juuni 27, 2008

Unelmate lõpp, ajaloo tagasitulek

Rahvusvaheline konkurents ja Ameerika juhtroll.

Rahvusvaheline konkurents ja Ameerika juhtroll.


Robert Kagan

Unelmate lõpp, ajaloo tagasitulek

Rahvusvaheline konkurents ja Ameerika juhtroll.

Siinne essee on ilmunud ajakirja Policy Review augusti-septembrinumbris.
Maailm on taas normaalne. Aastad pärast külma sõja lõppu lubasid meil heita piinava pilgu uut laadi rahvusvahelisele korrale, pakkusid lootust, et riigid võivad kokku kasvada või üldse kaduda, et ideoloogilised konfliktid hajuvad ja kultuurid segunevad tänu aina suurenevale vabakaubandusele ja vabale suhtlemisele. See oli miraaž, lootusterohke liberaalse demokraatliku maailma ootus, mis pani uskuma, et külma sõja lõpp ei olnud ainult ühe strateegilise ja ideoloogilise konflikti, vaid üldse kõigi strateegiliste ja ideoloogiliste konfliktide lõpp. Nii inimesed kui ka nende juhid igatsesid näha „muutunud maailma”.1 Veel praegugi klammerduvad lääneriigid selle lootuse külge. Vastupidisele osutavaid tõendeid, olgu see pöördumine autokraatia poole Venemaal või Hiina kasvavad sõjalised ambitsioonid, peetakse ajutiseks kõrvalekaldeks või eiratakse täielikult.
Riigid on sama tugevad nagu varem ja sama tugevad on ka riiklikud püüdlused, kired ning alati ajalugu kujundanud riikidevaheline konkurents. Maailm on endiselt „ühe poolusega” ja Ühendriigid ainuke üliriik. Kuid taas on tärganud suurriikide rahvusvaheline konkurents. Ühendriigid, Venemaa, Hiina, Euroopa, Jaapan, India, Iraan ja teisedki riigid taotlevad piirkondlikku domineerivat positsiooni. Võitlus oma au, staatuse ja mõju suurendamise pärast on taas kujunenud rahvusvahelise mänguvälja põhitegevuseks. Tegu ei ole mitte ideede ja ideoloogiate ühtekasvamise, vaid lahknemise ajastuga. Uuesti on puhkenud liberalismi ja absolutismi võistlus ning maailma riigid joonduvad üha enam ühe või teise järgi, nagu nad varem joondusid ideoloogia alusel. Lõpuks kulgeb murdejoon ka modernsuse ja traditsiooni vahel, kus islami fundamentalism võitleb modernsete riikide ja ilmalike kultuuridega, mis nende meelest on tunginud islami maailma ja selle saastanud.
„Ühe poolusega” maailma loomine ja säilitamine
Kuidas peaksid Ühendriigid käituma sellises maailmas? Praegu kõneldakse palju niinimetatud Bushi doktriinist ja kõigest, mida see võib endaga kaasa tuua. Paljud peavad paremaks uskuda, et maailmas valitsev segadus ei tulene mitte maailma enda olukorrast, vaid sellest, et George W. Bush lõi maailma segamini ja hävitas sel moel uue ajastu tärkamise lootused. Kui Bush on ametist lahkunud, on aga kõik jälle nii nagu varem. Näinud vilksamisi miraaži, tahavad inimesed seda muidugi uuesti näha ja usuvad, et see ongi tõelisus.
Sealjuures on üks suuremaid illusioone arvamus, et muutuste taga on tõesti Buch. Ajaloolased vaidlevad kindlasti veel kaua otsuse üle alustada Iraagi sõda, aga pole kuigi usutav, et nad jõuavad järeldusele, et see sekkumine erineb Ühendriikide tavapärasest käitumisest. Vähemalt Teise maailmasõja lõpust peale on Ameerika presidendid, millisest parteist nad ka ei oleks, järginud suhtumises maailma väga sarnast käitumisliini. Nad on pidanud Ühendriike „asendamatuks riigiks”2 ja „inimkonna veduriks”3. Nad on taotlenud jõu ja mõjuvõimu suurendamist ning rakendanud seda üha suuremal määral kogu maakeral nii oma käegakatsutavate kui ka vaimsemate huvide, ideaalide ja püüdluste edendamiseks. 1945. aastast saadik on ameeriklased püüelnud sõjalise üleoleku saavutamise ja säilitamise poole, pooldades riikidevahelise jõudude tasakaalu asemel pigem „ülekaalu”. Nad on tegutsenud johtuvalt ideoloogilisest veendumusest, et liberaalne demokraatia on ainuke legitiimne valitsemisvorm ja et teised valitsemisvormid pole legitiimsed, kusjuures on veel ka ajutised. Nad on kinnitanud, et on valmis „toetama vabu rahvaid, kes avaldavad vastupanu alistamiskatsetele [sise- või välisjõudude poolt]”, „maksma iga hinda, kandma iga koormat” vabaduse kaitsmisel, püüdlema maailma „demokraatliku laiendamise” poole ning nägema vaeva „türannia lõpetamiseks”.4 Nad ei ole olnud rahul status quo-ga. Nad on pidanud Ameerikat inimkonna muutuste katalüsaatoriks ning võtnud tarvitusele „maksimalismi” strateegia ja taktika, üritades probleemid lahendada pigem revolutsioonilisel kui evolutsioonilisel teel. Seepärast ollakse tihtipeale sattunud vastuollu oma liitlaste ettevaatlikuma käitumisliiniga.5
Kui räägitakse Bushi doktriinist, peetakse enamasti silmas kolme asja: ennetava sõjalise sekkumise idee, demokraatia ja „režiimivahetuse” propageerimine ning „unilateralismi” kalduv diplomaatia ehk valmisolek tegutseda ilma rahvusvaheliste institutsioonide, näiteks ÜRO julgeolekunõukogu sanktsioonide või liitlaste üksmeelse heakskiiduta.6 Siinkohal tasub küsida nii seda, kas möödaniku administratsioonid on tegutsenud teistmoodi, kui ka seda, kas mõni tulevane administratsioon, milline partei ka võimul poleks, on valmis sellisest välispoliitikast lahti ütlema.
