Uhiuuest välisteenistuse leksikonist

Välissuhtlemise uurimisest

Tuleb märkida, et VM on üks väheseid meie ministeeriume-riigiasutusi, kus tegeldakse üsna süstemaatiliselt oma ajalooga. Sageli räägitakse riigiasutuste järjepidevusest. Ent “järjepidevus” on tihti tühi sõnakõlks, sest ministrid ega ministeeriumi tippjuhid ei tea “ööd ega mütsi” oma asutuse ajaloost ning seal töötanud silmapaistvate isikute elust-tegevusest. Halvimal juhul ulatub “ajalooline mälu” vaid iseenda esimese tööpäeva ootusärevusse.

Noor, õieti küll taastatud EV välisministeerium, palus minult juba 1992. aasta sügisel kõikide välisministrite lühielulugusid. Ulatuslikku tööd EV 1920.-1930. aastate välisministeeriumi ja diplomaatide uurimisel on teinud vanema põlve ajaloolastest dr Heino Arumäe ja nooremast generatsioonist dr Eero Medijainen. Viimase monograafia “Saadiku saatus: Välisministeerium ja saatkonnad 1918 – 1940” (Tallinn 1997) annabki tervikliku ülevaate VM tööst sõjaeelsel perioodil, meenutades ka Eesti välisteenistustes töötanud inimesi. 2001. aastal avati VM fuajees mälestustahvel okupatsioonide tõttu kannatanud välisteenistusega seotud inimestele. Mälestustahvlil on 231 nime, neist 63 lasti maha või hukkus laagrites. VM 85. aastapäevaks 2003. aastal telliti Eesti Postilt tähtpäevatempel ja eriümbrik välisministrite fotodega.

Juba 1930. aastate teisel poolel arutati VMis ideed koostada asutuse ja Eesti välispoliitilise tegevuse põhjalik ajalugu. Selleks valiti välja isegi vastavad inimesed. VM ajalooga loodeti valmis saada 1938. aasta sügiseks, ministeeriumi 20. sünnipäevaks. Mitmel põhjusel ei suudetud käsikirja kokku panna, piirduti vaid mõne kavandiga. Paralleelselt hakati koostama mahukat dokumentide kogumikku. Sellest sai valmis aastaid 1917 – 1920. käsitlev osa, mis jäi publitseerimata ning asub praegu riigiarhiivis. Hiljem avaldas terve plejaad endisi diplomaate artikleid ja mälestusi oma teenistusest välisministeeriumis.

Kuid ei paguluses ega viimasel kümmekonnal aastal Eestis ilmunud artiklid-monograafiad anna täpset andmestikku mitmete silmapaistvate Eesti diplomaatide haridustee, elukäigu ja saatuse kohta. Kättesaadavates allikates on arvukaid vigu, mis korduvad ka Eesti Entsüklopeedia köidetes.

Uus leksikon annab ülevaate välisministeeriumi tegevusest ja välisesindustest 1918. – 1940. aastani, VM likvideerimisest 1940. aasta suvel ning Eesti esindajatest eksiilis. Biograafiline leksikon on varustatud mitme lisaga.

Leksikoni koostamise põhimõtted

Koostajad on tõstnud lati väga kõrgele: antud on Eesti diplomaatilises teenistuses olnud isikute täpsed sünni- ja surmaajad, nende haridus- ja teenistuskäik, kuuluvus üliõpilasorganisatsioonidesse, parlamentaarne ja poliitiline tegevus, sealhulgas tegevus omavalitsustes, kuulumine kas Eesti ja/või rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, aga ka neile annetatud Eesti ning välisriikide riiklikud au- ja teenetemärgid. Leksikoni koostamise initsiatiiv lähtus Jüri Treilt, kes vastava töögrupi kokku pani.

Uus leksikon hõlmab perioodi Eesti iseseisvuse väljakuulutamisest 24. veebruaril 1918. aastal kuni taasiseseisvuse väljakuulutamiseni 20. augustil 1991. aastal. Koostajad kinnitavad, et “järgitud on Eesti Vabariigi järjepidevuse põhimõtet ja seepärast on leksikoni võetud eksiilis tegutsenud Eesti Vabariigi diplomaadid, Nõukogude välisteenistuses olnud diplomaate ei käsitleta”. Koostajad nendivad, et omariikluse algusaastatest oli kaunis raske määratleda diplomaatilise või mittediplomaatiliste ametikohtade töötajaid, samuti oli raske eristada aukonsuleid ja ametikonsuleid. Leksikonist on välja jäetud Eesti Kodakondsuse Kontroll-Opteerimise Komisjoni liikmed, kes hiljem välisteenistustes ei töötanud.

Ülaltoodud printsiibid on selged ja loogilised. Pole mingit põhjust võtta sellisesse leksikoni nõukogudeaegseid eestlastest NSV Liidu välisteenistuses olnud isikuid. Ehkki see on tänaseks päevaks äärmiselt põnev, kes, kus ja millal töötas, milliste ametlike ja mitteametlike ülesannetega. Eestlastest Nõukogude sõjaväelasi on teeninud pikemat aega Vietnamis, Etioopias, Afganistanis jm, mõni diplomaat töötas Soomest-Rootsist kaugemalgi – Vaino Väljas Nicaraguas, mõned töötasid ka NSVL välisministeeriumi liinis Aafrika riikides keeleõpetajatena jms.

Siiski, piirdudes EV ja eksiilperioodiga, võinuks vahest lisada mõned Eesti välisteenistuse kõige esimeste päevade isikud. Iga algus on alati raske, pole alluvus- ja karjäärihierarhiat. Nii minnakse leksikoni elulugudes mööda kolmeliikmelise Eestimaa Päästmise Komitee (Päästekomitee) kõige vähem tuntud liikmest dr Konstantin Konikust. Aga tema juhtis delegatsiooni, kes 1918. aasta 24. veebruari hilisõhtul sõitis Tallinnast Pääskülla kohtuma pealetungivate keiserliku Saksamaa vägede esindajaga. See oli äsja proklameeritud riigi üks esimesi diplomaatilisi samme. Samuti kuulus Konstantin Konik Saksa okupatsiooni kokkuvarisemisel Eesti Ajutise Valitsuse moodustatud delegatsiooni. 1918. aasta 19. novembril kohtuti Riias Saksamaa peavolinikuga Baltimaades dr August Winnigiga. Riiast tuldi kodumaale tagasi lepinguga: Eesti Ajutine Valitsus võtab võimu üle. Tõsi, sellega Koniku diplomaatiline tegevus ammendus. VM palgal polnud ta päevagi, aga temaga seonduv riiklik välispoliitiline tegevus algas just 24. veebruaril.

Välisministeerium on üks väheseid meie ministeeriume-riigiasutusi, kus tegeldakse üsna süstemaatiliselt oma ajalooga.

Eesti Vabariigi välisministeeriumi tegeliku tegevuse alguse ajaks peavad autorid 1918. aasta 14. novembrit, kui “Inglise ja Prantsuse konsulitele Helsingis saadeti kiri, kus paluti relvastust ja abi, et takistada varade ja toiduainete maalt väljavedamist sakslaste poolt” (lk 8). Medijainen kinnitab, et “Helsingis anti 14. novembril” sealsetele Suurbritannia ja Prantsusmaa konsulitele üle abipalve kiri ja et “seda palvekirja peetakse tööd alustanud välisministeeriumi esimeseks ametlikuks dokumendiks”.

Kindlasti võib öelda, et on väga tähtis, kas kiri saadeti – kust ja kuhu ja kui kaua oli teel – või anti see kohapeal üle. Võib aga ka öelda, et see pole väga oluline, sest kui VM alguspäeva osas saab kokku leppida, siis Eesti välispoliitika alguspäevaks saab pakkuda mitut kuupäeva, alates juba 1917. aasta kevadest. See seik pigem iseloomustab raskusi, millega seda tüüpi leksikoni koostajad paratamatult kokku puutuvad. See ei ole mitte ainult meie mure: näiteks enne Teist maailmasõda ei suudetud ühtlustada põhimõtet, millisest päevast hakatakse lugema diplomaadi teenistust. Mõni riik võttis aluseks tulevase diplomaadi esimese kohtumise asukohariigi VM protokolliülemaga. Mõni riik võttis aluseks volituste tegeliku üleandmise riigipeale. Mõni pidas aluseks volikirja koopia (töökoopia) esitamist asukohamaa välisministeeriumile. Erinevused võivad tulla suured: nii näiteks olid hitlerliku Saksamaa juhid 1936. aasta suvel hõivatud olümpiamängude jm sündmustega, nii et juunis vahetunud Eesti uue saadiku võttis Hitler vastu alles oktoobris.

Leksikoni väärtuslikud lisad

Leksikonile annab väärtust juurde põhjalik lisamaterjal: Eestile olulised välispoliitilised sündmused 1918 – 1991; Eesti Vabariigi de iure tunnustamine, riigipeade, valitsusjuhtide ja välisministrite loetelu, Eesti saatkondade personal ja Eesti aukonsulid riikide kaupa, samuti VM ja välisesinduste ametnike loetelu. Lisad annavadki leksikoni tegelastele üldise ja süsteemse raamistiku. Kindlasti oleks omaette huvitav uurimisteema Eesti aukonsulid, alates Lõuna-Aafrika Unioonist (praegu LAV) ja Kuubast kuni Liibanoni-Türgi ning Hiina ja Jaapanini. Praegu leiame lisadest aukonsulite alfabeetilise loetelu riikide kaupa: aga millal ja millistel asjaoludel nad said Eesti aukonsuliteks, mida aukonsulid tegid – kas põhjalik uurimus või isegi kolm-neli rida iga aukonsuli kohta avardaks tuntavalt meie välispoliitilist mõõdet, Eesti kohta maailmas.

Eraldi maksab kiita raamatu kujundust, mis jääb anonüümseks. Loeme: “kujundus ja trükk AS Vaba Maa”. Igal juhul on kujundaja leidnud sobiva tonaalsuse, samuti on fotode töötlus professionaalne, sest mitu täiesti “raamatukõlbulikku” pilti on saadud isikutunnistuste fotodest, mida tormilised ajad räsinud. Aga kujundaja jätmine anonüümseks näib olevat meie kirjastuste uus tava.