Vene-Gruusia 2008. aasta sõjast viis aastat hiljem

2008. aasta augustisõda, nagu Vene-Gruusia relvakonflikti kutsutakse, on militaaranalüütikute kogukonnas pälvinud õigustamatult vähe tähelepanu, kuigi tegu oli viimase kahekümne aasta kõige ehedama konventsionaalse sõja õppetunniga, mis on murdnud nii mõnegi müüdi ja dogma. Ning seda mitte ainult poliitilisest aspektist vaadatuna, vaid ka sõjalisest vaatenurgast lähtudes. Ma olen 2008. aasta sõda mitmel korral käsitlenud nii meedias kui ka erinevates loengutes ja kuigi ma ei esinda alati just poliitiliselt korrektset vaadet – st toetussuunda Gruusiale –, siis seda vaid seetõttu, et mind on huvitanud sõda kui protsess, mitte aga kui rahvusvaheline poliitika. Ja kuigi Clausewitz on öelnud, et sõda on vaid poliitika jätk, analüüsivad sõdurid seda siiski taktika, tehnika ja sõjapidamispõhimõtete põhjal.

Seepärast ei kajasta ka käesolev kirjutis mitte niivõrd rahvusvahelist situatsiooni, mis sõjani viis ja millised olid sõja tagajärjed, vaid pigem poolte kasutada olnud sõjalisi võimeid ning rakendust leidnud tehnikat ja taktikat. Kuna Venemaa kohta on informatsiooni vähem, siis sellest tulenevalt on põhirõhk Gruusial. Seda enam, et meil (s.o Eestil) on põhjust võrrelda ennast just Gruusiaga, kui kõneaineks tuleb nn Vene oht. Pealegi ei teeninud ma 2008. aasta augustis enam sõjaväeluures, seega puudub mul sügavam ülevaade sellest, millised muudatused Vene relvajõududes aset olid leidnud ning mis täpselt toimus Vene Föderatsiooni Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonnas. Teada on vaid, et tegu on kindlasti kõige võitlusvõimelisema sõjaväeringkonnaga Vene relvajõududes, kuna ringkonnal on reaalsed sõjakogemused nii Tšetšeeniast kui ka Dagestanist.

Peaküsimus – miks?

Kõigepealt pean tunnistama, et tänaseni on suhteliselt raske saada informatsiooni, mis ühel või teisel konkreetsel ajahetkel 2008. aastal tegelikult juhtus. Mul oli võimalik enam kui aasta teenida Gruusias kaitseatašeena ning pean tunnistama, et lahketel ja sõbralikel grusiinidel läks iga kord suu lukku, kui jutt augustisõjale tüüris. Need, kes enam sõjaväes ei teeninud, rääkisid avatumalt, kuid need, kes veel paguneid kandsid, vastasid kõik standardselt ühte ja sama – suur Venemaa ründas ja väike Gruusia ei suutnud vastu seista ning ometi oli tegu võiduga, sest Putinil ei õnnestunud Mihheil Saakašvilit võimult kõrvaldada ja Thbilisit vallutada.

Mul oli võimalik enam kui aasta teenida Gruusias kaitseatašeena ning pean tunnistama, et lahketel ja sõbralikel grusiinidel läks iga kord suu lukku, kui jutt augustisõjale tüüris.

Võitude ja kaotuste juurde me pöördume kirjatükis veel tagasi, kuid selline vastus ei aidanud mul saada vastust oma peaküsimusele: „Miks?“ Miks ei olnud varuplaani, miks ei lastud õhku Roki tunnelit, miks ei peetud partisanisõda, miks kukkus läbi mobilisatsioon, miks sõjalise edu korral tagasi tõmbuti, miks jäeti vastasele selline hulk tehnikat ja varustust ja veel palju-palju muid „mikse“.

Muidugi võis atašeeametis hoomata teatud muutusi, mis sõjajärgselt olid Gruusia relvajõududes toimunud, näiteks suurema tähelepanu pööramine ohvitseride väljaõppele. Teades ohvitseride tausta sõja ajal, oli see igati mõistlik samm. Osalesin mitmetel kohtumistel ning korraldasin ka ise meie kaitseväelaste külastusi Gruusiasse, kus kohtumiste teemaks oli 2008. aasta sõja õppetunnid. Kuid taas – need osad kohtumistest piirdusid tavaliselt suhteliselt kahvatute ja pealiskaudsete presentatsioonidega, mis üksteisele äravahetamiseni sarnanesid. Suurem läbimurre, kui grusiinide suu avamist võib läbimurdeks nimetada, toimus 2012. aasta sügisel pärast parlamendivalimisi, kui Saakašvili juhitud partei Ühtne Rahvuslik Liikumine kaotas suurärimees Bidžina Ivanišvili koalitsioonile Gruusia Unistus. Kuna Ivanišvili tõusis seejärel Gruusias peaministriks, muutusid paljud seisukohad, sealhulgas suhtumine 2008. aasta sõtta. Seetõttu me täna teamegi, mida (vähemalt osa) grusiine tegelikult sõjast arvab.

Ka siin tuleb informatsiooni käsitleda teatava reservatsiooniga, sest Gruusias on alanud ka ehtgruusialik sõjakurjategijate jaht ehk teisisõnu süüdistatakse toonast eliiti kõigis seitsmes surmapatus, sealhulgas kodumaa reetmises ja koostöös venelastega.

Poliitilisest taustast – veidi siiski

Igal sõjal peab olema motiiv, põhjus. Kuna tänapäeval peetakse sõdu ennekõike mõjuvõimu pärast, tuleks korra käsitleda situatsiooni Taga-Kaukaasias. See piirkond on ühte või teistpidi  olnud Vene mõjusfääris juba paarsada aastat. Venemaa jaoks on kindlasti oluline kohaliku nafta- ja maagaasi transiidis sõna kaasaütlemine. Nafta ja gaas tuleb Aserbaidžaanist, aga ka Iraanist.

Kuigi Venemaa hammas ei hakka peale aserite majandusele, hoiab Venemaa Aserbaidžaani endast sõltuvuses läbi sõjalise prisma – aastaid väldanud konflikt Aserbaidžaani ja Armeenia vahel võimaldab seda hästi teha. Venemaa varustab vaeseid armeenlasi relvastusega ning müüb relvi ka aseritele, seda ikka suhteliselt võrdsetes kogustes, et kumbki pool teisele kohe ei saaks „ära teha“. Ja kuigi Aserbaidžaan on Venemaale paras peavalu, ei kipu ta ka Lääne leeriga liituma ja on siiani suhteliselt hästi Venemaa poolt kontrollitav, kuna teab hästi, et Läänega sõbrustades ei saaks ta relvastust ei läänest ega idast – kuid relvastust Bakuu enda arvates vajab.

Tänaseni on suhteliselt raske saada informatsiooni, mis ühel või teisel konkreetsel ajahetkel 2008. aastal tegelikult juhtus.

Armeenia on vaene ja isoleeritud riik. Tüli Mägi-Karabahhi pärast Aserbaidžaaniga ning genotsiiditüli Türgiga on armeenlased pannud väga keerulisse seisu, kus neil sisuliselt puudub regioonis liitlane. Gruusia üritab olla küll Taga-Kaukaasia lepitaja ning vahendaja, kuid ta on ise vaene ja ei suuda seetõttu veel vaesemat Armeeniat millegagi toetada. Seepärast sõltubki Armeenia saatus suuresti Venemaast.

See on nagu nõiaring – Lääne huvide jaoks on Armeenia liialt Venemaa mõju all, samas ei saa Armeenia sinna midagi parata, sest peale Venemaa teda keegi ei toeta. Venemaale on aga Armeenia-suguse sillapea hoidmine regioonis vajalik. Kuna Armeenial pole Venemaaga ühist piiri, saab Venemaa mõjutada regiooni poliitikat juba ainuüksi seeläbi, et Moskva vajab Armeeniasse transiidivõimalust läbi kolmandate riikide.

Päris mööda ei saa minna ka Iraanist. Kuigi Venemaa toetas Iraani-Iraagi sõja ajal Iraaki, on praegu nende kahe riigi suhted oluliselt paranenud. Venemaa oskab toetada riike, keda ülejäänud maailm boikoteerib. Venemaa mõju Lähis-Idas on alati olemas olnud, olgu selleks kasvõi relvaeksport. Tänaseks on seis keerulisemaks muutunud ja seda tänu sündmustele Süürias ja Egiptuses – Venemaa kaotab oma positsioone, sellevõrra tuleb kõvemini kinni hoida olemasolevatest.

Ning Gruusia asub keset kõike eespool kirjeldatut. Kuigi Nõukogude Liidu (NL) lagunemise järel Gruusia iseseisvus, jäid sidemed Venemaaga endiselt tugevaks. Gruusia astus Sõltumatute Riikide Ühendusse (SRÜ), mille moodustasid endised NLi liiduvabariigid Venemaa eestvedamisel. Eelmise sajandi 90ndate alguses pidas Gruusia maha ka kaks kodusõda, 1991–1992 Lõuna-Osseetiaga ja 1992–1993 Abhaasiaga, mille tagajärjel lõid need kaks territooriumi keskvõimust lahku. Neist tekkisid samasugused Venemaa poolt kontrollitavad territooriumid nagu Dnestri-äärne vabariik Moldovas.

Läbi selliste pingekollete ja majandusliku sõltuvuse õnnestuski Venemaal Gruusiat oma mõjusfääris hoida. Kui mõni Gruusia president läks ülekäte (näiteks Zviad Gamsahhurdia), vahetati ta välja (näiteks Eduard Ševarnadze vastu). Saakašvili võimuletuleku järel võttis Gruusia aga väga järsult suuna läände, mis loomulikult pahandas Venemaad. Gruusia keskvõimuga endiselt sõdivad Abhaasia ja Lõuna-Osseetia omandasid selles jõumängus veelgi olulisema koha.

Ühelt poolt sai Venemaa üles näidata muret ja kaastunnet territooriumidel elavate inimeste suhtes, kellest enamik võttis Gruusia mitte just kõige professionaalsema sisepoliitika tõttu Vene kodakondsuse. Teiselt poolt, ja seda teab väga hästi ka Venemaa, on Gruusia ponnistused NATOsse saada küsimärgiga seni, kuni ta pole lahendanud oma sisepoliitilisi probleeme. NATO tippkohtumisel Bukarestis 2008. aasta aprillis ütles Saksa kantsler Angela Merkel üsna otse välja, et lahendamata sisekonfliktidega riiki ei saa NATO liikmeks kutsuda. Võib vaid arvata, et taolised väljaütlemised tõukasidki Gruusia juhtkonda otsustavalt tegutsema. Ja kindlasti teadis seda väga hästi ka Venemaa. Konfliktid separatistlike alade piiridel Gruusiaga jätkusid ja Venemaa liikus alade ametliku tunnustamise poole, võrreldes seda otsusega, mis oli tehtud Kosovo osas. Rahuvalve ettekäändel hoidis ta aga alaliselt oma vägesid Abhaasias ja Lõuna-Osseetias.

Abhaasia või Lõuna-Osseetia?

Aga tulgem tagasi sõja juurde. 2008. aasta augustiks olid mõlemad pooled teinud mitmeid manöövreid oma vägedega ning pidanud hulgaliselt meedia- ja piirilahinguid. Kuigi oli toimunud ka läbirääkimisi olukorra lahendamiseks, polnud mingisuguste tulemusteni jõutud, ehkki Venemaa oli mingil hetkel välja öelnud oma seisukoha, et kui üldse saab rääkida territooriumi tagastamisest Gruusiale, siis tuleb kõne alla ainult Lõuna-Osseetia. Abhaasia osas oli lahend välistatud. Adžaaria keskvõimu kontrolli alla võtmine 2004. aastal oli olnud küll Gruusiale edukas, kuid otsus oma eriväelased seejärel Lõuna-Osseetiasse saata rikkus igasugused läbirääkimised Venemaaga ära, sest venelased süüdistasid grusiine Sotši kokkulepete rikkumises. Venemaa muutis järsult oma Taga-Kaukaasia poliitikat ja hakkas näitama selget hoiakut, et kavatseb tüli korral rakendada oma valges raamatus kirjeldatud põhimõtteid – relvastatud jõu kasutamist ei välistata, kui piiriäärsest riigist lähtub oht Venemaa julgeolekule (see on oht Venemaa piiridele, oht Venemaa kodanike huvidele, piiriäärse riigi keskvõimu nõrkusest tulenev ebastabiilsus).

Läänega sõbrustades ei saaks Asrbaidžaan relvastust ei läänest ega idast – kuid relvastust Bakuu enda arvates vajab.

Ja siiski näitasid kõik märgid veel 2008. aasta juunis, et kui sõda üldse puhkeb, juhtub see Abhaasias. Just Abhaasiasse rajas Venemaa mitmeid sõjalis-strateegilisi ehitisi ja suurendas oma väekontingenti 3000 meheni. Sõjaks valmistumist Abhaasias võis järeldada ka 300 raudteeväelase saatmisest Abhaasiasse mai lõpus ülesandega uuesti töökorda seada rivist väljalangenud raudteelõigud. Teatavasti on raudteed peamine strateegiline vägede ja varustuse liigutamise viis Venemaal.

Ka grusiinid ei istunud käed rüpes ja tegid mitmeid luurelende Israelist ostetud UAVdega (mehitamata lennuvahend – ing k Unmanned Aerial Vehicle, UAV) Abhaasia kohal. Lõpuks lasid venelased kaks UAVd alla. Kas see oli nüüd Iisraeli poolt Venemaale UAV juhtimiskoodide üleandmise tagajärg või lihtsalt Vene eduka õhutõrje tulemus, on raske öelda, igal juhul lõpetas Gruusia oma lennud pärast mainitud vahejuhtumit 2008. aasta mais, kuid saatis peale esimese drooni kaotamist aprillis Senakisse (linn Abhaasia piiri lähedal) 12 000 sõdurit.

