november 13, 2008

Raamat: Stefan Halpor & Jonathan Clarke

America Alone: The Neo-Conservatives and the Global Ordet. Cambridge University Press. Cambridge 2004. 369 Ik.

America Alone: The Neo-Conservatives and the Global Ordet. Cambridge University Press. Cambridge 2004. 369 Ik.


Maria Mälksoo

Raamat: Stefan Halpor & Jonathan Clarke

America Alone: The Neo-Conservatives and the Global Ordet. Cambridge University Press. Cambridge 2004. 369 Ik.

Ajalehe The Guardian hiljutises nädalalõpulisas 2004. aasta lugemiselamusi kokku võtnud Briti kirjanikud ja kriitikud pidasid üsna üksmeelselt läinud aasta üheks tähelepanuväärsemaks teoseks ameeriklase Philip Rothi alternatiivajaloolist romaani “The Plot Against America”. Tegemist on kujutlusega Rothi juudisoost perekonna elukäigust fašistlikus Ameerikas, kui legendaarne lendur Charles Lindbergh võitnuks 1940. aastal Ühendriikide presidendivalimised demokraadist Roosevelti ees. Seni oma viljaka kirjanikupõlve peamiselt seksuaalsusega seotud küsimustele pühendanud vanameistri viimane raamat kannab Zeitgeist’i märki: on ju salasepitsused USA poliitika telgitagustes ja vandenõud Ühendriikide vastu terrorismivastase sõja päevil kuum teema nii siin-kui sealpool Atlandit.
Vandenõud Ühendriikide 11. septembri järgse agressiivse välispoliitika taga seostavad kriitikud sageli neokonservatiividest radikaalsete intellektuaalide mõjuga Ameerika riigistruktuuridele. Kas tegemist on sepitsusega Ameerika rahvuslike huvide poolt või vastu, on usu- ja maitseküsimus, mistõttu pole ime, et neokonservatiivide rolli USA tänases poliitilises elus kajastav vaidlus võtab sageli hüsteerilisi toone.
Neocon’e emotsionaalselt põhjavate käsitluste taustal on kahe traditsioonilise konservatiivi, Cambridge’i ülikooli õppejõu Stefan Halperi ja CATO Instituudi teaduri Jonathan Clarke’i eelmisel suvel ilmunud “America Alone: The Neo-Conservatives and the Global Order” oma kaine ja tasakaalustatud, ehkki süstemaatiliselt kriitilise lähenemisega sümpaatne erand. Endine Reagani administratsiooni kõrge ametnik ja Briti ekskarjääridiplomaat harutavad algosakesteni lahti neokonservatiivse ilmavaate, kaardistavad neokonservatiivse liikumise kujunemisloo 1960ndatest alates ja mõjuvõimu laienemise mõttekodade ja meedia kaudu, ning näitavad, kuidas uuskonservatiivid eesotsas John Boltoni, Paul Wolfowitzi, Douglas Feithi ja Richard Perle’iga võtsid võimu USA Riigidepartemangus ja Pentagonis ja pöörasid välispoliitikas kogenematu president George W. Bushi unilateraalse jõupoliitika teele. “America Alone” dokumenteerib üksikasjaliselt terrorismivastase sõja hobuse rakendamise neokonservatiivide pikaajalise Iraagi ründamise kava vankri ette meediaga manipuleerimise ja avalikkuse “tõe-defitsiiti” jätmise kaudu. Nende Lähis-Ida ümberkujundamise kinnismõttest kannustatud “liberaalsete imperialistide” poolt “kaaperdatud” julgeolekupoliitika hinnaks on Ühendriikide de facto vähenenud julgeolek, nõrgestatud strateegiline positsioon ja kasvav Ameerika-vastasus maailmas ning kodanikuõiguste piiramine, majanduslik madalseis ja sisepoliitiline polariseeritus.
Halperi ja Clarke’i kriitika teravik on suunatud neokonservatiivide sõjalise jõu keskse julgeolekukäsitluse pihta, mis eirab USA “pehme võimu” rolli “rahvuslike huvide” kindlustamisel. Nii nagu haamri omanik kipub probleeme tõlgendama sissetagumist ootavate naeltena, kalduvad ka peamise välispoliitilise hoovana sõjalist jõudu eelistavad neokonservatiivid maailmas pigem
vaenlasi kui sõpru nägema. Veelgi problemaatilisem on neocon’ide püüd adresseerida transnatsionaalseid ohte (nagu terrorism) riikidevaheliste konfliktide lahendamise loogikast lähtuvalt. Jõupoliitika – liiati selle arrogantne omapäi viljelemine — ei ole kohane vahend ebaharilike julgeolekuriskide maandamiseks, nagu nentis oma memuaarides mõrult juba Donald Rumsfeldi üks eelkäijaid ja Vietnami sõja peaarhitekte Robert McNamara. Neokonservatiividele on paraku tunnuslik ajaloo õppetundide ignoreerimine ning sestap ongi “Vietnami sündroomi” minemapühkimise eest Ameerika välispoliitikas võidelnud neocon’ide bilansilehel Iraagi näol Vietnamist hullemgi julgeolekupoliitiline möödalask.
Halperi ja Clarke’i tunnustuseks võib öelda, et oma raamatu alguses antud lubadusest hoiduda akadeemilisest teoretiseerimisest ning arveteõiendamisest täna Washingtonis jõuministeeriumide võtmekohti hoidvate inimestega peavad nad küllalt kenasti kinni. Ladusas stiilis ja keeleliselt nauditav “America Alone” pakub küll informatiivse ja suurepärase viiteaparatuuriga varustatud tiheda analüüsi, ent sügavat teoreetilist põhja argumentide tagant otsida ei maksa. Raamatu ainsas teoreetilises sektsioonis keele rollist poliitika kujundamisel tuginevad autorid eksklusiivselt ühele Cambridge’is hiljuti kaitstud magistritööle, mis on kas kogemata või akadeemilise ebakõla korrigeerimise vajadusest – kuidas õppejõud ikka tudengit tsiteerib – kirjanduse loetelus küll doktoritööks ülendatud. Aga panus välispoliitika teooriasse, nagu öeldud, ei olnudki “America Alone” autorite eesmärk.
Teatav ideoloogiline element on “klassikalistest” konservatiividest Halperi ja Clarke’i kriitikas mõistagi olemas, eriti selgelt joonistub see välja peatükipikkuses tõestuses neokonservatiivide sobimatuse kohta Ronald Reagani mantlipärijaiks. Ilmne on autorite vaikimisi sümpatiseeriv hoiak Bushi suhtes – lõppeks mehe ausad välispoliitilised kavatsused ju “kaaperdati” 11. septembri järgset hetke püüdvate neokonservatiividest konspiraatorite poolt, usuvad Halper ja Clarke. Ka raamatu kokkuvõttes esitatud järeldused ja ettepanekud ei varja autorite poliitilisi eelistusi, mis eriti Halperi puhul olekski ilmsesti silmakirjalik. End traditsioonilisteks konservatiivideks nimetavate autorite hinnangul on neokonservatiivid reetnud pikaajalised vabariiklaste välispoliitilised põhimõtted, milles pragmaatilisus ja tasakaal mängivad võtmerolli. Halper ja Clarke on kindlalt veendunud, et Ühendriikide poliitika on ajalooliselt olnud edukaim, kui Ameerika on rakendanud oma rahvuslike huvide toetuseks moraalset autoriteeti ning tegutsenud koostöös liitlastega. Sestap ei ole uuskonservatiivide “Ameerika üksi”-ideoloogial tulevikku. USA peaks oma rahvusvahelistes suhetes naasma konsensusel põhineva diplomaatia ja klassikaliste jõudude tasakaalu põhimõtete juurde, taandama sõjalise sekkumise viimaseks võimaluseks diplomaatiliste, majanduslike jt poliitiliste hoobade rakendamise järel.
Kuigi autorid usuvad, et neokonservatiivide tähetund on hääbumas, on ometi iva nende soovituses süüvida USA tänase välispoliitika paremaks mõistmiseks neokonservatiivide kümne aasta tagustesse kirjutistesse. Uuskonservatiivide ulatusliku intellektuaalse ladestuse läbipuurimise sissejuhatuseks on “America Alone” hea abiline ja võiks kindlasti pakkuda mõtteainet ka Eesti julgeolekupoliitilisele establishment’ile teemal “Kelle paati me õieti oleme hüpanud?”.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar