Raugeva haardega Venemaa võib naaberriike valusamalt kohelda

Kui Ukrainas oli 2013.–2014. aastal toimunud väärikusrevolutsioon, leiti Kremlis, et täielikult sellest maast ilmajäämist saab vältida üksnes relvajõul. Täiemahulise sissetungiga 2022. aastal taheti taastada Venemaa mõjusfääri ning teha lõpp Venemaa imperiaalse seisundi hääbumisele lähivälismaal.

President Vladimir Putin saavutas risti vastupidise tulemuse. Nõukogude Liidu lõpust peale oli mitmes Lõuna-Kaukaasia ja Kesk-Aasia riigis peetud Venemaad julgeoleku tagajaks ning palju isikuid Euroopas olid teda (valesti) arvanud stabiliseerivaks teguriks. Nüüd näevad naabermaad Moskvat üha sagedamini julgeolekuriskina, kellest on tarvis end distantseerida.

Kuna Moskval on Ukrainale keskendudes tekkinud vägedest puudus, hoidub ta piirkondlikesse konfliktidesse sekkumast.

Agressioonisõda Ukrainas on Kasahstanile, Gruusiale, Moldovale jt riikidele taas meenutanud, kui ohtlik on elada Venemaa vahetus läheduses. Nüüd võib märgata, et tasakaalustavate strateegiate hulka kuuluvad alternatiivsete kaubanduspartnerite ja kaubateede otsing ning Moldova ja Ukraina puhul integreerumine Euroopa Liiduga. Ukrainas kantud tohutud kaotused sundisid Venemaad viima vägesid ja relvi ära sõjaväebaasidest Tadžikistanis, Armeenias ning Gruusias okupeeritud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia regioonis.

See on kahandanud Kremli sõjalist suutlikkust ja jõu kuvamist Venemaa naabruses. Kuna Moskval on Ukrainale keskendudes tekkinud vägedest puudus, hoidub ta piirkondlikesse konfliktidesse sekkumast. Tänu Venemaa suhtelisele nõrkusele suutis Aserbaidžaan 2023. aastal viia Mägi-Karabahhi vallutamise lõpule. Teise Mägi-Karabahhi sõja järel oli Moskva vahendanud 2020. aastal vaherahu, hankides õiguse tuua 2000 rahvusvahelise tunnustuseta rahuvalvajat, et nad kaitseksid sajandeid piirkonnas elanud armeenlasi. Venemaa kahekeelsuse või jõuetuse tõttu oli Aserbaidžaanil võimalik Mägi-Karabahhist armeenia elanikkond välja kihutada, nii et Moskva viis oma väed varem välja, kui alguses oli kokku lepitud.

Kehvem läbirääkimispositsioon

Kuna sõda Ukrainas ja ulatuslikud sanktsioonid on halvendanud Venemaa positsiooni läbirääkimistel nii piirkondlike kui ka väliste tegutsejatega, on Kreml olnud sunnitud oma huve nõukogudejärgses ruumis läbi vaatama. Iseäranis vajab Venemaa uusi turge oma naftale ja maagaasile ning sanktsioonidest hoidumiseks uusi kaubateid ja äripartnereid.

Lõuna-Kaukaasiast on saanud tähtis transiittee Iraani ja veelgi kaugemale, Indiasse. Kaupade veoks põhja-lõuna koridoris on Venemaal vaja Aserbaidžaani ja Gruusiaga hoida häid suhteid. Selle partnerluse rõhutamiseks tegi Putin 2024. aasta suvel Bakuusse kahepäevase visiidi. Eskalatsioon, mis järgnes Azerbaijan Airlinesi reisilennuki allatulistamisele Kaspia mere kohal detsembris 2024 ning Putini ülestunnistusele oktoobris 2025, et Vene õhutõrje oli vea teinud, näitas, et Bakuu ei talunud Moskva üleolekut ega olnud järeleandmisteks nõus. Aserbaidžaan sulges Rossotrudnitšestvo kohaliku haru ning peatas Bakuus Vene Maja tegevuse.

Tppkohtumistel ei kõnele Kesk-Aasia liidrid enam vene keeles, vaid pöörduvad Putini poole oma riigikeeles.

Alates täiemahulisest sissetungist on Putin külastanud Kesk-Aasia riike senisest rohkem. Sarnaselt Lõuna-Kaukaasia riikidega on Kasahstan, Kõrgõzstan ja Tadžikistan olnud Euraasia Majandusliidu liikmeina sanktsioonide vältimiseks eriti tähtsad. Mitu neist impordib Vene ressursse madalama hinnaga ning üldiselt on nende positsioon läbirääkimistel paranenud. See väljendub enesekindluse kasvuna tippkohtumistel, kus Kesk-Aasia liidrid ei kõnele enam vene keeles, vaid pöörduvad Putini poole oma riigikeeles.

Kasahstan, Usbekistan ja Aserbaidžaan arendavad keskkoridori transiitteed üle Kaspia mere ja läbi Lõuna-Kaukaasia selleks, et Venemaast mööda minnes elavdada kaubandust Euroopaga. Astanale surve avaldamiseks takistas Moskva Kasahstani naftaeksporti läbi Vene sadamate, millega ta üksnes hoogustas selle riigi otsinguid, kuidas Euroopa turgudele teisiti ligi pääseda.

Kaks piirkonda, üks suundumus

Tähtsaim trend Kesk-Aasias on piirkondliku koostöö süvenemine. Sarnaselt Venemaa lähenemisega Lõuna-Kaukaasiale kasutab Moskva oma mõju tugevdamiseks ära riikidevahelisi konflikte: vahendajana tegutsedes õhutab Kreml kontrolli säilitamiseks pingeid. Äsja on Kesk-Aasia riigid hakanud rohkem kooskõlastama majandustegevust, vee jt loodusvarade kasutust ning piirkondliku infrastruktuuri arendamist. Usbekistani vahendusel sõlmisid 2025. aastal Kõrgõzstan ja Tadžikistan lepingu, millega aastakümneid pikk piirivaidlus sai lõpu.

Ühtlasi on regiooni riigid omavahelises kooskõlas süvendanud koostööd Hiina, Euroopa Liidu, USA, Türgi ja araabia maadega. Lõuna-Kaukaasias on Aserbaidžaan teinud Türgiga tihedat sõjalist koostööd, ilma milleta ta poleks Teises Mägi-Karabahhi sõjas võitu saavutanud. Iisraelist on saanud üks tähtsamaid relvatarnijaid. Venemaa osalus kummagi piirkonna kaitsevarustuse turul on seevastu kokku kuivanud.

Isegi Armeenias, mis on ammu lugenud Venemaad oma kaitsjaks ja tähtsaimaks relvatarnijaks (Kollektiivse Julgeolekulepingu Organisatsiooni ehk KJLO raames soodushindadega), on Moskva asemele astunud India ja Prantsusmaa. Kuna Vene sõjatööstuskompleks on esikohale seadnud Ukraina lahingutandrid, loovutab ta põliseid turge piirkonna riikides ennekõike Hiinale ja Indiale. Kuna Armeenia ei saanud sõjas Aserbaidžaaniga Venemaalt piisavalt toetust, peatas ta oma liikmelisuse Moskva juhitavas KJLO-s.

Kolmandate riikide esilekerkimine

Väliste tegutsejate mõju kasv nõukogudejärgses ruumis on veel üks suunitlus, mis toob Venemaa langust esile. Kui Moskva üleolekut minetab, jääb ta üheks mängijaks paljude hulgas. Oluliseks huvipooleks Lõuna-Kaukaasias on saanud Türgi, kes suurendab Kesk-Aasias oma poliitilist ja majanduslikku kaalu. Türgi Riikide Organisatsiooni näol on Ankara loonud platvormi, mille kaudu hoogustada majanduskoostööd eeskätt Kesk-Aasia riikide ja Aserbaidžaaniga.

Tänu Venemaa suutlikkusele lääneriike eemal hoida või vähemasti tasakaalustada oli Iraan kaua Lõuna-Kaukaasias leppinud Vene hegemooniaga. Kuna Moskva kohtas jõudude tasakaalu säilitamisel raskusi, siis alates 2022. aastast on Teheran piirkonnas aktiivsemaks muutunud. Pärast seda, kui Venemaa loobus vahetalitaja rollist Aserbaidžaani ja Armeenia vahel, on Iraan sekkunud Armeenia kasuks ning tervitanud EL Armeenia seiremissiooni piiril Aserbaidžaaniga. Euroopa Liit ja Iraan on mõlemad huvitatud Armeenia stabiliseerimisest ja Aserbaidžaaniga eskalatsiooni ärahoidmisest. Minevikus poleks Iraan sellega leppinud, aga Venemaa regioonist taandumise tõttu suhtub Teheran Euroopa Liidu ja teiste välisosaliste algatustesse soojemalt.

Kui Moskva üleolekut minetab, jääb ta üheks mängijaks paljude hulgas.

Esimest korda on Armeenia ja Aserbaidžaan sõlminud omavahel rahulepingu, millest Venemaa jääb kõrvale ja mida garanteerib hoopis USA. Nad kinnitasid seda 2025. aasta augustis Washingtonis, kui USA presidendi Donald Trumpi juuresolekul kohtusid peaminister Nikol Pašinjan ja president Ilham Alijev. Niinimetatud Trumpi rahvusvaheline rahu ja hüvangu marsruut (TRIPP) teeb USA-st regioonis julgeolekutagaja Bakuu ja Jerevani vahel. Venemaa võib üksnes pealt vaadata, kuidas vastased ja partnerid lõikavad loorbereid tema põlises tagahoovis — vaid mõne aasta eest oleks see olnud mõeldamatu.

2022. aastast peale on Euroopa Liit täielikult loobunud arvestamast Vene huvidega ühises naabruses. Lisaks sellele, et Ukrainat varustavad sõjaliste ja finantsressurssidega üksikud liikmesriigid, on Brüssel pakkunud Ukrainale, Moldovale ja Gruusiale liikmelisuse väljavaadet, et neid välja aidata hallist alast Venemaa ja Euroopa Liidu vahel. Kui mais 2025 avaldati Euroopa Liidu strateegiline lähenemine Mustale merele, tõstis see piirkonna olulisust ning defineeris esimest korda Euroopa julgeolekupoliitika eesmärgid. Nende teostamiseks investeerib Euroopa Liit – koos Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD), Aasia Infrastruktuuriinvesteeringute Panga (AIIB) ning muude rahvusvaheliste finantsinstitutsioonidega – alternatiivsetesse kaubateedesse Kesk-Aasias ja Lõuna-Kaukaasias. Täiendusena on Euroopa Liit ning Saksamaa ja teised liikmesriigid loonud majandus- ja kaubasidemete elavdamiseks partnerriikidega Kesk-Aasias 5+1 vorme.

Venemaa mõjusfääri kärbumine on kõige enam kasuks tulnud siiski Hiinale. Kesk-Aasias juba domineeriva kaubanduspartnerina investeerib Hiina infrastruktuuri Kaspia ja Musta mere rannikul Kasahstanist Gruusiani. Kummaski piirkonnas on tal mitme riigiga vabakaubandusleping. Paljudele on Peking üha enam julgeolekupartner, kes täidab seni Venemaale kuulunud rolli: tarnib jälitus- jm digitaaltehnikat ning pakub piirivalve- ja julgeolekuüksustele väljaõpet. Kuna Hiina on juhtiv elektrisõidukite eksportija, on ta tulevikus võimeline muudelegi sektoritele digiteenuste platvorme tarnima. Ehkki Venemaa jätkab interneti jälgimise tehnoloogia eksporti, jääb ta konkurentsis Hiinast maha.

Vene hegemoonia lõpp

Kõik need arengud rõhutavad Moskva prestiiži kahanemist lähivälismaal. Venemaa on küll piirkondlik raskekaallane, ent välisjõud valmistavad talle üha rängemaid muresid ning ta peab vastu võtma enneolematuid kompromisse. Kohalike ja globaalsete arengute tulemusena kujuneb Lõuna-Kaukaasias ja Kesk-Aasias uus asjakorraldus ning iseäranis noorematele põlvkondadele osutub nõukogude pärand üha tähtsusetumaks. Riigid ise muutuvad aktiivsemaks. Venemaa ei suuda neile harjunud kombel tingimusi ette kirjutada. Näiteks Armeenia, keda oli iseloomustanud tugev sõltuvus Moskvast kaubandus-, energeetika ja strateegilise infrastruktuuri küsimustes, tihendab koostööd Euroopa Liiduga, et sammhaaval vähendada Venemaa mõju ka julgeoleku ja piirikontrolli alal.

Esimest korda uuemas ajaloos ei määra Lõuna-Kaukaasia saatust ükski hegemoon. Riigid loovad uut piirkondlikku korraldust ning tasakaalustavad oma suhteid väliste tegutsejatega. Aserbaidžaan on endast teinud Lõuna-Kaukaasia dünaamikat juhtiva jõu, ent Kesk-Aasias on esirinnas Usbekistan ja Kasahstan. Moskvas näevad nüüd julgeolekuriski isegi autoritaarsed riigid, sest ta üritab võltsteabe kaudu kallutada valimisi ja siseriiklikku arutelu ning vägivalla rakendamises ei kammitse ta end enam kuidagi.

Nõrgenev Moskva tegutseb veelgi ohtlikumalt; ta võtab küll appi sõjalisi ja hübriidseid vahendeid, aga regionaalset korraldust dikteerida ei jaksa.

Paraku püsib Venemaa ühena suurimatest tuumariikidest maailmas ning ta avaldab naaberriikidele sõjalist, majanduslikku ja energiasurvet. Ikkagi on temast hakatud lahku lööma. Nõrgeneval Moskval napib naabruskonnas regionaalse dünaamika määramiseks ressursse ja veenmisjõudu. Nii tegutseb ta veelgi ohtlikumalt; ta võtab küll appi sõjalisi ja hübriidseid vahendeid, aga regionaalset korraldust dikteerida ei jaksa. See tekitabki endistes liiduvabariikides soovi distantseeruda suurest põhjanaabrist üha enam.

USA ja Iisraeli sõda Iraani vastu ei pööranud seda trendi ümber. Lühiperspektiivis saab Venemaa USA naftasanktsioonide tühistamisest tulu juurde ning see võib puudutada Ameerika relvatarneid Ukrainale. Siiski ei lahenda see Venemaa eest struktuurseid probleeme, kuna riigi juhtkonnal puudub pikem perspektiiv. Isegi, kui sõda Iraanis seab Lõuna-Kaukaasias TRIPPI-i ohtu ning muudab Kesk-Aasia riikidele põhjapoolsed kaubateed atraktiivsemaks, ei kaota see neis huvi välissuhtluse ja -kaubanduse mitmekesistamise suhtes, et Venemaaga vähem tegemist teha.