Juunis olukord muutus. Vastastikune tulevahetus Gruusia relvajõudude ja separatistide vahel tihenes just Lõuna-Osseetia piiril. Osseedid ründasid Lõuna-Osseetias asuvaid grusiinidega asustatud külasid, grusiinid vastasid sellele miinipildujatulega kontrolljoone tagant. Sellises üha pinevamaks minevas olukorras algas 15. juulil Venemaal suurõppus Kavkaz 2008, kus osales umbes 8000 sõjaväelast. Õppus kestis 2. augustini ja peale õppuse lõppu jäid üksused Lõuna-Osseetia piiride lähedusse.

Samal päeval kui algas Kavkaz, algas ka Gruusia sõjaline õppus Immediate Response 2008, kus osales 1650 Gruusia ja USA sõdurit. Õppuse lõppedes koondas ka Gruusia oma üksused nüüd juba Lõuna-Osseetia piiri lähistele.

Olukord aina pingestus. 1. augustil puhkes verine tulevahetus kahe poole vahel, kus kokku hukkus 11 ja haavata sai 21 võitlejat. Järgnevatel päevadel evakueeriti Lõuna-Osseetiast mõningatel andmetel kuni 35 000 tsiviilelanikku ning mõlemad pooled asusid valmistuma sõjaks.

Kes alustas sõda?

Kui pole tegu ilmselge sõja kuulutamisega, tekib alati küsimus, kes alustas sõda. Meie, eestlaste jaoks on 2008. aasta augustisõja alustajaks Venemaa Samas on ka neid, kes väidavad, et sõja alustajaks oli Gruusia. Tõepoolest, 2008. aasta suvel valitsenud keerulise olukorra kohta Taga-Kaukaasias on raske täpselt öelda, kes siis ikkagi sõda alustas. Õigemini – seda tehes tuleb kokku leppida reeglid, mida me peame sõja alustamiseks.

2012. aastal Kaukaasia julgeolekukonverentsil oli mul võimalus kuulata rahvusvaheliselt tuntud Kaukaasia-analüütiku Andrei Illarionovi ettekannet, kus ta selgitas, miks tema arvates alustas sõda Venemaa. Nimelt oli tema peamine väide see, et igasugune sõjaline operatsioon algab käsust. On täpselt on teada, kunas anti Gruusia vägedele käsk sõjaliseks operatsiooniks, ja see toimus 7. augustil kella 14.00 paiku Gruusia parlamendi kaitsenõukogus. Siis said Gruusia väed käsu siseneda Lõuna-Osseetiasse ja taastada seal Gruusia riigikord. Seega oli käsk ofensiivne, nagu mina sellest aru saan. Venelaste käsu kohta pole täpset informatsiooni. Illarionov usub erinevate märkide järgi, et see anti 5. augustil, nimetades märkideks evakuatsiooni, mobilisatsiooni Osseetias ja muid märke (ajakirjanduse saabumist alale). Tekib küsimus, milline see käsk siis ikkagi oli? Ofensiivne ta olla ei saanud, sest Venemaa kontrollis nagunii Lõuna-Osseetia territooriumit. Ofensiivse käsu korral oleks Vene väed sisenenud Gruusia territooriumile mõnes mugavamas punktis ja alustanud rünnakut Thbilisi suunas. Seda aga ei toimunud. Vene väed sisenesid Roki tunnelisse siis, kui Gruusia suurtükid juba pommitasid Tshinvalit. Seega on kusagil Illarionovi jutus viga või nüanss, mida ta ei maininud. Seni, kuni ma seda ei tea, ei saa ma temaga ka nõustuda.

Gruusias on alanud ka ehtgruusialik sõjakurjategijate jaht ehk teisisõnu süüdistatakse toonast eliiti kõigis seitsmes surmapatus, sealhulgas kodumaa reetmises ja koostöös venelastega.

Kui aga räägitakse provotseerimisest, olen ma nõus, et Vene pool ehk siis osseedid Vene üksuste toetusel viisid 2008. aasta suvel läbi hulgaliselt provokatsioone, mis viisid sõjani. Pidev piiririkkumine ja teise riigi siseasjadesse sekkumine võivad olla väga provotseerivad. Niisamuti pidevad üle kontrolljoone tulistamised, miinide paigaldamine teise poole teedele ja palju muud.

Tegelikult aga näib, et kumbki pool ei uskunud kuni viimase hetkeni, et neil omavahel sõjaks läheb. Vene pool ei suutnud uskuda, et grusiinid sellise Vene jõudemonstratsiooni peale mingisuguse rünnaku ette võtavad. Grusiinid omakorda arvasid, et venelased ei julge nendega tüli norida, sest Gruusia on suure Ameerika sõber. USAst oli 2008. aastaks kujunenud peamine Gruusia sõjaline partner. Partnerlushuvi oli mõlemapoolne, kuna Gruusia relvajõud vajasid läänelikku moderniseerimist, senine peapartner Türgi oli aga seni Gruusiat toetanud liialt läbi oma poliitiliste ambitsioonide prisma, milles ei puudunud ka teatud religioosne aktsent.

Gruusia on aga väga õigeusklik riik ja kuigi riigis suhtutakse sallivalt muu-usulistesse, ei sallita seda, kui mõnda teist usku hakatakse kultiveerima riigi tasandil. Huvitav on just see, et paljud, kellega olen rääkinud Gruusia-Türgi sõjalise koostöö jahenemisest, mainisid esmajärjekorras, et türklased tahtsid hakata sõjaväelinnakutesse mošeesid ehitama ning see tegi grusiinid reserveeritumaks.

No oli, mis see põhjus oli, kuid kui USA ilmutas huvi teha Gruusiaga sõjalist koostööd, leiti USA olevat parim strateegiline partner. USAl endal olid muidugi ka Gruusias huvid olemas, ennekõike käib jutt transiidist Afganistani, mida USA ja paljud teised lääneriigid läbi Gruusia toimetavad. Eks huvisid oli teisigi, Gruusia lähedus probleemsele Iraanile või käärivale Süüriale on need, mida me võime täna oletada. Mainimata ei saa jätta ka Gruusia panustamist rahvusvahelistesse sõjalistesse operatsioonidesse. 2008. aasta augustis oli Iraagis pataljonisuurune Gruusia kontingent.

Ilmselt suutsid Vene analüütikud aga hinnata väga adekvaatselt rahvusvahelist olukorda ja tegid arvestuse, et juhul, kui Gruusia peaks ründama oma regulaarvägedega iseseisvunud Lõuna-Osseetiat ning Venemaa reageerib sellele sõjalise vastulöögiga, ei lähe globaalseks sõjaks, sest esmalt tekib vaidlus, kes on siis ikkagi agressor – Venemaa või Gruusia ise. Isegi kui lähtuda seisukohast, et Lõuna-Osseetia on Gruusia osa, on erakorralist seisukorda välja kuulutamata lubamatu kasutada relvajõude omaenda territooriumil elava elanikkonna vastu. Arvestused osutusid õigeks – kui rahvusvaheline üldsus lõpuks seisukoha võttis, oli Gruusia sõja juba kaotanud.

