Raamat: Joseph S. Nye jr. Soft Power.

Ash pole muidugi sugugi ainus rahvusvahelise elu vaatleja, kes on Nye’ termini “soft power” kasutusele võtnud. Termin on üha enam käibel rahvusvaheliste suhete selgitamisel.

Nye ütleb ise oma raamatu eessõnas, et softpower’ist rääkis põgusalt juba 1990. aastal ja pöördus selle juurde tagasi 2001. aastal. Nüüd on aga ilmavalgust näinud Nye’ eraldi kirjutatud raamat “Soft Power. The Means to Success in World Politics” (“Pehme võim. Vahendid eduks maailmapoliitikas”).

Õigupoolest on sõna “power” eesti keelde tõlkida küllalt keerukas. Enamasti tähendab see võimu, kuid see võib tähendada ka jõudu ja mõju. “Soft Power” on just selline väljend, kus “power” tähendab pidevat balansseerimist jõu, võimu ja mõju vahel.

Ei ole muidugi juhuslik, et Nye tuli oma raamatuga lagedale just 2004. aastal, vähem kui aasta pärast Iraagi sõda. Enne seda sõda, sõja ajal kui ka nüüd on iseloomustavaks teguriks ikkagi Ameerika hard power. Nye aga püüabki näidata, et Ameerika neokonservatiivid jätsid tähelepanuta võimaluse kasutada USA pehmet võimu. Nüüd on ameeriklased Iraagis “piruka” otsas ja nende pehmel võimul pole sellist külgetõmmet mis varem.

Nye toob huvitavaid näiteid ka Nõukogude Liidust. Pärast Teist maailmasõda oli Nõukogude Liidul kui fašismi purukslööjal küllalt suur pehme võimu varu. Ent Ungari ja Tšehhoslovakkia sündmustega kadus see peaaegu täielikult. Pole vist keeruline arvata, et ameeriklastel võib Iraagiga samamoodi minna.

Nye’ järgi tuleneb pehme võim peamiselt kolmest asjast: vastava maa kultuurist (selle osadest teistele meeldida), poliitilistest väärtustest ja välispoliitikast (kui seda nähakse legitiimsena ja sel on moraalset autoriteeti). Praegu võib Nye’ raamatu valgusel suisa paista, et ameeriklased on kaotanud maailma silmis kolmanda komponendi (välispoliitika) ja lood pole head ka keskmisega (poliitilised väärtused).

Lihula ausamba ümber puhkenud skandaal on ilmne signaal, et Eesti pole oma pehmet võimu lõpuni kasutanud.

Just George W. Bushi tagasivalimine, kus olulisemat rolli mängisid moraaliküsimused, kusjuures need lahknesid selgelt euroopalikest arusaamadest, lubab oletada, et paljude eurooplaste silmis hakkavad hägustuma ka Ameerika poliitilised väärtused (need on lihtsalt liiga seotud religiooniga).

Raamatu üks huvitavamaid kohti on ka tabel, kui palju mingi maa investeerib avalikku diplomaatiasse ja kaitsesse. Pea igas transatlantilisi suhteid käsitlevas teoses või artiklis tuuakse välja, et USA kaitse-eelarve on suurem kui mitmel talle nimekirjas järgneval riigil kokku. Vähem räägitakse avalikust diplomaatiast ehk soft power’i osast.

Selles osas ei ole seis nii ühemõtteliselt USA kasuks. Nii kulutas USA 2002. aastal avalikule diplomaatiale 1,12 miljardit USA dollarit, samas kui Prantsusmaa kulutas 1,05 miljardit ja Suurbritannia 1,00 miljardit. USA panus kaitse-eelarvesse ületab Prantsusmaa oma aga üle kümne korra. Peetagu meeles ka USA rahvaarvu ja SKP-d Prantsusmaa ja Suurbritanniaga võrreldes.

Eestigi on teinud juba samme soft power’i kasutamisel. Olemas on oma märk ja nüüd üritatakse elu sisse puhuda ajalookomisjonile, mis peaks maailmale selgitama meie ajaloo keerdkäike. Kindlasti annaks veel rohkem ära teha, sest näiteks Lihula ausamba ümber puhkenud skandaal on ilmne signaal, et Eesti pole oma pehmet võimu lõpuni kasutanud.

Kuid me oleme õigel teel: Lõuna-Aasia katastroofi tsunamiohvritele appi tõtates oleme jätnud endast pigem mulje kui väikesest tublist maast, kes suudab ka rahvusvahelisele üldsusele midagi pakkuda, kui tigedast endassetõmbunud riigikesest.