Unelmate lõpp, ajaloo tagasitulek

Maailm on taas normaalne. Aastad pärast külma sõja lõppu lubasid meil heita piinava pilgu uut laadi rahvusvahelisele korrale, pakkusid lootust, et riigid võivad kokku kasvada või üldse kaduda, et ideoloogilised konfliktid hajuvad ja kultuurid segunevad tänu aina suurenevale vabakaubandusele ja vabale suhtlemisele. See oli miraaž, lootusterohke liberaalse demokraatliku maailma ootus, mis pani uskuma, et külma sõja lõpp ei olnud ainult ühe strateegilise ja ideoloogilise konflikti, vaid üldse kõigi strateegiliste ja ideoloogiliste konfliktide lõpp. Nii inimesed kui ka nende juhid igatsesid näha „muutunud maailma”.¹ Veel praegugi klammerduvad lääneriigid selle lootuse külge. Vastupidisele osutavaid tõendeid, olgu see pöördumine autokraatia poole Venemaal või Hiina kasvavad sõjalised ambitsioonid, peetakse ajutiseks kõrvalekaldeks või eiratakse täielikult.

Riigid on sama tugevad nagu varem ja sama tugevad on ka riiklikud püüdlused, kired ning alati ajalugu kujundanud riikidevaheline konkurents. Maailm on endiselt „ühe poolusega” ja Ühendriigid ainuke üliriik. Kuid taas on tärganud suurriikide rahvusvaheline konkurents. Ühendriigid, Venemaa, Hiina, Euroopa, Jaapan, India, Iraan ja teisedki riigid taotlevad piirkondlikku domineerivat positsiooni. Võitlus oma au, staatuse ja mõju suurendamise pärast on taas kujunenud rahvusvahelise mänguvälja põhitegevuseks. Tegu ei ole mitte ideede ja ideoloogiate ühtekasvamise, vaid lahknemise ajastuga. Uuesti on puhkenud liberalismi ja absolutismi võistlus ning maailma riigid joonduvad üha enam ühe või teise järgi, nagu nad varem joondusid ideoloogia alusel. Lõpuks kulgeb murdejoon ka modernsuse ja traditsiooni vahel, kus islami fundamentalism võitleb modernsete riikide ja ilmalike kultuuridega, mis nende meelest on tunginud islami maailma ja selle saastanud.

„Ühe poolusega” maailma loomine ja säilitamine

Kuidas peaksid Ühendriigid käituma sellises maailmas? Praegu kõneldakse palju niinimetatud Bushi doktriinist ja kõigest, mida see võib endaga kaasa tuua. Paljud peavad paremaks uskuda, et maailmas valitsev segadus ei tulene mitte maailma enda olukorrast, vaid sellest, et George W. Bush lõi maailma segamini ja hävitas sel moel uue ajastu tärkamise lootused. Kui Bush on ametist lahkunud, on aga kõik jälle nii nagu varem. Näinud vilksamisi miraaži, tahavad inimesed seda muidugi uuesti näha ja usuvad, et see ongi tõelisus.

Sealjuures on üks suuremaid illusioone arvamus, et muutuste taga on tõesti Buch. Ajaloolased vaidlevad kindlasti veel kaua otsuse üle alustada Iraagi sõda, aga pole kuigi usutav, et nad jõuavad järeldusele, et see sekkumine erineb Ühendriikide tavapärasest käitumisest. Vähemalt Teise maailmasõja lõpust peale on Ameerika presidendid, millisest parteist nad ka ei oleks, järginud suhtumises maailma väga sarnast käitumisliini. Nad on pidanud Ühendriike „asendamatuks riigiks”² ja „inimkonna veduriks”³. Nad on taotlenud jõu ja mõjuvõimu suurendamist ning rakendanud seda üha suuremal määral kogu maakeral nii oma käegakatsutavate kui ka vaimsemate huvide, ideaalide ja püüdluste edendamiseks. 1945. aastast saadik on ameeriklased püüelnud sõjalise üleoleku saavutamise ja säilitamise poole, pooldades riikidevahelise jõudude tasakaalu asemel pigem „ülekaalu”. Nad on tegutsenud johtuvalt ideoloogilisest veendumusest, et liberaalne demokraatia on ainuke legitiimne valitsemisvorm ja et teised valitsemisvormid pole legitiimsed, kusjuures on veel ka ajutised. Nad on kinnitanud, et on valmis „toetama vabu rahvaid, kes avaldavad vastupanu alistamiskatsetele [sise- või välisjõudude poolt]”, „maksma iga hinda, kandma iga koormat” vabaduse kaitsmisel, püüdlema maailma „demokraatliku laiendamise” poole ning nägema vaeva „türannia lõpetamiseks”.⁴ Nad ei ole olnud rahul status quo-ga. Nad on pidanud Ameerikat inimkonna muutuste katalüsaatoriks ning võtnud tarvitusele „maksimalismi” strateegia ja taktika, üritades probleemid lahendada pigem revolutsioonilisel kui evolutsioonilisel teel. Seepärast ollakse tihtipeale sattunud vastuollu oma liitlaste ettevaatlikuma käitumisliiniga.⁵

Võitlus oma au, staatuse ja mõju suurendamise pärast on taas kujunenud rahvusvahelise mänguvälja põhitegevuseks.

Kui räägitakse Bushi doktriinist, peetakse enamasti silmas kolme asja: ennetava sõjalise sekkumise idee, demokraatia ja „režiimivahetuse” propageerimine ning „unilateralismi” kalduv diplomaatia ehk valmisolek tegutseda ilma rahvusvaheliste institutsioonide, näiteks ÜRO julgeolekunõukogu sanktsioonide või liitlaste üksmeelse heakskiiduta.⁶ Siinkohal tasub küsida nii seda, kas möödaniku administratsioonid on tegutsenud teistmoodi, kui ka seda, kas mõni tulevane administratsioon, milline partei ka võimul poleks, on valmis sellisest välispoliitikast lahti ütlema.

Teadlased Melvyn P. Lefflerist John Lewis Gaddiseni on näidanud, et ennetava tegutsemise mõte ei ole Ameerika välispoliitikas sugugi uus.⁷ Poliitikud ja filosoofid Henry Kissingerist Michael Waltzerini on samuti arvamusel, et praegusel ajajärgul ei ole võimalik selliseid samme a priori hukka mõista.⁸

Mis puudutab „režiimivahetust”, siis ei ole viimasel poolel sajandil olnud ühtegi administratsiooni, mis ei oleks üritanud mõnes maailma nurgakeses režiime välja vahetada – alates Eisenhoweri-aegsetest Iraani ja Guatemala riigipööretest LKA eestvedamisel ning tema Fidel Castro kukutamise kavadest, mida püüdis ellu viia John F. Kennedy, kuni George Herbert Walker Bushi sissetungini Panamasse ja Bill Clintoni aktsioonideni Haitis ja Bosnias.

Kui peame unilateralismi all silmas tahtmatust käituda automaatselt vastavalt ÜRO julgeolekunõukogu, mõningate NATO liitlaste, OASi (Organization of American States, Ameerika Riikide Ühendus – toim) või mis tahes muu rahvusvahelise organisatsiooni heakskiidule või selle puudumisele, siis tuleb küsida, millised presidendid on varem lasknud endale selliseid piiranguid seada.⁹

Üks suuremaid illusioone on arvamus, et muutuste taga on tõesti Bush.

Mainitud Ameerika välispoliitika tunnusjooned ei kajasta ühe mehe, ühe partei ega ka ühe mõtteviisi esindajate tahet. Need on pärit rahva ja riigi ajaloolisest kogemusest ning iseloomustavad Ameerika käitumist rahvusvahelises keskkonnas. Ühelt poolt toetavad neid vanad veendumused ja püüdlused, teiselt poolt jõud. Kuni ameeriklased valivad endale juhid, kes usuvad, et Ühendriikide ees seisab ülesanne muuta maailm paremaks ja püüelda „ülima hüve” poole¹⁰ ning kuni Ameerika mis tahes vormis avalduvast jõust piisab teiste riikide ja rahvaste käitumise mõjutamiseks, on väga vähe usutav, et Ameerika välispoliitika muutub, kui just mõni tulevane administratsioon ei võta ette kardinaalseid, õieti lausa revolutsioonilisi muudatusi.

Ameerika traditsioonid ja ajaloolised sündmused, mis on toimunud ameeriklaste tahtest sõltumatult, on andnud Ühendriikidele juhtrolli kogu maailmas. Pärast külma sõja lõppu ja „ühe poolusega” maailma tekkimist on üpris hoolega oodatud aega, mil ühe pooluse asemele kujuneb mitu, nii et Ühendriikide jõud poleks enam nii ülekaalukas. Mitte ainult realismiteoreetikud vaid ka paljud teised nii Ühendriikides kui ka väljaspool seda on pikka aega kinnitanud, et üheainsa üliriigiga maailm ei ole teoreetiliselt ega praktiliselt püsiv, veel vähem aga soovitav. Realismiteooria põhivoolu järgi koonduvad teised riigid vältimatult üliriigi tasakaalustamiseks. Mõned on arvanud, et külma sõja järgset ajajärku iseloomustab geopoliitika asemel geomajandus, mistõttu tekkivas „mitme poolusega” maailmas pakuvad Ühendriikidele konkurentsi sellised majandusgigandid nagu Euroopa, India, Jaapan ja Hiina. Viimaks levis Iraagi sõja järellainetuses, mil avaliku arvamuse küsitluste põhjal jõudis vaenulikkus Ühendriikide suhtes kõigi aegade kõrgeimale tasemele, laialdaselt veendumus, et Ameerika positsioonid maailmas on lõpuks ometi hakanud murenema.

Ometi on Ameerika üleolek jõu peamistes kategooriates ka täna rahvusvahelise süsteemi põhiline tunnusjoon. Üüratu ja tootlik Ameerika majandus on endiselt maailmamajanduse kese. Ameerika demokraatlikke printsiipe jagab üle saja riigi. Ameerika sõjavägi ei ole mitte ainult suurim, vaid ühtlasi ainuke, kes suudab jõudu rakendada ka kaugetel lahingutandritel. Hiina strateegid, kes mõtlevad üsna palju selliste asjade peale, ei näe „mitme poolusega” maailma, vaid „üht üliriiki ja paljusid suurriike”. See trend tundub edasi kestvat, kui Ameerika jõud ei saa katastroofilist hoopi või kui Ühendriigid ei otsusta vabatahtlikult vähendada oma jõudu ja rahvusvahelist mõjuvõimu.¹¹

Oodatud globaalne tasakaalustamine ei ole üldiselt teostunud. Venemaal ja Hiinal on kahtlemata ühine, avalikult väljendatud huvi tõkestada Ameerika hegemooniat. Nad on loonud vähemalt ühe institutsiooni – Shanghai Koostööorganisatsiooni, mille eesmärk on vastuseis Ameerika mõjule Kesk-Aasias, ning Hiina on lisaks Ühendriikidele ainuke riik maailmas, kus tegeldakse oma sõjaväe pikaajalise ülesehitamisega. Kuid Hiina ja Venemaa vaenulik suhtumine Ameerika üleolekusse ei ole veel toonud kaasa kooskõlastatud ja üksmeelset tasakaalustamiskatset. Hiina sõjalise arengu tingivad vähemalt sama palju tema enda pikaajalised taotlused kui soov tasakaalustada Ühendriike. Venemaa on kasutanud oma tohutuid nafta- ja gaasireserve sõjalise jõu puudumise kompenseerimiseks, aga kumbki pole suutnud või soovinud suurendada oma sõjalist jõudu nii palju, et tõepoolest suuta tasakaalustada Ühendriike. Venemaa sõjaline jõud on endiselt allakäiguteel. Pealegi ei usalda need kaks riiki ka teineteist. Nad on traditsioonilised konkurendid ning Hiina tugevnemine teeb Venemaa sama närviliseks kui Ühendriigid. Pealegi ei ole Hiina praegusel ajal Ühendriikidega väga jäigas vastasseisus. Sõltuvus Ameerika turust ja investeeringutest ning arusaam, et Ühendriigid on seniajani potentsiaalne võimas vastane, on kahandanud Hiina soovi minna välja avalikule vastasseisule.

Nii või teisiti, Hiina ja Venemaa ei suuda ka kahekesi Ühendriike tasakaalustada, kui neid ei abista Euroopa, Jaapan, India või vähemalt mõned arenenud demokraatlikud riigid. Need mõjuvõimsad jõutegurid ei ole aga tõtanud toetama Hiina ja Venemaa pingutusi. Euroopa on tõrjunud mõtte, et ta ise võiks kujuneda Ameerika jõu vastukaaluks. See käib isegi Euroopa Liidu vanemate liikmesriikide kohta: ei Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ega Hispaania kavatsegi vastukaalu osa etendada, ehkki nende maade avalikkus suhtub Bushi administratsiooni vaenulikult. Nüüd, mil EL on laienenud Kesk- ja Ida-Euroopa riikide arvel, kes pelgavad ohtu idast, mitte läänest, on Euroopa ühise vastuastumise võimalus Ühendriikidele kahanenud peaaegu olematuks. Mis puudutab Jaapanit ja Indiat, siis nemad on viimastel aastatel selgelt eelistanud hoopis tihedamat strateegilist koostööd Ühendriikidega.

Hiinat ja Venemaad vihastas Ameerika sekkumise Kosovos rohkem kui sissetung Iraaki.

Kui viimasel aastakümnel saab üldse kõnelda mingist tõsisemast tasakaalustamisest, siis ei ole selle sihtmärk olnud mitte Ameerika üliriik, vaid kaks suurriiki, nimelt Hiina ja Venemaa. Aasias ja Vaikses ookeanis on Jaapan, Austraalia ning isegi Lõuna-Korea ja Kagu-Aasia riigid hakanud end „kindlustama” tugevneva Hiina vastu. See on sundinud neid otsima tihedamaid suhteid Washingtoniga, mida võib eriti näha Jaapani ja Austraalia puhul. Venemaa püüded suurendada mõjuvõimu piirkonnas, mida ta peab oma „lähivälismaaks”, on samal ajal tekitanud pingeid ja negatiivset reaktsiooni Baltimaades ja mujal Ida-Euroopas. Et need riigid kuuluvad nüüd EL-i ridadesse, on see teinud keerulisemaks ka ELi ja Venemaa suhted. Üldiselt on Ühendriikide traditsioonilised liitlased Ida-Aasias ja Euroopas, kuigi sealne elanikkond on küll Ameerika-vaenulikum kui varasematel aegadel, ajanud poliitikat, milles kajastub rohkem mure mõjukate riikide pärast nende enda seas kui Ühendriikide pärast.¹² See on leevendanud vaenuliku avaliku arvamuse toimet ja pakub baasi, millelt lähtudes tugevdada Ameerika suhteid nende riikidega pärast Bushi võimult lahkumist.

Iraagi sõjal ei olnud sellist mõju, nagu paljud ootasid. Ehkki eksisteerib mitu üsna mõistlikuna näivat teooriat, et Ameerika positsioonid peaksid nõrgenema ülemaailmse vastuseisu tõttu sõjale ning praeguse administratsiooni ebapopulaarsuse tõttu, ei ole riikide tegelikus poliitikas olnud märgata erilisi muudatusi, kui vahest välja jätta nende tõrksus abistada Ühendriike Iraagis. 2003. aastal osutasid need, kelle väitel hakkasid USA ülemaailmsed positsioonid murenema, valimistulemustele mitmes sõbralikus riigis: Gerhard Schröderi valimisvõit Saksamaal, José Marí­a Aznari erakonna lüüasaamine Hispaanias ja Luiz Iní¡cio Lula da Silva valimisvõit Brasiilias.¹³ Aga kui valimised midagi näitavad, siis on mitmed hiljutised valimised mitmel pool maailmas toonud võimule suhteliselt Ameerika-meelsed juhid: näideteks olgu Berliin, Pariis, Tōkyō, Canberra, Ottawa. Venemaa ja Hiina vaenulikkus Ühendriikide suhtes ulatub aga juba Iraagi sõja ja isegi Bushi administratsiooni eelsesse aega. Venemaa muutus teravalt Ameerika-vastaseks 1990. aastate lõpul, osaliselt põhjustas seda NATO laienemine. Mõlemat riiki vihastas Ameerika sekkumise Kosovos rohkem kui sissetung Iraaki. Mõlemad hakkasid Ameerika hegemoonia ja unilateralismi üle kurtma ning esitama üleskutseid luua „mitme poolusega” maailm juba Clintoni aastatel. Hiina retoorika on Bushi aastatel olnud pigem vaoshoitum, seda osaliselt põhjusel, et hiinlastele olid 11. september ja ameeriklaste tähelepanu pöördumine terrorismile väga teretulnud vaheldus muidu Ameerikat vaevanud „Hiina ohule”.

Maailma suutmatus üliriiki tasakaalustada on seda hämmastavam, et Ühendriigid on suutnud rasketest sekkumistest Iraagis ja Afganistanis hoolimata endiselt suurendada oma jõudu ja sõjalist haaret ega ilmuta mingit märki, et see võiks kahaneda ka pärast 2008. aasta valimisi. Ameerika kaitse-eelarve on ületanud 500 miljardi dollari piiri aastas – seda arvestamata rohkem kui 100 miljardi dollarini ulatuvaid lisakulutusi Iraagile ja Afganistanile. Veelgi enam, selline kulutuste tase on nii majanduslikult kui ka poliitiliselt Ühendriikidele täiesti jõudumööda.¹⁴

Ühes Ameerika sõjalise eelarvega on kasvanud ka Ameerika välismaiste sõjaväebaaside arv. Alates 11. septembrist 2001. aastal on Ühendriigid rajanud või laiendanud baase Kesk-Aasias Afganistanis, Kõrgõzstanis, Pakistanis ja Usbekistanis, Euroopas Bulgaarias, Gruusias, Poolas, Rumeenias ja Ungaris ning Filipiinidel, Djiboutis, Omaanis ja Kataris. Paarikümne aasta eest sundis vaenulik suhtumine Ameerika sõjalisse kohalolekusse Ühendriigid lahkuma Filipiinidelt ning samasugune suhtumine tundus nõrgestavat nende võimalusi säilitada baasid Jaapanis. Tänaseks on Filipiinid oma otsust muutnud ning Jaapanis on tunded tublisti rahunenud. Lõuna-Koreas ja Saksamaal on probleeme tekitanud hoopis ameeriklaste kava vähendada USA sõjalist kohalolekut, mis ei ole ju üldse ootuspärane, kui Ameerika ülemäärane jõud tekitaks laialdast hirmu või vihkamist. Üldiselt ei ole sugugi puudus riikidest, kes meelsasti võõrustaksid USA sõjajõude, mis näitab väga ilmekalt, et üpris suur osa maailmast sallib endiselt ja isegi toetab Ameerika geopoliitilist üleolekut, olgugi et mõnikord pigem teiste, märksa rohkem peavalu valmistavate vastaste tõttu.¹⁵

On väga vähe usutav, et Ameerika välispoliitika muutub, kui just mõni tulevane administratsioon ei võta ette kardinaalseid, õieti lausa revolutsioonilisi muudatusi

Üleolek ei ole veel kõikvõimsus. See, et Ühendriikide jõud käib teistest üle, ei tähenda, et ta võib oma tahte kõigile peale suruda. Ameerika üleolek pärast Teist maailmasõda ei takistanud Põhja-Korea sissetungi Lõuna-Koreasse, kommunistide võitu Hiinas, venelaste vesinikupommi omandamist ega Nõukogude impeeriumi konsolideerimist Ida-Euroopas, mis kõik olid suuremad strateegilised tagasilöögid kui need, mis on Ühendriike tabanud või võivad veel tabada Iraagis ja Afganistanis. Üleolek ei tähenda ka seda, et Ühendriikide kõiki samme saadab edu, nagu see ei tähendanud seda ka kuuekümne aasta eest.

Samas ei pruugi välispoliitilised läbikukkumised sugugi nõrgestada üleolekut. Mõned on arvanud, et läbikukkumine Iraagis tähendab üleoleku ja „ühe pooluse” lõppu. Kuid üliriik võib kaotada sõja – olgu Vietnamis või Iraagis –, ilma et ta lakkaks olemast üliriik, kui fundamentaalsed rahvusvahelised tingimused toetavad endiselt tema üleolekut. Kuni Ühendriigid on rahvusvahelise majanduse kese ja ülekaalukalt domineeriv sõjaline jõud, kuni Ameerika avalikkus toetab Ameerika üleolekut, nagu ta on seda teinud järjekindlalt viimased kuuskümmend aastat, ja kuni potentsiaalsed konkurendid tekitavad oma naabrites rohkem hirmu kui poolehoidu, seni jääb ka rahvusvahelise süsteemi struktuur selliseks, nagu seda näevad hiinlased: üks üliriik ja mitu suurriiki.

See on hea ning Ameerika välispoliitika põhieesmärgiks peabki jääma sellise suhteliselt soodsa rahvusvahelise jõudude vahekorra säilitamine. „Ühe poolusega” maailmakorraldus, mille puhul Ühendriigid on ülekaalukalt domineeriv jõud, on paratamatult oma vigade ja vastuoludega. See tekitab hirmu ja kadedust. Nagu iga riik, ei ole ka Ühendriigid kaitstud vigade eest ning tema suuruse ja tähenduse tõttu rahvusvahelises süsteemis sellised vead võimenduvad ja omandavad suurema tähtsuse kui nõrgemate riikide omad. Kanti ideaalse rahvusvahelise korralduse vaatepunktist, kus kõik maailma riigid on rahuarmastavad ja võrdsed, peavad end ülal targalt ja mõistlikult ning järgivad kõrvalekaldumatult rahvusvahelist õigust, on „ühe poolusega” süsteem ohtlik ja ebaõiglane. Kui võrrelda seda aga mis tahes mõistliku alternatiiviga reaalses maailmas, on see suhteliselt stabiilne ega too usutavasti kaasa suurriikide suuremat omavahelist sõda. Samuti on see liberaalsest vaatenurgast suhteliselt soodne, sest juhindub üsna suurel määral majandusliku ja poliitilise liberalismi põhimõtetest, mida hindavad nii ameeriklased kui ka paljud teised.

