Vastus diktaatori tempudele: igav lend eiteakuhu?

Eksiilis elava opositsiooniaktivisti ja ajakirjaniku Raman Pratasevitši kinninabimiseks välja mõeldud operatsioon oli julge, üllatav, kiire ja usutavalt eitatav, kuni ilmus välja too võltsitud e-kiri Hamasilt, ning andis soovitud tulemuse. Operatsiooni juhtisid luureasutused, kes koordineerisid seda salateenistuse, tsiviillennundusasutuste, sõjaväe ja teiste asutustega.

Kuigi on selge, et selle operatsiooniga rikuti jämedalt rahvusvahelisi tsiviillennundusnorme ja võib-olla ohustati ka Ateenast Vilniusesse lendama pidanud Ryanairi lennukis viibinud inimeste elu, näitas see, kui kaugele on Valgevene režiim oma vaenlaste karistamiseks valmis minema. See on kõigile vastastele saatnud signaali, et nad ei saa end enam kuskil turvaliselt tunda – diktaatori viha eest ei ole nad enam kaitstud isegi Euroopas.

Mida külvad, seda lõikad

Tegelikult oli juhtunu vältimatu ja oma süü selles oli ka lääne kombel probleemide lahendamist edasi lükata. Valgevene režiim oli juba ammu enne seda, kui presidendivalimiste jõhkralt manipuleeritud tulemuste tõttu puhkesid massirahutused, oma oponentide kallal vägivallatsenud ja neid vangistanud¹ ning mõned neist isegi kodus ja võõrriikide pinnal tapnud. Lääs on kehtestanud kord rohkem, kord vähem sanktsioone, kuid liiga kaua on Valgevenes toimuvat peetud tavaliseks. Valgevene oligarhid on saanud läänega piiranguteta kaubelda ning riik on tänini osaline ELi idapartnerluses ja ka NATO rahupartnerlusprogrammis, muutudes samal ajal üha enam Venemaa sõjaaparaadi osaks.

Kui Valgevene diktaator mulluste protestide pärast tõeliselt marru läks ja oluliselt repressioone suurendas, kehtestas lääs „sihipärased sanktsioonid“ ja reisikeelud, mis olid ainult nagu sümboolne löök vastu näppe. Ja niipea, kui telekanalitest kadusid pildid sellest, kuidas diktaatori jõhkardid meeleavaldajaid läbi peksavad, unustas ka lääs kogu loo. Opositsioonijuht, valimistulemuste kohaselt presidendiks saama pidanud Svjatlana Tsihhanovskaja koos oma meeskonnaga ja ka mõned üksikud ELi riigid nagu Leedu ja Poola püüdsid küll Valgevenele surve avaldamisega jätkata, kuid jäid üha rohkem üksinda. Läänel paistab olevat haugi mälu. Kas keegi enam Aleksei Navalnõid mäletabki?

Valgevene oligarhid on saanud läänega piiranguteta kaubelda ning riik on tänini osaline ELi idapartnerluses ja ka NATO rahupartnerlusprogrammis, muutudes samal ajal üha enam Venemaa sõjaaparaadi osaks.

On selge, et Valgevene režiim on kõigest sellest ainult julgust juurde saanud, mis ongi praeguse julgeolekukriisini viinud. Selle võimalikud tagajärjed – et teised sarnased riigid hakkavad samuti mis iganes ettekäändel tsiviillennukeid maanduma sundima, kui nende pardal viibib nende poliitilisi vastaseid – panevad tõsiselt muretsema.

Ryanairi lennuki kaaperdamine on taas üks tagasilöök ülemaailmsetel normidel ja eeskirjadel põhinevale rahvusvahelisele korrale. Sellegipoolest püüab lääs reaktsioonides jääda proportsionaalseks ja mõistlikuks, eelkõige kartuses, et ta võib nendega liiga teha tavalistele valgevenelastele, eriti teisitimõtlejatele, kes juba niigi karmimate repressioonide all ägavad. Ometi oli Valgevene diktaator enda korraldatud lennukikaaperduse tõttu tekkinud julgeolekukriisi ja selle tagajärgi ette näinud ning nendega arvestanud. Minski režiimile pole võimule jäämisest midagi tähtsamat.

