Terror ja demokraatia

Peagi pärast suitsu haihtumist New Yorgi Ground Zero kohalt kuulutas terve rida poliitika-, teadus- ja meediamaailma korüfeesid välja uue ajastu koidiku ning tähistas Maailma Kaubanduskeskuse kokkuvarisevate tornide kuvandi väljendiga „päev, mis muutis maailma”. Sealtpeale on paljud püüdnud seda väidet ümber lükata ning kümme aastat pärast 11. septembri vapustust võibki ehk teataval määral nimetada neile sündmustele vahetult järgnenud aastaid erandiks, mitte suundumuse alusepanijaks. New Yorgi ja Washingtoni rünnakutele järgnesid küll veel mõned silmapaistvad terroriaktid (Bali, Madrid, London ja mõned muud), kuid siiski paistab kartus terrorismi ees olevat kahanenud ning oht mitte nii vahetu ja võimas. Lühidalt öeldes, terrorism ei ole enam niivõrd „eksistentsiaalne oht”, kuivõrd „juhitav risk”.¹

Ent kahtlemata on 11. septembril mõningaid kestvaid mõjusid, eriti just selles osas, kuidas on sellele reageerinud USA valitsus ja Ameerika liitlased. Sõjakäik Afganistanis pole seniajani lõppenud, Guantánamo kinnipidamiskeskuses on ikka veel hulk inimesi ning turvameetmed maailma lennujaamades meenutavad meile lakkamatult, et me elame jätkuvalt potentsiaalse ohu varjus. Hirmsate rünnakute kümnes aastapäev võib seepärast olla hea ajend nii mõtisklemaks kaotatud inimelude tragöödia ja vajaduse üle vältida selliste sündmuste kordumist kui ka hindamaks demokraatlike riikide reageeringut terrorismiohule ning (mis on küll tunduvalt keerulisem) tunnistamaks tehtud vigu ja loomaks alternatiive, mis oleksid ühtaegu tõhusad ja demokraatlikele riikidele kõlbeliselt vastuvõetavad.

Juba tolsamal saatuslikul 11. septembril kuulutati terrorism USAle „eksistentsiaalseks ohuks” ja selle arusaama võtsid kiiresti omaks nii USA avalikkus kui ka teised riigid. Euroopa liitlased ja veel paljud võtsid endale kohustuse seista haavatud maailmahegemooni kõrval ning abistada teda võitluses uuelaadse, näivalt võimsa vaenlasega, kes suutis anda hoobi otse kõige arenenuma riigi südamesse ning hävitada rahu- ja turvatunde.

Sõdu hakati pidama kaheldava väärtusega legitiimsusega ning üsna nõrgukese seosega tõelise terrorismiohuga.

„Eksistentsiaalse ohu” (existential threat) mõiste andis ka aimu, kuidas tuleb pidada vastselt puhkenud „ sõda terroriga”. See idee meenutab väga väljendit „ülim hädaoht” (supreme emergency), millega Winston Churchill kirjeldas Suurbritannia olukorda Teise maailmasõja ajal ja mille arendas eetiliseks kontseptsiooniks Michael Walzer teoses „Just and Unjust Wars”.² Leidub küll palju olukordi, mida võib nimetada „hädaohuks”, väitis Walzer, aga isegi sõjatingimustes satume me harva olukorda, mis oleks loomult nii äärmuslik ja nõuaks meilt nii äärmuslike meetmete kasutamist, et see tingib kõigi tavapäraste käitumisviiside hülgamist ning iga meetodi, mis aitab kaasa riigi/inimrühma/üksiksiku püsimisele, pidamist kõlbeliseks. Neid haruharvu juhte võib iseloomustada nii: „Valitseb hirm, mis ületab sõjale tavapärast hirmu (ja meeletut oportunismi), ja sellele hirmule vastav oht ning see hirm ja oht võivad nõuda meilt just selliseid meetmeid, mida sõjakonventsioonid piiravad.”³

