Terrorismivastasel rindel muutusteta?

Terrorismi – mõneti juba äraleierdatud – teema üle mõtiskledes jäi sõelale mõningaid sündmusi, suundumusi, aga  ka mõtteid ja seoseid, mis läbipõimununa annavad vähemalt subjektiivse ülevaate sellest, mis on saanud terrorismivastasest võitlusest aastaks 2009 ja mis suunas see edasi areneda võib. Olgu kohe lisatud, et mastaapse terroriakti võimalus Euroopas ja USAs säilib, kuid siinses artiklis ma selle hüpoteetilise võimalusega ei tegele.

Aasta 2009 on terrorismivastase võitluse seisukohast sisutihe. USA uus administratsioon üritab kahtlemata kuidagi lahendada probleemi, mida kujutab enesest vajadus pidada globaalset terrorismivastast sõda (Global War On Terror – GWOT, eesti k GTS) USA maine ja mõjuvõimu languse tingimustes.

Koalitsioonivägede missioon Iraagis peaks lõppema suvel. Iraagi stabiliseerimine ja julgeolekuolukord on viimasel ajal märkimisväärselt paranenud. Riigi ülesehitust saab sisuliselt testida siiski vaid pärast koalitsioonivägede lahkumist.

Vägede väljaviimine Iraagist võimaldab USA-l, aga ka teistel koalitsioonipartneritel, sh Eestil, oma sõjalisi jõude Afganistanis täiendada, sest julgeolekuolukord on seal viimasel ajal pigem halvenenud. Kas selline vangerdus annab vajaliku tulemuse, seda saab näha võib-olla alles 2010. aastal, sest sõjaväelise kontingendi (USA puhul on mainitud 35 000 lisasõjaväelast) suurenemine saab olema järkjärguline ning see võtab päris palju aega. Septembris 2009 on Afganistanis aga presidendivalimised ja 2010 aastal parlamendivalimised, mille edukas läbiviimine on suur väljakutse koalitsioonivägedele.

Mitmed USA eksperdid on mures potentsiaalsete Euroopa Liidu kodanikest terroristide pärast, sest neid on keeruline identifitseerida ja USAst eemal hoida.

Mumbai sündmused näitasid, et terroriaktide eest ei ole keegi kaitstud ega kindlustatud, ning mis veelgi olulisem: varjatud riiklik toetus või kate Lashkare-Taiba tüüpi või muudele piirkondlikele terroriorganisatsioonidele jääb terrorismivastases võitluses oluliseks faktoriks ka edaspidi.

Jätkuva uuema trendina peaks mainima, et oluliseks on kujunenud küberruumi pakutavate vahendite (sealhulgas ka näiteks meile südamelähedase Skype’i) kasutamine lisaks kriminaalsetele ka terroristlikel eesmärkidel. Näiteks interneti kaudu aset leidev värbamine, radikaalsusele õhutava propaganda levitamine, terroristliku tegevuse kavandamine ja terrorismi rahastamine kasvab pidevalt. Veidi vähem on tähelepanu pööratud võimalike küberrünnakute suhtes tundlikule infrastruktuurile: haiglad, lennujuhtimissüsteemid, jõujaamad, transpordi- ja kommunikatsioonisüsteemid, jne. Reaalsete rünnakute kavandamine ja läbiviimine virtuaalsest keskkonnast annab võimaluse kasutada vähem inim- ja finantsressurssi ning tegutseda varjatumalt.

Trendide lahkamise ja tuleviku ennustamise juurest tahaksin siinkohal aga hoopis pöörata pilgu tagasi aastasse 2001. Seal peituvad tänase terrorismivastase võitluse dualismi lätted, mida on üha raskem ignoreerida. Mida mõtlen dualismi all?

USA ja Euroopa terrorismivastane tegevus. Selle dualism

Terrorismivastase võitluse dualism kerkib parimal kombel esile, kui võrrelda USA ja ELi tegevust selles valdkonnas. Üks lakmuspaber, mis endiselt toob ilmekalt välja lõhe USA ja Euroopa mõttemaailmade selles osas, mis puudutab terrorismivastast võitlust, on andmekaitse. Kui ameeriklaste jaoks on aktsepteeritav isikuandmete aastakümnetepikkune säilitamine (kuni 75 aastat), siis eurooplaste jaoks on see tabu. Vastumeeli nõustutakse kümneid kordi lühema ajaga. Utreerides võiks öelda, et kui Euroopa avalikus debatis domineerivad endiselt inim- ja isikuõigused, siis USAs tundub selleks pärast 11. septembri terrorirünnakuid olevat arusaadavalt hoopis julgeolek, millele inimesed vabatahtlikult oma mõningad õigused on allutanud.

Ühest küljest (nagu ka väga pikka aega enne 2001. aastat) tegelevad Euroopa riikide korrakaitseorganid, sh ka eriteenistused, terroriakte sepitsevate kurikaelte tegevuse ennetamise ja tõkestamisega ning vajadusel ka terroriaktide tagajärgede likvideerimisega. See töö, eriti ennetamist puudutav osa, on rutiinne, igav ning lõputu. Lõputu seepärast, et terrorism kui nõrgema sõjaline taktika tugevama vastu – nagu ka sõjad ise – on sama vana kui inimkond.

Korrakaitseorganite ja eelkõige politseiüksuste prioriteetsus terrorismivastases võitluses on leidnud tugeva toetuse Euroopa Liidu liikmesriikide seas. EL propageerib seaduse ning õigusriigi ülimuslikkust ja näeb selles võtit praktiliselt kõikidele probleemidele. Sellist lähenemist toetab aastakümnetepikkune praktiline kogemus parem- ja vasakäärmuslike terrorirühmituste ohjeldamisel Euroopas.

Terrorism kui nõrgema sõjaline taktika tugevama vastu – nagu ka sõjad ise – on sama vana kui inimkond.

Teisest küljest, USA eestvedamisel algatatud ning läbiviidav nn globaalne terrorismivastane sõda on kestnud juba üle 7 aasta. Selle kõige olulisem saavutus on see, et USA pinnal on alates 2001. aastast suuremad terroriaktid ära hoitud – ja see on kahtlemata suur saavutus. Euroopa sellega kiidelda ei saa ja pealegi on osa terroriakte sooritatud ELi kodanike poolt. Tuleb tõele silma vaadata ning lisada, et ilmselt ei saa sellist olukorda üheselt tõlgendada. Pole selge, kas selle põhjuseks on GTS, selle edu või läbikukkumine, ELi riikide terrorismivastase tegevuse nõrkus või USA sama tegevuse tugevus.

USA edusammud erinevate asutuste ja ametite andmebaaside ühendamisel, piirikontrolli tõhustamisel, biomeetria rakendamisel, kvalitatiivne hüpe lennunduse ja laevanduse ning sadamate turvalisuses on igal juhul olnud muljetavaldavad ning aitavad ilmselt vähemalt osaliselt USA edu selgitada. Samuti tundub, et USA integratsioonipoliitika immigrantide ühiskonda sulandamiseks on olnud tõhusam kui viimase ajani laialt levinud poliitiliselt korrektne multikultuursus Euroopas, seda vähemalt immigrantide radikaliseerumise ennetamise ja deradikaliseerimise vaatevinklist.

Milline on siis pilt siin Euroopas? Siin, mitte seal, sest meiegi kuulume Euroopasse, kuigi tihti riivab kõrva, kuidas Eestis räägitakse endiselt Läänest ja Euroopa Liidust kui “nendest”.

Pilt Euroopas on kirju. Kui ETA välja arvata, siis vanema põlvkonna piirkondlike separatistlike või ideoloogiliste eesmärkidega terroriorganisatsioonid on kas hävitatud, deradikaliseerunud (nagu IRA) või ei ole eriti aktiivsed. Ka avalikkuse tähelepanu on nihkunud mujale, sest probleemid ja väljakutsed on muutunud. Seega on arusaadav, miks ekspertide tähelepanu Euroopas köidab eelkõige nn islamistlik terrorism. Kuigi ekspertide seas ei ole üksmeelt, kas selle taga on uus totalitaarne ideoloogia või mitte, valitseb siiski üksmeel, et tegemist on murettekitava nähtusega. Mitmed USA eksperdid on mures potentsiaalsete Euroopa Liidu kodanikest terroristide pärast, sest neid on märkimisväärselt keerulisem identifitseerida ja USAst eemal hoida. Pikapeale on see mure kandunud ka Euroopasse. Mitmed liikmesriigid on immigrantidele kodakondsuse andmisel sisse viinud keeleeksamid ning kohaliku keele ja kultuuri tundmise testid, koolitatakse kohalikke imaame ja palju rohkem tähelepanu pööratakse noortele teise ja kolmanda põlvkonna immigrantide järeltulijatele.