Teadlased Melvyn P. Lefflerist John Lewis Gaddiseni on näidanud, et ennetava tegutsemise mõte ei ole Ameerika välispoliitikas sugugi uus.7 Poliitikud ja filosoofid Henry Kissingerist Michael Waltzerini on samuti arvamusel, et praegusel ajajärgul ei ole võimalik selliseid samme a priori hukka mõista.8
Mis puudutab „režiimivahetust”, siis ei ole viimasel poolel sajandil olnud ühtegi administratsiooni, mis ei oleks üritanud mõnes maailma nurgakeses režiime välja vahetada – alates Eisenhoweri-aegsetest Iraani ja Guatemala riigipööretest LKA eestvedamisel ning tema Fidel Castro kukutamise kavadest, mida püüdis ellu viia John F. Kennedy, kuni George Herbert Walker Bushi sissetungini Panamasse ja Bill Clintoni aktsioonideni Haitis ja Bosnias.
Kui peame unilateralismi all silmas tahtmatust käituda automaatselt vastavalt ÜRO julgeolekunõukogu, mõningate NATO liitlaste, OASi (Organization of American States, Ameerika Riikide Ühendus – toim) või mis tahes muu rahvusvahelise organisatsiooni heakskiidule või selle puudumisele, siis tuleb küsida, millised presidendid on varem lasknud endale selliseid piiranguid seada.9
Mainitud Ameerika välispoliitika tunnusjooned ei kajasta ühe mehe, ühe partei ega ka ühe mõtteviisi esindajate tahet. Need on pärit rahva ja riigi ajaloolisest kogemusest ning iseloomustavad Ameerika käitumist rahvusvahelises keskkonnas. Ühelt poolt toetavad neid vanad veendumused ja püüdlused, teiselt poolt jõud. Kuni ameeriklased valivad endale juhid, kes usuvad, et Ühendriikide ees seisab ülesanne muuta maailm paremaks ja püüelda „ülima hüve” poole10 ning kuni Ameerika mis tahes vormis avalduvast jõust piisab teiste riikide ja rahvaste käitumise mõjutamiseks, on väga vähe usutav, et Ameerika välispoliitika muutub, kui just mõni tulevane administratsioon ei võta ette kardinaalseid, õieti lausa revolutsioonilisi muudatusi.
Ameerika traditsioonid ja ajaloolised sündmused, mis on toimunud ameeriklaste tahtest sõltumatult, on andnud Ühendriikidele juhtrolli kogu maailmas. Pärast külma sõja lõppu ja „ühe poolusega” maailma tekkimist on üpris hoolega oodatud aega, mil ühe pooluse asemele kujuneb mitu, nii et Ühendriikide jõud poleks enam nii ülekaalukas. Mitte ainult realismiteoreetikud vaid ka paljud teised nii Ühendriikides kui ka väljaspool seda on pikka aega kinnitanud, et üheainsa üliriigiga maailm ei ole teoreetiliselt ega praktiliselt püsiv, veel vähem aga soovitav. Realismiteooria põhivoolu järgi koonduvad teised riigid vältimatult üliriigi tasakaalustamiseks. Mõned on arvanud, et külma sõja järgset ajajärku iseloomustab geopoliitika asemel geomajandus, mistõttu tekkivas „mitme poolusega” maailmas pakuvad Ühendriikidele konkurentsi sellised majandusgigandid nagu Euroopa, India, Jaapan ja Hiina. Viimaks levis Iraagi sõja järellainetuses, mil avaliku arvamuse küsitluste põhjal jõudis vaenulikkus Ühendriikide suhtes kõigi aegade kõrgeimale tasemele, laialdaselt veendumus, et Ameerika positsioonid maailmas on lõpuks ometi hakanud murenema.
Ometi on Ameerika üleolek jõu peamistes kategooriates ka täna rahvusvahelise süsteemi põhiline tunnusjoon. Üüratu ja tootlik Ameerika majandus on endiselt maailmamajanduse kese. Ameerika demokraatlikke printsiipe jagab üle saja riigi. Ameerika sõjavägi ei ole mitte ainult suurim, vaid ühtlasi ainuke, kes suudab jõudu rakendada ka kaugetel lahingutandritel. Hiina strateegid, kes mõtlevad üsna palju selliste asjade peale, ei näe „mitme poolusega” maailma, vaid „üht üliriiki ja paljusid suurriike”. See trend tundub edasi kestvat, kui Ameerika jõud ei saa katastroofilist hoopi või kui Ühendriigid ei otsusta vabatahtlikult vähendada oma jõudu ja rahvusvahelist mõjuvõimu.11
Oodatud globaalne tasakaalustamine ei ole üldiselt teostunud. Venemaal ja Hiinal on kahtlemata ühine, avalikult väljendatud huvi tõkestada Ameerika hegemooniat. Nad on loonud vähemalt ühe institutsiooni – Shanghai Koostööorganisatsiooni, mille eesmärk on vastuseis Ameerika mõjule Kesk-Aasias, ning Hiina on lisaks Ühendriikidele ainuke riik maailmas, kus tegeldakse oma sõjaväe pikaajalise ülesehitamisega. Kuid Hiina ja Venemaa vaenulik suhtumine Ameerika üleolekusse ei ole veel toonud kaasa kooskõlastatud ja üksmeelset tasakaalustamiskatset. Hiina sõjalise arengu tingivad vähemalt sama palju tema enda pikaajalised taotlused kui soov tasakaalustada Ühendriike. Venemaa on kasutanud oma tohutuid nafta- ja gaasireserve sõjalise jõu puudumise kompenseerimiseks, aga kumbki pole suutnud või soovinud suurendada oma sõjalist jõudu nii palju, et tõepoolest suuta tasakaalustada Ühendriike. Venemaa sõjaline jõud on endiselt allakäiguteel. Pealegi ei usalda need kaks riiki ka teineteist. Nad on traditsioonilised konkurendid ning Hiina tugevnemine teeb Venemaa sama närviliseks kui Ühendriigid. Pealegi ei ole Hiina praegusel ajal Ühendriikidega väga jäigas vastasseisus. Sõltuvus Ameerika turust ja investeeringutest ning arusaam, et Ühendriigid on seniajani potentsiaalne võimas vastane, on kahandanud Hiina soovi minna välja avalikule vastasseisule.
Nii või teisiti, Hiina ja Venemaa ei suuda ka kahekesi Ühendriike tasakaalustada, kui neid ei abista Euroopa, Jaapan, India või vähemalt mõned arenenud demokraatlikud riigid. Need mõjuvõimsad jõutegurid ei ole aga tõtanud toetama Hiina ja Venemaa pingutusi. Euroopa on tõrjunud mõtte, et ta ise võiks kujuneda Ameerika jõu vastukaaluks. See käib isegi Euroopa Liidu vanemate liikmesriikide kohta: ei Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ega Hispaania kavatsegi vastukaalu osa etendada, ehkki nende maade avalikkus suhtub Bushi administratsiooni vaenulikult. Nüüd, mil EL on laienenud Kesk- ja Ida-Euroopa riikide arvel, kes pelgavad ohtu idast, mitte läänest, on Euroopa ühise vastuastumise võimalus Ühendriikidele kahanenud peaaegu olematuks. Mis puudutab Jaapanit ja Indiat, siis nemad on viimastel aastatel selgelt eelistanud hoopis tihedamat strateegilist koostööd Ühendriikidega.
Kui viimasel aastakümnel saab üldse kõnelda mingist tõsisemast tasakaalustamisest, siis ei ole selle sihtmärk olnud mitte Ameerika üliriik, vaid kaks suurriiki, nimelt Hiina ja Venemaa. Aasias ja Vaikses ookeanis on Jaapan, Austraalia ning isegi Lõuna-Korea ja Kagu-Aasia riigid hakanud end „kindlustama” tugevneva Hiina vastu. See on sundinud neid otsima tihedamaid suhteid Washingtoniga, mida võib eriti näha Jaapani ja Austraalia puhul. Venemaa püüded suurendada mõjuvõimu piirkonnas, mida ta peab oma „lähivälismaaks”, on samal ajal tekitanud pingeid ja negatiivset reaktsiooni Baltimaades ja mujal Ida-Euroopas. Et need riigid kuuluvad nüüd EL-i ridadesse, on see teinud keerulisemaks ka ELi ja Venemaa suhted. Üldiselt on Ühendriikide traditsioonilised liitlased Ida-Aasias ja Euroopas, kuigi sealne elanikkond on küll Ameerika-vaenulikum kui varasematel aegadel, ajanud poliitikat, milles kajastub rohkem mure mõjukate riikide pärast nende enda seas kui Ühendriikide pärast.12 See on leevendanud vaenuliku avaliku arvamuse toimet ja pakub baasi, millelt lähtudes tugevdada Ameerika suhteid nende riikidega pärast Bushi võimult lahkumist.
Iraagi sõjal ei olnud sellist mõju, nagu paljud ootasid. Ehkki eksisteerib mitu üsna mõistlikuna näivat teooriat, et Ameerika positsioonid peaksid nõrgenema ülemaailmse vastuseisu tõttu sõjale ning praeguse administratsiooni ebapopulaarsuse tõttu, ei ole riikide tegelikus poliitikas olnud märgata erilisi muudatusi, kui vahest välja jätta nende tõrksus abistada Ühendriike Iraagis. 2003. aastal osutasid need, kelle väitel hakkasid USA ülemaailmsed positsioonid murenema, valimistulemustele mitmes sõbralikus riigis: Gerhard Schröderi valimisvõit Saksamaal, José Marí­a Aznari erakonna lüüasaamine Hispaanias ja Luiz Iní¡cio Lula da Silva valimisvõit Brasiilias.13 Aga kui valimised midagi näitavad, siis on mitmed hiljutised valimised mitmel pool maailmas toonud võimule suhteliselt Ameerika-meelsed juhid: näideteks olgu Berliin, Pariis, Tōkyō, Canberra, Ottawa. Venemaa ja Hiina vaenulikkus Ühendriikide suhtes ulatub aga juba Iraagi sõja ja isegi Bushi administratsiooni eelsesse aega. Venemaa muutus teravalt Ameerika-vastaseks 1990. aastate lõpul, osaliselt põhjustas seda NATO laienemine. Mõlemat riiki vihastas Ameerika sekkumise Kosovos rohkem kui sissetung Iraaki. Mõlemad hakkasid Ameerika hegemoonia ja unilateralismi üle kurtma ning esitama üleskutseid luua „mitme poolusega” maailm juba Clintoni aastatel. Hiina retoorika on Bushi aastatel olnud pigem vaoshoitum, seda osaliselt põhjusel, et hiinlastele olid 11. september ja ameeriklaste tähelepanu pöördumine terrorismile väga teretulnud vaheldus muidu Ameerikat vaevanud „Hiina ohule”.
Maailma suutmatus üliriiki tasakaalustada on seda hämmastavam, et Ühendriigid on suutnud rasketest sekkumistest Iraagis ja Afganistanis hoolimata endiselt suurendada oma jõudu ja sõjalist haaret ega ilmuta mingit märki, et see võiks kahaneda ka pärast 2008. aasta valimisi. Ameerika kaitse-eelarve on ületanud 500 miljardi dollari piiri aastas – seda arvestamata rohkem kui 100 miljardi dollarini ulatuvaid lisakulutusi Iraagile ja Afganistanile. Veelgi enam, selline kulutuste tase on nii majanduslikult kui ka poliitiliselt Ühendriikidele täiesti jõudumööda.14
Ühes Ameerika sõjalise eelarvega on kasvanud ka Ameerika välismaiste sõjaväebaaside arv. Alates 11. septembrist 2001. aastal on Ühendriigid rajanud või laiendanud baase Kesk-Aasias Afganistanis, Kõrgõzstanis, Pakistanis ja Usbekistanis, Euroopas Bulgaarias, Gruusias, Poolas, Rumeenias ja Ungaris ning Filipiinidel, Djiboutis, Omaanis ja Kataris. Paarikümne aasta eest sundis vaenulik suhtumine Ameerika sõjalisse kohalolekusse Ühendriigid lahkuma Filipiinidelt ning samasugune suhtumine tundus nõrgestavat nende võimalusi säilitada baasid Jaapanis. Tänaseks on Filipiinid oma otsust muutnud ning Jaapanis on tunded tublisti rahunenud. Lõuna-Koreas ja Saksamaal on probleeme tekitanud hoopis ameeriklaste kava vähendada USA sõjalist kohalolekut, mis ei ole ju üldse ootuspärane, kui Ameerika ülemäärane jõud tekitaks laialdast hirmu või vihkamist. Üldiselt ei ole sugugi puudus riikidest, kes meelsasti võõrustaksid USA sõjajõude, mis näitab väga ilmekalt, et üpris suur osa maailmast sallib endiselt ja isegi toetab Ameerika geopoliitilist üleolekut, olgugi et mõnikord pigem teiste, märksa rohkem peavalu valmistavate vastaste tõttu.15
Üleolek ei ole veel kõikvõimsus. See, et Ühendriikide jõud käib teistest üle, ei tähenda, et ta võib oma tahte kõigile peale suruda. Ameerika üleolek pärast Teist maailmasõda ei takistanud Põhja-Korea sissetungi Lõuna-Koreasse, kommunistide võitu Hiinas, venelaste vesinikupommi omandamist ega Nõukogude impeeriumi konsolideerimist Ida-Euroopas, mis kõik olid suuremad strateegilised tagasilöögid kui need, mis on Ühendriike tabanud või võivad veel tabada Iraagis ja Afganistanis. Üleolek ei tähenda ka seda, et Ühendriikide kõiki samme saadab edu, nagu see ei tähendanud seda ka kuuekümne aasta eest.
Samas ei pruugi välispoliitilised läbikukkumised sugugi nõrgestada üleolekut. Mõned on arvanud, et läbikukkumine Iraagis tähendab üleoleku ja „ühe pooluse” lõppu. Kuid üliriik võib kaotada sõja – olgu Vietnamis või Iraagis –, ilma et ta lakkaks olemast üliriik, kui fundamentaalsed rahvusvahelised tingimused toetavad endiselt tema üleolekut. Kuni Ühendriigid on rahvusvahelise majanduse kese ja ülekaalukalt domineeriv sõjaline jõud, kuni Ameerika avalikkus toetab Ameerika üleolekut, nagu ta on seda teinud järjekindlalt viimased kuuskümmend aastat, ja kuni potentsiaalsed konkurendid tekitavad oma naabrites rohkem hirmu kui poolehoidu, seni jääb ka rahvusvahelise süsteemi struktuur selliseks, nagu seda näevad hiinlased: üks üliriik ja mitu suurriiki.
