veebruar 7, 2020

Piiridest ja piiritlemistest Eesti ja Venemaa vahel

Õhtuleht/Scanpix
Tsivilisatsiooniline põrkumine Narva jõel: Lääne-Euroopa roomakatoliiklik/protestantlik kultuuritraditsioon vastamisi slaavi ortodoksse maailmaga, mille veenvaks tunnistajaks said keskaegsed kindlused jõe mõlemal kaldapealsel.
Tsivilisatsiooniline põrkumine Narva jõel: Lääne-Euroopa roomakatoliiklik/protestantlik kultuuritraditsioon vastamisi slaavi ortodoksse maailmaga, mille veenvaks tunnistajaks said keskaegsed kindlused jõe mõlemal kaldapealsel.

Me oleme end geopoliitiliselt kindlalt positsioneerunud.

Piirid ja neile omistatud tähendused käivad ajaga kaasas. Keel, mis neist muutustest võiks rääkida, on omamoodi meediumiks. Meie oma eesti keel võimaldab piirist tuletada tegusõnu (piirnema, piirduma, piirama, piiritlema) ja nimisõnu (piirang, piiritus). Asetades need teatavasse konteksti, saame tuletada mõttelisi seoseid ja seaduspärasusi. Näiteks väita, et riikide esmaseks ülesandeks on piiratud territooriumi, s.o ressursside, töökohtade, tööstusharude ja ideoloogia kaitse ning kontrolli teostamine. Või et igasugune füüsilise ja sotsiaalse ruumi tähistamine viitab piiritlemisele kujutletava sise- ja välisohu vastu. Kellel on õigus riiki sisenda, mis tingimustel seal elada ja töötada, omada kinnisvara ja osaleda poliitikas, on ju küsimus piirangutest. Tore, kui piirnevad riigid piirduvad oma valdustega ega ihalda naabri oma. Piiritus seevastu viib erinevad poolused kokku ja ähmastab identiteedid. Ja nii lõputult edasi.

Tänapäeval ei peaks piiri mõistma ainult staatilise eraldusjoone või kokkupuutepunktina, vaid märksa laiemas sotsiaal-kultuurilises tähenduses, mis eksisteerib meie endi kujutluskaartidel ja teadvuses. Ka siis, kui piirid jäävad territoriaalsete üksuste meelevaldseteks eraldajateks, võivad neil olla sügavad sümboolsed, poliitilised, ajaloolised ja kultuurilised tähendused inimrühmadele. Piirid aitavad luua identiteeti ning samas olla konstrueeritud identiteedi abil. Piiride vajalikkust võib põhjendada riikliku julgeolekuga, ebakindlusega ja raskustega enesemääratlemisel. Mida suuremaks takistuseks need inimeste- või riikidevahelisele läbikäimisele on, seda rohkem paistavad selle tagant kerge haavatavuse kõrvad. Mõelgem sellele, miks mõnede majade ümber on ehitatud kahe meetri kõrgused läbipaistmatud tarad, teiste ümber aga haljendavad madalad põõsashekid. Või mis sõnumi jätab heausksele möödakäijale järgmine märgistus: „Sissetungija saab peksa, kes peksu üle elab, saab kuuli“?

***

19. detsembril 1917 ilmus Rootsi vabameelsete ajalehes Afton-Tidningen artikkel „En ny Östersjöstat?“ („Kas uus Balti riik?“) koos kaardiga, kus Veebruarirevolutsiooni järel moodustatud Eestimaa kubermangu oli laiendatud nii, et sellesse riiki kuulusid Valga, natuke Valga-tagust ja Pihkva kant. Eesti riigiidee sai esimese visuaalse vormi võõras trükisõnas ja kõigest mõni kuu enne iseseisvusmanifesti. Sel ajal oli ebaselgust Eesti tulevase riikluse osas rohkem, kui arvata võib. Eesti rahvuse osas polnud kahtlust, aga kaugemale autonoomiast Vene riigi koosseisus ei suudetud enamasti näha. Manifest kõigile Eestimaa rahvastele sündis reaktsioonina valitsevale sõjakaosele. Iseseisev Eesti Vabariik piiritleti kirjas Eesti ajalooliste ja etniliste piiridega. Uue loodava riigi piiridesse kaasati Narva, sealt jäeti aga paraku välja Valga ümbrus ja Petserimaa. Sellist valikut võib põhjendada sõjaolukorraga, mis ei võimaldanud piirialadel riikliku kuuluvuse osas rahvahääletust läbi viia. Või siiski arvame, et mõttelise „Eesti“ geograafilises ulatuses polnudki küsitavusi?

Vabadussõda aitas üldpilti paljuski teravustada. Vene impeeriumit kaitsnud Eesti rahvusväeosade baasil loodi kaitsevägi, mis seisis vastu vene enamlastele ja baltisaksa parunitele. Edu lõunarindel andis Eestile tugevama positsiooni eesti-läti segaasustuses mõõtu võtta. Eesti sai suurema osa Valga linnast ühes raudteesõlmega, mis sellest, et omaaegne Valga maakond jäi lõunapoolsetele lätikeelsetele aladele ning pärast sellist lõiget ka ilma olulise keskuseta. Eesti saavutas olulise strateegilise edumaa idarindel, mis tõi uue vabariigi koosseisu Narva-taguse osa Ingerimaast ja Petserimaa. Etnilised kaalutlused olid olulised, kuid määravaks said ikkagi 12 versta Narva jõest ja samapalju veel Jakob Hurda kaardistatud idapoolsetest seto asualadest. 2/3 Valga linnast ja 2/3 Narva elanikkonnast muutsid need linnad osaks Eestist, mida on raskem väita Vastseliina ja Irboska vahelise üleminekuvööndi kohta. Sotsiaal-kultuurilises plaanis kivistus arusaam sakslastest kui maarahva igipõlistest rõhujatest, aga paralleelselt eelnevaga kasvas ka umbusk idanaabri kavatsuste osas. Juba siis alustati ettevaatlikult müüriladumist, aga mitte sellisel kujul, mis tipnenuks soomlaste ryssäviha ja Mannerheimi liiniga. Eesti puhul tõmmati uued eraldusjooned maha 1940. aasta juunipöördega ja sellele järgnenud küüditamistega. Ehk eeltoodu selgitab pisutki, miks 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahu on sümboolselt Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks, millest lahti ütlemine võrdsustub eneseeitamisega.

***

Seoses taasiseseisvumisega kerkisid uuesti päevakorda küsimused Eesti geopoliitilisest kuuluvusest. Nõukogudeaegsed repressioonid ja venestamissurve andsid veenvalt märku sellest, et „idakaarest midagi head loota pole“. Üsna kõnekalt joonistus see tsivilisatsiooniline põrkumine välja Narva jõel: Lääne-Euroopa roomakatoliiklik/protestantlik kultuuritraditsioon vastamisi slaavi ortodoksse maailmaga, mille veenvaks tunnistajaks said keskaegsed kindlused jõe mõlemal kaldapealsel. Ilmselt veenis selline piiritlemine kõige rohkem neid, kes olid valmis ENSV administratiivpiiri riigipiiriks kuulutama. Unistajate leer nõudis kaljukindlalt piiri nihutamist veelgi kaugemale itta ehk Tartu rahu järgsele joonele. Skeptikute arvates oli jällegi keeruline 80 protsendi ulatuses venekeelset Ida-Virumaad läänelikuks pidada. Vaatamata erinevatele nüanssidele piiritlemisel naasis Eesti enesestmõistetavalt Euroopasse ja eraldus jõuliselt idast.

Eesti poliitiline eliit valis restitutsioonilise tee iseseisvuse taastamisel ja riikluse rajamisel, mis tähendas paljuski 1938. aasta põhiseaduse kohandatud taaselustamist ning ühtlasi ka territoriaalseid pretensioone 2000 km2 suurusele alale Venemaal, mis kuulus enne Teist maailmasõda Tartu rahulepingu järgselt Eestile ning liideti 1945. aastal administratiivselt vastavalt Leningradi ja Pihkva oblastitega. Eesti 1992. aasta põhiseadus võimaldas otsustada põhiseadusliku korra üle üksnes kahe maailmasõja vahelisel perioodil eksisteerinud Eesti Vabariigi õigusjärgsetel kodanikel, muutes pool miljonit venekeelset sõjajärgset immigranti eksterritoriaalseteks. Laulva revolutsiooni ajal laialdaselt levinud „muulane“ (ehk siis tulnukas, võõras, välismaalane) kinnistus vähemasti esimeseks kümnendiks kui mitte kauemaks.

Eestil õnnestus tõestada kogu maailmale, et iseseisvus taastati pärast viiekümne aasta pikkust okupatsiooniperioodi. Kuid katse taastada vana rahvusriiki legaalsel teel osutus fiktsiooniks. Eesti territoorium suurenes „kaotatud territooriumide“ arvel, riigiga seotud elanikkond aga sootuks vähenes illegaalsete immigrantide näol. Konstrueeritud reaalsust (sõnaühend, mida Lauri Vahtre „armastab“) kajastasid esimesed ajaloo- ja geograafiaõpikud, kooliatlased ja maakaardid, välispoliitiline retoorika ja isegi ilmateenistus. See oli aeg, kus esimest ja viimast korda eksplitsiitselt defineeriti julgeolekupoliitika alusdokumendis Eesti riiklust ohustava tegurina Venemaad. Kuid samal ajal leidus ka poliitikute hulgas neid, kes soovisid Venemaaga sõlmida sidusalade lepingu, et saada osa õigusjärgsete, kuid hetkel Eesti jurisdiktsiooni alla mittekuuluvate territooriumide ühishaldamisest. Veel 1992. aastal ületasid radikaalsemad jõud korduvalt kontrolljoont eesmärgiga püstitada piiritulbad õigusjärgsele piirile. Rääkimata tavapärastest pikettidest Toompeal ja Venemaa saatkonna ees, mis nõudsid tagasi kaotatud alasid.

***

Tänases Eestis on Venemaad palju vähem vaja selleks, et õigustada Eesti iseolemist nii riigi kui rahvusena. Eestlaseks olemine on kaugelt enamat kui venelaseks mitteolemine. Identiteedi tugevusest räägib oskus jääda rahulikuks ka siis, kui välised ärritajad (Venemaa korduvad õhupiiri rikkumised, piiriäärsed sõjamanöövrid ja Sputniku libauudised) punasele joonele ohtlikult lähedale jõuavad. Enamikku meist ei häiri „Tujurikkuja“ klipp küüditamisest. Võime traagilised sündmused musta huumoriga vürtsitada ja samal ajal tõsimeeli kommunismiohvreid mälestada. Eestlaseks olemine on avardunud ning piiritusena toiminud, omasid keeleoskuse alusel liitnud ja joovastanud. Rääkigu EKRE, mida tahab, verd võib ikka segada – ega see veel sellepärast lahjemaks muutu. Oleme näinud vene emakeelega poliitikuid Eesti asja ajamas ega kipu neile muulase silti külge kleepima. Nad on omad. Seda eriti olukorras, kus eestlane kardab rändesurvet ja on valmis piire sulgema.

Me oleme end kindlalt geopoliitiliselt positsioneerinud ja ebakindlast „kahevahelolekust“ distantseerinud. Idapiir on paigas ja demarkeeritud ka maastikul. Nii filigraanselt, et Eston Kohvri lugu enam korduda ei saaks. Aga ega seepärast veel unistamist õigusjärgsetest piiridest saa keelata. Seda unistust poliitikavankri ette rakendada oleks aga tänastes oludes kurjast. Henn Põlluaas peaks Riigikogu esimehena ju teadma, et Eesti maismaapiir on määratud Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega (§122). Keegi ei soovi Eesti riigi sünnitunnistusest loobuda, aga suhteid idanaabriga ei peaks see segama.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar