Pilguheit ÜRO Julgeolekunõukogu kulisside teha – kuidas saavutada eesmärk

Laia tunnustuse teenis Power raamatu eest, milles uuris, mis on takistanud USA-l 20. sajandi genotsiididele reageerimist. Selle eest pälvis ta vaid 33-aastasena 2003. aastal Pulitzeri preemia. Raamatu lugemine avaldas senaator Barack Obamale sellist mõju, et ta kutsus Poweri oma nõunikuks.

Poweri kunagine sõjareporteri amet ja harjumus päevikut pidada on kindlustanud haaravalt ja nüansirohkelt jutustatud raamatu. Autor kombineerib nõtkelt diplomaatia ajaloo ning isikliku elu ja karjäärivalikud. Teos moodustab omamoodi kogumi eri lugudest: iirlasest sisserändaja USAs kohanemise lugu, sõjareporteri, inimõigusaktivisti ja teaduri lugu. See on ka USA senaatori nõuniku, USA presidendi nõuniku ja ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikmesriigi suursaadiku lugu. Eelkõige on see aga ideaalide ja pragmaatiliste valikute vahel tasakaalu otsimise lugu – endisest valitsuse kritiseerijast ja probleemide kirjeldajast kasvab poliitikakujundaja ehk isik, kes peab valitsusele välja pakkuma konkreetseid samme ja lahendusi. Eriti Süüria sõja teemalised arutelud pakuvad selles kontekstis põnevat sissevaadet, muu hulgas avab USA sõjalist sekkumist Süürias toetanud autor ausalt oma seisukoha põrkumise president Obamaga.

Power oli USA suursaadik ÜROs ajal, kui algas Vene agressioon Ukrainas.

Power usub, et inimõigus- ja julgeolekupoliitika on seotud ning USA-l kui suurvõimul lasub kohustus võtta selles vallas juhtroll. Ta väljendab kahetsust, et liiga vähesed poliitikakujundajad lähtuvad eeldusest, et see, kuidas riigid oma elanikkonda kohtlevad, võib otseselt mõjutada ka USA riiklikke huvisid. Tema lähtealus on, et inimväärikuse austamine on iga riigi pikaajalise stabiilsuse eeldus: inimõiguste ja õigusriigi põhimõtetest kinnipidamise ja stabiilse majandusliku arengu vahel on selge seos, niisamuti nagu valitsuse repressioonide ja elanikkonna radikaliseerumise ja äärmusluse leviku vahel. 

Kuidas astuti vastu Venemaale

Raamat pakub nüansirohke sissevaate ÜRO liikmesriikide omavahelise suhtluse köögipoolele. Ta laseb lugejal piiluda diplomaatilise veenmistöö tööriistakasti ja tutvustab mitmepoolse diplomaatia taktikaid, kõike seda, mida on vaja oma poliitika elluviimiseks 193 liikmesriigi seas. Ühe näitena meenutab Power ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni otsust kindlustada ÜRO ametnikest samasoolistele paaridele (kes on oma kooselu registreerinud) samad tagatised, mis on heteroseksuaalsetel paaridel. Venemaa oli selle poliitika vastu ja soovis ÜRO peasekretäri selles takistada, kutsudes hüvede laiendamise peatamiseks esile ÜRO liikmesriikide hääletuse. Power koos Madalmaade ja Ladina-Ameerika riikidega algatas vastuseks välkdiplomaatia kampaania ÜRO peasekretäri ettepaneku toetuseks ja Venemaa veenmiskampaania takistamiseks. Venemaale suudeti vastu astuda ja Ban Ki-mooni ettepanek jäi jõusse. 

Koroonapandeemia kontekstis on eriti huvitav peatükk USA edukast juhtrollist ebola peatamisel 2014. aastal. Power avab Washingtoni poliitikaplaneerimise arutelud, maalides lisaks detailse „õpikunäite“ USA rollist ÜRO liikmesriikide veenmisel, rahvusvahelise koostöö algatamisel ja koondamisel. Samuti toob see kujukalt esile ÜRO Julgeolekunõukogu rolli, näidates selle areeni edukat rakendamist nii rahvusvahelise toetuskampaania kui ka (USA) kodupubliku teavitamise vankri ette.

Meie regiooni lugejale on huvitav asjaolu, et Power oli USA suursaadik ÜROs ajal, kui algas Vene agressioon Ukrainas. Ta kirjutab kirglikult oma väitlustest ÜRO Julgeolekunõukogus Vene legendaarse suursaadiku Vitali Tšurkiniga. Suhtele suursaadik Tšurkiniga on pühendatud lausa eraldi peatükk. See on aus pilguheit kahe ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikmesriigi suursaadiku püüdlustele hoida riikide vahel stabiilseid suhteid ja leida hoolimata vastandlikest seisukohtadest koostöökohti. Ukraina-vastase agressiooni järel halvenesid kahe riigi suhted märkimisväärselt, mistõttu ahenes ka kahe saadiku omavaheline manööverdamis- ja suhtlusruum. Sellest hoolimata nimetas Power Tšurkinit oma sõbraks (seda ka oma järelehüüdes Tšurkini surma järel). Tšurkin oli ka ainus ÜRO Julgeolekunõukogu suursaadik, kelle Power oma vaenematekoju külla kutsus.

Powerit süüdistati avalikkuses Ukraina kaitsmisel „liiga kaugele“ minemises ja president Obamast jõulisema positsiooni võtmises.

Poweri kõned ÜRO Julgeolekunõukogus kajasid kaugele, jõudes nii teleuudistesse kui ka ajaleheveergudele – teda süüdistati avalikkuses Ukraina kaitsmisel „liiga kaugele“ minemises ja president Obamast jõulisema positsiooni võtmises. Raamatus saab selle väite paikapidavusest lähemalt lugeda. Kõnekas on näide ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmete valimistelt 2014. aasta suvel, mil kandideeris ka Venemaa. USA välisministeerium saatis juhise hääletada Venemaa poolt. Suursaadik Power eiras pealinna juhist – ta ei soovinud anda häält agressorile. See seik illustreerib asjaolu, et ÜRO Peaassambleel loeb iga hääl – nimelt ei valinudki ÜRO liikmesriigid tol korral Venemaad Inimõiguste Nõukogu liikmeks, puudu jäi vaid üks hääl. ÜRO Julgeolekunõukogu alaliste liikmete koostööst avalikustab Power (sise)info, mille järgi olevat julgeolekunõukogu alalised liikmed sõlminud kirjutamata kokkuleppe, et tähtsamatel ÜRO hääletustel antakse alati üksteisele toetushääl.

Raamat võiks eraldi huvi pakkuda ka USA uuele administratsioonile mõeldes – lisaks Joe Bidenile teenisid mitmed USA uue valitsuse inimesed kõrgetel kohtadel ka Obama alluvuses. Power meenutab asepresident Bidenit, viidates muu hulgas Bideni seisukohtade evolutsioonile, mille käigus ta on liikunud samm-sammult USA sõjalise sekkumise välistamise poole (Biden ei pooldanud sõjalist sekkumist Liibüas, samuti mainib Power Bideni kahetsust, et ta toetas Iraagi sõda, ning üleskutseid USA vägede väljaviimiseks Afganistanist).

Lisaks maalib Power eraldi pildi Bideni silmapaistvast empaatiavõimest. Ühe näitena toob ta ÜRO suursaadiku ametivande andmise tseremoonia, kus ruum oli nii Poweri kui ka tema abikaasa meeleliigutusest paks ja mil ka Biden poetanud liigutuspisara. President Bideni julgeolekunõunik Jake Sullivan pälvib Powerilt suurima tunnustuse: „Ma pole kunagi näinud kedagi nii kiirelt ja nutikalt infot analüüsimas ning sellest strateegilist nõu voolimas, ja seda vaid 34-aastasena.“ Endine USA suursaadik ÜRO juures ja presidendi julgeolekunõunik Susan Rice oli Poweri tähtis nõuandja ja mentor riigi bürokraatiasse sisseelamisel, samuti presidendi administratsioonis karjääri planeerimisel. Poweri sõnul oli Rice tuntud kui inimene, kellel on „must vöö“ bürokraatias. ÜRO suursaadiku töö võttis Power üle just Rice’ilt. 

Mõtteainet paljudele

Poweri memuaarid on omamoodi rännak eri ametite ja valdkondade vahel – mitmeid erialasid vaagivaid inimesed võiks siit leida julgust ja inspiratsiooni oma teekonna kujundamiseks. Endise inimõigusaktivisti, akadeemiku ja ajakirjaniku kohanemisraskused kõrges riigiametniku rollis võiks pakkuda erilist äratundmist neile, kel tulnud kohaneda uues töökultuuris/valdkonnas. Ajakirjanikud, kes arutlevad oma töö mõju ja missiooni üle, saavad siit mõtteainet. Peale inimõiguspoliitika huviliste ja praktikute võiks see raamat erilist pinevust pakkuda nii ajakirjanikele, riigiametnikele, juristidele, poliitikutele kui ka lähiajaloo huvilistele.

Loodan, et peagi tõlgitakse see raamat ka eesti keelde.