Džäss pole sümfoonia

Siin kooruvadki välja lääne kaks põhiprobleemi. Esiteks on lääne  põhijõud paariariikide vastases strateegias ja taktikas alati ainult reageerivad, lineaarsed ja kujutlusvõimetud. Vaid harva õnnestub neil Minski-suguste režiimide suhtes püstitatud selgete eesmärkide saavutamiseks välja mõelda midagi loominguliselt ettearvamatut. Kuna nende reaktsioonid on ettearvatavad ja ulatuvad kõigest mure väljendamisest proportsionaalsete ja piiratud sanktsioonideni, on nende maksumust kerge välja arvutada ja nendeks valmistuda.

Kui mõned erandid kõrvale jätta, nagu näiteks USA osavad katsed, millest on nüüdseks valdavalt loobutud, takistada Nord Stream 2 gaasijuhtme valmimist Läänemeres, siis lääs muud ei teegi, kui üritab paariariikide džässiimprovisatsioonides kaasa lüüa vana hea sümfoonia partituuri järgi. Ja ei saa isegi siis, olgu poliitilise tahte või konsensuse puudumise tõttu, sageli nootidele pihta.

Järgmine kord teeb Minsk, või ka Moskva, taas midagi teistsugust ja ootamatut, mis tuleb kõigile täieliku üllatusena, samal ajal kui paariad käsi hõõrudes oma eesmärgid saavutavad. Järgnevad arvatavasti uued sanktsioonid – otsusekindluse näitamiseks –, kuid taas tulemusteta, mistõttu ei muutu tegelikult mitte miski. Erandiks oleksid sanktsioonid, mis on nii ulatuslikud, et need hakkavad režiimi rahaliselt tugevalt pitsitama ja muudavad ta Moskva patroonidele liiga kulukaks ülal pidada. Samal ajal on vägagi hästi teada, kuidas Moskva oma kaitsealustele aastaid miljardeid kulutab.

Lääs muud ei teegi, kui üritab paariariikide džässiimprovisatsioonides kaasa lüüa vana hea sümfoonia partituuri järgi.

Teiseks kaasneb lääne reaktsioonide ettearvatavusega see, et paariariigid hakkavad nende tõttu käitumist vastavalt lääne nõudmistele muutma vaid harva, eriti kui neil on välistoetajaid, nagu Minskil Moskva. Isegi Leedu president Gitanas Nausėda, kes on juhtinud Euroopa praegusi reaktsioone, on äsja kehtestatud sanktsioonidega seoses tunnistanud: „Ilmselt ei peata need meetmed Lukašenkat“².

Kui see nii on, siis miks peaks üldse arvama, et too režiim või mõni teine samasugune Lääne sanktsioone tõsiselt võtab? Me ise võime tehtuga küll rahul olla – näitab see ju, et me oleme tugevad, enesekindlad, üksmeelsed –, kuid sanktsioonide hinna-kvaliteedi suhet see paremaks ei tee. Pealegi ei lahenda see põhiprobleemi – et ELi ja NATO piiril asuv riik on küll saanud pisut tukast sugeda, kuid püsib endiselt kindlalt jalgadel ning sellega kaasnev julgeolekuprobleem lahenevat ainult siis, kui see iseenesest kaob.

Kuidas oleks režiimivahetusega?

Režiimi kokku varisema sundimine ja väljavahetamine on aga keeruline poliitiline protsess. Selleks on vaja kavalat ja dünaamilist strateegiat, kuidas järjekindlalt kasutada mitmesuguseid võtteid režiimi pidevaks õõnestamiseks ning murendada tema põhijõudude, peategelaste ja patrooni usku režiimi püsimajäämisse. EL ja NATO ei ole sellega vähemalt seni hakkama saanud. Pealegi on „režiimivahetus“ kui „võimu projitseerimise“ nägemus läänes, kes on hädas düsfunktsionaalse poliitikaga, põlu all.

Selle protsessi saaksid võiduka lõpuni viia ainult valgevenelased ise ja eriti presidendiks saama pidanud Tsihhanovskaja ümber koondunud kodanikuühendused. Ainult nemad on võimelised selles võitluses džässi mängima, mitte lääs, kes saab parimal juhul vaid abi pakkuda ning luua neile palju ulatuslikumate sanktsioonidega pisut soodsamad tingimused. Režiim teab seda ja jälitab teisitimõtlejaid rohkem kui kedagi teist. Võrreldes diktaatoriga, kes on kolm aastakümmet pidanud jõhkrat maffiariiki, on neil aktivistidel veel väga palju õppida, nii et nende edušansid ei ole sugugi head, vaid võib-olla hoopis nõrgad. Arvata on, et ees ootab veel tagasilööke, pettumusi, katastroofe ja tragöödiaid. Fakt, et repressioonide kaane all on aastate jooksul nii tugev kodanikuühiskond üldse tekkinud, on ise märk selle kohta, et režiim on juba aeglaselt muutumas.

Vähem sõnu, rohkem tegusid

Valgevene kodanikuühiskonda tuleb igal võimalikul moel toetada ja võimestada ning luua tõeliselt turvaline baas, millelt saaks eesmärkide poole püüelda. Abi peab hõlmama alates füüsilise kaitse tagamisest ja dünaamiliste julgeolekuriskide põhjalikust tundmaõppimisest kuni luureandmete vahetamiseni, vastuluure ja küberturbeni.

Valgevene kodanikuühiskonna esindajaid tuleb kohelda ELi ja selle liikmesriikide elutähtsa demokraatliku ülesehituse pikendusena ja tagada neile samasugune juurdepääs vastupanuvõime suurendamise tööriistadele, millele on tavaliselt õigus ainult liikmesriikide esindajatel. Mõnda neist on juba kasutatud, näiteks Leedu on Tsihhanovskajale määranud ihukaitse, kuid vajavad täiendamist, samal ajal kui teiste mõju on pikaldane, mistõttu tuleb leida teisi võimalusi.

Fakt, et repressioonide kaane all on aastate jooksul nii tugev kodanikuühiskond üldse tekkinud, on ise märk selle kohta, et režiim on juba aeglaselt muutumas.

Näiteks tuleb välja, et Leedu, kes on paljud Valgevenest pagenud aktivistid vastu võtnud, ei saa ohu ja ELi julgeolekuraamistiku ülesehitust arvestades olukorraga üksinda hakkama. Pealegi ei ole Leedu ka ise Minski ja Moskva riugaste eest kaitstud: näiteks sõjalised provokatsioonid ja psühholoogilised rünnakud seoses paljukardetud Astravetsi tuumajaamaga, KGB agentide sabotaaž ja häiretegevus³ ning Kremli sabarakkude mantra, et Valgevene demokraatliku opositsiooni toetamine on „asjatu“ või „endale kahjulik“, mis tekitab sisepoliitilisi pingeid ja lahkhelisid.

Seda, et poliitikutel nagu Tsihhanovskaja on olemas tõeliselt turvaline ajutine kodu ja nad on võimelised poliitilised eesmärgid saavutama, saab tagada ainult dissidentidele turvalist varjupaika pakkuvate ELi ja NATO riikide valvsus, rangus ja kujutlusvõime, nende kogu valitsust hõlmavad meetmed ja demokraatia elutähtsat taristut ohustava ohu eri tahkude ohjamisel kogu ühiskonnaga arvestamine – nagu ka tõhusam Euroopa ja Atlandi-ülene julgeolekukoostöö.

See, et lennukid ja inimesed saaksid turvaliselt lennata, on tohutult tähtis, aga ära unustada ei tohi ka neid vapraid inimesi, keda režiim võib iga päev vangi panna, piinata ja surma saata, sest nad on naiivselt jäänud uskuma „Kaitsevalmis Euroopat“ ning riigid, kes on nad vastu võtnud, ei ole osanud ette kujutada, mis edasi saab.

Kinnitage turvavööd

EL ja NATO saavad teha ja peaksidki tegema palju rohkem selleks, et suurendada vabaduse ja demokraatia eesrindel võitlevate liitlaste kerksust, ning samal ajal avaldama Minskile palju suuremat majanduslikku survet. Kui me reageerime „vägitükkidele“ nagu Ryanairi lennuki kaaperdamine ka edaspidi samamoodi nagu seni, ei tasu meil paremaid tulemusi oodata. Vastupanu on kahe teraga mõõk ja nagu näitab näiteks Venezuela või ka Valgevene enda autoritaarse režiimi kogemus, ei ole selle lõpp kiire ega valutu.

Niisiis turvavööd peale ja varugem kannatust! Juba aastaid peaks olema olnud selge, et meie julgeolek ei ole igav liinilend mõnele palmisaarele, vaid hoopis õhuauke täis lend eiteakuhu – ja aina hullemaks läheb.