Gruusia pool on korduvalt väitnud, et Tshinvalis asus 2008. aasta augustiks juba sisuliselt venelaste regulaarvägede brigaadi staap ja sealses rahuvalvajate baasis oli mitte üks, vaid kaks pataljoni. Lisaks olla venelased toonud Tshinvalist põhja poole jäävasse Džava baasi polgusuuruse üksuse vahetult enne sõja algust. Grusiinid ütlevad, et andsid käsu siseneda Lõuna-Osseetiasse peale seda, kui Vene väed juba väljusid Roki tunnelist, vaid selleks, et kaitsta Tshinvali ümbruses paiknevate grusiinidega asustatud külade elanikke ning takistamaks okupatsioonivägede edasiliikumist lõunasse. Tegelikkus kujunes aga teiseks – üksustele anti käsk hõivata ja võtta enda kontrolli alla Tshinvali.

Vastaste sõjaline võimekus

Nagu juba eespool öeldud, käis 2008. aasta augustis Gruusias vilgas armee moderniseerimine ja „läänestamine“. Lisaks USA ja Türgi instruktoritele saadi väljaõpet ka Saksamaalt ja teistestki riikidest. Relvastus oli peamiselt nõukogudeaegne, mida oli moderniseerinud Ukraina ja Iisraeli relvatööstus. Sõjalised kulutused olid riigis suured (2007. aastal kuus protsenti SKTst), kuid kaitsevägi vajas ülesehitamist. Gruusia oli langetanud otsuse elukutselise sõjaväe kasuks, mida pidid toetama rahvuskaart ja reserv (ajateenistust polnud kaotatud, ajateenijad lihtsalt ei teeninud operatiivüksustes).

See on nagu nõiaring – Lääne huvide jaoks on Armeenia liialt Venemaa mõju all, samas ei saa Armeenia sinna midagi parata, sest peale Venemaa teda keegi ei toeta.

Siiski oli Gruusia kaitsevägi kaugel valmidusest sõda pidada. Nimelt toimus väljaõpe valdavalt rühma- ja kompanii tasandil, puudusid suuremad kokkuharjutusõppused, kus oleks saanud treenida operatiivkunsti ja koostööd teiste relvaliikidega. Ainus enam-vähem NATO nõuetele vastav üksus oli 1. jalaväebrigaad, millest suurema osa moodustas Iraagi missioonil olev pataljon. Ohvitseride haridus oli küsitav – tohutu kaadrivoolavus, klannipõhine juhtimine ja pidevad juhtkonnavahetused ei võimaldanud areneda välja ohvitserikorpusel, mis oleks suutnud tegelikult lahinguid juhtida. Sõja eelõhtul vahetati välja enamik brigaadiülemaid ja teisi vanemohvitsere, mille tulemusena puudus peaaegu täielikult sõjalise juhtimise võime. Gruusia relvajõudude ühendstaabi ülem (Gruusial pole kaitseväe juhatajat) kindral Zaza Gogava oli küll suurepärase terrorismivastase võitluse ja eriüksuslase karjääriga ohvitser, kuid relva- ja väeliikide koostöö osas tal kogemus puudus. Rääkimata sellest, et sõjalisi operatsioone juhiti tihti otse poliitiliselt tasandilt. Jäi mulje, et sõjaväelt ei oodata peale täieliku allumise poliitilistele otsustele mitte mingit omapoolset initsiatiivi.

Rahvuskaardil ja reservil, mis sõja ajal isegi korra mobiliseeriti, puudus täielikult juhtimine ja ülesanne. Mingisugust maakaitset ega organiseeritud tegevust polnud neile ette nähtud. Toetusüksused olid küll olemas, kuid puudulike sõjaaja ülesannetega ja olematu tehnikaga. Varustus ja laskemoon tuli laiali vedada peamiselt Thbilisi piirkonnast. Sisuliselt võib öelda, et Gruusial oli hulk elukutselisi sõdureid kolmes väeliigis ning maaväes omakorda jalaväelased, tankistid ja suurtükiväelased, kes omavahel eriti koostööd ei teinud. Lisaks oli olemas erioperatsioonide brigaad, mis tähendas põhiliselt hea relvastuse ja varustusega sõdureid, kes olid head snaiprid ja suutsid vajadusel ka kaudtuld juhtida, kuid kellel puudusid vajalikud oskused ja ülesanded rindetagusteks operatsioonideks, näiteks oskused lõhketöid teha, mäekurudes varitsusi korraldada jne.

Peale õppusi hakkasid mõlemad pooled koondama oma üksusi Lõuna-Osseetia piiride lähedusse. Gruusia pool paigutas Gorisse (umbes 20 km Lõuna-Osseetiast) tavaolukorras kahes eraldi asukohas paiknenud suurtükibrigaadi. Piiri lähedusse toodi 2. ja 3. jalaväebrigaad ning hiljuti siseministeeriumi alluvusest kaitseministeeriumi alluvusse antud 4. jalaväebrigaad. Piirkonda  koondati ka teisi üksusi. Kokku võis augusti alguses olla Lõuna-Osseetia piiril umbes 12 000 meest, umbes 80 tanki, üle 130 soomuki (BMP, BTR, Cobra), 114 suurtükki (suuremas osas 122 mm kaliibriga D-30d), ligi 30 reaktiivmürsuheitjat (rahvakeeles „katjuušad“), erinevaid õhutõrjesüsteeme (sealhulgas kuni kahe pataljoni ekvivalendis Buk-1M õhutõrje raketikomplekse), 9 lennukit SU-25 ja mõned helikopterid Mi-8 ja Mi-24. Gruusia relvajõudude  kogusuuruseks hinnati sel perioodil umbes 20 000 meest, millele lisandus veel ametlike andmete kohaselt 100 000 mehe suurune reserv ja rahvuskaart.

Pärast seda, kui 2. augustil lõppes Vene õppus Kavkaz 2008, ei liikunud põhiosa Vene üksustest mitte oma alalistesse paiknemiskohtadesse, vaid jäid Lõuna-Osseetia piiride lähedale ootama. Peamiselt oli tegu Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonda kuulunud 58. armee üksustega, aga kohale jäid ka mõningad teised õppustel osalenud üksused, nagu näiteks 76. ja 98. õhudessantdiviisi pataljonid, kurikuulus tšetšeeni pataljon Vostok ja Moskva sõjaväeringkonna spetsnaz`i brigaadi allüksus. Koos niinimetatud rahuvalvepataljoniga, kes asus Tshinvalis, oli Vene kontingendi suurus Lõuna-Osseetia piirkonnas sõja lõpuks umbes 14 000 meest.

Oletatavalt tõid venelased konflikti ajal piirkonda umbes 100 tanki (neist 35 vananenud T-55d ja T-62d), 200 suurtükki (valdavalt 152-mm kaliibriga 2S3d), 30 reaktiivmürsuheitjat, mõnisada soomukit (motolaskurjalavägi liigub soomukitel), lahingulennukeid (Su-24, Su-34, Su-25, Su-27 ja Tu-22), koptereid (Mi-24 ja Mi-8) ja isegi operatiivtaktikalisi raketisüsteeme Totška-U ning Iskander. Hiljem, kui avati rinne ka Lääne-Gruusias, lisandus neile veel umbes 10 000 sõdurit, 30 tanki, mõnisada soomukit ja 120 suurtükki.

Kuigi 58. armee on üks kogenumaid Vene relvajõududes, lihvitud kõigis Kaukaasia sõdades, ei saa selle väekoondise seisu 2008. aastal pidada sugugi heaks. Kui ametlikult on räägitud augustisõja kontekstis 58. armeest, siis tegelikkuses osalesid lahingutes selle väekoondise 19. motolaskurdiviisi kaks motolaskurpolku ning 42. motolaskurdiviisi kaks motolaskurpolku, lisaks üks suurtükipolk. Olgu ka öeldud, et need üksused polnud täies mahus mehitatud. Üleminek elukutselistele tekitas probleeme kaadriga ja distsipliiniga. Kogu sõja vältel oli Vene üksustel raskusi jalastumisega ja elementaarsete ohutusnõuetega. Mitmed Vene sõdurid kaotasid oma elu hoopis õnnetustes, sealhulgas liiklusõnnetustes. Kuna Vene sõdurid ei kippunud soomukitelt maha tulema, kasutati jalaväena osseete.

Vene pool ehk siis osseedid Vene üksuste toetusel viisid 2008. aasta suvel läbi hulgaliselt provokatsioone, mis viisid sõjani.

Sõja eelõhtul kättesaadav relvastus oli venelastel suhteliselt vana ja kohati halvas seisus. Osa tanke ja muud kasutamist leidnud soomustehnikat tuli võtta hoiuplatsidelt, kuna õppustelt naasnud masinad vajasid hooldust. Selle tõttu siis tekkisidki lahinguväljale sellised vananenud lahingumasinad, nagu T-55 ja T-62. Probleeme oli ka individuaalvarustuse ja relvadega. Polnud piisavalt kuuliveste, puudusid  öövaatlusseadmed ja nappis sidevahendeid. Venelased on tunnistanud, et kui grusiinidel oli öövaatlusseadmeid piisavalt, et sõdida ka pimedas, siis Vene üksustel puudusid vastavad seadmed praktiliselt täielikult.

Parem polnud seis ka teistes väeliikides. Vene õhuväel lennukeid küll jagus, kuid neid laenati teistest regioonidest ja piloote polnud piisavalt. Seepärast tegidki esimestel sõjapäevadel lahingulende polgu- ja eskadrillikomandörid kui kõige kogenumad piloodid, kellest siis paar grusiinide poolt ka alla lasti. Kiiruga kutsuti teenistusse piloote, kes olid ammu tsiviilellu tagasi pöördunud. Näiteks sõja ajal alla lastud TU-22 piloot rääkis kinnivõtmisel, et ta värvati sõtta otse metroorongijuhi ametist, kus ta pensionieas lisa teenis. Enne teenistusse naasmist polnud ta enam 20 aastat (!) lennanud. Hinnanguliselt kuulus ligi 90st konflikti ajal kasutatud Vene lennukist 4. õhuarmee koosseisu vaid 40 masinat (armee koosseisus oli ametlikult 315 lennukit), teised laenati kokku teistest regioonidest.

Aga sõda ei toimunud ainult venelaste ja grusiinide vahel. Ära ei tohi unustada ka Lõuna-Osseetia võitlejaid. See on 2008. aasta sõja kummaline paradoks, aga kui võiks arvata, et Gruusial olid head eeldused konventsionaalse sõja pidamise kõrval pidada mittekonventsionaalset sõda (ehk siis partisanisõda), siis tegelikult pidas seda hoopis nii öelda Vene pool. Vahendiks olid siin osseetide üksused, sealhulgas niinimetatud Lõuna-Osseetia OMON ja rahuvalvepataljon Alanja. Kuigi venelased olid osseetidele ka raskerelvi andnud, eelistasid nood sõdida kergerelvadega. Seepärast ei mänginud nende 15 tanki, 25 suurtükki ja 30 miinipildujat sõjas mingit rolli. Küll aga olid olulised tankitõrjesüsteemidega ja kergerelvadega relvastatud võitlejad, keda võis kokku olla kuni 3000 meest. Enamik grusiinide tanke, mis hävitati, tuleb kanda nende võitlejate arvele.

Hiljem sõtta astunud Abhaasia relvajõud koosnesid umbes 3500 kergejalaväelasest. Lisaks neile hinnati Abhaasia relvajõudude reservi suuruseks umbes 18 000 meest, kuid seda sõja ajal ei mobiliseeritud.

Kuigi kogunumbrid paistavad olevat Gruusia kahjuks, muutus see selliseks alles sõja lõpuks. Venelased ja abhaasid avasid teise rinde alles 10. augustil, ehk siis sõja kolmandal päeval ning Gruusia oli tolleks ajaks teatanud juba sõjategevuse lõpetamisest. Sinnamaani oli isikkoosseisult ülekaal Gruusia poolel, kuna Venemaa sai omale vägesid juurde tuua vaid läbi Roki tunneli, mis oli aga kiiret üksuste kohaletoimetamist pärssiv „pudelikael“. On andmeid, et vähemalt kolm Vene sõdurit suri Roki tunnelis 8. augustil õhupuudusesse, sedavõrd intensiivne oli tunneli kasutamine. Siiski suudetigi päevas läbi tunneli kohale toimetada 3000–3500 sõdurit, 30 tanki ja sama arv suurtükke. Seega, kui neile lisada umbes 1000 rahuvalvajat, kes juba olid Tshinvalis, ja seal asuvad 25 suurtükki ja umbes 80 soomukit, pidi grusiinidel olema sõja esimese päeva õhtuks veel vähemalt kahekordne ülekaal maal, kuigi õhus võimutses selleks ajaks juba Vene lennuvägi.

Sõda ise

Ma ei hakka detailselt kirjeldama sõja kulgu, seda on tehtud piisavalt palju. Pigem tahaks keskenduda sellele, mis siis ikkagi juhtus, kummutada mõned müüdid ja ümber lükata mõned ammukehtivad reeglid.

Grusiinide sõjaplaan oli lihtne. Suurtükiüksused paigutati Gruusia kontrolli all olevatele kõrgendikele Tshinvalist kagus ja edelas ning kahe jalaväebrigaadiga plaaniti võtta linn haardesse, et kolmas brigaad saaks linna tungida ja selle oma kontrolli alla võtta. Algse plaani järgi pidi Tshinvali hõivamine toimuma ilma tsiviilohvriteta. Ka Vene rahuvalvajaid pidi säästetama, kuid ööl vastu 8. augustit alanud suurtükituli tappis paar sõdurit ja see vaid suurendas venelaste ettekäänet rakendada vastumeetmeid. Grusiinid ei arvestanud ka osseetide militaargrupeeringutega, kes osutasid algusest peale linnas väga tõsist vastupanu.

Ilmselt suutsid Vene analüütikud aga hinnata väga adekvaatselt rahvusvahelist olukorda ja tegid arvestuse, et esmalt tekib vaidlus, kes on siis ikkagi agressor.

Operatiivruum oli kolme brigaadi jaoks väga väike, pealegi puudusid mõni päev enne sõja algust väljavahetatud brigaadide juhtkondadel kogemus ja allüksuste mõistmine (võib öelda ka, et usaldus). Sõjaväelased on väitnud, et Tshinvali vallutamise käsk tuli neile ootamatult poliitiliselt tasandilt ning oma jõudude mässimine linnalahingutesse pärssis lahingutempot. Siiski suudeti saavutada kiire edu. Kella üheksaks 8. augusti hommikul kontrollisid Gruusia väed enamikku külasid Tshinvali ümbruses ja kell 14.30 oli ka Tshinvali peaaegu täielikult grusiinide poolt võetud.  Seega oli poliitiliselt tasandilt saadud käsk kohe-kohe täidetud ja Gruusia üksused muutusid passiivseks, kuna täiendavaid ülesandeid ei tulnud.

Võib vaid ette kujutada, kuidas idast ja läänest Tshinvalist mööda marssinud üksused oma sihtmärkide saavutamise järel lihtsalt jõude olid, samal ajal kui 2. jalaväebrigaad (endine siseministeeriumile allunud üksus) linnas lahinguid pidas. Läänest ümber Tshinvali liikunud 4. jalaväebrigaad ei valmistunud isegi kaitseks juba Roki tunneli poolt lähenevate Vene üksuste vastu. Tulemuseks olid suured kaotused. Rääkides vigadest on grusiinid ise öelnud, et brigaadi juhtkond oli täiesti kogemusteta, kuid kindlasti olid probleemiks ka tõsised vajakajäämised luuretegevuses.

Maastik Lõuna-Osseetias soosib Tshinvalist põhjas nõrgemat poolt, teed kulgevad seal mägisel maastikul ja liikumisvabadus on piiratud. 2008. aasta sõja ajaks oli Gruusia likvideerinud oma mägiüksused ja eriüksusi polnud õpetatud mägedes sõdima. Sõja ajal ei võetud kontrolli alla teed, mis tuli Roki tunnelist Džavasse ega võetud midagi ette Roki tunneliga. See võimaldas Vene vägedel alustada massilist sisenemist Lõuna-Osseetia aladele.

Olen suhelnud mõne toona Gruusia armeed treeninud välismaise instruktoriga ja need rääkisid, kuidas nad olid grusiinidele peale käinud ja korrutanud: „Blow up the tunnel, blow up the tunnel!“ (eesti k: laske tunnel õhku!). Kuid grusiinid ei teinud midagi. Olen mitmel korral sel teemal vestelnud ka grusiinidega, pärides, miks jäeti katteta kõige olulisem ühendustee, mida venelased kasutasid, ja saanud erinevaid vastuseid. Grusiinid ise on tunnistanud, et mõnel pool levinud arvamus, et Roki tunnel on nii massiivne, et seda poleks saanud õhku lasta, on vale. Tegelikult olid arvutused isegi tehtud ja ka plaan olemas, kuid taas – selleks ei saadud kõrgemalt poolt luba.

Võimalik, et plaan nägigi ette peale Tshinvali hõivamist teetõkete püstitamise ja Vene vägedega läbirääkimiste alustamise. Kuid see oleks töötanud juhul, kui linn oleks ära võetud rahulikult ja kiiresti. Sel juhul oleks venelaste hilinenud „missioon“ paistnud selgelt agressioonina ja oleks võinud olukorda näidata hoopis teistsugusena. Paraku ei arvestanud Gruusia pool osseetidega, kes jätkasid visa vastupanu ajal, mil oleks tulnud keskenduda juba venelastele. Seepärast oligi grusiinide jaoks oluline iga võidetud tund, mis lahutas neid kokkupõrkest venelastega, ja seda ajapikendust oleks saanud anda ainult Roki tunneli õhkulaskmine või mäekurusid läbiva tee sulgemine.

Vene vägede avangard väljus Roki tunneli Gruusia-poolsest otsast ilmselt ca 5.30 hommikul. Näib, et sissetungiplaan polnud venelastel just hästi ette valmistatud, igal juhul puudus avangardist luure, raske soomustehnika ja õhutõrje. Esimesed üksused, kes tunnelist läbi tulid, olid peamiselt ratasmasinatel – BTRdel ja veoautodel. Ratassoomukid nõuavad nimelt vähem hooldamistöid ja liiguvad teedel kiiremini. Kuna õhuruumi kontrollisid sel ajal veel Gruusia lennukid, kiirustati läbisegi asuvaid kergeid üksusi võimalikult kiirelt edasi liikuma. Nii liikuski avangardis olev roodu- (kompanii) suurune üksus edasi, ületas Guptha silla ja jõudis Džavasse, kust lõunas asusid juba Gruusia väed.

Paljud, kellega olen rääkinud GruusiaTürgi sõjalise koostöö jahenemisest, mainisid esmajärjekorras, et türklased tahtsid hakata sõjaväelinnakutesse mošeesid ehitama ning see tegi grusiinid reserveeritumaks.

Vene väejuhatus andis roodule ülesande asuda Gruusia brigaadiga lahingusse, mis on sõjapõhimõtete järgi kurioosne nähtus – siduda üksus endast kümme korda suurema vastasega. Kuid maastik toetas sellist operatsiooni ja kuna Gruusia pool oli suhteliselt passiivne (kästud eesmärgid olid ju põhimõtteliselt täidetud), siis venelaste plaan toimis. Nimelt võimaldas grusiinide brigaadi sidumine vägede juurdetoomist jätkata. Päris häirimatult see siiski ei läinud. Gruusia Gradid (reaktiivraketiheitjad), mille laskekaugus võimaldas tule all hoida ka teed Roki ning Džava vahel, tabasid kella kaheksa ajal hommikul Vene peamiselt veoautodest koosneva kolonni ja hävitas sellest hulga masinaid. See halvas liikumise trassil mitmeks tunniks. Õhurünnaku tulemusena hävitati aga Guptha sild. Paraku ei suudetud siiski hävitada mõlemat Gupthas asuvat silda ning Vene väed said edasi kasutada teist silda.

8. augusti hommikul kell 9.45 toimus üks olulisemaid muutusi, mida grusiinid on toonud välja oma kaotuse põhjusena. Nimelt alustas tegevust Vene õhuvägi. Sisuliselt kohe samal ajal lõpetasid Gruusia lennukid lendamise, kuna arvuline ülekaal oli selgelt Vene poolel. Et venelastel polnud maa peal väljas luureüksusi ja mitte eriti palju ka suurtükiväge, pidid Vene piloodid täitma algul just grusiinide positsioonide otsimise ja pommitamisega seotud ülesandeid. Põhimõtteliselt hakatakse positsioone pommitama alles siis, kui vastase õhutõrje on maha surutud. Venelastel polnud selleks aega, neil oli vaja maha suruda Gruusia suurtükipatareide tuli, mis ohustas Vene ja Osseetia üksuste tegevust. Seetõttu, et eirati õhusõja põhitõdesid, kaotasidki venelased juba esimesel päeval kolm lennukit. See tegi aga lendurid ettevaatlikuks ja järgnevate päevade jooksul polnud õhurünnakud Gruusia üksuste positsioonidele enam kuigi efektiivsed. Õhurünnakud kandusid sügavamale Gruusia territooriumile, kus puudus õhutõrje. Vene lennukid pommitasid nii naftajuhet kui ka lennuvälju ning maanteedel liikuvaid konvoisid.

Palju on räägitud sellest, et Vene pool kasutas juba 8. augustil operatiivtaktikalisi rakette Totška-U ja Iskander Gruusia juhtimispunktide hävitamiseks. Tegelikult see nii ei olnud. Vladikavkazis asuvaid Totška-Usid kasutati Gruusia lennuväljade purustamiseks ja Iskanderiga olla lastud naftajuhet. Vene luure ebatäpsete andmete tõttu raketid erilisi kahjustusi ei tekitanud. Niisamuti ei toimunud sõja ajal side mahasurumist, nagu on oletatud. Mobiiltelefoni küll kasutati sidevahendina ohtralt, kuid peamiseks raadioside mittetoimimise põhjuseks oli hoopis see, et sideliiklus oli nii tihe, et ta hakkas ise ennast segama.

Kiidetud on Gruusia suurtükiväe efektiivsust. Huvitav asjaolu on see, et kuigi grusiinide suurtükid olid venelaste kõige tähtsam sihtmärk, ei õnnestunud Vene vägedel neid tabada. Paraku on siin ka omad miinused. Nimelt ei julgenud grusiinid suurtükke paigutada Lõuna-Osseetia alale, mistõttu muutusid nad vägede edenedes oma piiratud laskekauguse tõttu (15 km) väheefektiivseks. Seetõttu suureneski reaktiivsuurtükiväe tähtsus, tänu millele sai tulistada ka Džava taha jäävaid alasid. Reaktiivsuurtükid on aga üsna kesise lasketäpsusega.

8. augusti pealelõunal hakkas Gruusia edu raugema. Üks brigaad pidas endiselt lahinguid linnas, üks oli koondunud põhja, Guptha ja Tshinvali vahele, ning kolmas asus Tshinvalist ida pool. Venelased, kasutades ära olukorda, kus Guptha all olev Gruusia brigaad pidas endiselt lahinguid Vene avangardiga, asus mööda Tshinvalist läänes kulgevat Džara teed liikuma lõunasse, et jõuda Gruusia suurtükkideni ja siseneda läänest Tshinvalisse. Kui osseedid Džara teel hävitasid kolm Gruusia tanki, saigi juurdepääs linnale võimalikuks. Kell 18.44 tungiski muidu avangardi teises ešelonis olnud motolaskurpataljon Tshinvalisse. Kell 22.00 hõivasid venelased ka Hetagurovo küla, millega loodi piisavalt lai koridor põhiüksuste ja Tshinvalis sõdivate üksuste vahel. Grusiinid sattusid ümberpiiramisohtu ja hakkasid oma üksusi linnast välja tõmbama.

Järgmisel hommikul otsustas Gruusia väejuhatus teha veel ühe katse linn hõivata. Paraku alustas massilist rünnakut ka rasketehnika näol täiendust saanud Vene armee. Tshinvalis toimus sisuliselt kohtumislahing, milles grusiinid kaotasid 12 tanki. Väidetavalt tekkis masinatel probleeme laadimisautomaatikaga ja ka kütusega – ülemad olid tankid sõtta toonud pooltühjade paakidega. Rõhutan siinkohal seda, et minule teadaolevalt ei hävitatud augustisõjas ühtki tanki teise tanki poolt. Tankid lasti puruks kas lennukite või jalaväelaste poolt. Veel üks tõestus sellele, et tank (või soomuk) pole lihtsalt võimas sõjamasin, vaid ka hõlbus sihtmärk. Gruusia tankidele sai saatuslikuks ka täielik koostöö puudumine jalaväe ja tankide vahel. Linnalahingu ja koostöökogemuseta Gruusia üksused pidid õhtuks alla vanduma ning tõmmati kella 17.00ks linnast välja. Vene üksused jõudsid oma kaitsepositsioonidel olevate rahuvalvajateni ning viisid kõik oma üksused linnast välja. 9. augusti õhtul kella 19.00ks olid mõlema poole väed sisuliselt Tshinvalist lahkunud ja linn oli jäetud osseetide üksuste kätte.

Gruusia peamine mure oli tuua oma üksused piiramisohtlikust olukorrast välja. Sama päeva hilisõhtuks olid Gruusia väed Lõuna-Osseetia aladelt taandunud. Järgmistel päevadel sõjategevuse intensiivsus rauges. Vene üksused otsisid Tshinvali ümbrusest võimalikke mahajäänud Gruusia üksusi, osseedid puhastasid ja kindlustasid positsioone linnas ning osa Vene üksusi, sealhulgas tšetšeeni pataljon Vostok, üritasid edasi liikuda Gori suunas. Satuti aga grusiinide varitsusele ja rinne peatus sisuliselt kolmeks järgnevaks päevaks, kuigi kaotused varitsuses eriti suured ei olnud.

Tegelikult aga näib, et kumbki pool ei uskunud kuni viimase hetkeni, et neil omavahel sõjaks läheb.

Mitmel korral on räägitud Vene eriüksuste ja dessantväelaste tegevusest augustisõjas. Paraku Vene pool neid üksusi praktiliselt lahingutegevuses ei kasutanud. Spetsnaz`i kasutamise kohta pole mingeid andmeid ja õhudessantvägede üksused saabusid Lõuna-Osseetiasse alles 10. augustil, kui pealahingud olid juba peetud.

Peale rasket avapäeva hakkas Vene õhuvägi pommitama Gruusiat laiemalt – Gorit, Thbilisit ja teisi asulaid.  Räägitakse, et Vene lenduritel oli navigeerimisega raskusi, sest orienteeruti vanade kaartide järgi ja seetõttu pommitati tihti ka uuematest objektidest mööda.

10. augustil avati ka teine rinne. Nimelt piiras Vene Musta mere laevastik Gruusia sadamaid ja Abhaasias maabus 4000 Vene sõjaväelast, kes koos abhaasidega alustas järgnevatel päevadel sõjalist operatsiooni Lääne-Gruusias asuvate Gruusia sõjaväebaaside vastu (ennekõike oli sihikul Senaki). Paraku oli Gruusia väejuhatus andnud üksustele käsu baasid maha jätta ja nii ei oligi Abhaasia-Vene võitlejatel võimalik 12. augustil Senaki linn hõivata ja baas lihtsalt rüüstata. Sama juhtus ka Potis, kus asus kogu Gruusia sõjalaevastik. Kuna isikkoosseis oli lahkunud, uputasid venelased lihtsalt seal seisnud kolm Gruusia sõjalaeva.

10. augustil jõudis Iraagist tagasi Gruusia missiooniüksus, mis nimetati kohe 1. jalaväebrigaadiks. Brigaad suunati kohe Gori piirkonda rindele, kus ta pidi julgestama lahingutest taanduvate brigaadide liikumist Gori suunas. Gruusia valitsus oli välja kuulutanud ka üldmobilisatsiooni ja kuigi see isegi õnnestus, polnud kedagi, kes reservistidega oleks tegelenud ja neid organiseerinud. Mehed veeti rindele ja jäeti seal omapäi, mille peale enamik üldises kaoses lihtsalt koju jalutas.

On näha, et sel ajal oli kontroll vägede üle juba kadunud. Millisel hetkel see täpselt juhtus, on keeruline öelda, kuid ilmselt ei toimunud ühtset sõjalist juhtimist juba 9. augusti õhtust. Järgnevatel päevadel hakati rääkima Thbilisi kaitse korraldamisest, kuid väed olid juba hajutatud ja kontroll nende üle suhteliselt olematu. Õnneks algasid 11. augustil rahuläbirääkimised, millest Venemaa esialgu ei tahtnud midagi teada. Kuigi Venemaa president 12. augustil teatas, et oli andnud korralduse sõjategevuse lõpetamiseks, jätkasid Vene väed endiselt edasiliikumist, nüüd juba Gruusia territooriumil, sest ametlikku käsku peatumiseks ei olnud saabunud. Kuna ka vastast takistamas ei olnud, siis käitutigi doktriinipõhiselt – kui vastane loovutab territooriumi, tuleb see võtta. Järgnevatel päevadel taandusid Gruusia väed Gorist ja teistest konfliktipiirkonna linnadest ning venelased hõivasid need, jõudes lõpuks Thbilisist vaid 55 kilomeetri kaugusele. Sõda oli läbi ja tegevusse asusid taas poliitikud, et olukord rahutingimustesse viia.

Kokkuvõtteks

Tegelikult on hämmastav, et Vene väed saavutasid Lõuna-Osseetias sellist edu. 8. augusti hommikul oli neid kordades vähem kui Gruusia vägesid, kuid kuna grusiinide üksused olid kiilutud suhteliselt väikestele territooriumidele, oligi korraga võimalik võidelda kompaniisuuruste üksustega. See aga venelastele sobis, sest nende roodude (kompaniide) taga polnudki 8. augustil eriti suuremaid üksusi võtta. Niisiis võib ühel poolel olla väljas kolm brigaadi ja teisel ainult paar pataljoni, kuid kui sõditakse kompaniisuuruste üksustega kitsastel aladel, ei pääse suurema vastase jõud maksma. Sõjapidamispõhimõte, et ründaja peab olema vähemalt kolmekordses ülekaalus, siin ei kehti.

Mõlemal poolel lonkas täielikult juhtimine. Vene pool on teatanud, et nad kasutasid edukalt pataljonigruppidel põhinevat juhtimist, kuid tegelikkuses oli see ikkagi vana polgujuhtimine ja allüksustele informatsioon eriti alla ei liikunud. Venelaste õnneks näeb nende sõjaline doktriin ette edasiliikumise algses suunas juhul, kui ülevalt uusi käske ei tule, mistõttu suudeti passiivseks jäänud Gruusia üksustelt initsiatiiv üle võtta. Grusiinide üksused täitsid poliitilist käsku ja mingit varuplaani puhuks, kui asjad peaksid pöörama halvaks, neil ei olnud. Sõjaline juhtkond oli kogenematu, enamik brigaadiülemaid oli just välja vahetatud ning esimeste tagasilöökidega tekkis peataolek, mille kestel sõjaväge juhtisid erinevad poliitikud, vahepeal ka näiteks Thbilisi linnapea. Initsiatiivist loobudes mängisid grusiinid enam kui korra oma head võimalused maha.

Grusiinid ei arvestanud üldse osseetide üksustega. Tegelikult võib öelda, et kui keegi sõja võitis, siis ennekõike nemad. Osseedid pidasid lahinguid kogu spektris, seda nii konventsionaalselt kui ka sissidena. Seega võib öelda, et kui keegi üldse mittekonventsionaalset sõda pidas, siis tehti seda Vene poolel.

Mittekonventsionaalse sõja võime puudumine oli grusiinide üks suuremaid nõrkusi. Eriüksus sõdis selles sõjas tavalise jalaväena, samal ajal kui oleks võinud Džava-Roki teel kimbutada Vene üksusi. Ühendusteed brigaadide ja Gruusia territooriumi vahel jäeti sisuliselt kontrollita, mis võimaldas Vene vägedel sinna üsna vabalt vahele kiiluda. Ei Gruusia rahvuskaart ega reserv polnud korralikku sõjalist ettevalmistust saanud ja mingist territoriaalkaitsest polnud grusiinidel hoopiski ettekujutust.

Kuigi Vene õhuvägi suutis ainuüksi esimesel sõjapäeval teha 22 lahingulendu, on minu arvates Vene lennukite osa sõjas üle tähtsustatud. Esimesel päeval oli nende tegevus venelaste jaoks tähtis, kuna Vene poolel puudus luure ja suurtükivägi ning neid ülesandeid pidid täitma lennukid. Siiski on palju räägitud halvast koostööst Vene õhuväe ja maavägede vahel, niisamuti pommitasid lennukid pidevalt objektidest mööda. Kuna pooled kasutasid sõjas arvukalt soomustehnikat, oli muidugi õhuväel ka sihtmärke rohkem. Nimelt on tank alati pommitajale kordades etem sihtmärk kui hajutatud jalavägi. Siiski näib, et Vene õhuväe roll lahingutulemuste kallutamisel polnud kuigi oluline.

Gruusial oli hulk elukutselisi sõdureid kolmes väeliigis ning maaväes omakorda jalaväelased, tankistid ja suurtükiväelased, kes omavahel eriti koostööd ei teinud.

Ja siis veel tehnika. Gruusia kasutas tanke ja soomukeid, mis olid Ukraina ja Iisraeli relvatehastes moderniseeritud, lisaks kaasaegseid side- ja vaatlusseadmeid. Vene pool tuli välja üsna keskpärase tehnikaga, kohati lausa „kiviajast“ pärit sõjamasinatega. Ometi osutus see „kiviaegne“ tehnika tihti töökindlamaks kui moderniseeritud ja tuunitud grusiinide sõjamasinad. Grusiinid jätsid sõjatandrile maha mitmeid tanke, mis Ukrainas moderniseeritud, kuna nende moodsad laadimissüsteemid ütlesid üles. Uute tornidega varustatud jalaväe lahingumasinad BMPd valmistasid niisamuti pettumuse – tornid kiilusid kinni ja tornide kinnitusvööd ei kannatanud välja laskmisest tekkinud vibratsiooni.

Kõik need asjaolud kokku, pluss sõdurite motivatsiooniküsimus, lõidki olukorra, kus sõjalise operatsiooni kaotas Gruusia. Kui Vladimir Putin 2012. aastal ütles, et tahtmise korral oleksid Vene väed ka Thbilisi võinud vallutada, siis ta ei praalinud, sest suure tõenäosusega oleksid Vene väed seda tõesti suutnud teha, kuna Gruusia väed olid sisuliselt 15. augustiks laiali läinud. Thbilisit ei võetud, kuna Thbilisi vallutamine polnud eesmärk. Kui Vene poolel oli eesmärk Gruusia põlvili suruda, siis ta arvas, et oli seda suutnud teha. Paraku eksis sedapuhku Venemaa – sõjaline võit ei osutunudki poliitiliseks võiduks. Kuigi Gruusia liitumine NATOga lükkus edasi määramatusse kaugusesse, jäi Gruusia poliitiline hoiak endiselt Lääne-suunaliseks ning riik ei langenud Venemaa mõjusfääri.