See on hea ning Ameerika välispoliitika põhieesmärgiks peabki jääma sellise suhteliselt soodsa rahvusvahelise jõudude vahekorra säilitamine. „Ühe poolusega” maailmakorraldus, mille puhul Ühendriigid on ülekaalukalt domineeriv jõud, on paratamatult oma vigade ja vastuoludega. See tekitab hirmu ja kadedust. Nagu iga riik, ei ole ka Ühendriigid kaitstud vigade eest ning tema suuruse ja tähenduse tõttu rahvusvahelises süsteemis sellised vead võimenduvad ja omandavad suurema tähtsuse kui nõrgemate riikide omad. Kanti ideaalse rahvusvahelise korralduse vaatepunktist, kus kõik maailma riigid on rahuarmastavad ja võrdsed, peavad end ülal targalt ja mõistlikult ning järgivad kõrvalekaldumatult rahvusvahelist õigust, on „ühe poolusega” süsteem ohtlik ja ebaõiglane. Kui võrrelda seda aga mis tahes mõistliku alternatiiviga reaalses maailmas, on see suhteliselt stabiilne ega too usutavasti kaasa suurriikide suuremat omavahelist sõda. Samuti on see liberaalsest vaatenurgast suhteliselt soodne, sest juhindub üsna suurel määral majandusliku ja poliitilise liberalismi põhimõtetest, mida hindavad nii ameeriklased kui ka paljud teised.
Seepärast ei ole Ameerika üleolek takistuseks teel parema maailma suunas. Küll on see takistuseks taandarengul märksa ohtlikuma maailma suunas. Valida ei ole mitte Ameerika domineeritava maailma ja Euroopa Liiduga sarnaneva maailma vahel. Tulevast rahvusvahelist korraldust kujundavad need, kellel on jõudu seda kujundada. Ameerika-järgse maailma juhid ei kohtu mitte Brüsselis, vaid Pekingis, Moskvas ja Washingtonis.
Suurriikide ja suurte mängude tagasitulek
Ehkki maailma iseloomustab „ühe pooluse” püsimine, kujundab seda ka konkureerivate riiklike püüdluste taastärkamine, mis on andnud inimtegevusele kuju juba aegade hämarusest saadik. Külma sõja ajal surusid kaks üliriiki ja nende loodud jäik „kahe poolusega” kord üsna tõhusalt maha suurriikide ajaloolise kalduvuse konkureerida omavahel nii staatuse ja mõju kui ka jõukuse ja jõu pärast. Pärast külma sõja lõppu ei ole Ühendriigid olnud piisavalt võimsad ja arvatavasti ei saa ka enam kunagi nii võimsaks, et suruda maha riikide iseenesest normaalsed püüdlused. See ei tähenda, et maailmas oleks nüüd „mitu poolust”, sest ükski suurriik ei ole võimeline konkureerima üliriigiga ülemaailmse mõju osas. Siiski konkureerivad nüüd mitu suurriiki piirkondliku üleoleku nimel nii Ühendriikidega kui ka omavahel.
Hiina välispoliitikat juhivad tänapäeval riiklikud püüdlused ja kuigi neid mahendab hiinlaste elutarkus ning tungiv soov mitte näida ülejäänud maailma silmis ähvardav, juhib Hiina poliitikuid siiski võimas soov anda oma riigile tagasi nende arvates traditsiooniline Ida-Aasias domineeriv positsioon. Nad ei arva eurooplaste moodi postmodernselt, et sõjaline jõud on mineviku igand, seepärast ongi nad nüüdseks paarkümmend aastat sõjaväge tugevdanud ja moderniseerinud. Nagu ameeriklased, usuvad nad, et jõust, sealhulgas sõjalisest jõust, on igati kasu ja et mida rohkem seda on, seda parem. Vahest veel olulisem on hiinlaste arusaam, mis samuti ühtib ameeriklaste omaga, et riigile ei ole tähtis mitte ainult jõukus ja julgeolek vaid ka staatus ja au.
Samal ajal on Jaapan, mida varem peeti patsifistliku põhiseaduse ja väikeste kaitsekulutuste tõttu postmodernsuse poole püüdlevaks jõuks, siirdunud traditsioonilisemale riikliku poliitika rajale. Osaliselt on see seotud Hiina tugevnemisega ja murega Põhja-Korea tuumarelva pärast. Samas on see ajendanud ka Jaapani enda sisemisest püüust olla Ida-Aasia juht või vähemalt mitte teine viiul ehk Hiina n-ö noorem vend. Hiina ja Jaapan konkureerivad omavahel staatuse ja jõu nimel, üritades vältida teise üleolekut. Sellel konkurentsil on lisaks majanduslikule ja poliitilisele komponendile ka sõjaline ja strateegiline komponent. Nende konkurents on nii äge, et sellised riigid nagu Lõuna-Korea, mille pikk ja raske ajalugu on korduvalt pannud kahe riigi mängukanni ossa, on taas hakanud muret tundma Suur-Hiina ja Jaapani rahvusluse taassünni pärast. Aaron Friedberg on öelnud, et Ida-Aasia näeb välja pigem nagu Euroopa minevikus, mitte praegu. Sealjuures näeb ka see välja nagu Aasia minevikus.
