USA-Iraani sõja võidud ja kaotused

Konflikti üheks keskseks probleemiks oli USA ja Iisraeli strateegiline eeldus, et Iraani režiim on habras ja allutatav kiirele sõjalisele survele. See hinnang osutus valeks. Alahinnati Iraani poliitilise süsteemi eripära, ajaloolist vastupidavust ja võimet kriisides kohaneda. Võrdlused teiste riikidega nagu Venezuela ei arvestanud Iraani unikaalset ideoloogilist ja institutsionaalset ülesehitust. Samuti puudus selge arusaam, kuidas režiim võiks tegelikult kokku kukkuda – eeldati, et see juhtub tugeva sõjalise surve ja juhtkonnale suunatud rünnakute korral.

Washingtoni peamine eesmärk on vältida edasist eskalatsiooni, mitte saavutada otsustav strateegiline võit.

Planeerimisprotsessis ilmnes laiem probleem: eesmärgid olid ambitsioonikad, kuid vahendid ebapiisavad. USA sõjalised sihid ulatusid tuumaprogrammi täielikust likvideerimisest kuni raketi- ja droonivõimekuse hävitamise ning isegi režiimivahetuseni. Praktikas ei saavutatud neist täiel määral ühtegi. Iraan säilitas rikastatud uraani varud, suutlikkuse toota ja kasutada rakette ja droone ning isegi tugevdas oma positsiooni Hormuzi väinas, mille üle tal on nüüd suurem võim kui enne konflikti. Hoolimata USA administratsiooni nädalaid kestnud kommunikatsioonile, et sõda on võidetud, kõik eesmärgid täidetud ja läbirääkimised kohe lõppemas, on faktid siiski vastupidised.

Relvarahu tingimused ja sellele järgnevad läbirääkimised peegeldavad jõudude tasakaalu muutust. Iraani esitatud nõudmised, sealhulgas sanktsioonide kaotamine, uraani rikastamise õigus ja mõjuvõimu säilitamine piirkonnas, on suures osas maksimaalsed. USA positsioon, mis algselt hõlmas ulatuslikke piiranguid Iraani sõjalisele ja tuumavõimekusele, on seevastu pehmenenud. See viitab, et Washingtoni peamine eesmärk on vältida edasist eskalatsiooni, mitte saavutada otsustav strateegiline võit.

Hormuz ja tuumaprogramm

Hormuzi väina küsimus on eriti oluline. Kui enne sõda oli tegemist rahvusvahelise mereteega, siis nüüd on Iraan suutnud kehtestada faktilise kontrolli, nõudes laevade liikumiseks koordineerimist oma relvajõududega. See loob ohtliku pretsedendi ja annab Teheranile tugeva hoova globaalsete energiaturgude mõjutamiseks. Sarnast loogikat võib tulevikus rakendada teistes kitsaskohtades, näiteks Bab al-Mandabi väinas, mille üle saaks Iraan teoreetiliselt mõju omada houthide abil Jeemenis.

Samas ei ole Iraan tugevnenud kõigis valdkondades. Riik on majanduslikult nõrgenenud, diplomaatiliselt isoleeritum ja sisemiselt ebastabiilne. Tõenäoliselt süveneb repressioon nii riigis sees kui ka diasporaa vastu. Kuid just sellest haavatavusest tuleneb ka oluline järeldus: režiim ei loobu oma tuuma- ega raketiprogrammist, vaid pigem kahekordistab pingutusi nende arendamisel, nähes neid ellujäämise garantiina.

Konflikt on juba tekitanud püsivaid majanduslikke ja taristukahjustusi, mis ei kao relvarahu kehtestamisega.

USA poolel tõstatab konflikt tõsiseid küsimusi otsustusprotsessi kvaliteedi kohta. Juhtimisstiili iseloomustab impulsiivsus ja institutsionaalse kontrolli nõrgenemine, mis suurendab strateegiliste vigade riski. Sõjalist kampaaniat alustati ilma realistliku lõppeesmärgita ja ilma selge plaanita juhuks, kui režiimivahetus osutub võimatuks. See lõi olukorra, kus algsed eesmärgid ja tegelikud tulemused lahknesid märkimisväärselt.

Relvarahu ise on habras. Mõlema poole nõudmised on jätkuvalt kaugel teineteisest ning motivatsioon rahu saavutamiseks tuleneb pigem soovist vältida edasisi kaotusi kui siirast kompromissivalmidusest. Lisaks on konflikt juba tekitanud püsivaid majanduslikke ja taristukahjustusi, mis ei kao relvarahu kehtestamisega.

Kui relvad vaikivad

Kokkuvõttes näitab Iraani ja USA vaheline konflikt sügavat lõhet strateegiliste eelduste ja tegelikkuse vahel. USA alahindas Iraani vastupidavust ning ülehindas sõjalise surve võimet saavutada poliitilisi eesmärke. Iraan omakorda nõrgenes, aga on väljumas konfliktist oluliste strateegiliste võitudega, eelkõige Hormuzi väina kontrolli ja oma tuumaprogrammi säilitamise näol.

Läbirääkimiste tulemus sõltub sellest, kas pooled suudavad ületada fundamentaalsed erimeelsused tuumaprogrammi, raketivõimekuse ja regionaalse mõju osas. USA nõrgenenud diplomaatilisel korpusel, keda olulistes läbirääkimistes esindavad pigem ilma diplomaatilise kogemuseta amatöörid, näib viimasel ajal olevat praktika võtta läbirääkimiste aluseks vastase poolt pakutud maksimalistlikud nõudmised. Nii oli see Venemaa koostatud 28-punktilise rahuplaaniga Ukrainas kui ka praegu Iraani pakutud 10-punktilise plaaniga. Mis sai ja kui kaugele oleme jõudnud Kirill Dimitrievi plaaniga, näeme kõik. Saab näha, kas USA-l on jõudu ja oskuseid Iraani plaani kuidagi muuta.

Lõpetuseks, praegune relvarahu ei lahenda konflikti algpõhjuseid ning pigem kinnistab uue, ebastabiilse tasakaalu. Seni viitab aga kõik võimalusele, et konflikt võib tulevikus uuesti eskaleeruda, võib-olla isegi ohtlikumal kujul kui varem.