Ida ja põhja tõusev ühendus NATOs

Bukaresti üheksa (B9) riigi kaitseministrite ühisavalduses pärast 13. oktoobril Poola ja Rumeenia kaaseesistumisel toimunud kohtumist teatasid NATO idatiiva riigid, et nad loodavad, et liitlased panustavad täiendavalt tugevate ja operatiivsete vägedega, mida võiks olemasolevalt lahingugrupi tasemelt kasvatada brigaadi tasemele. 

Sellele eelnes 11. oktoobril üheksa riigi (Poola, Rumeenia, Tšehhi, Eesti, Ungari, Bulgaaria, Läti, Leedu ja Slovakkia) välisministrite Venemaad hukka mõistev deklaratsioon, mida toetasid ka Põhja-Makedoonia ja Montenegro. Sõnastus on kõnekas: üheksa riiki „kutsuvad kõiki NATO ja Euroopa Liidu liikmesriike ning samameelseid partnereid jätkama oma panust sellesse üliolulisse ja kiireloomulisse jõupingutusse“. Kahtlemata tähendab see, et kaudselt sõjast tingituna tekkinud Euroopa solidaarsus on Prantsusmaa ja Saksamaa seisukohti arvestades endiselt hoolika jälgimise all. 

„Atlandi-ülesed sidemed jäävad [Euroopa] usutava heidutus- ja kaitsevõime tugevdamiseks hädavajalikuks,“ lisasid üheksa riigi esindajad sõnumis, mis eitab mis tahes eemaldumist NATOst, isegi kui nad lõppkokkuvõttes tunnistavad oma panust Euroopa kollektiivkaitsesüsteemi. 

Tugevnev koostöö 

See on tugev signaal. B9 on järk-järgult muutunud seisukohtade kooskõlastamise ja ühtse lähenemisviisi kujundamise vahendiks. Tegevusprogrammi peamiselt toetajalt Ameerika Ühendriikidelt saadud esialgne kinnitus selgitab säilinud sügavat sidet Washingtoniga. 

Tähelepanelikus vaatlejas toovad B9 asutajaliikme ja veebruarist saati Prantsusmaa NATO vägesid võõrustanud Rumeenia peaministri 2022. aasta augustis pärinevad märkused siiski esile teatud mure, mis seondub nende lääneliitlastega, kes nägid Venemaad võimaliku tulevase julgeolekupartnerina. Rootsi ja Soome, nii nagu Rumeenia ja võib-olla tulevikus ka Poola, peavad algatust täiendavaks ja NATO garantiidest sõltuvaks, mitte alternatiivse struktuuri ehitamise lähtepunktiks. Siiski tervitavad nad tihedamat suhtlust Prantsusmaaga. 

Kui Euroopa kollektiivkaitse ehitatakse üles praegustes oludes, ei põhine see Pariisi-Berliini kahepoolsel, vaid vastsel põhja- ja idatiiva vahel tekkival kokkuleppel. Olenevalt Saksamaa Zeitenwende ehk ajastupöörde äratuse sügavusest võib see avaldada Berliinile piisavalt survet, et ta valiks poole: kas koos Prantsusmaaga, juhtides Euroopa (vastuolulist) Prantsuse-Saksa telge, või liituda ida ja põhja tõusva ühendusega, mida toetavad Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia. 

Prantsuse-Saksa telg näitab küllalt märke murenemisest, et luua usutav stsenaarium, mis põhineb kaitsekohustuste jagamisel Euroopa Liidus: 

• NATO idatiib, mis on selgesti koondunud B9 ümber, ning Põhjamaad ja Ühendkuningriik on huvitatud Venemaa heidutamisest; 
• Prantsusmaa koos Itaalia, Hispaania ja Kreekaga on huvitatud Euroopa lõunaosast, kandes kergemat kohustuste koormat ja jäädes kaugemale vastasseisu ohust tuumariigiga; 
• Saksamaa jääb keskele, panustades vajadusel alternatiivselt mõlemale poole, juhul kui on vaja ja siis, kui on vaja. 

Septembris kutsuti Rootsi ja Soome Tšehhi ja Rumeenia ühisel algatusel osalema B9-s „vähemalt külalistena“, kuid uks on avatud ka alaliseks osalemiseks. Kaks Põhjala riiki ei tugevdaks mitte platvormi legitiimsust (miski pole enesekaitsest õiguspärasem), vaid kindlustaksid selle poliitilist kõlapinda ja kaalu, võimaldades kujundada Euroopa julgeolekuarhitektuuri viisil, mis vastab liikmesriikide huvidele. 

Eriteadmised rikastavad 

Jaotus võimaldaks paremaid piirkondlikke liite koos piirkondliku spetsialiseerumisega; ka NATO ise moodustati 1949. aastal esialgu regionaalsete planeerimisrühmade alusel, mille ülesanne oli koostada kohalikke kaitseplaane Nõukogude Liidu agressiooni vastu. 1951. aastal asendati need uue integreeritud juhtimisstruktuuriga. Need planeerimisrühmad ei kaotanud oma strateegilist tähtsust ja praeguste Suurbritannia juhitud NATO ühendekspeditsioonijõudude raamistik põhineb kunagisel Põhja-Euroopa planeerimisrühmal. 

Ka Prantsusmaal võiks olla lõunas ja edelas oma järelevalvepiirkond, valitsustevahelise lähenemisviisiga, säilitades oma autonoomia langetada otsuseid gaulle’istlikus laadis. Euroopa põhja-, kesk- ja idaosa saavad omavahel suhelda ja teha tihedat koostööd, kuna B9 on platvorm, mis on võimeline looma piirkondliku julgeoleku järjepidevama aluse, kasutades selleks raamriigi kontseptsiooni (koos Suurbritannia, Rootsi ja Poolaga) ja kindlasti saades kasu Soome „uue kooli“ kaitsepraktikatest. 

Üksmeel on hädavajalik, kuid üleliigne ja asjatu on eeldada, et erinevate riikide vahel tekib strateegiline empaatia üksnes selleks, et rääkida mingist „Euroopa ühtsusest“. Lõhestumine on absoluutne ja püsiv norm; poliitika peaks seda arvesse võtma, erimeelsusi ületama ja neid hästi ära kasutama, selmet püüda lahknemist varjata silmanähtava edu puudumisega. Kui üldse, tuleneb Euroopa ühtsus tahes-tahtmata nende piirkondlike raamistike vastastikusest kooskõlastamisest.

Prantsusmaa ja Saksamaa vajavad poliitilise eliidi, valitsuse ja sõjaväe kultuurilist nihet, et oma riigi kaitsepoliitikat edukalt ümber kujundada ning kaitsta oma staatuse ja usaldusväärsuse jäänuseid.

Ideaalses maailmas oleksid Pariis ja Berliin näidanud üles strateegilist küpsust. Nende mõlema eliidil oleks jagunud teadmisi mõistmaks, et suurus ei tähenda automaatselt mõju ega ka mõjukust maailmaosa julgeolekusüsteemi ülesehitamisel, et kaitse ehitatakse üles usaldusele ja usaldust rajatakse ausa, püsiva ja kõigutamatu õlg õla kõrval jõupingutusega võrdsete seas – sest sellistes raamistikes, nagu ka NATOs panustavad riigid proportsionaalselt, lisades väärtusi ja eriteadmisi, mis põhinevad nende enda ainulaadsel ajaloolisel kogemusel, mis täiendab teiste omi. Siit võrsubki võrdsus. 

Ideaalne Prantsuse-Saksa eliit oleks mõistnud sedagi, et tulevikku ei kujunda mitte „suurvõimud“ ühepoolselt ja vastasmõjus (illusioon, mida jagavad nii Pariis, Moskva kui ka Peking), vaid toetus, mis tuleb keskmise suurusega riikidelt, piirkondliku tähtsusega tegijatelt, kelle huvid on niisama õiguspärased kui nende omad ja kes on võimelised tegutsema. 

Piirkondlik fookus 

Washington ja London on näidanud, et on sellest juba teadlikud, kuna NATO ennetavate ühendekspeditsioonivägede raamistik on Ukraina sõja igas etapis tõestanud oma märkimisväärset väärtust. Suurbritannia välja töötatud mudel oli küllalt atraktiivne, et kasvada seitsmelt liikmelt 2014. aastal üheteistkümnele, lisades 2017. aastal Soome ja Rootsi (varem kui nende kahe ja Prantsusmaa vahel sõlmitud lepingud) ning 2021. aastal Islandi. 

Kui B9 ajastupöördest võib kujuneda võimalus kasvada institutsionaalselt, poliitiliselt ja võimekuselt, vajavad Prantsusmaa ja Saksamaa poliitilise eliidi, valitsuse ja sõjaväe kultuurilist nihet, et oma riigi kaitsepoliitikat edukalt ümber kujundada ning kaitsta oma staatuse ja usaldusväärsuse jäänuseid. Saksamaa valitsus avastas, et Zeitenwende elluviimine on palju raskem kui poliitiline otsus ja seisukohavõtt. 

Ometi võib Berliin kasutada enda juhitavat NATO raamriigi kontseptsiooni (framework nation concept, FNC), et leevendada muret oma varasema soovimatuse pärast siduda oma vägesid rahvusvaheliste operatsioonidega ning parandada mainekahju, mille on põhjustanud tema varasem tajutav toetuse puudumine Ukrainale ja senine välispoliitika Venemaa suhtes. Saksamaa juhitava FNC liikmeskond kasvas kümnelt 20 riigile, kuid puudu näikse olevat nii määratletud eesmärk, poliitiline identiteet ja bränd, pidev tegevuste voog kui ka ilmne poliitiline suund. Suur liikmeskond paneb aga kontseptsiooni missiooni ja identiteedi proovile, eriti võrreldes idapoolse tiivaga. 

Musta mere piirkond, kus Venemaa domineerimine tähendab ebastabiilsust, peaks olema prioriteetne uue raamriigi kontseptsiooni lisamisel, vähemalt arvestades Musta mere tähtsust Ukraina majandusele ja veel enam maailma toiduainetega varustatusele. 

NATO kohalolekut Rumeenias ja Bulgaarias on juba tugevdatud, kuid piirkond vajab proportsionaalselt tugevamat võimekust ka merel. Potentsiaalset juhtivat riiki on raske aga kindlaks määrata. Must meri on Suurbritanniale väga tähtis, kuna sinna on alates 2017. aastast Ukraina abistamiseks mõeldud operatsiooni Orbital osana saadetud üheksa kuningliku mereväe lähetust. Üle Euro-Atlandi piirkonna tegutsemiseks asutas Suurbritannia veel rannakaitseüksuse North. Seetõttu võiks raamriigi staatus Musta mere piirkonnas Suurbritannia haardeulatust laiendada.  

Musta mere piirkond, kus Venemaa domineerimine tähendab ebastabiilsust, peaks olema prioriteetne uue raamriigi kontseptsiooni lisamisel.

Kui Prantsusmaa ja Türgi vahelised poliitilised raskused püsiksid rohkem kontrolli all, oleksid nood kaks juhirolliks parimal positsioonil. Prantsusmaa, kes vastutab NATO mitmerahvuselise lahingugrupi eest Rumeenias, võiks laiendada julgeolekuala Mustale merele – käik, millele aitaks kaasa Rumeenia kava omandada neli Prantsuse korvetti. Türgi peaks osalema oma geostrateegilise tähtsuse tõttu Mustale merele juurdepääsu reguleerimisel, kuid president Recep Tayyip Erdoğani suhted Vladimir Putini Venemaaga tekitavad küsimusi, kuidas Ankara režiim sellist vastutust raamriigina ära võib kasutada, muutes selle hoovaks Erdoğani võimumängus. Pealegi osutavad nii Prantsusmaa kui ka Türgi eri küsimustes Venemaale tähelepanu ja on tegutsenud või tegutsevad tema huvide edendajana kas lähiminevikus või praegugi. 

Uue FNC eesmärk peaks olema luua kiiresti kasutuselevõetav väekontingent, mis on võimeline läbi viima kõikvõimalikke operatsioone. Piirkondlikult peaksid tähelepanu keskmes olema Läänemeri ja Must meri, pöörates erilist tähelepanu viimasele, tõelisele Achilleuse kannale. 

See, et eelkõige käsitletakse kahe mere vahelise laialdase ala julgeolekuprobleeme, annab liikmesriikidele loomuliku motivatsiooni teha koostööd ja arendada ühtset lähenemisviisi. Lisandub ühine identiteet, mis on seotud Kolme Mere Algatuse ja Skandinaaviaga, säilitades ambitsiooni tegutseda kaugemal, juhul kui liikmesriigid nii otsustavad.  

Raamriigi kontseptsiooni poliitilise ja sõjalise strateegilise aluse loomisel tuleb toetuda liikmete juba olemasolevale jagatud operatsioonikogemusele ja ühistele veendumustele. Kolme Mere Algatuse, Põhjamaade Nõukogu ja varasemate ühiste sõjaliste õppuste vaim võib kindlasti kaasa aidata uute raamistikus osalevate riikide poliitilisele ühtekuuluvusele ning seda hõlbustada. 

Poliitilist identiteeti saab hõlpsasti kujundada tänu FNC selgele eesmärgile, piirkondlikule fookusele ja ühistele alustele. Liikmesriigid saavad süvendada ja demonstreerida oma poliitilist ühtekuuluvust regulaarsete kõrgetasemeliste kohtumiste, poliitiliste juhiste, avalike avalduste, kavatsuste protokollide, memorandumite ja strateegilise kommunikatsiooni kampaaniate kaudu ühise kaubamärgi tugevdamiseks. See aitab kindlustada grupi poliitilist identiteeti ja võib potentsiaalselt omada tugevat mõjujõudu. 

Uus FNC võiks tegelda järjepideva tegevusprogrammiga, mis ulatub suuremahulistest õppustest kuni väiksemate kohaloleku- ja logistikaoperatsioonideni, mida tehakse oma lipu all, et arendada koosvõimet ja vägede valmisolekut koostööks kriisiolukorras. Arengu juhtimine pideva harjutuste, küpsemise ja poliitilise suunamise tsükli kaudu tekitab täiendavaid eeliseid, selleks peaksid riigi poliitika juhid ja ministrid regulaarselt kohtuma. 

Aeg on küps idapoolseks raamriigiks 

Järgides NATO paradigmat luua mitteavalikke sõjalis-strateegilisi juhtnööre, avalikustades samal ajal strateegilisi kontseptsioone, võiks uus FNC kasutada sama metoodikat, et suurendada üldsuse teadmisi oma eesmärkidest ja mandaadist, saates samal ajal nii liitlastele kui vaenlastele sõnumi, et partnerriigid jäävad kindlaks ühistele väärtustele. 

Selle toimimiseks peab raamriik haarama ohjad, kandma nii poliitilist kui ka operatiivset vastutust, ühtlasi panustades tähtsatesse poliitilistesse ja sõjalistesse vahenditesse. Seal peaks asuma FNC lähetatav peakorter, tagada tuleb operatsioonide ja väljaõppe juhtjõudude elemendid. 

Viimasena, kuid mitte vähem tähtsana peaks FNC olema kohandatav ja asjakohane. See peab arenema koos julgeolekukeskkonnaga ka oma võimekuselt ja miks mitte suutma saada temaatiliseks NATO vajadustel põhinevaks FNCks: küberkeskused, tippkeskused, kosmose-, õhu- ja raketikaitse, erioperatsioonide üksused. 

Lõpetuseks seega üks küsimus: kas Poola on valmis saama raamriigiks, kelle kanda on otsustav osa idatiiva kaitsmisel? Vastus Varssavist alles tuleb. Kuid see kujundab Euroopat põhjalikult ümber.

Artikkel on kohendatud algselt väljaandes Visegrad Insight avaldatud artiklitest:
Rebuilding Europe’s Security from Scandinavia to the Black Sea
NATO Needs a New Framework Nation from Central Europe