Venemaa välispoliitika näeb samuti välja pigem 19. sajandi moodi. Seda ajendab Venemaale ainiti omane rahvusliku meelepaha ja rahvuslike püüdluste segu. Postmodernset Venemaad, mis püüab lihtsalt lõimuda Euroopa uue korraldusega, Andrei Kozõrevi Venemaad, ei teeks murelikuks ELi ja NATO idasuunaline laienemine, ta ei taotleks domineerivat mõju „lähivälismaal” ega kasutaks oma loodusvarasid vahendina, mille abil omandada geopoliitilist mõju ning parandada Venemaa rahvusvahelist staatust, et taastada Peeter Suure ja Nõukogude impeeriumi kadunud hiilgus. Tänane Venemaa seevastu, nagu ka Hiina ja Jaapan, juhindub traditsioonilisematest suurriiklikest kaalutlustest, mille hulka kuuluvad ka väärtuslikud, ehkki eeterlikud rahvuslikud väärtused, nimelt au ja austus. Venemaa juhid kurdavad küll julgeolekuohtude pärast, mida kujutavad endast NATO ja Ühendriigid, aga tegelikult tuleneb nende ebakindlus rohkem vimmast ja rahvuslikust identiteedist kui konkreetsetest välistest sõjalistest ähvardustest.16 Tänase Venemaa rahulolematus ei puuduta üksnes üht või teist relvasüsteemi. Rahul ei olda kogu 1990. aastate külma sõja järgse korraldusega ning soovitakse seda muuta. Kuid selle mõistmine ei vähenda ebakindluse tähendust Venemaa ja maailma suhetes, vastupidi, see teeb venelastega kompromissi leidmise veel raskemaks.
Postmodernsete asemel traditsiooniliste püüdlustega suurriikide nimekirja on lihtne pikendada. India piirkondlikud taotlused on vaoshoitumad või sihitud eelkõige Pakistani vastu, kuid ta konkureerib ilmselgelt Hiinaga domineerimise pärast India ookeanil ning peab end õigustatult tõusvaks suurriigiks maailma areenil. Kesk-Idas on Iraanis ühendatud usukirg ajaloolise üleoleku ja piirkonna liidrirolli etendamisega.17 Tema tuumaprogrammi taga seisab nii soov omandada piirkonna hegemooni koht kui ka Iraani kaitsmine Ühendriikide rünnaku eest.
Isegi Euroopa Liit väljendab omamoodi üleeuroopalist rahvuslikku püüdu etendada maailmas tähtsamat osa ning sellest on saanud vahend, mille abil anda Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia püüdlustele eurooplaste silmis turvaline riigiülene suund. Ka eurooplased tunnevad huvi au ja austuse vastu, kuigi postmodernistlikult. Au tähendab neile kõrget moraalset mainet maailmas, moraalse võimu kehtestamist, poliitilise ja majandusliku mõju rakendamist vastukaaluna militarismile, ülemaailmse südametunnistuse vardja rolli ning teiste tunnustust ja imetlust sellise rolli täitmise eest.
Islam ei ole küll riik ega rahvus, aga paljud muslimid kannavad omalaadset religioosset rahvuslust ning radikaalse islami, sealhulgas Al Qaeda juhid on seadnud sihiks luua teokraatlik riik või riikide konföderatsioon, mis hõlmaks suurt osa Lähis-Idast ja muust maailmastki. Nagu rahvuslikud liikumised, ihkavad ka islamistid austust, sealhulgas eneseaustust, ning au. Nende rahvuslikku identiteeti on kujundanud vastuseis tugevamatele ja tihtipeale rõhuvatele välisjõududele, samuti mälestus nende enda kunagisest üleolekust nendesamade välisjõudude suhtes. Hiinal oli oma „alandusesajand”. Islamistid on näinud tublisti üle sajandi kestnud alandust, mille elavaks kehastuseks on kujunenud Iisrael, mistõttu isegi muslimid, kes ei ole radikaalsed ega fundamentalistlikud, tunnevad vägivaldsete äärmuslaste vastu poolehoidu ja lausa toetavad neid, lootes, et need suudavad teha lõpu liberaalse Lääne, eriti aga Ameerika domineerimisele, kuna too on istutanud nende keskele ja poputab endiselt vähkkasvajat Iisraeli.
Lõpuks on meil tegemist ka Ühendriikidega. Ameeriklased on arvukate, nii demokraatlike kui ka vabariiklike, liberaalsete kui ka konservatiivsete administratsioonide ühelaadse riikliku poliitika raames üritanud säilitada piirkondliku domineeriva jõu osa Ida-Aasias, Lähis-Idas, läänepoolkeral, viimase ajani ka Euroopas ning viimasel ajal üha rohkem Kesk-Aasias. See oli Ühendriikide eesmärk pärast Teist maailmasõda ning pärast külma sõja lõppu ei ole nad ei Bush vanema ega Clintoni aastatel sugugi tagasi tõmbunud, vaid hoopis laiendanud oma mõju ida suunas Euroopas, samuti Lähis-Idas, Kesk-Aasias ja Kaukaasias. Ehkki tegemist on domineeriva ülemaailmse jõuga, konkureerivad Ühendriigid piirkondliku hegemooni koha pärast Hiinaga Ida- ja Kesk-Aasias, Iraaniga Lähis-Idas ja Kesk-Aasias ning Venemaaga Ida-Euroopas, Kesk-Aasias ja Kaukaasias. Ka Ühendriigid on pigem traditsiooniline kui postmodernistlik jõud ja ehkki ameeriklased ei taha seda sugugi tunnistada, eelistavad nad olla maailmas number üks ega taha sellest positsioonist kuidagi loobuda. Tunginud mõnda piirkonda, olgu siis praktilistel või idealistlikel põhjustel, ei soovita sealt kuigi kiiresti lahkuda, enne kui ei olda veendunud, et piirkond on ümber kujundatud põhimõtteliselt oma palge järgi. See riik kinnitab, et suhtub maailma ükskõikselt ja tahab vaid, et ta rahule jäetaks, kuid püüab samal ajal iga päev kujundada miljardite inimeste käitumist kogu maakeral.
Rüselus staatuse ja mõju omandamise pärast ambitsioonikate riikide ja riigihakatiste seas on teine külma sõja järgse rahvusvahelise süsteemi tunnusjoon. Rahvuslus on kõigis oma ilmingutes tagasi – kui see üldse on olnud kuhugi kadunud – ning tagasi on ka rahvusvaheline konkureerimine jõu, mõju, au ja staatuse pärast. Ameerika üleolek nii piirkondlikult kui ka ülemaailmselt takistab konkurentsi ägenemist. Kui Ühendriigid peaksid vähendama oma mõju piirkondades, kus nad on praegu tugevaim jõud, tekiksid teiste riikide vahel samasugused lahkhelid, mis iseloomustasid suuremate ja väiksemate riikide suhteid minevikus: neid on püütud lahendada diplomaatia ja vastutulekutega, sageli aga vastasseisu ja erineva ulatuse, ägeduse ning raskete tagajärgedega sõdadega. Sellise „mitme poolusega” maailma uudistunnuseks on tõik, et suuremal osal tugevamatest jõududest on käepärast tuumarelv. Seetõttu võivad nendevahelised sõjad olla vähem tõenäolised, aga need võivad kujuneda ka märksa katastroofilisemaks.
Kerge, kuid samas ohtlik on alahinnata osa, mida Ühendriigid etendavad maailmas stabiilsuse tagamisel, isegi kui mingis mõttes rikutakse stabiilsust. Nii on Ühendriigid näiteks nii domineeriv jõud merel, et teised riigid ei suuda sellega konkureerida isegi oma koduvetes. Nad lubavad meelsasti või ka hambaid kiristades etendada Ühendriikide mereväel rahvusvaheliste vee- ja kaubateede ning rahvusvahelisele turule ja toorainele, näiteks naftale ligipääsu kindlustaja osa. Isegi sõja ajal suudavad Ühendriigid täita oma rolli veeteede kindlustajana. Tõeliselt „mitme poolusega” maailmas ei oleks see võimalik. Riigid võistleksid domineerimise pärast merel vähemalt oma piirkonnas ja võib-olla kaugemalgi. Riikidevahelised konfliktid tooksid lisaks võitlusele maismaal kaasa võitluse ookeanil. Relvastatud embargod, mida rakendati näiteks Esimese maailmasõja ja teistegi suuremate konfliktide ajal, halvaksid kaubavood – kuid praegu ei ole see lihtsalt võimalik.
Selline maailmakorraldus ei tugine üksnes inimeste heale tahtele vaid ka Ameerika jõule. Isegi tõeline geopoliitiline ime Euroopa Liit võlgneb oma rajamise Ameerika jõule, ilma milleta ei oleks Euroopa riigid pärast Teist maailmasõda tundnud end kaugeltki nii turvalisena, et hakata taas lõimima sakslasi. Enamik eurooplasi võib selle mõtte ees tagasi kohkuda, aga veel täna sõltub Euroopa stabiilsus garantiist, küll vahest kauguses terendavast ja loodetavasti tegelikult ebavajalikust garantiist, et Ühendriigid sekkuvad kohe, kui seal peaks juhtuma midagi ohtlikku. Tõeliselt „mitme poolusega” maailmas tähendaks selline võimalus maailmasõja taaspuhkemise ohtu.
Need, kes usuvad, et riikide võrdsem seis oleks parem kui praegune Ameerika üleolek, langevad sageli loogikalõksu. Nad usuvad, et kord, mida maailm võib täna nautida, eksisteerib lahus Ameerika jõust. Nad arvavad, et maailmas, kus Ameerika jõud on kahanenud, jäävad endiselt püsima rahvusvahelise korra need elemendid, mis neile meeldivad. Aga paraku see ei ole nii. Rahvusvaheline kord ei püsi ideedel ja institutsioonidel, selle kujundab jõudude vahekord. Rahvusvaheline kord sellisel kujul, nagu me seda praegu tunneme, peegeldab jõudude jaotumist maailmas pärast Teist maailmasõda, ennekõike aga pärast külma sõja lõppu. Teistsugune jõudude vahekord, näiteks „mitme poolusega” maailm, kus olulised jõud oleksid Venemaa, Hiina, Ühendriigid, India ja Euroopa, tooks kaasa teistsuguse korra teistsuguste reeglite ja normidega, mis peegeldaksid nende võimsate riikide huve, kes on selle korra kujundanud. Kas selline rahvusvaheline kord oleks parem? Pekingi ja Moskva meelest võib-olla küll. Pole eriti usutav, et see meeldiks Ühendriikide ja Euroopa valgustatud liberaalidele.
Praegune kord ei ole loomulikult kaugeltki täiuslik ega paku isegi mingit tagatist, et maailma suurriikide vahel ei puhke suuremat konflikti. Isegi” ühe pooluse” varjus võivad puhkeda piirkondlikud konfliktid, kus osalevad ka suurriigid. Sõda võib puhkeda näiteks Venemaa ja Gruusia vahel. See sunnib Ühendriike ja tema Euroopa liitlasi otsustama, kas sekkuda või leppida Venemaa võidu viljadega. Konflikt on igati võimalik India ja Pakistani vahel, samuti Iraani ja Iisraeli või teiste Lähis-Ida riikide vahel. Ka need võivad kaasa tõmmata teisigi suurriike, sealhulgas Ühendriike.
Sellised konfliktid võivad olla vältimatud, sõltumata sellest, milline on Ühendriikide poliitika. Nende puhkemine on siiski palju tõenäolisem juhul, kui Ühendriigid nõrgenevad või tõmbuvad tagasi oma piirkondliku domineeriva jõu positsioonidelt. See kehtib eriti Ida-Aasia kohta, kus enamik riike on arvamusel, et usaldusväärne Ameerika jõud aitab piirkonda stabiliseerida ja rahustada. Kindlasti arvab seda enamik Hiina naabreid. Isegi Hiina ees, kes püüab tasapisi asendada Ühendriike piirkonna domineeriva jõu rollis, seisab dilemma, et Ameerika tagasitõmbumine võib luua tingimused auahne, sõltumatu ja rahvusliku Jaapani esilekerkimiseks.
Ka Euroopas võiks Ühendriikide lavalt lahkumine, isegi kui see jääks endiselt maailma kõige võimsamaks riigiks, kutsuda esile ebastabiilsuse. See tekitaks Venemaas kiusatuse tegutseda oma lähikonnas asuvate tõrksate riikide suhtes veel aktiivsemalt ja võib-olla ka jõulisemalt. Kuigi mõnede realistide teooriate kohaselt kujutatakse ette, et Nõukogude Liidu kadumisega kadus Venemaa ja Lääne vastasseisu võimalus ning seeläbi ka Ameerika Euroopa asjades osalemise mõte, kipub ajalugu näitama, et Euroopas on konfliktid Venemaa osalusel võimalikud ka ilma Nõukogude kommunismita. Kui Ühendriigid tõmbuksid Euroopast tagasi, võtaksid omaks käitumisliini, mida mõned nimetavad piiritaguse tasakaalustamise strateegiaks, suurendaks see ajapikku Venemaad ja tema lähinaabreid hõlmava konflikti võimalust, mis omakorda võib nõuda Ühendriikide naasmist juba märksa ebasoodsamatel tingimustel.
Liiga optimistlik on ka kujutelm, et Ameerika positsioonide loovutamine Lähis-Idas ning passiivsema, piiritaguse osaga piirdumine toob piirkonnas kaasa suurema stabiilsuse. Ühendriikide eluline huvi nafta vastu ning osa, mida ta etendab Euroopa ja Aasia riikide ligipääsu tagamisel naftale, ei anna alust oletada, et Ameerika juhid võiksid või tahaksidki tagasi tõmbuda ja jääda lootma parimat, samal ajal kui piirkonna riigid hakkavad omavahel jõujooni paika panema. Samuti ei vähendaks märksa „tasakaalustatum” poliitika Iisraeli suhtes, mida mõned peavad Lähis-Idas rahu, stabiilsuse ja heade kommete saavutamise maagiliseks võtmeks, sugugi vajadust abistada Iisraeli, kui selle julgeolek peaks sattuma ohtu. See kindel tõotus ning Ameerika tõotus kaitsta strateegiliste naftavarude kättesaadavust enamikule maailmast, tagavad juba iseenesest Ameerika tugeva sõjalise kohaloleku piirkonnas nii merel kui ka maismaal.
Ameerika jõu kahanemine mis tahes piirkonnas ei lõpetaks konflikti, vaid muudaks üksnes jõujooni. Lähis-Idas on võitlus mõju nimel möllanud nii piirkonna enda kui ka selle väliste riikide vahel juba vähemalt paarsada aastat. Islamifundamentalismi esilekerkimine ei ole selles osas midagi muutnud. See on lihtsalt lisanud konkureerimisele uue ja palju ohtlikuma mõõtme, mida ei mõjutaks ei Iisraeli ja palestiinlaste konflikti äkiline lõpp ega Ameerika kiire lahkumine Iraagist. Ameerika piirkondliku üleoleku alternatiiv ei ole sugugi tasakaal ja rahu. Alternatiiv on konkurentsi tugevnemine. Kogu see piirkond ja sealsed riigid on suhteliselt nõrgad. Oodata võib Hiina ja Venemaa tõsisemat sekkumist, nad on huvitatud kas või juba omaenda huvide kindlustamisest.18 Samuti võib oodata, et piirkonna tugevamad riigid, eriti Iraan, tugevnevad veelgi, et täita tühimik. Pole kuigi usutav, et mis tahes Ameerika administratsioon astuks vabatahtlikult samme, mis kallutaksid jõudude vahekorra Lähis-Idas Venemaa, Hiina või Iraani kasuks. Nii palju ei ole maailm nüüd ka muutunud. Ameerika relvajõudude väljatõmbamine Iraagist ei normaliseeriks olukorda ega tagaks piirkonnas mingit uut stabiilsust. See tooks kaasa vaid uut ebastabiilsust, mis tõenäoliselt viiks Ühendriigid piirkonda jälle tagasi.
Liberalism ja autokraatia
Loe edasi: lehekülg 2

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar