20. sajandi suurim geopoliitiline tragöödia

Esimese maailmasõja järel joonistati Euroopa poliitiline kaart ümber. Uusmoodustis Tšehhoslovakkia Vabariik sai endale sõja kaotanud Austria-Ungari keisririigi need ajaloolised piirkonnad, kus tšehhid ja/või slovakid olid enamuses. Tekkinud multietnilises riigis oli elanikke üle 14 miljoni, kellest tšehhid-slovakid moodustasid umbes 67% ja sakslased pisut rohkem kui 22%.

Saksakeelsed, keda ühtekokku oli umbes 3,2 miljonit, elasid linnades ja kompaktse kogukonnana Tšehhoslovakkia lääne- ja edelaosas nn Sudeedimaal. Etnilised pinged olid ühiskonda programmitud. Seda enam, et kunagises keisririigis olid sakslased mänginud esimest viiulit.

Nägeleti mis nägeleti, aga siiski leidsid enamus ja vähemus(ed) toimiva modus vivendi. Tänu sellele kujunes Tšehhoslovakkiast suursõdade-vahelise Euroopa edukamaid riike nii majanduslikult kui ka poliitiliselt. Veel enam. Tšehhoslovakkia oli Kesk- ja Ida-Euroopas õigupoolest ainukene, kes suutis säilitada toimiva demokraatliku ühiskonnakorralduse – kuni vägivaldne vahelesegamine väljastpoolt sellele kiire lõpu tegi. Tõenäoliselt võinuks tšehhi- ja saksakeelsete ühiselu mudelist kujuneda ajapikku eeskuju teistele riikidele, kus etnilised pinged vajasid kompromislikku maandamist.

Paraku läks kõik vastupidi. Saksamaal pääsesid võimule natsionaalsotsialistid, kes hakkasid ajama agressiivset ekspansionistlikku välispoliitikat. Nende arusaamise järgi kuulus maailm ümberjagamisele ja esimese sammuna asuti koondama Reich’i piiri taga elavaid saksakeelseid. 1930ndate teisest poolest langesid sudeedisakslased Berliini räigete propagandarünnakute alla, mille eesmärgiks oli vähemuse rahvustunde üleskütmisega destabiliseerida naaberriik. Praha keskvalitsus tegi ühe järeleandmise teise järel, aga mõistagi tulutult. Natsidele ei olnud vaja kaasmaalaste autonoomia laiendamist, vaid Tšehhoslovakkia kui nende meelest väärmoodustise kadumist Euroopa kaardilt.

Tuleval aastal möödub seitsekümmend aastat Müncheni sobingust, kui Suurbritannia ja Prantsusmaa peaminister alistusid Hitleri ja tema kamba šantaažile. Too sobing pidi Neville Chamberlaini sõnul tooma “rahu meie ajale”, s.t ära hoidma, et relvade täristamine, mis saatis ühe iseseisva riigi etnilise vähemuse mässu sama riigi enamuse vastu, ei muutuks sõjategevuseks Euroopa südames.

Nii see oli tookord. Natsistlik Saksamaa ässitas naaberriigis elavad samakeelsed üles, et nende abil realiseerida oma neoimperialistlikke ambitsioone. Lääne lepituspoliitika lubas 1938. aasta septembris “õigeks” ajada etnilised piirid ja lõigata Tšehhoslovakkiast lahmakaid siile ning liita Saksamaa, Ungari ja Poola külge alad, kus vastavalt saksa-, ungari- ja poolakeelseid oli üle viiekümne protsendi.

Nägeleti mis nägeleti, aga siiski leidsid enamus ja vähemus(ed) toimiva modus vivendi. Tänu sellele kujunes Tšehhoslovakkiast suursõdade-vahelise Euroopa edukamaid riike.

Aga juba järgmise aasta märtsis marssisid Hitleri väed alles jäänud Tšehhoslovakkiasse ja kaks kümnendit eksisteerinud riik lakkas olemast. Katastroof süvenes, jõudis augustis Hitleri-Stalini pakti salaprotokollide allakirjutamiseni Moskvas ja lahvatas seejärel septembris 1939 ajaloo kõige õudsemateks tapatalguteks.

Sudeedisakslaste lugu tuhande üheksasaja kolmekümnendatel aastatel tasub meenutada. Selles, kuidas enam-vähem lojaalne vähemus ühes Euroopa riigis lasi väljast tuleva manipulatsiooni tulemusena ennast ära kasutada koduriigi hävitamiseks, leidub nii mõndagi õpetlikku ja hoiatavat. Samas mõistan, et eilse ja tänase vahel ei ole otstarbekas tõmmata kattuvaid paralleele.

Tahaksin rõhutada muud. Meie Euroopa elas möödunud sajandi esimesel poolel läbi enneolematu vapustuse ja – ärgem sedagi unusta – senikogematu katarsise. Too pikk ja kohutav sündmuste jada, mille hulka kuulus ka iseseisva Tšehhoslovakkia hävitamine, sundis rahvaid minevikule tagasi vaatama hoopis teise pilguga, kui varem oli tehtud.

Sakslased alustasid sõja ja kaotasid. Kaotajate enesepuhastus tähendas nii avalikku hukkamõistu kui ka paljukordset avalikku vabandamist toonase riigi (das Dritte Reich) toonaste otsustajate kuritegude pärast. Ent pretsedenditult kriitilise hoiaku võtsid oma ajaloo tõlgenduste suhtes ka teised Euroopa riigid. See osa meie maailmajaost, mida lihtsustatult kutsume Lääneks, on mööndusteta tunnistanud vääraks oma koloniaalmineviku (kellel see oli), otsese või varjatud koostöö totalitaarrežiimidega, kodanike osalemise holokausti veretöödes, valearvestused vääruste taagast vabanemisel.

Mineviku ümberhindamine ei ole kellelegi kerge olnud. Meenutagem kas või prantslasi ja portugallasi ja nende korduvaid veriseid katseid koloniaalimpeeriumi osaliseltki säilitada või sellest loobumisega venitada. Prantsusmaa vajas Charles de Gaulle’i mastaabis ja visiooniga riigimeest, et minevikuga lõpparvet teha. Portugal pidi ära ootama diktaator Antonio Salazari surma ja revolutsioonilise puhastustule.

Teiselt poolt ei pruugi me ennast petta, nagu oleks laialt levinud tuha päheraputamine maailma põhimõtteliselt teiseks teinud. Maailm on jätkuvalt seesama ebatäiuslik ja skisofreeniline. Küll aga on eelkõige Teise maailmasõja kohutavate kataklüsmide järelemõjuna mõistnud enamik Euroopa rahvaid pro nende vastutustundlikud riigijuhid purifitseerivate tagasivaadete hädavajalikkust. Selgeks sai tõsiasi, et mineviku vääruste tunnistamine on vältimatu eeltingimus, kui tahetakse ühiskonda ümber korraldada ja riiki üles ehitada demokraatlike põhimõtete ja väärtuste alusel.

Aega läks, aga tänaseks on kriitiline suhtumine minevikku kujunenud Euroopa Liidu üheks alussambaks. Jõuti arusaamale: ummik on vältimatu, edasiliikumine välistatud, kui minevikus asetleidnut ehk konkreetse riigi, Euroopa ja/või maailma (lähi)ajalugu seletatakse ja õigustatakse samasuguse šovinistliku erapoolikusega nagu 19. sajandil või 20. sajandi algupoolel.

Etnilised pinged olid pärast Esimest maailmasõda Tšehhoslovakkia ühiskonda programmitud. Seda enam, et kunagises keisririigis olid sakslased mänginud esimest viiulit.

Mihhail Gorbatšovi lõpu- ja Boriss Jeltsini algusaastatel tundus, et Venemaagi on valmis oma erakordselt vastuolulise mineviku tõlgendamisel lähtuma uususest, mis oli valdavaks kujunenud läänepoolses Euroopas. Nii möönis NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress detsembris 1989 Molotovi-Ribbentropi salaprotokolli olemasolu ja tunnistas selle tühiseks ning kehtetuks algusest peale. Keerutati mis keerutati, aga viimaks (1992) võeti omaks ka üle kümne tuhande Poola ohvitseri mõrvamine NSV Liidu toonaste juhtide korraldusel NKVD eriüksuste poolt Katõni metsas 1940. aastal. Boriss Jeltsin viis Helsingis Talve- ja Jätkusõja kangelastele lilli, möönis Ungari 1956. aasta ülestõusu verist mahasurumist Nõukogude tankide abil ja tegi raudse eesriide taha jäänud eurooplastele veel mõned sovettide süütegusid taunivad või vabandavad žestid. Ehkki paljus jäid seda laadi vähesed ülestunnistused ebamääraseks ja puudulikuks, olid need märgatav samm edasi – eriti kui arvestada venelaste varasemat salgamist või vaikimist.

Paraku osutus Moskva kriitiline hoiak mineviku suhtes lühiajaliseks. Ei tahtnud Jeltsin oma teisel ametiajal enam meenutada Tsaari- ja Nõukogude Venemaa kuritegusid inimsuse, rahvaste või üksikisikute vastu. Ja kui võimule pääses endise KGB endine vanemohvitser Vladimir Putin, lõpetati igasugused katsed “ajalugu ümber hinnata”. Ametlikus retoorikas võeti märgatav osa vahepealseid mööndusi tagasi või lahjendati neid moonutavalt. Tagasiminekut ajaloo nõukogudeaegsele käitlusele on eriti räigelt tunda saanud Baltimaad ja Poola. Kasutusse on taas tulnud enamik võltsinguid ja pooltõdesid.

Võtame näiteks Eesti. Mida rõhutab Moskva propagandistlik “ajalooteadus” Eesti kohta?

– Esiteks, Eesti Vabariik olevat 1940. aastal muutunud NSV Liiduga liitunud ENSVks rahva vaba tahte väljendusena. Eestlaste omariiklust ei hävitatud, vaid see saanud uue, nõukoguliku vormi. Punaarmee tegevust Euroopas kahel viimasel sõja-aastal, niisiis ka Eesti pinnal 1944, saavat kirjeldada ainuüksi sõnaga osvoboždenije – vabastamine. Termini “Nõukogude okupatsioonid” olevat välja mõelnud eesti natsionalistid, kes tahtvat ajalugu ümber kirjutada.

– Teiseks eitavad või vähendavad tänapäeva Vene ajaloolased sovettide kuritegusid Eesti riigi ja Eesti kodanike vastu aastatel 1940-1941 ja pärast 1944. aastat. Kui mööndaksegi, et kõike ei tehtud seemisnahast kinnastega, on kohe varnast võtta hulk põhjendusi: Euroopas käis sõda, eestlased ise provotseerinud oma vaenulikkusega karmi käe kasutamist, ägenev klassivõitlus nõudnud klassivaenlaste isoleerimist jmt.

– Kolmandaks “tõestatakse”, et Eestit valitsenud kolmekümnendate aastate teisel poolel profašistlik diktatuur, et eestlased olnud hitlerlaste vabatahtlikud ning truualamlikud käsutäitjad (eriti kohalike kommunistide hävitamisel ja juutide ning venelaste mahalaskmisel nii kohapeal kui ka mujal sakslaste poolt vallutatud piirkondades, näiteks Pihkva oblastis ja Valgevenes), et toonane natsimeelsus elavat Eestis edasi. Neofašism ei olevat pead tõstmas, vaid kuuluvat lahutamatu osana tänapäeva Eesti ühiskonda ning poliitikasse.

Valede, vassingute ning laimu rida saaks pikalt jätkata. Asi ei ole selles, et üks osapool näeb ajaloo sündmusi ühe nurga alt, teine osapool teise nurga alt ja tõlgendused erinevad seetõttu. Tänane Moskva ignoreerib teadlikult suurt osa ajaloolisi fakte, dokumente, arhiivimaterjale ja keeldub tolles erapoolikus selektsioonis tunnistamast stalinlikke kuritegusid.

Nii “unustatakse” täiesti, et NSV Liidu valitsuse ultimatiivne noot EV valitusele 1940. aasta 16. juunil nõudis valitsuse kohest vahetumist ja Nõukogude sõjavägedele takistamatut sissepääsu (lisaks juba siin paiknevale mitmekümne-tuhandelisele kontingendile) ning rikkus seega räigelt kolme varem sõlmitud ning mõlema riigi poolt ratifitseeritud kokkulepet ehk Tartu rahulepingut (1920), mittekallaletungi lepingut (1932) ja baaside lepingut (1939). Nimetatud dokumentides tunnistas idanaaber tingimusteta Eesti täielikku suveräänsust ning iseseisvust ja tõotas mitte mingil moel sekkuda lepingupartneri siseasjadesse.

Kaks päeva enne ultimaatumit alustasid Nõukogude Liidu relvajõud Balti riikide täielikku blokeerimist maalt, merelt ning õhust ja Eesti sõjaline ülevõtmine algas koos ultimaatumi esitamisega. Arhiivides on säilinud Punaarmee peastaabis välja töötatud üksikasjalised kavad täismõõdus militaaroperatsioonideks nii selleks juhuks, kui Eesti alistub ultimaatumile, kui ka selleks juhuks, kui Eesti oleks viimasel hetkel otsustanud relvaga vastu hakata. Eesti oli ette nähtud Punaarmee poolt okupeerida – ükskõik kuidas reageerinuksid Toompea ja Kadriorg. Ja kogu riik okupeeritigi mõne päevaga Eestis lepingu järgi paiknevate ja Eestisse lepingute-vastaselt lisaks toodud võõrvägede ühistegevusena.

Sakslaste enesepuhastus tähendas nii avalikku hukkamõistu kui ka paljukordset avalikku vabandamist toonase riigi (das Dritte Reich) toonaste otsustajate kuritegude pärast.

Niisamuti on ajalooline tõsiasi, et Eestis ei ole kunagi olnud profašistlikku valitsust ja eesti rahvas ei ole kunagi – ei enne Saksa okupatsiooni (1941–1944), ei selle ajal ega pärast seda – suhtunud natsionaalsotsialismi mõistmise või sümpaatiaga. Meie hulgas, nagu eranditult kõigi anastatud riikide elanike hulgas, oli kaasajooksikuid, mitmed veriste kätega, aga avalikkuse hoiak on nende suhtes alati negatiivne olnud. Pärast iseseisvuse taastamist 1991. aastal on Eesti rahva valitud esindajad nende kaaskodanike tegevuse korduvalt hukka mõistnud ja ohvrite või nende lähedaste ees vabandust palunud.

Ühe marginaalse äärmusrühmituse kaks üritust paigutada algul Pärnusse ja seejärel Lihulasse ebamäärase figuuriga kivi, mida oleks saanud “Saksa poolel” võidelnute mälestusmärgiks pidada, nurjas mõlemal korral valitsuse otsustav sekkumine. Erinevalt Moskva süüdistustest ei heroiseerita Eestis natsismi ei ausammaste püstitamise ega muude aktsioonidega. Meil ei kinnita kanda ei neofašism ega neobolševism. Meil ei ole ühegi põhiseadusliku institutsiooni esindajad ega tõsiseltvõetavad arvamusliidrid kunagi kultiveerinud russofoobiat või pidanud siia elama asunud vene- või muukeelseid süütuid üksikisikuid osaliseks Nõukogude okupatsiooniaja kuritegudes.

Eesti Vabariigi seisukoht on algusest peale olnud selge: Punaarmee vabastas erakordselt ränkade ohvrite hinnaga pool Euroopat – kaasa arvatud Baltimaad – pruunist katkust; kahjuks ei toonud liitlaste võit Hitleri-Saksamaa üle Kesk- ja Ida-Euroopa rahvastele – kaasa arvatud Baltimaade rahvastele – tagasi neilt röövitud iseseisvust. Üks okupatsioon vahetus teisega. Stalini terrorirežiim kasutas kõige muu kõrval ka Punaarmeed, et “vabastatud” riikides läbi viia inimsusevastaseid repressioone ja pukki panna toonasele Moskvale allutatud nukuvalitsused.

Miks on ametlikul Venemaal neid lihtsaid tõsiasju nii raske, puhuti lausa võimatu tunnistada? Tegemist on mineviku väärustega, millest lahtisaamisest peaks oleviku Venemaa olema iseäranis huvitatud. Sest tõepoolest – milleks lasta Stalini kuritegude võikal taagal endal sabas lohiseda, milleks õigustada, mida õigustada pole võimalik, panna inimesi olukorda, kus ollakse pidevalt sunnitud musta valgeks rääkima? Seda imelikum, et Gorbatšov oma glastnost’iga ja Jeltsin oma kommunistidevastasusega olid loonud soodsad tingimused ajaloo inventeerimiseks. Punase impeeriumi lagunemise järel avanes Venemaal suurepärane šanss sajandite saastast lahtiütlemiseks ning euroopalikuks edasiliikumiseks.

Või teine küsimus. Miks on Kreml nõuks võtnud Balti riike tümitada? Kord on hambus üks, kord teine ja nõnda viisteist aastat järjest. Aprillis ja mais võeti taas ette Eesti. Nädalast nädalasse avaldasid Vene tipp-poliitikud arvamust Eesti kohta. Kaasatute esindatus oli vägev: president ja ta kantselei, riigiduuma, föderaalnõukogu, valitsus, parlamendiparteid – ikka kõrgeimal võimalikul tasemel. Vähemate vendade hurjutamisest ärme räägigi. Ükskõik, kes üleaedsetest suu lahti tegi, head sõna neilt ei kuulnud. Kõik, mis oleme teinud, teeme või saame tegema, on väär ja vale, pälvib hukkamõistu, häbivääristamist, avalikku mõnitust.

Võiksime käsi laiutada ja muiata. Mis teil, härrased, seal Moskvas lahti on? Peate plaani oma suur riik muuta suurriigiks – maailmaasjade üle otsustajaks, kelle arvamusega peaksid tõsimeeli arvestama USA, Euroopa Liit, Hiina, Jaapan, India”¦. Ja sülitate tuld ning tõrva väikese naaberriigi peale, sest selle valitsus lasi südalinnast sõjaväekalmistule paigutada ühe pronksist mälestusmärgi.

Nojah, Eesti, Läti ja Leedu ei ole iseseisvuse taastamise järel käitunud nii, nagu Kremli valitsejad oletasid ja lootsid. Korduvast kraanide kinnikeeramisest ja kaigaste kodaratesse loopimisest, lakkamatust süüdistamisest ning laimust hoolimata on Balti riigid osutunud majanduspoliitiliselt kõige edukamateks postsovetlikus ruumis. Nüüdsama algas meie neljas aasta täisliikmena NATOs ja ELis. Asjade säärane areng ärritab kahtlemata teatud ringkondi Peipsi taga. Ainult et vägivallale ehitatud impeeriumide sajandid on inimkonnal pöördumatult seljataga. Suurriigi tugevuse ning mõjukuse näitaja ei ole ammu enam see, kui nõrgad, hirmutatud ja mannetud on lähinaabrid.

Venemaal seisavad ees valimised, lohutatakse meid, selle aasta lõpus komplekteeritakse uus riigiduuma, järgmise aasta algupoolel selgub, kes saab kolmandaks presidendiks. Seetõttu tulevat rünnakuid Eesti kui kõige hälbinuma endise liiduvabariigi vastu käsitada sisepoliitilise aktsioonina, mille eesmärgiks on konsolideerida toetust juhtkonnale, kellel käsil “väike võidukas sõda” piiri taga.

Veel selgitatakse meile: venelaste sajanditepikkune omamüüt kuulutab nad messianistlikuks rahvaks. Neid, kes pole nõus seda erimissiooni aktsepteerima, ja baltlased ilmselgelt nõus pole, peetakse natsiooni vaenlaseks.

Ent lohutajad-selgitajad lähevad veel kaugemale. Venemaa vastuoluline lähiajalugu on sedavõrd täis enesehävituslikku paranoiat (oktoobriputš, kodusõda, leninlik “revolutsiooniline” kurjus, kollektiviseerimine, Stalini maniakaalsed puhastused, Gulagi arhipelaag, “kommunismi” ehitamine, Brežnevi stagnatsioon jmt), et seal leidub väga vähe sündmusi või saavutusi, mis suudaksid venelasi liita.

Üks vähestest on Suur isamaasõda – nelja-aastane lõik (juunist 1941 maini 1945) kuus aastat väldanud Teises maailmasõjas – ja õigete võit tolles ohvriterohkes heitluses. Eriti Putini valitsemise ajal on sõjale ja võidule antud lausa sakraalne mõõde ja mõlemast kujundatud “vene identiteedi” üks nurgakivi. See aga tähendab, et kõik, mis pühale sõjale eelnes (Molotovi-Ribbentropi pakt, Poola jagamine hitlerlastega, Balti riikide annekteerimine) või järgnes (raudne eesriie, kommunistlik diktatuur pooles Euroopas) tuli/tuleb unustada või seda tegelikkust moonutavalt tõlgendada. Nii pole raske mõista, et paljud venekeelsed, kes ei ole sõda lapsenagi kogenud, osalemisest rääkimata, kuid on propaganda ässitusel hakanud ennast toonaste võitjate kaudu identifitseerima, nägid voin-osvoboditel’iteisaldamises pühaduse rüvetamist.

Kultuurilised, keelelised, religioossed, ajaloolised erinevused rahvaste vahel, sümbolid, pühadused, samastumised, mõjutused, väärkujutlused, kogu keeruline semiootiline arsenal on head ja vajalikud abivahendid seletamaks, miks käituvad inimesed vahel nii, vahel naa ja mõnikord toimivad suisa absurdselt. Need head ja vajalikud seletused ei saa ega tohi aga muutuda õigustuseks.

Natsidele ei olnud vaja kaasmaalaste autonoomia laiendamist, vaid Tšehhoslovakkia kui nende arvates väärmoodustise kadu Euroopa kaardilt.

Sest kujutagu venelased ennast kellena või millena tahes ette, ei ole nad väljavalitud rahvas, kellele on Looja või Ajalugu või Asupaik andnud eri missiooni ja koos sellega õiguse olla teistsugune kui teised rahvad. Ükski rahvas, olgu suur või väike, ei saa ennast pidada ülejäänutest paremaks või õigemaks, nõuda erikohtlemist, privileege. Pelgalt seepärast, et nemad on nemad ja nende erilisusega tuleb teistel arvestada.

Vaieldamatult oli osal kohalikel venekeelsetel nostalgiline suhe Tõnismäe pronkssõduriga: see meenutas neile aega, kus nende isad või vanaisad olid võitjad ja eriõigustega peremehed võidetud maal. Veel suuremale osale eestlastest tuletas seesama täismundris punaarmeenlane, automaat seljas ja aurahad rinnas, natside okupatsiooni asendumist sovettide okupatsiooniga. Mälestusmärgi paigutamine kalmistule oli saalomonlik otsus: kohalikud venelased saavad 9. mail selle jalamile endiselt lilli tuua – ilma et too tseremoonia muutuks provokatsiooniks, mis kisub lahti põlisrahva minevikuhaavu.

President Vladimir Putin teatas paari aasta eest, et Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Naaberriigi riigipea säärast avaldust saab tõlgendada vaid ühel viisil. Tema ja teda toetav klikk tahaksid, et CCCP-i nime kandnud monstrum eksisteeriks edasi ja kolm Balti riiki oleksid endiselt N Liidu pro Venemaa mõjuväljas. Meie kiiret ühinemist Läänega peab Kreml vahepeal aset leidnud tööõnnetuseks. Juhtus see, mis ei oleks tohtinud juhtuda. Määranud kindlaks konkreetse lähiajaloosündmuse, mis avaldanud Venemaale hukatuslikku mõju, andsid Putin ja tema svita samas teada, et see katastroofiline viga, mille Moskva valitsejad tegid kaheksakümnendate aastate lõpul ja üheksakümnendate algul, tuleb parandada.

Ajalooratast on varemgi proovinud tagasi pöörata. Ei maksa arvata, et see on täiesti võimatu üritus. Restauratsioonid on õnnestunud siin ja seal. Siiski ärgem unustagem, et alati on need ajutiseks tagasilanguseks jäänud ja pahatihti lõppenud uue, veel laastavama kokkuvarisemisega. Tänapäeva Venemaa tipp-poliitikute retoorika ja paraku ka viimase aja sise- ning välispoliitilised arengutendentsid tunnistavad, et “viga” ongi asutud parandama. Putin ja ta ajupestud rahvas näevad ainult ühte tulevikuvarianti. Venemaa peab taastama vahepeal kaotatud nõukogudeaegse suurriikliku vägevuse, võimsuse ja hiilguse. Tegelikult on asi veel hullem. Venemaa tõusvat Euraasia suurriigiks – nii nad seal Peipsi taga üksteisele sugereerivad – üksnes siis, kui Moskva saab lähivälismaaks nimetatud piirkonnad taas oma käpa alla sama vaieldamatult, nagu need olid enne katastroofi.

Baltimaade edukas setsessioon häirib paljusid venekeelseid ja venemeelseid. Kremli poliitikas Eesti, Läti ja Leedu suhtes näikse paaril viimasel aastal toimunud märgatav pööre. Tavapärastele süüdistustele ning laimule on lisandunud senisest provokatiivsem sekkumine meie siseasjadesse. Vladimir Putini teisel presidendiperioodil oleme pidanud olema tunnistajad korduvatele katsetele presenteerida meid kolme kui tülikaid võõrkehi Euroopa Liidus ja NATOs. Moskva eesmärki pole raske taibata. Üritatakse tekitada olukordade jada, mis paneksid mõlemad suurühendused tajuma, et neile on kasulikum saada võimalikult kiiresti lahti Läänemere idakalda väikestest äpardunud riikidest, kellega seotud probleemid, arusaamatused, konfliktid näivad aasta-aastalt üksnes süvenevat ning paisuvat.

Miks Vene võimupoliitikud on impeeriumi restauratsiooni seadnud rahvuse missiooniks? Selle küsimuse esitavad täna paljud ja kasvava hämminguga ka meie lääneliitlased. Mõistagi puudub siin ühene vastus. Samal ajal näeme, kuidas idanaaber püüab ellu äratada kunagisest keisririigist ja/või Nõukogude Liidust pärit mõttemalle ning käitumisreegleid, kuidas ta taas ajab hegemoonlikku välispoliitikat (mida nõrgestatumad naaberriigid, seda tegevamana tunneb ennast Venemaa) ja kasutab instrumentidena, mille abil riiki juhtida, hüpertrofeerunud keskvõimu, korrumpeerunud hierarhilist bürokraatiat, isemõtlemist pärssivat lauspropagandat ning lõastatud kodanikkonda.

Uut Venemaad tahetakse vanadest klotsidest kokku panna. Ja mis eriti ohtlik – venelaste enamus paistab võimude abrakadabraga meelsasti kaasa minevat. Meid, naabreid, hoiatab see ettevaatlik olema. Kogu too värk on heidutavalt paradoksaalne. Ühelt poolt ei pakuta, õigupoolest isegi ei otsita konstruktiivset lahendust tänapäeva Venemaa probleemidele. Kuigi on päevselge, et neoimperialistlik šovinism saab ennast 21. sajandil realiseerida viimaks ikkagi vaid hukutava jandina, on idanaaber oma tulevikulootused rajanud mineviku ennistamisele. Teiselt poolt oleksime naiivsed, kui oletaksime, et kildkond, kes on Moskvas praegu võimul ja jääb venelaste argiteadvust kujundama veel x aastaks, loobub vabatahtlikult oma irratsionaalsetest ambitsioonidest. Taevarannale kogunevad sünged pilved ei luba siia meie kanti prognoosida välispoliitilist vaikelu.

Venelased keeldusid oma kokkuvarisenud riigi ülesehitamisel järgimast eeskuju, mis on läänes paljulubavaid tulemusi andnud. Teisiti öeldult, Euroopa demokraatia kõige kaalukam saavutus viimasel poolsajandil oli arusaamisele jõudmine, et edukalt on võimalik edasi liikuda ainult ühel juhul ning tingimusel: kui rahvas ja tema juhid suudavad kriitilise pilguga üle vaadata oma ajalugu ja teadlikult vältida selle vääruste kordamist. Demokraatlik ühiskonnakorraldus rakendub tollele tõsiasjale.

Meie geopoliitilise suurregiooni kõige suurem tragöödia 20. sajandil oli ja on Moskva võimetus ning tahtmatus minevikuga lõpparvet teha. Jõudu oma ajaloo objektiivseks käsitlemiseks venelased endas ei leidnud. Suutnuks Euroopa suurim rahvas avalikult lahti öelda vägivallast, valedest ning väärustest, millest kubiseb Venemaa ajalugu tsaaride isevalitsuse ja sovettide ainuvalitsuse all, vabanenuks ta suurest osast oma praegustest alaväärsuskompleksidest ja võinuks uuelt leheküljelt alustada.

Mineviku vääruste tunnistamine on vältimatu eeltingimus, kui tahetakse ühiskonda ümber korraldada.

Paraku euroopalikku metamorfoosi ei sündinud. Eesti, Läti ja Leedu peavad arvestama, et kolm piiririiki jäävad suhteliselt pikaks ajaks piirkonnaks, mille destabiliseerimist peab Moskva oma suurriiklike ambitsioonide elluviimise eeltingimuseks. Abinõude hulgas, mida eesmärk pühitseb, on suured lootused pandud kohalikele venekeelsetele.

Tuletasin selle loo algul meelde sudeedisakslasi. Härrasrahva minetatud privileegide taastamise uimas lasid nad ennast ära kasutada Hitleri-Saksamaa poolt, et Euroopa kaardilt kaoks tolle aja edukamaid riike Tšehhoslovakkia.

Too ajalooline seik juhib tähelepanu tõsiasjale, kui kergesti mõjutatavaks võivad osutada teisekeelsed, kes viibivad etnilise kodumaa šovinistliku propaganda indoktrineerivas mõjuväljas. Meil, eestlastel, on siit palju õppida. Lojaalne kodanik olla ei tähenda ainult eesti keele ja kultuuri tundmist. Hädasti on vaja, et siinsetest venekeelsetest saaksid eestimeelsed eurooplased. Meie esmahuviks peab kujunema nende aitamine 20. sajandi ajalooga kokkuleppele jõuda.

Liisk langeb Eesti kasuks, kui meil läheb korda meie teisekeelsete kaasmaalaste enamust õpetada maailma asju nägema nii, nagu näeb neid tänapäeva eurooplaste enamus. Ajalooga leiavad viljaka kontakti need, kes suudavad minevikus toimunut käsitada dialektilise protsessina. Iga rahva minevik on paraku täis ülekohut ning ebaõiglust nii oma kui ka teiste rahvaste vastu. Seda tunnistada, seda vajaduse korral hukka mõista on ainukene tee, mis aitab meid, inimesi, edasi, vabastab kammitsevatest painetest.