Seepärast ei ole Ameerika üleolek takistuseks teel parema maailma suunas. Küll on see takistuseks taandarengul märksa ohtlikuma maailma suunas. Valida ei ole mitte Ameerika domineeritava maailma ja Euroopa Liiduga sarnaneva maailma vahel. Tulevast rahvusvahelist korraldust kujundavad need, kellel on jõudu seda kujundada. Ameerika-järgse maailma juhid ei kohtu mitte Brüsselis, vaid Pekingis, Moskvas ja Washingtonis.

Suurriikide ja suurte mängude tagasitulek

Ehkki maailma iseloomustab „ühe pooluse” püsimine, kujundab seda ka konkureerivate riiklike püüdluste taastärkamine, mis on andnud inimtegevusele kuju juba aegade hämarusest saadik. Külma sõja ajal surusid kaks üliriiki ja nende loodud jäik „kahe poolusega” kord üsna tõhusalt maha suurriikide ajaloolise kalduvuse konkureerida omavahel nii staatuse ja mõju kui ka jõukuse ja jõu pärast. Pärast külma sõja lõppu ei ole Ühendriigid olnud piisavalt võimsad ja arvatavasti ei saa ka enam kunagi nii võimsaks, et suruda maha riikide iseenesest normaalsed püüdlused. See ei tähenda, et maailmas oleks nüüd „mitu poolust”, sest ükski suurriik ei ole võimeline konkureerima üliriigiga ülemaailmse mõju osas. Siiski konkureerivad nüüd mitu suurriiki piirkondliku üleoleku nimel nii Ühendriikidega kui ka omavahel.

Hiina välispoliitikat juhivad tänapäeval riiklikud püüdlused ja kuigi neid mahendab hiinlaste elutarkus ning tungiv soov mitte näida ülejäänud maailma silmis ähvardav, juhib Hiina poliitikuid siiski võimas soov anda oma riigile tagasi nende arvates traditsiooniline Ida-Aasias domineeriv positsioon. Nad ei arva eurooplaste moodi postmodernselt, et sõjaline jõud on mineviku igand, seepärast ongi nad nüüdseks paarkümmend aastat sõjaväge tugevdanud ja moderniseerinud. Nagu ameeriklased, usuvad nad, et jõust, sealhulgas sõjalisest jõust, on igati kasu ja et mida rohkem seda on, seda parem. Vahest veel olulisem on hiinlaste arusaam, mis samuti ühtib ameeriklaste omaga, et riigile ei ole tähtis mitte ainult jõukus ja julgeolek vaid ka staatus ja au.

1945. aastast saadik on ameeriklased püüelnud sõjalise üleoleku saavutamise ja säilitamise poole.

Samal ajal on Jaapan, mida varem peeti patsifistliku põhiseaduse ja väikeste kaitsekulutuste tõttu postmodernsuse poole püüdlevaks jõuks, siirdunud traditsioonilisemale riikliku poliitika rajale. Osaliselt on see seotud Hiina tugevnemisega ja murega Põhja-Korea tuumarelva pärast. Samas on see ajendanud ka Jaapani enda sisemisest püüust olla Ida-Aasia juht või vähemalt mitte teine viiul ehk Hiina n-ö noorem vend. Hiina ja Jaapan konkureerivad omavahel staatuse ja jõu nimel, üritades vältida teise üleolekut. Sellel konkurentsil on lisaks majanduslikule ja poliitilisele komponendile ka sõjaline ja strateegiline komponent. Nende konkurents on nii äge, et sellised riigid nagu Lõuna-Korea, mille pikk ja raske ajalugu on korduvalt pannud kahe riigi mängukanni ossa, on taas hakanud muret tundma Suur-Hiina ja Jaapani rahvusluse taassünni pärast. Aaron Friedberg on öelnud, et Ida-Aasia näeb välja pigem nagu Euroopa minevikus, mitte praegu. Sealjuures näeb ka see välja nagu Aasia minevikus.

Venemaa välispoliitika näeb samuti välja pigem 19. sajandi moodi. Seda ajendab Venemaale ainiti omane rahvusliku meelepaha ja rahvuslike püüdluste segu. Postmodernset Venemaad, mis püüab lihtsalt lõimuda Euroopa uue korraldusega, Andrei Kozõrevi Venemaad, ei teeks murelikuks ELi ja NATO idasuunaline laienemine, ta ei taotleks domineerivat mõju „lähivälismaal” ega kasutaks oma loodusvarasid vahendina, mille abil omandada geopoliitilist mõju ning parandada Venemaa rahvusvahelist staatust, et taastada Peeter Suure ja Nõukogude impeeriumi kadunud hiilgus. Tänane Venemaa seevastu, nagu ka Hiina ja Jaapan, juhindub traditsioonilisematest suurriiklikest kaalutlustest, mille hulka kuuluvad ka väärtuslikud, ehkki eeterlikud rahvuslikud väärtused, nimelt au ja austus. Venemaa juhid kurdavad küll julgeolekuohtude pärast, mida kujutavad endast NATO ja Ühendriigid, aga tegelikult tuleneb nende ebakindlus rohkem vimmast ja rahvuslikust identiteedist kui konkreetsetest välistest sõjalistest ähvardustest.¹⁶ Tänase Venemaa rahulolematus ei puuduta üksnes üht või teist relvasüsteemi. Rahul ei olda kogu 1990. aastate külma sõja järgse korraldusega ning soovitakse seda muuta. Kuid selle mõistmine ei vähenda ebakindluse tähendust Venemaa ja maailma suhetes, vastupidi, see teeb venelastega kompromissi leidmise veel raskemaks.

Postmodernsete asemel traditsiooniliste püüdlustega suurriikide nimekirja on lihtne pikendada. India piirkondlikud taotlused on vaoshoitumad või sihitud eelkõige Pakistani vastu, kuid ta konkureerib ilmselgelt Hiinaga domineerimise pärast India ookeanil ning peab end õigustatult tõusvaks suurriigiks maailma areenil. Kesk-Idas on Iraanis ühendatud usukirg ajaloolise üleoleku ja piirkonna liidrirolli etendamisega.¹⁷ Tema tuumaprogrammi taga seisab nii soov omandada piirkonna hegemooni koht kui ka Iraani kaitsmine Ühendriikide rünnaku eest.

Isegi Euroopa Liit väljendab omamoodi üleeuroopalist rahvuslikku püüdu etendada maailmas tähtsamat osa ning sellest on saanud vahend, mille abil anda Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia püüdlustele eurooplaste silmis turvaline riigiülene suund. Ka eurooplased tunnevad huvi au ja austuse vastu, kuigi postmodernistlikult. Au tähendab neile kõrget moraalset mainet maailmas, moraalse võimu kehtestamist, poliitilise ja majandusliku mõju rakendamist vastukaaluna militarismile, ülemaailmse südametunnistuse vardja rolli ning teiste tunnustust ja imetlust sellise rolli täitmise eest.

Islam ei ole küll riik ega rahvus, aga paljud muslimid kannavad omalaadset religioosset rahvuslust ning radikaalse islami, sealhulgas Al Qaeda juhid on seadnud sihiks luua teokraatlik riik või riikide konföderatsioon, mis hõlmaks suurt osa Lähis-Idast ja muust maailmastki. Nagu rahvuslikud liikumised, ihkavad ka islamistid austust, sealhulgas eneseaustust, ning au. Nende rahvuslikku identiteeti on kujundanud vastuseis tugevamatele ja tihtipeale rõhuvatele välisjõududele, samuti mälestus nende enda kunagisest üleolekust nendesamade välisjõudude suhtes. Hiinal oli oma „alandusesajand”. Islamistid on näinud tublisti üle sajandi kestnud alandust, mille elavaks kehastuseks on kujunenud Iisrael, mistõttu isegi muslimid, kes ei ole radikaalsed ega fundamentalistlikud, tunnevad vägivaldsete äärmuslaste vastu poolehoidu ja lausa toetavad neid, lootes, et need suudavad teha lõpu liberaalse Lääne, eriti aga Ameerika domineerimisele, kuna too on istutanud nende keskele ja poputab endiselt vähkkasvajat Iisraeli.

Lõpuks on meil tegemist ka Ühendriikidega. Ameeriklased on arvukate, nii demokraatlike kui ka vabariiklike, liberaalsete kui ka konservatiivsete administratsioonide ühelaadse riikliku poliitika raames üritanud säilitada piirkondliku domineeriva jõu osa Ida-Aasias, Lähis-Idas, läänepoolkeral, viimase ajani ka Euroopas ning viimasel ajal üha rohkem Kesk-Aasias. See oli Ühendriikide eesmärk pärast Teist maailmasõda ning pärast külma sõja lõppu ei ole nad ei Bush vanema ega Clintoni aastatel sugugi tagasi tõmbunud, vaid hoopis laiendanud oma mõju ida suunas Euroopas, samuti Lähis-Idas, Kesk-Aasias ja Kaukaasias. Ehkki tegemist on domineeriva ülemaailmse jõuga, konkureerivad Ühendriigid piirkondliku hegemooni koha pärast Hiinaga Ida- ja Kesk-Aasias, Iraaniga Lähis-Idas ja Kesk-Aasias ning Venemaaga Ida-Euroopas, Kesk-Aasias ja Kaukaasias. Ka Ühendriigid on pigem traditsiooniline kui postmodernistlik jõud ja ehkki ameeriklased ei taha seda sugugi tunnistada, eelistavad nad olla maailmas number üks ega taha sellest positsioonist kuidagi loobuda. Tunginud mõnda piirkonda, olgu siis praktilistel või idealistlikel põhjustel, ei soovita sealt kuigi kiiresti lahkuda, enne kui ei olda veendunud, et piirkond on ümber kujundatud põhimõtteliselt oma palge järgi. See riik kinnitab, et suhtub maailma ükskõikselt ja tahab vaid, et ta rahule jäetaks, kuid püüab samal ajal iga päev kujundada miljardite inimeste käitumist kogu maakeral.

Hiina ja Venemaa on traditsioonilised konkurendid ning Hiina tugevnemine teeb Venemaa sama närviliseks kui Ühendriigid.

Rüselus staatuse ja mõju omandamise pärast ambitsioonikate riikide ja riigihakatiste seas on teine külma sõja järgse rahvusvahelise süsteemi tunnusjoon. Rahvuslus on kõigis oma ilmingutes tagasi – kui see üldse on olnud kuhugi kadunud – ning tagasi on ka rahvusvaheline konkureerimine jõu, mõju, au ja staatuse pärast. Ameerika üleolek nii piirkondlikult kui ka ülemaailmselt takistab konkurentsi ägenemist. Kui Ühendriigid peaksid vähendama oma mõju piirkondades, kus nad on praegu tugevaim jõud, tekiksid teiste riikide vahel samasugused lahkhelid, mis iseloomustasid suuremate ja väiksemate riikide suhteid minevikus: neid on püütud lahendada diplomaatia ja vastutulekutega, sageli aga vastasseisu ja erineva ulatuse, ägeduse ning raskete tagajärgedega sõdadega. Sellise „mitme poolusega” maailma uudistunnuseks on tõik, et suuremal osal tugevamatest jõududest on käepärast tuumarelv. Seetõttu võivad nendevahelised sõjad olla vähem tõenäolised, aga need võivad kujuneda ka märksa katastroofilisemaks.

Kerge, kuid samas ohtlik on alahinnata osa, mida Ühendriigid etendavad maailmas stabiilsuse tagamisel, isegi kui mingis mõttes rikutakse stabiilsust. Nii on Ühendriigid näiteks nii domineeriv jõud merel, et teised riigid ei suuda sellega konkureerida isegi oma koduvetes. Nad lubavad meelsasti või ka hambaid kiristades etendada Ühendriikide mereväel rahvusvaheliste vee- ja kaubateede ning rahvusvahelisele turule ja toorainele, näiteks naftale ligipääsu kindlustaja osa. Isegi sõja ajal suudavad Ühendriigid täita oma rolli veeteede kindlustajana. Tõeliselt „mitme poolusega” maailmas ei oleks see võimalik. Riigid võistleksid domineerimise pärast merel vähemalt oma piirkonnas ja võib-olla kaugemalgi. Riikidevahelised konfliktid tooksid lisaks võitlusele maismaal kaasa võitluse ookeanil. Relvastatud embargod, mida rakendati näiteks Esimese maailmasõja ja teistegi suuremate konfliktide ajal, halvaksid kaubavood – kuid praegu ei ole see lihtsalt võimalik.

Selline maailmakorraldus ei tugine üksnes inimeste heale tahtele vaid ka Ameerika jõule. Isegi tõeline geopoliitiline ime Euroopa Liit võlgneb oma rajamise Ameerika jõule, ilma milleta ei oleks Euroopa riigid pärast Teist maailmasõda tundnud end kaugeltki nii turvalisena, et hakata taas lõimima sakslasi. Enamik eurooplasi võib selle mõtte ees tagasi kohkuda, aga veel täna sõltub Euroopa stabiilsus garantiist, küll vahest kauguses terendavast ja loodetavasti tegelikult ebavajalikust garantiist, et Ühendriigid sekkuvad kohe, kui seal peaks juhtuma midagi ohtlikku. Tõeliselt „mitme poolusega” maailmas tähendaks selline võimalus maailmasõja taaspuhkemise ohtu.

Need, kes usuvad, et riikide võrdsem seis oleks parem kui praegune Ameerika üleolek, langevad sageli loogikalõksu. Nad usuvad, et kord, mida maailm võib täna nautida, eksisteerib lahus Ameerika jõust. Nad arvavad, et maailmas, kus Ameerika jõud on kahanenud, jäävad endiselt püsima rahvusvahelise korra need elemendid, mis neile meeldivad. Aga paraku see ei ole nii. Rahvusvaheline kord ei püsi ideedel ja institutsioonidel, selle kujundab jõudude vahekord. Rahvusvaheline kord sellisel kujul, nagu me seda praegu tunneme, peegeldab jõudude jaotumist maailmas pärast Teist maailmasõda, ennekõike aga pärast külma sõja lõppu. Teistsugune jõudude vahekord, näiteks „mitme poolusega” maailm, kus olulised jõud oleksid Venemaa, Hiina, Ühendriigid, India ja Euroopa, tooks kaasa teistsuguse korra teistsuguste reeglite ja normidega, mis peegeldaksid nende võimsate riikide huve, kes on selle korra kujundanud. Kas selline rahvusvaheline kord oleks parem? Pekingi ja Moskva meelest võib-olla küll. Pole eriti usutav, et see meeldiks Ühendriikide ja Euroopa valgustatud liberaalidele.

Praegune kord ei ole loomulikult kaugeltki täiuslik ega paku isegi mingit tagatist, et maailma suurriikide vahel ei puhke suuremat konflikti. Isegi ”ühe pooluse” varjus võivad puhkeda piirkondlikud konfliktid, kus osalevad ka suurriigid. Sõda võib puhkeda näiteks Venemaa ja Gruusia vahel. See sunnib Ühendriike ja tema Euroopa liitlasi otsustama, kas sekkuda või leppida Venemaa võidu viljadega. Konflikt on igati võimalik India ja Pakistani vahel, samuti Iraani ja Iisraeli või teiste Lähis-Ida riikide vahel. Ka need võivad kaasa tõmmata teisigi suurriike, sealhulgas Ühendriike.

Sellised konfliktid võivad olla vältimatud, sõltumata sellest, milline on Ühendriikide poliitika. Nende puhkemine on siiski palju tõenäolisem juhul, kui Ühendriigid nõrgenevad või tõmbuvad tagasi oma piirkondliku domineeriva jõu positsioonidelt. See kehtib eriti Ida-Aasia kohta, kus enamik riike on arvamusel, et usaldusväärne Ameerika jõud aitab piirkonda stabiliseerida ja rahustada. Kindlasti arvab seda enamik Hiina naabreid. Isegi Hiina ees, kes püüab tasapisi asendada Ühendriike piirkonna domineeriva jõu rollis, seisab dilemma, et Ameerika tagasitõmbumine võib luua tingimused auahne, sõltumatu ja rahvusliku Jaapani esilekerkimiseks.

Hiina ja Venemaa on traditsioonilised konkurendid ning Hiina tugevnemine teeb Venemaa sama närviliseks kui Ühendriigid.

Ka Euroopas võiks Ühendriikide lavalt lahkumine, isegi kui see jääks endiselt maailma kõige võimsamaks riigiks, kutsuda esile ebastabiilsuse. See tekitaks Venemaas kiusatuse tegutseda oma lähikonnas asuvate tõrksate riikide suhtes veel aktiivsemalt ja võib-olla ka jõulisemalt. Kuigi mõnede realistide teooriate kohaselt kujutatakse ette, et Nõukogude Liidu kadumisega kadus Venemaa ja Lääne vastasseisu võimalus ning seeläbi ka Ameerika Euroopa asjades osalemise mõte, kipub ajalugu näitama, et Euroopas on konfliktid Venemaa osalusel võimalikud ka ilma Nõukogude kommunismita. Kui Ühendriigid tõmbuksid Euroopast tagasi, võtaksid omaks käitumisliini, mida mõned nimetavad piiritaguse tasakaalustamise strateegiaks, suurendaks see ajapikku Venemaad ja tema lähinaabreid hõlmava konflikti võimalust, mis omakorda võib nõuda Ühendriikide naasmist juba märksa ebasoodsamatel tingimustel.

Liiga optimistlik on ka kujutelm, et Ameerika positsioonide loovutamine Lähis-Idas ning passiivsema, piiritaguse osaga piirdumine toob piirkonnas kaasa suurema stabiilsuse. Ühendriikide eluline huvi nafta vastu ning osa, mida ta etendab Euroopa ja Aasia riikide ligipääsu tagamisel naftale, ei anna alust oletada, et Ameerika juhid võiksid või tahaksidki tagasi tõmbuda ja jääda lootma parimat, samal ajal kui piirkonna riigid hakkavad omavahel jõujooni paika panema. Samuti ei vähendaks märksa „tasakaalustatum” poliitika Iisraeli suhtes, mida mõned peavad Lähis-Idas rahu, stabiilsuse ja heade kommete saavutamise maagiliseks võtmeks, sugugi vajadust abistada Iisraeli, kui selle julgeolek peaks sattuma ohtu. See kindel tõotus ning Ameerika tõotus kaitsta strateegiliste naftavarude kättesaadavust enamikule maailmast, tagavad juba iseenesest Ameerika tugeva sõjalise kohaloleku piirkonnas nii merel kui ka maismaal.

Ameerika jõu kahanemine mis tahes piirkonnas ei lõpetaks konflikti, vaid muudaks üksnes jõujooni. Lähis-Idas on võitlus mõju nimel möllanud nii piirkonna enda kui ka selle väliste riikide vahel juba vähemalt paarsada aastat. Islamifundamentalismi esilekerkimine ei ole selles osas midagi muutnud. See on lihtsalt lisanud konkureerimisele uue ja palju ohtlikuma mõõtme, mida ei mõjutaks ei Iisraeli ja palestiinlaste konflikti äkiline lõpp ega Ameerika kiire lahkumine Iraagist. Ameerika piirkondliku üleoleku alternatiiv ei ole sugugi tasakaal ja rahu. Alternatiiv on konkurentsi tugevnemine. Kogu see piirkond ja sealsed riigid on suhteliselt nõrgad. Oodata võib Hiina ja Venemaa tõsisemat sekkumist, nad on huvitatud kas või juba omaenda huvide kindlustamisest.¹⁸ Samuti võib oodata, et piirkonna tugevamad riigid, eriti Iraan, tugevnevad veelgi, et täita tühimik. Pole kuigi usutav, et mis tahes Ameerika administratsioon astuks vabatahtlikult samme, mis kallutaksid jõudude vahekorra Lähis-Idas Venemaa, Hiina või Iraani kasuks. Nii palju ei ole maailm nüüd ka muutunud. Ameerika relvajõudude väljatõmbamine Iraagist ei normaliseeriks olukorda ega tagaks piirkonnas mingit uut stabiilsust. See tooks kaasa vaid uut ebastabiilsust, mis tõenäoliselt viiks Ühendriigid piirkonda jälle tagasi.

Liberalism ja autokraatia

Asja teeb veel keerulisemaks ning tõstab ühtlasi panuseid tõik, et ambitsioonikate riikide rahvusvahelise konkurentsi naasmise kõrval on tagasi tulnud ka ülemaailmne ideoloogiline konkurents. Täpsemalt öeldes on paarsada aastat kestnud poliitilise liberalismi ja autokraatia võitlusest saanud praegusaja kolmas tunnusjoon.

Võib-olla pühkis külm sõda meil meelest, et valgustusajastust saadik on ideoloogilise konflikti tuumaks olnud liberalismi ja autokraatia, mitte kapitalismi ja kommunismi võitlus. See lõi lõhe Ühendriikide ja suure osa Euroopa vahele 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul ning see lõi lõhe Euroopas eneses suurema osa 19. ja 20. sajandi vältel. 1990. aastatel tundus usutav, et kommunismi kadumine lõpetab erimeelsused valitsuse ja ühiskonna sobiva vormi üle, sest nii Venemaa kui ka Hiina tundusid liikuvat nii majandusliku kui ka poliitilise liberalismi poole. See oleks võinud kaasa tuua kõigi suurriikide seas märkimisväärse ideoloogilise ühtsuse ja kuulutanud inimajaloos uue ajajärgu algust.

Üliriik võib kaotada sõja – olgu Vietnamis või Iraagis –, ilma et ta lakkaks olemast üliriik.

Need ootused osutusid siiski ekslikuks. Hiina ei ole liberaliseerunud, vaid püsib oma autokraatliku valitsuse juures, Venemaa on otsustavalt keeranud selja puudulikule liberalismile ja võtnud suuna autokraatiale. See tähendab, et maailma kahes mõjukamas suurriigis, kus elab üle pooleteise miljardi inimese, on võimul autokraatlik valitsus, mis püsib rahva suurel toetusel võimul ka vähemalt lähitulevikus.

Paljude arvates ei usu Venemaa ja Hiina juhid mitte millessegi, mistõttu nad ei kandvat ka mingit ideoloogiat. See arvamus on ekslik. Hiina ja Venemaa valitsejatel on täiesti kindel veendumuste süsteem, millest nad juhinduvad nii sise- kui ka välispoliitikas. Nad usuvad, et autokraatia on nende riigile parem kui demokraatia. Nad usuvad, et sellega kaasneb kord, stabiilsus ja õitsenguvõimalus. Nad usuvad, et nende suure ja killunenud rahva puhul on kaose ja kokkuvarisemise ärahoidmiseks hädavajalik tugev valitsus. Nad usuvad, et demokraatia seda ei suuda ja et nad teenivad oma rahvast kõige paremini just siis, kui püsivad võimul ja teostavad võimu nii, nagu nad seda praegu teevad. See ei ole uus idee ja seda on aegade jooksul sageli ning edukalt kasutatud. Euroopa 17., 18. ja 19. sajandi monarhiad olid täiesti veendunud, et nende valitsemisvorm on kõige parem. Nad põlgasid demokraatiat kui ohjeldamatu ja kasuahne rahvamassi valitsemist. Alles viimasel poolel sajandil on liberalism maailmas laiemalt levinud, aga isegi veel tänapäeval tõstavad mõned Ameerika mõtlejad liberaalse autokraatia kõrgemale liberaalsest demokraatiast. Kui maailma kahes suuremas riigis pooldatakse ühtmoodi autokraatlikku valitsemismudelit, siis ei ole autokraatia ideoloogiana kindlasti surnud. Autokraatlikul traditsioonil on pikk ja auväärne minevik ning kui mõne aja eest võis tunduda, et sel pole tulevikku, siis nüüd ei saa seda enam öelda.

Riikide välispoliitika kajastab vältimatult nende valitsuse iseloomu ja huve. Monarhia ajastul teenis välispoliitika monarhia huve. Usukonflikti ajastul teenis see kiriku huve. Modernsel ajastul on demokraatlike riikide välispoliitika eesmärk kujundada maailm demokraatiale turvalisemaks. Autokraatlikud riigid aga ajavad välispoliitikat, mille eesmärk on muuta maailm turvalisemaks kui just mitte kõigile autokraatlikele valitsusvormidele, siis vähemalt nende enda võimule. Tänaseks on demokraatia ja autokraatia vaheline konkurents, millega liitub radikaalsete islamistide võitlus eesmärgiga muuta maailma turvalisemaks nende kujutluses mõlkuvale islami teokraatiale, rahvusvahelise mänguvälja põhitunnus.

Kahe leeri erinevused ilmnevad paljudes suhteliselt vähese strateegilise tähtsusega küsimustes, näiteks Hiina soovis toetada majanduslikult ja poliitiliselt teatud Aafrika diktatuure, mida Euroopa ja Ühendriikide liberaalsed valitsuses peavad võikaks. Kuid need erinevused kujundavad rahvusvahelisi suhteid ka palju sügavamal tasandil. Vastupidi külma sõja lõpu ajal valitsenud ootustele on režiimi või riigikorra küsimus tõusnud rahvusvahelistes suhetes taas oluliseks teemaks.

Ameerika üleolek ei ole veel kõikvõimsus.

Maailm paistab Moskvast ja Pekingist teistsugune, kui Washingtonist, Londonist, Berliinist või Pariisist. Liberaalne maailm võttis Euroopas ja Ühendriikides rõõmuga vastu Ukraina, Gruusia ja Kõrgõstani värvilised revolutsioonid ning pidas neid inimeste loomupärase poliitilise evolutsiooni normaalseks astmeks. Venemaal ja Hiinas peeti neid sündmusi Lääne raha ja LKA õhutustööga toime pandud riigipööreteks, mis teenisid Ameerika ja tema (orjalike) Euroopa liitlaste geopoliitilise hegemoonia huve. Mõlemad autokraatlikud riigid reageerisid ühtmoodi NATO sekkumisele Kosovos 1999. aastal – ja seda mitte ainult sellepärast, et Ameerika lennuk pommitas Hiina saatkonda või et NATO rünnakud tabasid Venemaa õigeusklike slaavlaste Serbia liitlasi. Mida liberaalne Lääs pidas kõlbeliseks sammuks, humanitaarsekkumiseks, pidasid Moskva ja Pekingi juhid ning analüütikud õigusvastaseks ja omakasupüüdlikuks agressiooniks. Kuidas saanukski see olla teisiti, kui nad ei ole lääne liberalismiga ühel lainel?

Pealegi oligi liitlaste sekkumine Kosovos õigusvastane vähemalt sadade aastate taha ulatuva rahvusvahelise õiguse ja ÜRO põhikirja seisukohalt. See võeti ette ilma ÜRO julgeolekunõukogu loata suveräänse riigi vastu, mis ei olnud pannud toime oma riigipiiri ületavat agressiooni. Ameeriklased ja eurooplased alustasid sõda liberaalse kõlbluse, nende silmis kõrgema õiguse nimel. Neile, kes ei tunnista liberaalset kõlblust, oli tegemist õigusrikkumisega, mis seab kahtluse alla traditsiooniliselt vankumatuks peetud riikliku suveräänsuse.

Loomulikult ongi varasemast vähem jäik riikliku suveräänsuse mõiste see, mille poole suundub Euroopa ja Ühendriikide liberaalne maailm. See on nende arusaam progressist ja rahvusvaheliste õiguspõhimõtete positiivsest arengust. Euroopas ja Ühendriikides praegu levinud mõisted nagu piiratud suveräänsus, kaitsmiskohustus ja vabatahtlik suveräänsuse loovutamine ongi mõeldud selleks, et liberaalsed riigid saaksid sekkuda mitteliberaalsete riikide asjadesse. Venemaa, Hiina ega teiste autokraatlike riikide juhid ei saa seda kuidagi heaks kiita. Pole siis imeks panna, et Hiina ja Venemaa on maailmas esirinnas Vestfaali riigikorralduse kaitsmisel, mis näeb ette kõigi riikide suveräänsuse absoluutset võrdsust.

Siin on tegu millegi enamaga kui vaidlusega rahvusvahelise õiguse nüansside üle. Siin on tegemist valitsuste legitiimsuse fundamentaalse probleemiga, mis ju lõppude lõpuks ongi kõige alus, elu ja surma küsimus. Vaevalt võib loota, et autokraadid aitavad mingilgi määral kaasa rahvusvahelise süsteemi liikumisele piiratud suveräänsuse ja kaitsmiskohustuse suunas. Isegi kui sellist arengut pooldavad inimesed ja valitsused ei arva, et nad loovad tingimused rahvusvaheliseks sekkumiseks Venemaa ja Hiina asjadesse, ei saa sealsed valitsused ometi kuidagi jätta sellist võimalust kahe silma vahele ning on sunnitud end selle eest kaitsma. Hiina ongi ju langenud USA juhitud liberaalse maailma kehtestatud rahvusvaheliste sanktsioonide ohvriks – seda palju väiksema arvu inimeste tapmise pärast kui näiteks on juhtunud Sudaanis või Zimbabwes. Hiina valitsejad ei unusta kahtlemata sedagi, et kui liberaalne maailm oleks saanud 1989. aastal oma tahtmise, oleksid nad nüüdseks kaotanud oma ameti, tõenäoliselt vangi heidetud ja võibolla ka tapetud.

Et autokraatlikud valitsused on eluliselt huvitatud liberaalsete interventsionismipõhimõtete nõrgestamisest, astuvad nad tihtipeale vastu liberaalse rahvusvahelise ringkonna katsetele avaldada survet maailma autokraatiatele. Ühendriikides ja Euroopas on paljud hakanud kurtma Hiina poliitika pärast, mis jagab heldelt abi Aafrika ja Aasia diktatuuridele, nõrgestades sel moel Ameerika ja Euroopa püüdeid saavutada reformide läbiviimine näiteks Zimbabwes või Birmas. Ent soov, et üks diktatuur aitaks õõnestada teist diktatuuri, on tõepoolest suur. Hiina liidrid ei soovi mõistetavalt mingil juhul kehtestada sanktsioone autokraatide vastu, kui nad ise kannatavad oma autokraatliku käitumise tõttu samuti sanktsioonide all. Aeg-ajalt võivad nad küll veidi järele anda, et neid ei seostataks liiga tihedalt valitsustega, mida läänes nimetatakse paariarežiimideks. Kuid nende välispoliitiliseks sihiks on toetada sellist rahvusvahelist korda, mis seab kõrgele kohale riikliku suveräänsuse.

Venemaal ja Hiinal ei ole mingit huvi aidata liberaalseid riike võitluses maailma autokraatlike riikidega. Lisaks näevad nad selgelt oma teatud eeliseid Lääne ees, kui asi puudutab mõju saavutamist Aafrika, Aasia või Ladina-Ameerika valitsuste üle, mis pakuvad naftat ja teisi eluliselt olulisi loodusvarasid või, nagu näiteks Birma, mille asukoht on strateegiliselt oluline. Moskva teab, et võib saavutada liberaalse Läänega võrreldes suurema mõju Kasahstanis ja Türkmenistanis, sest erinevalt Läänest võib tema sealseid režiime toetada tingimusteta. Mida rohkem leidub maailmas autokraatlikke režiime, seda väiksem on Pekingi ja Moskva isolatsioon rahvusvahelistes organisatsioonides, näiteks ÜROs. Mida enam leidub diktatuure, seda ülemaailmsem on nende vastupanu liberaalse Lääne püüetele piirata liberalismi edendamise huvides suveräänsust.

Valida ei ole mitte Ameerika domineeritava maailma ja Euroopa Liiduga sarnaneva maailma vahel.

Seepärast suurendab nende kahe suure autokraatliku jõu tugevnemine tõenäosust, et mõnes maailma osas hakkab autokraatia levima. Asi ei ole mitte selles, et Venemaa ja Hiina propageeriksid autokraatiat või tahaksid luua tingimused ülemaailmseks autokraatlikuks revolutsiooniks. See ei ole külma sõja taaselustamine. See on pigem 19. sajandi taaselustamine. Toona toetasid Venemaa ja Austria absolutistlikud valitsejad autokraatiat, näiteks Prantsusmaal ning surusid jõuga maha liberaalsed liikumised Saksamaal, Itaalias, Poolas ja Hispaanias. Hiina ja Venemaa ei pruugi selle peale välja minna, vähemalt mitte esialgu. Ukrainast on aga juba saanud lahinguväli, kus seisavad vastakuti liberaalse Lääne ja Venemaa toetatud jõud. Autokraatlikud suurriigid pakuvad vältimatult toetust ja sõprust jõududele, kes tunnevad, et Ühendriigid ja teised liberaalsed riigid kujutavad neile ohtu. See tugevdab juba iseenesest autokraatia mõju maailmas. Autokraadid ja autokraatia poole püüdlejad teavad, et võivad leida võimsaid liitlasi ja patroone, mis ei olnud 1990. aastatel kaugeltki lihtne.

Lisaks pakuvad Hiina ja (küll palju vähemal määral) Venemaa eduka autokraatia eeskuju, näidates, kuidas saavutada jõukust ja stabiilsust ilma poliitilise liberaliseerimiseta. See ei ole mõistagi midagi uut. Hugo Chavez ei vajanud eduka autokraatia eeliste nägemiseks Hiinat ja kindlasti ei olegi seda vähemalt Ladina-Ameerikas vaja. 1970. aastatel näitasid juba Augusto Pinocheti Tšiili, šahhi Iraan ja Suharto Indoneesia, et majandusedu on võimalik ilma poliitilise liberaliseerimiseta. Kuid 1980.-1990. aastatel ei paistnud autokraatiamudel enam nii ligitõmbav ning nii parem- kui ka vasakpoolsed diktatuurid langesid liberalismi laine ees. Liberalismi tõusulaine ei ole veel vaibunud, aga meil võib siiski ees seista aeg, mil tekib taas ülemaailmne konkurents erinevate valitsemisvormide vahel, kusjuures maailma suurriigid seisavad selles võitluses vastaspoolel.

Sellel on oma tagajärjed nii rahvusvahelistele institutsioonidele kui ka Ameerika välispoliitikale. Enam ei saa kõnelda rahvusvahelisest üldsusest, kuna see mõiste eeldab rahvusvahelisi käitumisnorme, rahvusvahelist kõlblust, isegi rahvusvahelist südametunnistust. Selle olemasolust hakati kõnelema 1990. aastatel, kui päris üldiselt eeldati, et Venemaa ja Hiina suundumine lääneliku liberalismi poole loob võimaluse mõelda inimkonnast kui tervikust. Aga juba 1990. aastate lõpul oli selge, et rahvusvaheline üldsus ei leia ühist keelt. See ilmnes kõige selgemalt Kosovo sõja ajal, mis eraldas liberaalse Lääne nii Venemaast ja Hiinast kui ka paljudest teistest Euroopa-välistest riikidest. Praegu võib seda näha Sudaani ja Darfuri küsimuse puhul. Tulevikus võib juhtumeid, mis paljastavad sõnapaari „rahvusvaheline üldsus” õõnsa kõla, ette tulla veelgi rohkem.

ÜRO julgeolekunõukogu on pärast lühiajalist elustumist külma sõja koomast taas langenud oma varasemasse poolhalvatud seisundisse. Prantsusmaa agar diplomaatia ja Hiina taktikaline ettevaatlikkus kipuvad vahel varjutama tõsiasja, et enamikus olulisemates küsimustes on julgeolekunõukogu jagunenud autokraatlike ja demokraatlike riikide vahel: viimased üritavad süstemaatiliselt kehtestada sanktsioone ja muid karistusi Iraanile, Põhja-Koreale, Sudaanile ja teistele autokraatlikele riikidele, esimesed aga seisavad sellele sama süstemaatiliselt vastu ja püüavad selliseid samme nõrgestada. Mida aasta edasi, seda enam see käitumisjoonis arvatavasti süveneb. See on juba takistanud ja hakkab ka edaspidi takistama rahvusvahelise abi osutamist selliste humanitaarkriiside korral nagu Darfuri oma. See takistab ka ameeriklastel ja nende liitlastel rakendamast surve- ja karistusmeetmeid riikide vastu, kes püüavad hankida tuuma- ja teisi massihävitusrelvi, nagu me oleme juba näinud Iraani ja Põhja-Korea puhul.

Probleem ulatub julgeolekunõukogust palju kaugemale. Katsed leida mis tahes rahvusvahelisel foorumil konsensust lähevad aina keerulisemaks just liberaalsete ja autokraatlike valitsuste vahel laieneva lõhe tõttu. Ühendriikide ja tema Euroopa liitlaste praegused erimeelsused, mis on viimastel aastatel tõmmanud endale nii palju tähelepanu, jäävad seda enam palju sügavamate ideoloogiliste erinevuste varju, mida enam kasvavad pinged demokraatliku transatlantilise alliansi ja Venemaa vahel.

Lahkjoon on veel teravam, kui ideoloogilised erinevused kattuvad konkureerivatest riiklikest püüdlustest tulenevate erinevustega. Võib olla juhus, et maailma kaks kõige rahvuslikumat jõudu on ühtaegu maailma kaks juhtivat autokraatliku riigi, kuid sel kokkulangevusel on tohutu geopoliitiline tähtsus.

Niisugustes oludes võib vaevalt loota, et üleskutseid luua uus riikide orkester, mille puhul Venemaa, Hiina, Ühendriigid, Euroopa ja teised suurriigid tegutseksid mingilaadse rahvusvahelise kondomiiniumi raames, saadaks vähimgi edu. 19. sajandi alguse „Euroopa orkester” tegutses ühise kõlbluse ja ühiste valitsemispõhimõtete alusel. Selle eesmärk ei olnud mitte ainult rahu säilitamine Euroopas, vaid ka – ja see on veel olulisem – monarhistliku ja aristokraatliku korra säilitamine liberaalse ja radikaalse ohu ees, mida kujutasid Prantsuse ja Ameerika revolutsioon ning nende vastukajad mitmel pool Euroopas. „Orkester” lagunes järk-järgult rahvusluse leviku tõttu, mida osaliselt tingis liberalismi esiletõus.

Praegu ei ole erilist põhjust kõnelda suurriikide ühisest kõlblusest ja ühistest poliitilistest põhimõtetest. Otse vastupidi: kahtlustavate ja üha vaenulikumate autokraatlike režiimide seas levib aina rohkem veendumus, et demokraatlikud riigid kavandavad kogu oma retoorikast hoolimata nende kukutamist. Sellistes oludes oleks igasugune „orkester” savijalgadel ja ähvardaks kokku variseda esimese tõsisema proovikivi korral.

Ameerika välispoliitika peab tunnistama ideoloogilisi erinevusi ja arvestama nendega kõigi tähtsamate strateegiliste probleemide käsitlemisel. Narr oleks loota, et Hiina aitab nõrgestada Hartumi jõhkrat režiimi, või imestada, et Venemaa raputab rusikaid läänemeelsete demokraatlike riikide poole oma piiri taga. Maailma autokraatlikud riigid tõmbuvad vaistlikult üksteise poole nagu ka maailma demokraatlikud.

Hiinlased ei arva eurooplaste moodi postmodernselt, et sõjaline jõud on mineviku igand, seepärast ongi nad nüüdseks paarkümmend aastat sõjaväge tugevdanud ja moderniseerinud.

Kõige selle tõttu peab Ühendriikide poliitika nii edendama demokraatiat kui ka tugevdama demokraatlike riikide koostööd. Ühendriigid peavad koos teiste demokraatlike riikidega looma uued rahvusvahelised institutsioonid, mis kajastavad ja võimendavad nende ühiseid põhimõtteid ja eesmärke. Vahest läheb vaja uut demokraatlike riikide ülemaailmset „orkestrit”, esialgu võib-olla mitteametlikku foorumit, mis käib regulaarselt koos ja peab aru päevateemade üle. Selline institutsioon tooks kokku Aasia riigid, näiteks Jaapani, Austraalia ja India, ning Euroopa riigid ja ühendaks sel moel kaks demokraatlike riikide rühma, mis on seni teineteisega suhteliselt vähe kokku puutunud, kui mitte arvestada kaubandust ja rahanRahvuslus on kõigis oma ilmingutes tagasi – kui see üldse on kunagi kuhugi kadunud. Paarsada aastat kestnud poliitilise liberalismi ja autokraatia võitlusest on saanud praegusaja kolmas tunnusjoon. Ameerika jõu kahanemine mis tahes piirkonnas ei lõpetaks konflikti, vaid muudaks üksnes jõujooni. Diplomaatia · oktoober 2007 24 dust. See ei asendaks, vaid täiendaks ÜROd, G8-t ja teisi ülemaailmseid foorumeid, kuid annaks vähemalt märku kindlast pühendumisest demokraatiaideele. Ajapikku võiks sellest kujuneda kanal, mille kaudu demokraatlikud riigid saavad koondada oma jõud, et lahendada küsimusi, mida ei õnnestu lahendada ÜRO-l. Edu korral võib sellest kujuneda organisatsioon, mis suudab legitimeerida sammud, mida liberaalsed riigid peavad hädavajalikuks, aga millega autokraatlikud riigid kuidagi ei lepi – täpselt nii, nagu NATO legitimeeris Kosovo konflikti, ehkki Venemaa seisis sõjale vastu.

Võidakse väita, et selline organisatsioon viiks vaid maailma lõhenemiseni. Aga lõhe on juba olemas. Küsimus on veel ainult selles, kas Ameerika huve ja liberaalseid demokraatlikke eesmärke saab järgida ka sellest hoolimata.

Samuti võib tekkida kahtlus, kas Euroopa demokraatlikud riigid tahavad või suudavad jagada Ühendriikidega ühiste eesmärkide poole pürgimise koormat. Selles kahtluses võib olla oma tõetera. Ometi on põhjust loota, et püüded tugevdada demokraatlike riikide solidaarsust suurendavad eurooplaste tahet kanda seda koormat, eriti kui need püüded langevad kokku Venemaa aina autokraatlikuma ja sõjakama käitumise ning autokraatliku Hiina jätkuva tugevnemisega.

Sellises rahvusvahelises keskkonnas peavad Ühendriigid endiselt eelistama demokraatiat autokraatiale ning kasutama oma mõju demokraatia edendamiseks, kui selleks avaneb vähimgi võimalus. See ei ole ainult kõlbeline eelistus, ehkki ameeriklased väga sageli just seda ütlevad ja sellest lähtudes tegutsevad. Maailmas, kus autokraatlikud riigid otsivad üha enam liitlasi omasuguste seast, tuleb sama teha ka demokraatlikel. Ühendriigid peavad andma endast parima, et vältida autokraatlikke tendentse demokraatlikes riikides, ning toetama institutsioone ja üksikisikuid, kes pooldavad demokraatlikke põhimõtteid. Nad peavad võimaluse korral isoleerima autokraatlikud valitsused ning aitama kaasa sisemisele survele, mis seab sihiks demokraatlikud reformid. Ajalugu näitab, et välismõjudel, eriti kui need tulevad ülemaailmse üliriigi poolt, on riikide poliitilise kursi valikus suur või isegi otsustav osa. Ühendriigid peavad väljendama toetust demokraatiale nii sõnades kui ka tegudes, ootamata samas silmapilkset edu. Nad peavad toetama liberaalsete institutsioonide ja käitumislaadi edenemist ning mõistma, et valimised üksi ei taga veel püsivat liberaaldemokraatlikku arengut. Samal ajal ei tohi ameeriklased unustada, et ausad ja vabad valimised on nii demokraatia kui ka liberalismi puhul keskse tähendusega.

Ida-Aasia näeb välja pigem nagu Euroopa minevikus, mitte praegu.

Ühendriikidel ei ole aga vaja pimesi alustada ristiretke demokraatia nimel kus tahes ja millal tahes ega otsida iga hinna eest vägivaldset vastasseisu autokraatlike jõududega. Lõppude lõpuks on kõigil maailma suurriikidel mõnedki olulised ühised huvid, eriti majandusvallas. Mõistlik välispoliitika ei pea juhinduma ainult ühest põhimõttest. Demokraatia edendamine ei saa ega tohigi olla Ameerika välispoliitika ainuke eesmärk, nagu ei tohi selleks olla ka ainult jõukuse kasv, võitlus terrorismiga, tuumarelvastuse leviku takistamine või mis tahes muu riiklik eesmärk või püüdlus. Võib juhtuda, et demokraatia edendamine peab taanduma mõne muu eesmärgi ees. Riigimehe ülesanne ongi kindlaks määrata, millal on seda vaja. Kuid samas peab demokraatiat hindama sama kõrgelt kui teisi eesmärke, sest kõik need on strateegilise tähtsusega. Igati kaine mõistusega Dean Acheson ütles omal ajal, et ameeriklased on „vabaduse lapsed” ning „saavad tunda end turvaliselt ainult vabaduse keskkonnas”.¹⁹

Demokraatia, liberalismi ja inimõiguste rõhutamisel on strateegiline tähtsus osaliselt seepärast, et need toovad esile Ameerika tugevad ning paljastavad autokraatlike jõudude nõrgad küljed. Väga lihtne on vaadata tänast Hiinat ja Venemaad ning uskuda, et nad lähevadki aina tugevamaks. Kuid ei tohiks jätta tähele panemata ka nende haprust. Jõukuse ja ülemaailmse mõju mõttes võivad autokraatlikud režiimid olla varasemast tugevamad. Kuid nad tegutsevad endiselt valdavalt liberaalsel ajajärgul. See tähendab, et nende ees seisab paratamatult legitiimsuse probleem. Selle poolest ei sarnane need 19. sajandi Euroopa autokraatlike riikidega, kes võisid nautida lausa ajaloolist legitiimsust, sest maailmas polnud sajandeid olnudki muid valitsemisvorme kui autokraatia. Tänapäeval peab autokraat pidevalt muretsema, et võimsad liberalismijõud, mille taga seisavad rikkad ja arenenud riigid, sealhulgas maailma ainuke üliriik, õõnestavad ja nõrgestavad nende võimulpüsimise aluseid. Tänapäeva autokraatlik režiim peab nägema vaeva oma legitiimsuse põhjendamisega, mis ei ole kaugeltki kerge ülesanne. Hiina juhid lausa tormavad edasi majandusrindel pelguse tõttu, et aeglustumine tähendab nende langust. Nad suruvad närviliselt maha igasugused poliitilise opositsiooni märgid, sest kardavad Nõukogude kogemuse kordumist. Näinud, kuidas Nõukogude Liit jäi liberaalsele Läänele alla nende arvates Mihhail Gorbatšovi nõrkuse ja vigade tõttu, ei soovi nad ilmutada vähimaidki nõrkuse märke ega korrata samasuguseid vigu.

Vladimir Putin põlastab nagu hiinlasedki Gorbatšovi ning on võtnud õppust Gorbatšovi langusest. Iseäraliku ajaloolise irooniana püüab Venemaa juht Venemaa lagunemise kordumise vältimiseks üle võtta modernse autokraatia Hiina mudelit, kasutades ettevõtluse asemel nafta- ja gaasirikkusi Venemaa eliidi äraostmiseks ning tugevdades oma võimu stabiilsust ja rahvuslust kilbile tõstes. Mõlemale maale on selles osas kasuks tulnud ambitsioonikate riikide rahvusvahelise konkurentsi taastumine. See lubab valitsusel süüdistada teisitimõtlejaid ja võimalikke demokraate Ameerika hegemoonia viienda kolonnina. Putinil on olnud Venemaal päris hõlpus demokraate mustata, seostades nad rahva teadvuses möödaniku Ühendriikide ja Lääne meele järgi olemise ning isegi neile allumise poliitikaga.

Ometi ei väida hiinlased mitte silmakirjaks, et julgemat välispoliitikat ajamast takistavad neil sügavad siseprobleemid. Pekingi juhid kardavad õigustatult, et nad käivad kodumaal tulistel sütel, ning pelgavad poliitilise siseopositsiooni toetamist välismaalt rohkemgi kui otsest välismaist sissetungi. Isegi rahvusluse kui oma legitiimsuse tugevdamise edendamine on üpris ohtlik, sest Hiina ajaloos on rahvuslikud liikumised arenenud revolutsioonilisteks liikumisteks.

Venemaa režiimi ohustab samuti nii väliskui ka sisesurve, sest erinevalt Hiinast võib Venemaal leida mõningaid demokraatia jäänuseid. Venemaa puhul ei ole Putinil kuigi kerge loobuda täielikult võltspalgest ja võtta enda kanda tsaari roll. Endiselt tuleb korraldada valimisi, ehkki need pole ausad ja kujutavad endast pigem juhtkonna teatud osa heakskiitmist rahva poolt. See jätab sisemaistele teisitimõtlejatele ja välismaistele liberaalidele vähemalt lootuse, et Venemaa võib naasta demokraatliku valitsemiskorra juurde. Kahtlemata oleks strateegiline viga lasta Putinil ja tema võimalikul järglasel tugevdada oma võimu, ilma et sellega kaasneks väline surve reformide läbiviimiseks, sest autokraatia tugevnemine kodumaal võimaldab Venemaa juhtkonnal pöörata rohkem tähelepanu ulatuslikumate rahvuslike püüdluste elluviimisele välismaal. Nii neis kahes kui ka teistes autokraatlikes riikides, kaasa arvatud Iraanis, teravdab demokraatia ja inimõiguste propageerimine sisemisi poliitilisi vastuolusid ja võib nurjata väljapoole suunatud püüdlused, sest juhid eelistavad tegelda eelkõige tõsisemate siseriiklike ohtudega.

Enamikus maailmas – Aasias, Euroopas, Ladina-Ameerikas ja isegi Aafrikas – ei ole tänapäeval mõte demokraatia toetamisest autokraatia vastu kuigi vastuoluline, kuigi käivad ägedad vaidlused, kuidas täpselt peaks seda tegema. Asi läheb keeruliseks Lähis-Ida puhul, sest mõned vaatlejad usuvad, et araablased ei ole lihtsalt demokraatiaks valmis, ning pealegi paistab nii mõnelegi võimalus, et valimistel võidavad islamistlikud liikumised, halvima mõeldava tulemusena. Kas Ühendriigid ja teised riigid peaksid siis propageerima demokraatiat ka Lähis-Idas?

Au tähendab Euroopale kõrget moraalset mainet maailmas, ülemaailmse südametunnistuse vardja rolli.

Mõneti annab vastuse küsimuse pea peale pööramine: kas Ühendriigid peaksid toetama Lähis-Idas autokraatiat? Lõppude lõpuks Paljude arvates ei usu Venemaa ja Hiina juhid mitte millessegi, mistõttu nad ei kandvat ka mingit ideoloogiat. See arvamus on ekslik. Venemaal ja Hiinal ei ole mingit huvi aidata liberaalseid riike võitluses maailma autokraatlike riikidega. Maailm paistab Moskvast ja Pekingist teistsugune kui Washingtonist, Londonist, Berliinist või Pariisist. 25 Diplomaatia · oktoober 2007 ongi ju see ainuke alternatiiv. Selles osas kolmandat teed ei ole. Ühendriigid toetavad kas autokraatiat abi, tunnustuse, sõbralike diplomaatiliste suhete ja regulaarse majandusliku suhtlemisega või kasutavad oma mitmekesiseid mõjutusvahendeid demokraatlike reformide läbisurumiseks. Ameerikas leidub vähe mõtlejaid, kes arvaksid, et Ühendriigid peaksid Lähis-Idas toetama autokraate ja loobuma üldse katsetest muutusi läbi suruda, ning veel vähem on sellist seisukohta toetavaid poliitikuid ja poliitikakujundajaid. Pärast 2001. aasta 11. septembrit on enamik vaatlejaid üksmeelselt nõus, et Ameerika toetus Egiptuse ja Saudi Araabia autokraatlikele režiimidele oli Ühendriike rünnanud terroristide peamine kasvulava, mistõttu nende ja teiste Lähis-Ida riikide autokraatide jäägitu toetamine oleks ekslik.²⁰

Seepärast on põhiküsimuseks tegelikult taktika ja ajastus. Kuid sellest hoolimata, kas eelistada liikuda kiiremini või aeglasemalt ning tegutseda karmimalt või leebemalt, valitseb alati risk, et mis tahes surve viib radikaalsete islamistide võiduni. Samasugused probleemid kerkisid pidevalt külma sõja ajal, kui Ameerika liberaalid kutsusid Ühendriike üles lõpetama Kolmanda Maailma diktaatorite toetamist ning Ameerika konservatiivid ja neokonservatiivid hoiatasid, et diktaatorite asemele astuvad Nõukogude-meelsed kommunistid. Mõnikord nii läkski. Kuid mõnikord tõid need pingutused võimule Ameerika-meelsed mõõdukalt demokraatlikud valitsused. Reagani aastad, kui El Salvadoris, Guatemalas, Filipiinidel, Lõuna-Koreas ja mujalgi astusid diktaatorite asemele Ameerika-meelsed ja suhteliselt demokraatlikud valitsused, näitavad, et üldiselt tasub selline risk end ära.

See võib ära tasuda ka Lähis-Idas: mitte ainult demokraatia edendamise strateegiana, vaid ka kui osa laiemast plaanist võtta midagi ette islamiradikalismi vastu, kiirendades ja tugevdades selle vastasseisu modernse üleilmastunud maailmaga.

Moderniseerimine, üleilmastumine, islam ja nende vastased

Islamistide võitlus moderniseerimise, kapitalismi ja üleilmastumise võimsate, sageli ebaisikuliste jõudude vastu on samuti praeguse maailma silmapaistev komponent. Suur osa võitlusest käib rahumeelselt, aga teatud määral on see olnud ka vägivaldne ning veidral kombel kujutab see nüüd suurimat Ühendriikide vastu suunatud katastroofilise rünnaku ohtu.

Veider on see sellepärast, et võitlus ühelt poolt moderniseerimise ja üleilmastumise ning teiselt poolt traditsionalismi vahel on rahvusvahelises plaanis üsna kõrvalise tähendusega. Tulevikule annab tooni eelkõige võitlus suurriikide ning võimsate liberalismi- ja autokraatiaideoloogiate vahel, mitte mõningate radikaalsete islamistide püüd taastada kujutletav vaga minevik. Paraku on see võitlus saanud nüüdseks uue hirmuäratava mõõtme. Kui vanad ja tehniliselt vähem arenenud tsivilisatsioonid põrkavad kokku arenenumate tsivilisatsioonidega, siis kajastab nende mahajäämust tavaliselt ka nõrgem relvastus. Islamitraditsionalismi radikaalsed pooldajad kasutavad aga sellest hoolimata, et põlgavad modernset maailma, lisaks muistsetele mõrvadele ja enesetapurünnakutele modernse maailma vastu ka tolle enda relvi. Moderniseerimine ja üleilmastumine on õhutanud nende vastuhakku ja samal ajal andnud nende kätte ka relvad.

See on piiratud ja iseenesest meeleheitlik võitlus, sest traditsiooni ja moderniseerimise kokkupõrkes ei ole traditsioonil võimalik peale jääda, ehkki modernse tehnikaga relvastatud traditsioonilised jõud võivad osutada tugevat vastupanu. Kõik maailma rikkad ja võimsad riigid on enamvähem täielikult omaks võtnud moderniseerimise ja üleilmastumise majanduslikud, tehnilised ja isegi ühiskondlikud aspektid. Kõik nad on, küll erineval määral vastu pannes ja kurtes, võtnud omaks modernset maailma iseloomustava kaupade, raha ja teenuste vaba liikumise ning kultuuride ja elulaadide segunemise põhimõtte. Nende riikide elanikud jälgivad üha enam samu telesaateid, kuulavad sama muusikat ja vaatavad samu filme. Ühes domineeriva modernse kultuuriga on nad, isegi kui nad seda südames põlastavad, võtnud omaks modernse kõlbluse ja esteetika põhitunnused: naiste nii poliitiline ja majanduslik kui ka seksuaalne vabanemine, kiriku autoriteedi nõrgenemine ja ilmalikkuse tugevnemine, varem kontrakultuuriks nimetatud nähtuse tunnustamine, vaba eneseväljendus kunstis (või isegi poliitikas), mille hulka kuulub ka vabadus teotada jumalat ja irvitada usu- , võimu- ja kõlblusesümbolite üle. Ühtegi neist ning teistest liberalismi ja kapitalismi arvukatest väljendustest ei piira ega tõkesta enam traditsioon, mõjuvõimas kirik ega moraliseeriv ja domineerida sooviv valitsus. Hiinlased on pidanud möönma, et kui ka kapitalism on võimalik poliitilise liberaliseerimiseta, siis kapitalism kultuurilise liberaliseerimiseta on peaaegu võimatu.

Rahvuslus on kõigis oma ilmingutes tagasi – kui see üldse on kunagi kuhugi kadunud.

Tänapäeval on radikaalsed islamistid viimane kants, mis paneb vastu üleilmastumise ja moderniseerimise võimsatele jõududele. Nad üritavad luua maailmas nurgakese, kus nad saaksid olla omaette, varjul nende meelest piiramatule liberalismile ja kapitalismile tunnusliku hinge hävitava liiderlikkuse eest. Paraku pole nende eesmärk saavutatav. Ei Ühendriigid ega ükski teine suurriik kavatse anda fundamentalistlikele jõududele kontrolli Lähis-Ida üle kas või juba sellepärast, et see piirkond on ülejäänud maailmale strateegiliselt elulise tähtsusega. Välisjõududel on piirkonnas tugevaid liitlasi, sealhulgas enamik Lähis-Ida elanikke, kes soovivad ja isegi ihkavad elada rahus modernse maailmaga. Modernses maailmas pole ka mõeldav, et inimesed lõikaksid end sellest ära, isegi juhul, kui seda soovib enamus. Kas suur islamiteokraatia, mida loodavad luua Al Qaeda ja teised fundamentalistid, suudaks üldse blokeerida ülejäänud maailma pildid ja helid ning kaitsta sel moel oma rahvast modernsuse kiusatuste eest? Sellega ei ole toime tulnud isegi Iraani mullad. See projekt on lihtsalt fantaasiavallast.

Niisiis seisab maailmal ees pikk võitlus, kus äärmuslike islamistide eesmärgid ei ole saavutatavad, sest ei Ühendriigid ega keegi teine suuda neile anda seda, mida nad tahavad. Lääs lihtsalt ei saa oma positsioonidelt taganeda sel määral, nagu nõuavad islamiäärmuslased.

Kui taandumine on võimatu, on vahest kõige parem hoopis peale tungida. Paljudest halbadest võimalustest, mis seisavad meie ees selle äärmiselt ohtliku probleemi puhul, on võib-olla parim islamimaailma moderniseerimise kiirendamine: rohkem moderniseerimist, rohkem üleilmastumist ja kõike seda võimalikult kiirestri. Kapitalismi ja vabaturumajanduse toetamine ning laiendamine araabia riikides, mida paljud on juba soovitanud, nõuab suurt pingutust, nagu ka avalikkuse ligipääsu tagamine modernsele maailmale televisiooni ja Interneti vahendusel. Tagasilöögiks ei tohi pidada sedagi, kui modernsed sidevahendid leiavad kasutust ka radikaalsete äärmuslaste koondamisel. See on paratamatu vähemalt seni, kuni püsib radikaalse islamistliku tagasilöögi oht, ehk teisisõnu veel üsna pikka aega.

Lõpuks peab liberaalne maailm ka edaspidi edendama poliitilist moderniseerimist ja liberaliseerimist, toetama inimõigusi, sealhulgas naiste õigusi, ning kasutama oma mõju valimiste järjekindlaks korraldamiseks, mis ei pruugi vahest anda just väga suuri tulemusi, kuid võivad vähemalt anda võimu üksikutelt paljudele. Ka siin pole tagasilöögid välistatud. See annab väljundi rahva meelepahale ning võib tuua võimule radikaalse islamismi. Kuid see võib olla sama vältimatu kui praegune konflikt. Võib-olla algab uus faas seda varem, mida varem alustada eelmainitud sammudega.²¹

Kõigi nende pingutuste ajal, mille puhul edu pole sugugi tagatud ega saabu mingil juhul kuigi kiiresti, tuleb nii Ühendriikidel kui ka teistel riikidel kindlalt jätkata võitlust, mida üsna täpselt nimetatakse „sõjaks terrorismi vastu”. Nii praegu kui arvatavasti ka eesseisvatel aastakümnetel püüavad organiseeritud terrorirühmitused rünnata Ühendriike ja modernsust tervikuna kõikjal ja alati, kus ja millal neil ainult avaneb võimalus. See sõda ei saa ega tohigi olla Ameerika ülemaailmse strateegia tooniandev element, vaid ainult selle osa. Kuid arvestades kõrgeid panuseid, tuleb seda pidada halastamatult, tõhusalt ja seni, kuni püsib oht. See nõuab vahetevahel sõjalist sekkumist, kui – nagu näiteks Afganistani puhul – riigid ei suuda või ei taha vältida terroristide baaside rajamist oma territooriumile. Võib olla kindel, et „terrorivastase sõja” see külg ei kao kuhugi. Tasub vaid ette kujutada, kuidas reageerib Ameerika avalikkus, kui mõni terrorirühmitus lõhkab Ameerika pinnal tuumarelva. Ükski president, olgu ta millisest tahes parteist või millise tahes ideoloogilise värvingu kandja, ei ole võimeline vastu seisma Ameerika rahva kättemaksu- ja tasumisnõudele, mis pole suunatud üksnes terroristide vaid ka kõigi neid abistanud või varjanud riikide vastu. Samuti võib olla kindel, et ameeriklased ei ole vastu, kui president peaks otsustama ennetava löögi kasuks, et sellist rünnakut ära hoida – seda muidugi juhul, kui löök annab oodatud tulemuse.

Selles võitluses ei ole Ühendriikidel just väga palju innukaid partnereid. Ehkki modernsuse ja traditsiooni võitluses on Ühendriigid, Venemaa, Hiina, Euroopa ja teised suurriigid põhimõtteliselt ühel poolel, tõkestavad neid lahutavad asjad, nimelt konkureerivad riiklikud püüdlused ja ideoloogilised erinevused, vältimatult nende võimalusi ja tahetki sõjaliseks koostööks, et võidelda radikaalse islamiterrorismi vastu. Eurooplased on seni ilmutanud ja ilmutavad ka edaspidi üpris vähest indu võitluses, mida nad rõhutatult ei soovi nimetada terrorivastaseks sõjaks. Venemaa ja Hiina juhte peibutab aga võimalus pealt vaadata, kuidas Ühendriigid mattuvad Lähis-Idas vaevalisse võitlusse Al Qaeda ja teiste vägivalda harrastavate islamirühmitustega. Vähemalt sama ahvatlev on neile võimalus seada piirkonnas Ühendriikide vastu tuumarelva omanik Iraan. Paraku suurendab Moskva ja Pekingi autokraatide valmisolek sekkuda oma P’yŏngyangi, Teherani ja Hartumi kaasautokraatide poolel šansse, et terroristid saavadki lõpuks enda kätte tuumarelva.

Suurte ootuste lõpp

Kui külm sõda oli läbi saanud, võis kujutleda, et maailm on põhjalikult muutunud: lõppenud on rahvusvaheline konkureerimine, lõppenud on geopoliitika ja lõppenud on isegi ajalugu. Kui esimesel külma sõja järgsel aastakümnel hakati kõnelema uuest üleilmastumise ajajärgust, valitses lootus, et ülemaailmne reaalajas side, kaupade ja teenuste vaba liikumine, ideede ja teabe kiire vahetus ning kultuuride segunemine ja ühtesulamine seob tugevalt kokku maailma, mida möödunud sajandil olid võimsalt rebestanud suured ideoloogilised ja geopoliitilised lõhed. Kahekümnenda sajandi lõpus täitis üleilmastumine sama osa, mida oli etendanud elav kaubavahetus 18. sajandi lõpul – see oli kaua oodatud palsam sõjast väsinud maailmale.

1990. aastatel ennustasid tõsised mõtlejad suurriikide sõdade ja sõjaliste vastasseisude lõppu. Tulevik tundus kuuluvat euroopalikule postmodernismile, mis tähendas jõupoliitikast loobumist rahvusvaheliste institutsioonide kasuks, mille kompetentsi kuuluvad riikidevahelised erimeelsused. Isegi veel praegu leidub neid, kes usuvad, et maailm liigub põhimõtteliselt Euroopa Liidu rajal.

John Ikenberry kirjeldas alles hiljaaegu külma sõja järgset aega, 1990. aastaid liberaalse paradiisina: „NAFTA, APEC ja WTO andsid märku maailmamajanduse reeglite ja institutsioonide tugevnemisest. NATO laienes, uuendati USA-Jaapani allianssi. Venemaast sai peaaegu lääneriik ning Hiina oli Washingtoni strateegiline partner. Clintoni suur strateegia, mis nägi külma sõja järgse maailmakorralduse kesksete taladena turumajanduse, demokraatia ja institutsioonide laienemist, kujutas endast rahvusvahelise korra liberaalse tõlgenduse triumfaalset kehastust.”22

Paarsada aastat kestnud poliitilise liberalismi ja autokraatia võitlusest on saanud praegusaja kolmas tunnusjoon.

Vahest tekitasidki just inimkonna uue ajajärgu alguse kõrgendatud ootused möödunud kümnendil nii suurt viha ja vimma Ameerika poliitika vastu. Asi ei olnud selles, et see poliitika oleks kuidagi erinenud poliitikast, mida Ühendriigid olid kogu aeg ajanud. Küll aga pidasid paljud Euroopas ja isegi Ühendriikides seda ärritavalt kohatuks maailmas, mis nende arvates oli astunud suure sammu edasi.

Aga nagu me teame, astusid nii rahvuslus kui ka ideoloogia taas lavale juba 1990. aastatel. Venemaa ei olnud enam ega soovinudki olla „peaaegu lääneriik”, seda osaliselt NATO laienemise tõttu. Hiina oli juba astunud oma praegusele rajale ning jõudnud veendumusele, et Ameerika hegemoonia ohustab tema püüdlusi. Radikaalse islami jõud olid juba alustanud džihaadi, üleilmastumine oli juba põhjustanud maailmas tagasilööke ning demokraatiamoolok oli seisma jäänud ning hakanud ohtlikult kõikuma.

Pärast Teist maailmasõda, mil samuti loodeti kirglikult uue rahvusvahelise korra tekkimist, hoiatas Hans Morgenthau idealiste pettekujutelma eest, et ühel heal hetkel „langeb viimne eesriie ning jõupoliitika etendus saab lõplikult läbi”. Maailm võitles aga edasi nii toona ning jätkab seda ka praegu. Kuuekümne aasta eest uskusid Ameerika juhid, et Ühendriikide päralt on ainulaadne valmisolek ja ainulaadne kohustus kasutada jõudu selleks, et maailm ei satuks taas olukorda, mis tõi kaasa kaks maailmasõda ja paljude riikide ääretud kannatused. Ehkki sellest ajast peale on palju muutunud, on Ameerika kohustus endiselt sama.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Siinne essee on ilmunud ajakirja Policy Review augusti-septembri numbris.