Kõigest mõni päev pärast koledaid rünnakuid hakkas USA administratsioon täpselt sellisel moel käsitlema terrorismi. Et terrorismioht oli eksistentsiaalne küsimus, ei pidanud olema mingeid tõkkeid meetodite osas, millega seda purustada, ning viimasel kümnel aastal olemegi kogenud meie demokraatliku riigikorra kvaliteedi järjepidevat murenemist, mida rõhutab õigusriigile ja elementaarsetele inimõigustele läbi sõrmede vaatamine maailma võimsaima demokraatliku riigi poolt ning kiire joondumine selle järgi väiksemate poolt.

Nende aastate vältel on taaselavnenud arutelu piinamise kasulikkuse üle ning „tiksuva terroristi” mõtteeksperiment pühiti tolmust puhtaks ja seda hakati lisaks filosoofia- ja eetikakursustele kasutama ka strateegiakursustel. Sõda Afganistanis algas üsna tavapärasena, kuid peagi jõudis selle kaasmõjul poliitilisse keelepruuki ja vaat et isegi rahvusvahelisse õigusse mitmeid uusi mõisteid, näiteks „õigusvastased vaenlase võitlejad”. Nende kinnipidamiseks loodi nüüd kurikuulsaks saanud Guantánamo asutus, millest peagi kujunes juriidilise määramatuse ning nii võimu kui ka seaduste kuritarvitamise võrdkuju. Sõdu hakati pidama kaheldava väärtusega legitiimsusega ning üsna nõrgukese seosega tõelise terrorismiohuga, aga ometi peeti neid just võitluse nimel terroristidega. „Valiktapmised” hakkasid üha enam leidma teed arutelusse meetodite üle, millega kohelda „terroriste”. Aastate jooksul jõudsid avalikkuse ette CIA salajased lennud ja salajaste kinnipidamiskohtade olemasolu (mõnikord lausa kõigi silme all) ning „sõda terroriga” omandas paljude inimeste silmis õige räpase sõja mulje.

Kõigi nende meetmete pooldajad väidavad sageli, et mõnest vabadusest, õigusest ja kõlbelisest põhimõttest tuleb loobuda, kui oht on eksistentsiaalne ja hädaoht ülim. Lisaks on sel suhtumisel olnud tugev vastukaja avalikkuse seas – suhtumisel, mida võib selgitada lihtsa statistikaga, et kulud ja potentsiaalsed tulud ei jagune vähemuse ja enamuse vahel võrdselt. Nagu on kirjutanud Michael Ignatieff:

„Demokraatia püsivaks nõrkuseks on asjaolu, et kodanikud tervikuna ei tunneta haavatavate vähemuste suhtes kasutusele võetud kodanikuõiguste piiramise mõju. Demokraatlikud kodanikud ei pea tegelikult panema kaalule ühelt poolt oma vabadust ja teiselt poolt oma turvalisust, vaid oma turvalisuse ja teiste, tavaliselt mittekodanike vabaduse.”⁴

Lühidalt öeldes, terrorism ei ole enam niivõrd „eksistentsiaalne oht”, kuivõrd „juhitav risk”.

Ometi on jäänud vastamata üks tähtis küsimus: kas võetud meetmed on tõepoolest taganud meile suurema turvalisuse või on need hoopis, nagu praegu mõned autorid arvavad, toonud kaasa vähem vaba ja ühtlasi vähem turvalise maailma.⁵ Kümne aasta perspektiiv annab hea võimaluse käsitleda neid küsimusi väiksema emotsionaalsusega ning hinnata ebasobivaks sellised kasutatud meetodid, mis ei olnud lihtsalt kõlbeliselt eemaletõukavad, vaid ka strateegiliselt vähetõhusad.

Esiteks on, nagu juba märgitud, viimase kümne aasta poliitilises ja teaduslikus diskussioonis olnud tähtsal kohal piinamise küsimus. „Äärmusliku ülekuulamistehnika” kasutamise pooldajad väidavad endiselt, et pole vahet, kui võikad võivad olla meetodid, igal juhul annavad need tulemusi ja järelikult võib mõned vastikud inimesed tuua teiste kaitsmise nimel ohvriks. Osama bin Ladeni tabamine ja tapmine tõi hiljuti need väited taas esile, kui USA endine justiitsminister Michael Mukasey väitis, et just veega piinamine juhatas jäljele, mis viis kõige tagaotsituma isikuni.⁶ Siiski on lausa CIA direktor Leon Panetta heitnud sellistele väidetele varju, kinnitades, et „suur osa sel moel kogutud teabest on sügavalt kahtlane, sest vangid kipuvad surve all lugusid välja mõtlema”.⁷ See hinnang kattub paljude terrorismivastase võitluse praktikute arvamusega ning Põhja-Iirimaa ja Baskimaa kogemus näitab isegi üpris veenvalt, et piinamine üksnes mitte ei anna usaldusväärset teavet, vaid soodustab ka terroriorganisatsioonide värbamiskampaaniat, milles kättemaksul on oluline osa.

Samas on Guantánamo ja Iraagi sõja küsitav legitiimsus seadnud tõsise ähvarduse alla vägivalla kasutamise piirangud ning õõnestanud – nagu Ronald Bleiker ja Alex Bellamy on öelnud –, „reeglitepõhist rahvusvahelist korda ning kõlbeliste ja juriidiliste piirangute praktilist tõhusust rahvusvahelises käitumises”, mis omakorda „mitte ainult ei nõrgesta demokraatliku ühiskonna kõlbelist kude, vaid annab ka radikaalsetele terroriliikumistele, olgu nende aluseks siis islam, kristlus või mõni muu religioon, teretulnud võimaluse värvata illusioonid kaotanud inimesi”.⁸

Valiktapmistega seonduvad probleemid on samasugused nagu piinamise puhul. Ehkki teatavates ringkondades ülistatakse seda peaaegu parima viisina terrorirünnakute peatamiseks, on nende tõhususe kinnituseks vähe tõendeid. Valiktapmised said viimasel kümnendil populaarseks Iisraelis, kus neid on kasutatud Palestiina terroristide vastu, ning viimasel ajal on nende poole üha sagedamini pöördunud ka USA Afganistani ja Pakistani eraldaval Durandi liinil. Kuid ajaloolised näited osutavad, et sellised meetodid ei toimi ja annavad õieti lausa vastupidise tulemuse. Nii näiteks võttis organisatsioon, mida tunti nime all Terroristidevastased Vabastusgrupid ehk hispaaniakeelse lühendi järgi GAL, samamoodi ette „valiktapmisi”, püüdes likvideerida ETA tähtsamaid liikmeid ning kahandada ka turvatunnet, mis valitses Prantsuse Baskimaal. Kuid see taktika andis nii võimsa tagasilöögi, et mõne uurija arvates oligi GAL peamine põhjus, miks ETA suutis nii kaua vastu panna.⁹ Samasugust strateegiat kasutas Briti sõjavägi IRA vastu Põhja-Iirimaal. Ka seal loobuti strateegiast selle vähese tõhususe tõttu. Isegi Iisraelis leidub hääli, mis väidavad, et niisugused salamõrvad ei saavuta sugugi taotletud eesmärke. Iisraeli Knesseti asespiiker on märkinud, et see „on ebatõhus viis. See külvab hoopis rohkem viha ja rohkem terrorismi, mitte aga ei likvideeri või vähemalt vähenda seda”.¹⁰ Taas tuleb mainida, et kättemaks on võimas motivaator. Pealegi, nagu on näidanud kogemused võitluses „vanade” terrorirühmituste vastu, võib terroriorganisatsiooni juhtide likvideerimine mõnikord võtta neilt tahtmise pidada läbirääkimisi ja tugevdada jäiga liini pooldajaid, tuues esiplaanile nooremad ja halastamatumad liikmed.

Juba tolsamal saatuslikul 11. septembril kuulutati terrorism USA-le „eksistentsiaalseks ohuks” ja selle arusaama võtsid kiiresti omaks nii USA avalikkus kui ka teised riigid.

2009. aastal ametisse astudes tõotas Barack Obama „kõlbelisemat” võitlust terrorismi vastu, väites, et Ühendriikidel pole põhjust „edasi minna väära valikuga meie turvalisuse ja meie ideaalide vahel”.¹¹ Üks esimesi presidendi korraldusi keelas Ühendriikidel piinamise kasutamise ja kuigi inimelu austamisel tervikuna on veel palju ära teha, on siiski kiiduväärt, et kõige tõsisem rünnakuvorm inimliku väärikuse vastu kuulutati lubamatuks. Uus administratsioon püüdis samuti alandada ühiskonnas valitsevaid pingeid ja hirmu, vältides mõiste „sõda terroriga” kasutamist. Ühes loobumisega terrorihäirete värvikoodide süsteemist paistab see tõepoolest olevat tunduvalt leevendanud õhustikku ning võimaldanud ameeriklastel ja nende liitlastel lõpuks vabamalt hingata.

Väide, nagu poleks maailm kümme aastat pärast saatuslikku 11. septembrit enam endine, on kasutu klišee. Me elasime aastaid pelguses, et meie seas liigub ringi võimas vaenlane, kes ähvardab hävitada nii meid üksikult kui ka kogu meie tsivilisatsiooni. Kümmekonna aasta järel võime juba kainemalt kaaluda nii nende sündmuste tähendust kui ka ohtu, millega me silmitsi seisame. Ja nii võime ka päris kergesti näha, et nagu tango tantsimiseks läheb vaja kaht inimest, nii ei määra demokraatia saatust ainuüksi terrorism, vaid ka see, kuidas me sellele reageerime. Michael Ignatieff kirjutas selle kohta järgmist:

„Rida ulatuslikke rünnakuid rebestab juba niigi habrast usalduskude, mis seob meid oma juhtidega, ning hävitab meie usaldust üksteise vastu. Kui hävinguvööndid on eraldatud ning surnukehad maha maetud, võime end väga pea leida elamas riikliku julgeoleku riigis, kus püsib lakkamatult häireolukord, piirid on suletud, pidevalt kontrollitakse isikuid ning teisitimõtlejatele ja üldse võõrastele on loodud püsivad kinnipidamislaagrid. Meie põhiseaduslikud õigused võivad jääda kohtus tähelepanuta, ülekuulamiskongidesse võib aga naasta piinamine. Kõige hullem on selle juures, et valitsus ei peagi kehtestama türanniat hirmule aetud inimeste üle. Me nõuame seda enda kaitseks ise… Selline näeb välja lüüasaamine sõjas terroriga. Me jääme ellu, aga me ei tunne ennast enam ära.“¹²

Kümme aastat pärast seda, kui demokraatia ja fundamentaalsed printsiibid visati suurel määral nurka sellesama demokraatia kaitsmise nimel, on meie ees selge näide, et isegi üüratu tragöödia korral on võimalik pead mitte kaotada ning püsida õigusriigi ja õigluse põhimõtete juures. Norralaste vaikne, aga kindel vastuseis vägivallale, kui nad sattusid silmitsi ühe isiku katsega murda ühiskondliku kooseksisteerimise reegleid kaasinimesi tapma asudes, näitas meile, et demokraatiat ja selle taga seisvat ühiskonda saab kõige paremini kaitsta nende printsiipide juures püsides, mis on raiutud seadustesse ja inimõiguste deklaratsioonidesse. Loodetavasti sümboliseerib see uue kümnendi koitmist terrorismivastases tegevuses, mille ajal järgitakse väärtusi ja mille ajal ei nõuta demokraatlikelt riikidelt langemist oma vastaste tasemele.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane