgi kohustus (artikkel 3) oma territooriumi kaitsevõime välja ehitada. Kõigis domeenides. See et me ei ole seda teinud õhus, on olnud osa ameeriklaste vastutulekust. See krediit on nüüd läbi.