Reaalsete rünnakute kavandamine ja läbiviimine virtuaalsest keskkonnast annab võimaluse kasutada vähem inim- ja finantsressurssi ning tegutseda varjatumalt.

Paraku on ka mitmed Euroopa põliselanikud ELi liikmesriikides muutunud radikaalsemaks oma ootustes terrorismipisiku hävitamisel. Võib täheldada teatud tolerantsi murenemist, mis väljendub hoomatavas radikaliseerumises ja sallivuse vähenemises immigrantide suhtes, kelles nähakse potentsiaalseid terroriste või nende toetajaid. Seega on ühiskondade lõhestumine vähemalt kahevektoriline protsess. Postmodernseks nimetatud Euroopa Liitu kisub see aga vägisi tagasi modernsesse maailma, kus konfliktide lahendused ei pruugi alati olla rahumeelsed.

Paljuski GTSi tagajärjel, milles ka mitmed EL liikmesriigid aktiivselt osalevad, on radikaliseerumine võtnud märkimisväärsed mõõtmed. Kurjakuulutajad ütlevad, et eelkõige nn vanas Euroopas viivad kiired demograafilised muutused, mittelõimunud paralleelsed ühiskonnad ja nende liikmete massiline radikaliseerumine varsti Euroopa loojanguni, kui utreerida kultuurifilosoof Oswald Spengleri kuulsat ettekuulutust.

Sõjad. Globaalne terrorismivastane sõda ja selle kriitika

Kuidas see tegelikult ka ei oleks, ilmselt peab tunnistama, et kuna märgilise tähendusega terroriakte on toime pandud ning kavandatud nii Euroopas kui mujal maailmas, siis ei saa me ikkagi rääkida suurest edust globaalses terrorismivastases sõjas pärast Al-Qaeda ja Talibani peamise maapealse baasi hävitamist.

Täna kestab GTSi raames alustatud sõjategevus Iraagis ja Afganistanis vahelduva eduga. Kas liitlaste, sh Eesti regulaarväed sõdivad seal sissidega või terroristidega? Veel mõni aeg tagasi oleks võinud oletada, et kui käsitleda terroristidena kõiki neid kümneid tuhandeid inimesi, kes kasutavad või on kasutanud koalitsioonivägede vastu erinevaid asümmeetrilise sõjakunsti võtteid, siis on vastus selge. Samas tänaseks on pilt hägustunud, sest terrorismi sildi taha pressitakse üha uusi ja erinevaid eesmärke, mille saavutamine on poliitiliselt raskendatud.

Igal juhul peab nentima, et kõikide vastupanu osutavate inimeste ning rühmituste terroristideks tembeldamine ei aita kuidagi edasi ei terrorismivastases võitluses ega ka eesmärkide saavutamisel Iraagis ja Afganistanis läbiviidavas sõjategevuses. Pigem vastupidi – fookus hägustub. Nagu ütleb Walid Phares oma raamatus „Džihaadi tulevik”: ^Terrorismivastane sõda on võidetav vaid juhul, kui võidetakse ideede sõda.Võidu hädavajalik eeltingimus on säilitada selge nägemus terrorismivastasest sõjast.”

Kõikide vastupanu osutavate inimeste ning rühmituste terroristideks tembeldamine ei aita kuidagi edasi ei terrorismivastases võitluses ega ka sõjaliste eesmärkide saavutamisel Iraagis ja Afganistanis.

Nagu see täna ka mulle tundub, oli üks terrorismivastase sõja algatamisel tehtud valearvestus võib-olla see, et lühiajaliste sõjaliste eesmärkide täitmise taga ei nähtud selle pikaajalist negatiivset mõju – märkimisväärselt suurte inimhulkade radikaliseerumist. Tänaseks on radikaliseerumine muutunud piirkondlikust nähtusest globaalseks. Sel on ilmselt kaks peamist põhjust: ühest küljest, huvitatud osapoolte kihutustöö uue ajastu massimeedia, sh interneti vahendusel, teisest küljest, kihutustöö jaoks vajaliku materjali olemasolu kahjuliku retoorika, aga ka õhurünnakutes hukkunud tsiviilisikute, Guantänamo vangide piltide ja palju muu näol. Viha ja meeleheide on tekitanud vastavad meeleolud ning ootused erinevate riikide nendes ühiskonnasegmentides, kus terroriaktide läbiviijate värbamine ja ettevalmistus tänapäeval toimub. Selgelt eraldatud värbamispiirkondi enam ei ole, taimelava ja värbamismaterjal ei ole samuti enam ei geograafiliselt ega profiililt nii selgelt piiratud ja piiritletud kui varem. Euroopa on kistud selle tegevuse keskmesse.

Seega võime vaid korrata varem ja paljude teiste poolt tehtud olulist järeldust – terrorismiprobleemile ei ole olemas vaid sõjalist lahendust. Poliitilised lahendused on ilmselt jätkusuutlikumad. Sõjalise jõu regulaarne ja laiaulatuslik kasutamine võib viia laiemate masside radikaliseerumiseni. Pikemas perspektiivis muudab see aga omakorda poliitiliste eesmärkide saavutamise märksa keerulisemaks. Meditsiinilisi termineid kasutades võiks öelda, et akupunktuuri vajavat patsienti ei saa terveks ravida lobotoomia abil.

Ka välispoliitiliselt on GTS osutunud piisavalt kõrge riskiastmega projektiks, sest nn sõda terrorismi vastu allutas endale vahepeal pea täielikult USA välispoliitika. Kus on domineerimas sõjaline jõud, seal taandub diplomaatia. Diplomaatia on võrreldes sõjalise jõuga niikuinii keeruline, tülikas, kulukas ja mis peamine, ei anna kiireid käegakatsutavaid tulemusi. Paraku, nagu ütleb päris tabavalt vana tarkus suure lombi tagant: kui su ainuke tööriist on haamer, siis muutub iga probleem kangesti naela sarnaseks. Järelikult ja paradoksaalsel kombel võib GTSi tugev sõjaline koostisosa olla samal ajal ka ta peamiseks nõrkuseks, külvates viha ja meeleheite seemneid. Nendest aga virguvad uued sõdalased sarnaselt Kadmose poolt mulda külvatud draakoni hammastega.

Lisaks annab GTS halba eeskuju teistele riikidele, kes ei pelga tembeldada enda kodukootud opositsionääri, teisitimõtlejat või vastupanuliikujat terroristiks, halvimal juhul aga ta “käimlas põrmustada”.

Mustvalges maailmas on väärtustel põhineva välispoliitika roll marginaalne, sest väärtuste diferentseeriv potentsiaal on raisku läinud, poliitika pooltoonid kadunud ja valikuvõimalus vähemalt väikeriikidel sisuliselt puudub.

Samas tuleb endale aru anda, et sellisel kriitilisel lähenemisel GTSile on ka nõrku kohti. Ühe neist sõnastas päris hästi aastaid tagasi üks Kesk-Aasia riigi eriteenistuse juht, kes mulle Marshalli Keskuses emotsionaalselt ütles umbes järgmist: “Teil Euroopas ei ole selliseid probleeme nagu meil ja sellepärast ei olegi teil vaja sõjaväelasi terrorismivastastes operatsioonides kasutada. Teil ei tule kord nädalas üle piiri paarsada hambuni relvastatud tüüpi, kes riigikorda ähvardavad ja inimesi tapavad. Meie jaoks on see aga reaalsus.”

Loomulikult oli tal õigus – erinevad olukorrad nõuavad erinevaid lahendusi. GTSile võib aga ette heita just paindlikkuse puudumist, eriti esimestel aastatel. Tänaseks on selles valdkonnas tehtud märkimisväärseid edusamme.

Minu arvates oli aga USA juhitava globaalse terrorismivastase sõja suurim puudus hoopis see, et ta üritas muuta maailma mustvalgeks: kõik, kes ei ole meiega, on meie vastu. Paralleelid eelmise sajandi algusega torkavad silma ja sellepärast kõlab see deviis saatuse irooniana kõige kohutavamalt just nende riikide jaoks, kes olid ja on tänaseni USA kõige innukamad toetajad. Mustvalges maailmas on väärtustel põhineva välispoliitika roll marginaalne, sest väärtuste diferentseeriv potentsiaal on raisku läinud, poliitika pooltoonid kadunud ja valikuvõimalus vähemalt väikeriikidel sisuliselt puudub.

Võiks ju rõõmu tunda, et õnneks olime meie Eestis õigel poolel aga filosoofiliselt – teises ajas, teises ruumis ning teiste muutujatega oleks kõik olnud võib-olla teisiti, nagu Kaukaasia õppetund meile hiljuti näitas. Igal juhul oleme juba maksnud kõrget hinda inimeludega oma otsuste eest ning loodame, et need otsused olid ainuõiged.

Teiselt poolt rindejoont

Nagu ei ole kunagi ühinenud kõikide maade proletaarlased, nii ei ole seni ühinenud ka kõikide riikide terroristid ja ei ole füüsiliselt olemas globaalset terroristlikku internatsionaali. Al-Qaeda oli oma haardelt vast geograafiliselt ja ambitsioonide poolest selles suunas kõige kaugemale ulatuv organisatsioon, kuid tänaseks on Al-Qaeda pigem katusorganisatsioon ja inspiratsiooniallikas teistele. Tõsi küll, endiselt tegutsev ja ähvardav bin Laden on muutunud elavaks ikooniks, kuid mägedes redutava koopamehikese üleskutsed ei ole isegi ta kummardajate jaoks enam eriti tõsiseltvõetavad või atraktiivsed. Tema töö on tegelikult tehtud, sest teise põlvkonna Al-Qaeda sarnaseid organisatsioone või Al-Qaedaga end oma sõnul siduvaid kooslusi on juurde tulnud nagu seeni metsas pärast sooja vihma.

Varem või hiljem ilmselt tabatakse nii bin Laden kui ka ta ebaõiglaselt vähem tähelepanu saanud kolleeg Al-Zawahiri (tema lugu on lisatud eraldi), kuid on küsitav, kas see midagi enam muudab. Andestagu lugeja mulle see mõneti kohatu paralleel, aga pärast Lenini ja Trotski surma ja/või mõrva ei kadunud nende poolt ellu kutsutud ja kummardatud ideoloogia ega sellel põhinev riik. Algsed ideed pigem kohandati, neid muudeti, lavale kerkisid uued liidrid jne. Seega võib kindlalt öelda, et milline saatus ka ei ootaks meie aja kõige tagaotsitumaid terroriste, jääb terrorism kui taktika endiselt nõrgema arsenali.

Akupunktuuri vajavat patsienti ei saa terveks ravida lobotoomia abil.

Erinevate riikide erinevad liikumised ja organisatsioonid kasutavad terrorismitaktikat erinevate eesmärkide saavutamiseks. Tõsi, nn islamistliku terrorismi kontekstis võib näha teatud Lääne-vastast mustrit. Selle laia ja silmatorkava mustri taha ei tohiks meil siiski kaduda kümnete teiste ja tihti regionaalsete mustrite omapära. Nii on aga juhtunud. Võib-olla oleme ka ise selleks põhjuse andnud, pannes ühtsesse terroristide nimekirja kõik, kes Lääne suunas püssi lasknud või rusikat viibutanud, sh tihtipeale ka poliitilise islami esindajad. Vaid eripärade ja nüansside tundmine ja vastavate teadmiste rakendamine annab meile võimaluse mõjutada seal, kus hävitada ei saa või ei ole otstarbekas. Oskuslikumas diplomaatias peitubki minu arvates üks terrorismivastase võitluse edu saladustest. Rutiinne korrakaitseorganite töö ning mõistlik ja paindlik välispoliitika annavad terrorismivastases tegevuses pikas perspektiivis ilmselt silmad ette mehitamata lennukitelt lastud rakettidele, kuigi teatud tingimustel ja erandkorras võib kombineeritud rakendus samuti rahuldava tulemuse anda.

Radikaliseerumise välispoliitilistest põhjustest rääkides ei saa kuidagi mainimata jätta ka Palestiina-Iisraeli konflikti, mis äsja uue kirega lõõmama lõi. Tuleb tunnistada, ja seda näitavad ka mitmed küsitlused, et just sellel konfliktil on olnud ja on endiselt oluline roll terroristide värbamisel ja indoktrineerimisel, sh ka Euroopas. Paraku ei paista kuskilt mingit jätkusuutlikku ja kõikehõlmavat poliitilist lahendust, mis on terrorismivastase tegevuse seisukohast äärmiselt kahetsusväärne. Vaevalt, et jõu ebaproportsionaalne kasutamine, pealegi veel segasevõitu eesmärkidel (Hamasi raketirünnakute peatamine kui sõjalise kampaania peamine eesmärk ei leidnud üksmeelset toetust isegi Iisraeli kabineti liikmete seas), annab soovitud tulemuse.

Eesti terrorismivastase tegevuse valguses

Lõpuks pöörakem pilk Eesti tegevusele riikliku julgeoleku tagamisel, sh läbi terrorismivastase tegevuse.

Juba mainitud duaalsus rakendub olulisel määral ka meil. Ühest küljest on aastast 2001 käivitatud tõhus ametkondadevaheline koostöö. Vastavad ministeeriumid ja ametid tegelevad edukalt terrorismi ennetamisega Eestis. Ennetamisega, sest ühtki terrorismi paragrahviga kohtuotsust meil siiani õnneks ei ole olnud, nagu pole minu teada olnud ka kiusatust kasutada seda klauslit poliitiliselt. Vasak- ja paremäärmuslus on Eestis seni suhteliselt vaoshoitud ning separatistlikud liikumised marginaalsed, kuigi press on nende ideid ..tänuväärselt” võimendanud neid laiemale publikule tiražeerides. See, et Eestis elab suhteliselt väike nn mõõdukas islamiusuliste kogukond, kes on väga hästi integreerunud ja võtab aktiivselt osa Eesti avalikust elust, on seejuures muidugi määrava tähendusega.

USA juhitava globaalse terrorismivastase sõja suurim puudus oli see, et ta üritas muuta maailma mustvalgeks: kõik, kes ei ole meiega, on meie vastu

Sellegipoolest, kui terrorism on taktika, siis eesmärgid selle rakendamiseks on erinevad: religioossed, natsionalistlikud (rahvuslikud), ideoloogilised või separatistlikud. Sellest lähtudes ja viimase paari aasta sündmuste valguses ei peaks me siiski ka Eestis võimalikke tuleviku väljakutseid terrorismi kontekstis alahindama.

Teisest küljest, meie välispoliitiline tegevus ja osalemine kahes sõjalises kampaanias võõrriikide territooriumil võib pikas perspektiivis meie senist edu antud valdkonnas kahandada. Kapo andmetel on erinevad välisriikide emissarid juba käinud Eestis maad kuulamas neofüütide värbamiseks. Kui see tundub utoopiline, siis tuletagem endale pidevalt meelde, kas 10 aastat tagasi oleks keegi uskunud, et Põhjamaadest võiks saada üks terroristide sihtmärk ja kasvulava?

Lõpetuseks tuleb lisada, et julgeolekupoliitika prioriteedid laiemalt on vähemalt avaliku retoorika tasandil ka meil teatud määral muutunud, kuigi julgeolekut peame jagamatuks. Vahepeal tundus ju sõjalise jõu kasutamine Euroopas täiesti välistatud olevat, mida toetas paljude arvates USA (sõjaline) hegemoonia. Seeläbi, ja soovist oma liitlast sealhulgas ka enda huvides abistada, saavutas ka terrorismivastane võitlus meil ehk pisut üllatava välis- ja julgeolekupoliitilise prioriteetsuse. Aastatel 2007 ja 2008 aset leidnud sündmused panid pendli vastupidises suunas liikuma. Seega, milline ka ei oleks manalateed läinud Huntingtoni tõlgendamine Eestis, peaks me tegelema kõikide julgeolekuohtudega vähem reageerivalt ja rohkem proaktiivselt, järjepidevalt ja kompleksselt.

Siinne artikkel väljendab autori isiklikku arvamust.