Hanna Šelest: Panus Euroopa julgeolekusse on ainus eeltingimus kuulumiseks NATO-sse
Soome ja Rootsi kutsumine NATOsse näitas, et viimaks ometi hakkab allians üle saama aastakümneid viljeldud enesepiirangutest. Vilniuse tippkohtumisel peaksid NATO riigid viimaks möönma Ukraina panust Euroopa julgeolekusse.
Aasta, mil Venemaa päästis valla täiemahulise agressiooni Ukraina vastu, muutis julgeolekuolukorda Euroopas. Endiseks jäi see, kuidas NATO ise laienemist tunnetas – aastakümneid viljeldud enesepiirangute ja müütide kaudu. Ent Soome ja Rootsi vastuvõtmisega on hakanud jää liikuma.
NATO on küll kõnelnud lahtiste uste poliitikast, aga see on osutunud pigem takistuseks edasistele sammudele kui edasise tegutsemise teekaardiks. Nüüd tõestas NATO hoopis, et vajaduse korral suudab ta tegutseda kiiresti ja resoluutselt. Ometi kätkeb Rootsi tee liikmelisuseni endas hoiatust: üks liikmesriik võib oma sisepoliitilised mured Euroopa julgeolekust ülemaks seada.
Sõnad või teod
Rootsi ja Soome vastuvõtmine tõendab, et eeltingimused ühinejaile, nagu teekaart (MAP), pole möödapääsmatud. Üks tingimus on siiski määrav – panus Põhja-Atlandi piirkonna julgeolekusse.
1949. aastal esitati NATO tähtsaima teeviida, Washingtoni lepingu artiklis 10 lühike tingimuste loetelu:
„Lepinguosalised võivad üksmeelse nõusoleku korral kutsuda lepinguga ühinema kõiki teisi Euroopa riike, kes on valmis edendama lepingu põhimõtteid ning panustama Põhja-Atlandi piirkonna julgeolekusse.“
Tähtsamaid norme ja põhimõtteid täpsustati laienemisuuringus (1995), millest sai orientiir kõigile edasistele dokumentidele. Erilist tähelepanu väärivad siit kaks artiklit. Kõigepealt öeldakse artiklis 6:
„Riigid, millel on etnilisi tülisid või väliseid territoriaalvaidlusi, sealhulgas irredentistlikke nõudeid, või sisemisi pädevusvaidlusi, peavad need vaidlused lahendama rahumeelselt vastavuses OSCE põhimõtetega. Sääraste vaidluste lahendamine oleks üks tegur otsustamisel, kas esitada riigile kutse alliansiga ühinemiseks.”
Teiseks kirjutatakse artiklis 7:
„Laienemine toimub sujuvalt, läbimõeldult ja läbipaistvalt ning hõlmab dialoogi kõigi huvipooltega. Selleks, et uusi riike alliansiga ühinema kutsuda, puudub jäik või alaline kriteeriumide loetelu. Laienemist otsustatakse iga riigi kohta eraldi […] Kokkuvõttes otsustavad uute liikmesriikide kutsumise üle liitlased konsensuse alusel vastavalt oma hinnangule, kas see aitab otsuse langetamise ajal kaasa julgeolekule ja stabiilsusele Põhja-Atlandi piirkonnas […] Mitte ühelegi riigile väljaspool allianssi ei tohi protsessi ja otsuste üle anda sõnaõigust (droit de regard) või vetostamise võimalust.”
Olulisem oli teekaartide küsimus. Varem oli seda taotlejaile antud, aga Ukraina või Gruusia seda ei saanud. Seegi kord ei tulnud teekaart arutlusele. Kaks Põhjala riiki on tõestuseks, et teekaart on alati olnud poliitiline ettekääne, mitte protseduuriline vajadus või juriidiliselt siduv dokument.
Vilniuse tippkohtumise eel on Ukrainal õnnestunud liitlaste enamikku veenda, et teekaardi eeltingimusest tuleks loobuda, kuna Ukraina aastasel rahvuslikul tegevusprogrammil (ANP) on tegelikult sama sisu, ainult teine pealkiri.
Millised on riikide erinevused?
2022. aastal öeldi Madridi tippkohtumise deklaratsiooni artiklis 18:
„Täna otsustasime kutsuda Soome ja Rootsi NATO liikmeiks ning kirjutada alla ühinemisprotokollidele […] Soome ja Rootsi ühinemine toob neile turvalisust, muudab NATO tugevamaks ning Euro-Atlandi piirkonna ohutumaks. Soome ja Rootsi turvalisus on alliansile otsese tähtsusega ning seda ka ühinemisprotsessi vältel.”
Teadaandmisest otsuse kohta NATO-sse astuda möödus vaid kolm kuud ühinemisprotokollide allkirjastamiseni; ratifitseerimine viidi lõpule varsti pärast seda. Nii neutraalne Rootsi kui ka Soome olid palju aastaid varem arendanud tugevat koostegutsemisvõimet alliansi ja tema üksikute liikmetega näiteks rahupartnerluse (PfP) ja eripartnerluse (EOP) kaudu.
Ukraina on samuti võtnud osa nii rahu- kui ka eripartnerlusest. Aasta jooksul on tema relvajõudude alliansiga koos tegutsemise võime tublisti paranenud. Ühised logistilised ahelad relvade tarnimiseks, isikkoosseisu väljaõpe NATO riikides ning üleminek läänes toodetud relvadele on toonud praktilisel tasandil märgatavaid tulemusi. Ometi pole hajutatud kahtlusi, kas Ukraina suudab kaasa aidata julgeolekule Põhja-Atlandi piirkonnas.
Karu riigipiiril
Rootsi ja Soome liitumine pole identne Ukraina juhtumiga, ent siiski õpetlik. Kui naabrust Venemaaga on alati esitatud takistusena Ukraina ühinemisele, siis Soome puhul pole seda nii võetud.
Pärast 2014. aastat hakkas domineerima narratiiv, kuidas NATO laienemine Venemaad provotseeris. Kallaletung Ukrainale veebruaris 2022 ja seda saatnud Vene ilukõned oleksid pidanud tõestama, et Venemaa ei päästnud sõda valla seepärast, et NATO teda ähvardas. Soome astumine allianssi ei viinud uue agressioonini – Venemaa käitumisest selgub, et see „punane joon” on alati olnud võlts.
2022. aastal tõusis Venemaa kallaletungi tõttu Ukrainale üheks peamiseks jututeemaks hirm sõja eskaleerumise ees. Ukraina puhul on see olnud järjekordne põhjus pidurdada tema edasist lõimumist, ent samal ajal osutus see tähtsaimaks argumendiks, et Rootsi ja Soome võimalikult ruttu vastu võtta. Liikmesriikide parlamentidele esitatud ratifitseerimisprotokollide seletuskirjades kõneldi lisaväärtusest ja võimetest, mida kummalgi riigil on olemas, et kaitsta allianssi Vene agressiooni eest ja parandada Euroopa julgeolekut.
Soome astumine allianssi ei viinud uue agressioonini. Venemaa käitumisest selgub, et see „punane joon” on alati olnud võlts.
Ühelt poolt tunnistatakse kõigis poliitilistes deklaratsioonides, et Ukraina kaitseb de facto kogu Euroopat ja tema väärtusi, mis tähendab käegakatsutavat panust kaitsesse Vene hädaohu eest. Teiselt poolt nimetatakse praegust sõda peamise riskina, mis takistab Ukraina edasist lõimumist. Lahendamata vaidlusküsimusena – nagu mainitud laienemisuuringu artiklis 6 – on kaua nimetatud Krimmi, ehkki NATO minevikust on pretsedendina tuua jagatud Saksamaa.
Vilniuse tippkohtumisel peaksid NATO riigid viimaks möönma Ukraina panust Euroopa julgeolekusse. Samuti tuleks lõpetada enesetsensuur, mis on johtunud Venemaa aastakümnete pikkusest müüdiloomest. Üksikute liikmesriikide huvipuudust Euroopa julgeolekut kaitsta ei tohiks võtta nii, nagu uustulnukad ei suudaks kollektiivse julgeoleku heaks tegutseda.
Seotud artiklid
George P. Kent: USA pühendub Ukrainale aastakümneid
USA või teiste riikide asi pole defineerida, kuidas Ukraina mõistab võitu või sõja lõppu. Kõrvalseisjad peavad hoolikalt sõnu valima, enne kui hakkavad midagi ütlema inimestele, kes võitlevad oma riigi eest, leiab USA suursaadik George P. Kent usutluses Diplomaatiale.
Seotud saatused: Ukraina ja Eesti peaksid olema teineteise julgeoleku tagajad
Maksõm Kononenko, Ukraina erakorraline ja täievoliline suursaadik Eestis, andis Diplomaatiale oma esimese intervjuu Eestis ajal, kui Ukraina valmistus 24. augustil 2023 tähistama 32. iseseisvuse taastamise aastapäeva – ja 547 päeva möödumist Venemaa täiemahulise sissetungi algusest.
Indrek Kannik: Neli punkti Euroopa julgeoleku kindlustamiseks
Venemaa soov oli muuta NATO idatiib ning Soome ja Rootsi puhvertsooniks, kellele liitlaste sõjaline kaitse ei laiene. Demokraatlik maailm peab seisma üheselt Ukraina selja taga ning valmistuma Venemaa maksimaalseks isoleerimiseks, sest ainult nii saame kindlustada kogu Euroopa julgeoleku.
NATO idatiiva õnn ja õnnetus: uus peasekretär ei ole vastav uuele kaitsestrateegiale?
Uued NATO kaitseplaanid on tugevdanud idarinde Venemaa-suunalist heidutust, ent peasekretär Jens Stoltenbergi ametijärglase valimine näitab, et Ida-Euroopa ei suuda end siiski kokku võtta ja „oma“ kandidaadi taha koonduda. Näib, et hirm Venemaa reaktsiooni ees jääbki idatiiva potentsiaali piirama.
Mark Voyger: Seekord peab Lääs lubatu kindlasti ära tegema
Putin loodab, et kui Trump saab presidendiks, tõmbab ta tagasi Ameerika toetust Ukrainale, Euroopale ja NATO-le. Kui Lääs ei tarni praegu Ukrainale piisavalt relvastust, nii et vastupealetung võiks toimuda veel selle suve lõpus, on venelastel aega enda kindlustamiseks ja veel suuremate vägede sissetoomiseks, rõhutas Ameerika Kiievi ülikooli professor Mark Voyger usutluses Diplomaatiale.
Marek Kohv: Miks ei peaks Lääs kartma Venemaa tuumaähvardusi
Ikka ja jälle kohtab Lääne inforuumis eskalatsioonihirmule viitavaid põhjendusi, miks ei peaks Ukrainale teatavaid võimekusi andma või et peaks koguni üldse lõpetama abi andmise, sest see lõpetaks ka sõja.