Põhja- ja Baltimaad peavad Euroopa kaitses eeskuju näitama
Kui näiteks Soome tööstusvõimekus ühendada Eesti digitaalse innovatsiooniga, võidaks sellest kogu Euroopa kaitse.
Soome parlamendi saadik (Rahvuslik Koonderakond)
Artikkel ilmus esmalt Helsingin Sanomates.
Euroopa julgeolekuarhitektuuris on toimumas suurim murrang pärast külma sõja lõppu. Venemaa agressioonisõda Ukrainas on muutnud sõjapidamise olemust ning ühtlasi selgelt esile toonud Euroopa sõltuvuse Ameerika Ühendriikide sõjalisest võimekusest. Samal ajal on süvenenud ebakindlus seoses USA pühendumusega Euroopa kaitsele.
Euroopa peab oma kaitset üles ehitama uutmoodi: toetudes senisest enam omaenda võimekusele, kasutades tehnoloogiat tõhusamalt ja liikudes kiiremini, kui Euroopas on seni tavaks olnud.
Ukraina sõda on näidanud, et tulevikus ei ole sõjapidamises otsustav ainult rasketehnika hulk. Otsustavaks saab võime ühendada tehnoloogia, andmed, tehisintellekt, autonoomsed süsteemid ja kiiresti suurendatav tootmismaht.
Innovatsioon on aidanud Ukrainal kaitsta end palju suurema vastase rünnakute vastu. Ukrainlased on kiiresti välja arendanud uusi drooni-, tarkvara- ja luurelahendusi ning rakendanud tsiviiltehnoloogiat sõjaliseks otstarbeks viisil, mida läänes oleks veel mõni aasta tagasi olnud raske ette kujutada.
Sama võib näha ka Iraani sõjas. Tänapäeva sõjapidamine ei tugine enam ainult hävituslennukitele, tankidele ja rakettidele. See sõltub ka võimest toota relvi odavalt, kurnata vastase kaitset ja sundida teda kasutama kalleid süsteeme odavalt toodetud relvade vastu. Mõni tuhat eurot maksev droon võib siduda õhutõrjesüsteemi, mille väärtus ulatub miljonitesse.
Seepärast peaks Euroopa püüdma mitte lihtsalt jäljendada USA sõjalist mudelit, vaid ehitama oma tugevuse üles tehnoloogilisele paindlikkusele, hajutatud tootmisele ja digipädevusele. Samuti on vaja suutlikkust senisest palju kiiremini võtta kasutusele uusi innovaatilisi lahendusi.
Põhjala ja Balti riigid võivad Euroopa mudeli kujundamisel mängida olulisemat rolli, kui nende suurus lubaks eeldada. Siinse piirkonna riigid mõistavad täpselt, mida on vaja, et kaitsta end Venemaa julgeolekuohu eest. Neis riikides on tehnoloogiliselt arenenud ühiskonnad, tugev kaitsetööstus ja kõrgetasemeline teadus. Ka ametiasutuste koostöö toimib erakordselt hästi.
Soomel on tugev kaitsetööstusbaas, maailmatasemel tehnoloogiline oskusteave ja sügav arusaam laiapindsest riigikaitsest. Samuti mõistetakse Soomes hästi reservi, ühiskonna kriisikindluse ja varustuskindluse tähtsust.
Eesti on omakorda ehitanud üles digiühiskonna, mille paindlikkus avaldub ka kaitsevaldkonnas. Eesti kaitsetehnoloogia ettevõtted on teinud tihedat koostööd Ukrainaga ja arendanud välja lahendusi, mida saab kiiresti kasutusele võtta. Kui Soome tööstusvõimekus ühendada Eesti digitaalse innovatsiooniga, võidaks sellest kogu Euroopa kaitse.
Ukraina sõda näitab iga päev, kui keeruline on droonide vastu kaitsta. Traditsioonilisest õhutõrjest üksi ei piisa, kui taevas võib korraga olla sadu või isegi tuhandeid mehitamata õhusõidukeid. Vaja on uusi lahendusi: elektroonilist sõjapidamist, tehisintellektil põhinevat tuvastust ja autonoomseid tõrjesüsteeme.
Riigikaitse ei piirdu siiski ainult relvasüsteemidega. See hõlmab ka andmete ja elutähtsa taristu kaitset, satelliitsidet, tarkvara ning ühiskonna psühholoogilist vastupanuvõimet.
Euroopalikuma NATO ülesehitamine ei tähenda Ameerika Ühendriikidest eemaldumist, kuid Euroopa peab suutma võtta suurema vastutuse omaenda julgeoleku eest. Seda ei ole võimalik saavutada üksnes kaitse-eelarveid suurendades. Põhjala ja Balti riigid peaksid olema kaitsetehnoloogia arendamisel esirinnas.
Seotud artiklid
Kosmosedomeen ja Euroopa kaitse
Maailmaruum kujuneb Euroopa kaitsele veelgi olulisemaks. Mitu viimastel aastatel esilekerkinud tegurit teevad kosmosest maapealsete sõjaliste operatsioonide võimaldi, omaette sõjadomeeni ja strateegilise võistlusareeni, kus põhirolli mängivad USA, Venemaa ja Hiina. Säärase uue reaalsusega tuleb kohaneda nii NATO-l, Euroopa Liidul ja Euroopa Kosmoseagentuuril (ESA) tervikuna kui ka üksikutel liikmesriikidel, nii et Euroopa teeb kosmosesse järjest suuremaid investeeringuid.
Ebakindluse ajastu
Ühel märtsipäeval surises mu mobiiltelefon ootamatult, tuues kuuldavale uue ja kurjakuulutava heli. See oli õhuhoiatus Eesti riiklikult häiresüsteemilt, mis manitses inimesi varju otsima, kui nad drooni märkavad. See polnud õppus; droon tabas elektrijaama korstnat. Hiljem tuvastati see kui Ukraina oma, mis lendas Läänemere ligidal Venemaa sõjaliste ja energiataristu sihtmärkide rünnaku ajal kursilt kõrvale.
Mida Prantsusmaa ettenihutatud tuumaheidutus Balti riikidele tähendab?
Nüüd, kui Euroopale on kätte jõudnud kõige märkimisväärsem jõuproov alates külma sõja lõpust, on tema heidutus surve all. Sõjaga Ukraina vastu on Moskva tõestanud oma valmisolekut jõudu kasutada ning oskust tavavägede operatsioone täiendada tuumarelvade tähendusrikaste ümberpaigutuste, hirmutuskõnede ja hübriidmeetmetega. Atlandi-üleste suhete järkjärguline halvenemine annab paraku alust muretsemiseks, milline kaal on laiendatud heidutusel veel alles.
Euroopa alasi ja haamri vahel
Olin veebruaris Müncheni julgeolekukonverentsil kohapeal, kui USA sõjapoliitika asekantsler Elbridge Colby osales Euroopa Välissuhete Nõukogu esindaja Mark Leonardi juhitud arutelus. Ärevus rahvast tulvil saalis oli lausa kombatav, kui naeratav Colby entusiastlikult noogutades ja vasakule-paremale kätt surudes sisenes. Õhus oli tunda eksimatut rokkstaari energiat ja oli paista, et päevakangelane nautis hetke.
Euroopa suur strateegia ja Pax Americana lõpp
President Toomas Hendrik Ilvese kõne Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse 20. sünnipäevaüritusel 7. aprill 2026.
Läbirääkimiste kustumatu miraaž
Huvide tasakaalust lähtudes võib väita, et sõda Ukrainas on lõppemise asemel pigem jõudmas uude etappi. Sellises olukorras on Ukraina jaoks kõige parem jätkata praegusel kursil: tuleb järjest enam loota iseendale ja Euroopa partneritele, kes on päriselt huvitatud Ukraina aitamisest, mitte tagasi hoidmisest. Ukrainast on saanud Venemaale tõsine vastane ja selleks ta ka jääb. Lisaks on temast saamas Euroopa julgeoleku tagaja, ja mida selgem see on, seda tugevamaks Euroopa muutub.
Joris Van Bladel: Venemaal on kalduvus enesehävitusele
Dr Joris Van Bladel hoiatab Balti kaitsekolledži Vene konverentsil antud intervjuus Diplomaatiale Venemaa analüüsimisel soovunelmate, ennatlike järelduste ja lihtsustuste eest.
Washingtoni ja Pekingi vahelisest võidurelvastumisest tehisaru vallas
Veebruari alguses toimus Hispaanias kolmas REAIM (Responsible AI in Military Domain) foorum, mille lõppdeklaratsioon käsitleb tehisaru kasutamist sõjapidamises, sisaldades punkte nii inimese vastutusest tehisaru lahendustel põhinevate relvasüsteemide suhtes kui ka käsuahelatest ja relvasüsteemide kasutajate väljaõppest. Kaheksakümne viiest foorumil osalenud riigist allkirjastas deklaratsiooni siiski vaid kolmkümmend viis riiki, nende hulgas näiteks Ukraina, Prantsusmaa, Saksamaa, Kanada ja Suurbritannia. Kaks maailma suurima sõjalise võimekusega riiki, Ameerika Ühendriigid ja Hiina, jätsid deklaratsioonile enda allkirja panemata.
Taras Kuzio: Ukrainal on nüüd kaardid peos
Dr Taras Kuzio räägib Balti kaitsekolledži Vene konverentsil antud intervjuus Diplomaatiale „rahuprotsessi“ paroodiast, silmakirjalikkusest ja topeltstandarditest rahvusvaheliste suhete maailmas ning tulevikusõjas diktatuuri vastu võitlemisest.
Tankerisõja õppetunnid Hormuzi väinas
Hormuzi väina sulgemine naftatankeritele paneb liitlased sundvaliku ette: kas minna kaasa USA ja Iisraeli sõjaga Iraani vastu, millele puudub toetus kodupubliku ees, või olla valmis sattuma president Trumpi silmis musta nimekirja. USA ja Iisrael on kolme nädala jooksul üsna tõhusalt suutnud hävitada Iraani ballistiliste rakettide varusid, laskeplatvorme ja kahjustanud tootmist. Kuid pikaajalise vastupanu jaoks on Iraanil veel mitmeid võimalusi.
Relvastatud rahvusliku liikumise lõpp ja püsiva rahu probleem Korsikal
Korsika rahvusluse 20. sajandi relvastatud vastasseis ja hilisem killustumine käis käsikäes kontrolli ja tulu küsimuste esiletõusuga, mis varjutas poliitilisi eesmärke. Isegi autonoomsuse poole liikumine ei ole seda pinget leevendanud, sest vägivald on lihtsalt nihkunud teise kohta ja varimajandus püsib endiselt. Rahu saabub siis, kui avalik kord on taastatud, süüdlased on toodud kohtu ette ja kohalikud võrgustikud, mis toimivad hirmu ja lojaalsuse alusel, ei kujunda enam saare võimuruumi.
Eesti peab muutuma õhuruumist õhujõuks
Euroopa julgeolekukeskkond on kardinaalses muutumises. Eeldused, millele on rajatud meie senine riigikaitse loogika, enam ei kehti. Ameerika Ühendriikide strateegilise fookuse nihkumine, Venemaa sõjakogemus Ukrainas ja NATO sisemise töökorralduse muutumine sunnivad Eestit vaatama kainelt otsa paljudele küsimustele. Üks kriitilisemaid, mille esitamist on peaaegu alati välditud, on see: mis juhtub, kui USA otsustab Euroopas õhusõda mitte juhtida ega sellesse otse panustada?
Kas käes on kolmas tuumaajastu või tühi tuumahaip?
Venemaa täiemahuline rünnak Ukraina vastu 2022. aastal tõi tuumarelvad esimest korda pärast külma sõja lõppu uuesti rambivalgusesse. Kuni selle hetkeni võis tuumaoht näida ajaloolise kurioosumina, mis figureeris veel vaid poolusutava viimsepäeva-stsenaariumina Hollywoodi märulites.
Euroopa halbade valikute aasta
USA on maailmakorda ümber kujundamas viisil, millest Venemaa on pikalt unistanud. Ameerika välkoperatsioon Venezuelas ei jäta kahtlust, et tänases maailmas kehtib jõud, mitte õigus. Euroopal, sealhulgas Eestil (ja nimelt osana Euroopa otsustest), on ees keeruliste valikute aasta, mil tuleb pingutada selle nimel, et ise oma saatust määrata. Kõige raskemad valikud Euroopa jaoks ei tulene mitte idast, vaid läänest.
Venemaa mobilisatsioon: väljavaated, piirangud ja tagajärjed
Venemaa täiemahulisest sissetungist Ukrainasse on möödunud üle 1390 päeva. Võrdluseks: Suur Isamaasõda, mis tõsteti Kremli propaganda nurgakiviks, kestis 1941. aastast alates 1416 päeva. Selle aja jooksul jõudsid Nõukogude väed Moskvast Berliini, läbides ligikaudu 1800 kilomeetrit. Mis on muutunud 1300 päevaga Ukraina rindel?
Teadusjulgeolek 21. sajandil: pingest vabaduse ja julgeoleku vahel
2024. aasta jaanuaris avalikustati, et Tartu ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudis töötanud Euroopa uuringute professor Vjatšeslav Morozov oli mõni nädal varem arreteeritud kahtlustatuna riigivastases luuretegevuses. Eesti ja rahvusvahelise meedia reaktsioonid olid seinast seina: mõned väitsid, et olid juba ammu kahtlustanud (või lausa teadnud), et tegu on Vene riigiteenriga, samal ajal kui teised olid šokeeritud, et näivalt kremlivastane ning euroopameelne professor võis osutuda spiooniks. Eriti välismaises sotsiaalmeedias võeti uudis vastu arusaamatusega ning Morozovi arreteerimist peeti murettekitavaks.