Artikli pealkiri on: Peter Rough: Euroopa vahepealses seisus ja hallil alal

Riias rääkisite paneeldiskussiooni käigus, et Washingtoni arusaam Ida-Euroopast on 1990ndatest saati tasapisi muutunud – Venemaa mõjusfääri kuulunud piirkonda nähakse rohkem lääne osana. Praegu on esile kerkimas Põhja- ja Baltimaad. Need kirdetiiva riigid kulutavad kaitsele teistest rohkem, kusjuures Poola ja Baltikumi majandusel tuleb kanda kõige raskemat koormat. Samas tundub, et neil ei ole mõjujõudu ega kaalukust, mis vastaks nende panusele. Kuidas oleks piirkonna väikeriikidel võimalik Washingtoni arusaamades uuesti esile kutsuda muutusi?

Ma näen tõesti Euroopas murrangulist geopoliitilist nihet ida-läänesuunaliselt käsitluselt põhja-lõunasuunaliseks, mida ma ei pea jagunemiseks – see oleks juba liialdus –, vaid mosaiigiks, milles Põhjamaadel on veidi rohkem majanduslikku elujõudu, veidi rohkem eelarvepoliitilist manööverdamisruumi ja ühine nägemus geopoliitilistest ohtudest. Läänemere-äärsed riigid on päriselt võimsad ja Saksamaa suudab oma majandusega, mille suurus ületab nelja triljonit eurot või dollarit, oma rahvaarvuga ja geopoliitilise mõjujõuga olla Venemaale vastukaaluks ja teda heidutada.

Üldiselt on nii, et kui USAs on võimul demokraadid, on nad ajanud Euroopaga välispoliitikat Brüsseli ja Berliini kaudu. Demokraatliku partei poliitika kujundajate ja progressiivse välispoliitika pooldajate silmis on Londoni ja Washingtoni eriline suhe pärast Brexitit kannatada saanud. Vabariiklased, kes on ajaloo jooksul suhtunud Venemaasse üsna karmilt, on aga alati kaldunud rohkem Kesk- ja Ida-Euroopa riikide poole nende Ameerika-meelsuse, südika rahvusluse ja Venemaa käsitluse tõttu.

Balti riigid löövad Washingtonis kaasa sellises kaalukategoorias, mis kaugelt ületab nende rahvaarvu järgi eeldatavat rolli.

Kui uuematest arengusuundumustest rääkida, on kesk- ja ida-eurooplastel Capitol Hillil ja paljude vabariiklaste seas arvatavasti ikka veel ebaproportsionaalselt suur mõjujõud. Balti riigid löövad Washingtonis kaasa sellises kaalukategoorias, mis kaugelt ületab nende rahvaarvu järgi eeldatavat rolli.

USA kui üliriigi hoiak on aga teisenenud mõnede globaalsete kaalutluste tõttu. Esimene neist puudutab väljakutseid kaitsetööstusbaasis, tõrkeid tarneahelates ja toodetavate suurepäraste süsteemide jaoks vajaliku laskemoona kahanemist näiteks seoses operatsiooniga „Eepiline raev“. See kahjustab meie valmisolekut reageerida võimalikule erandolukorrale Ida-Euroopas. Teiseks kaalutluseks on Hiina esiletõus ning potentsiaalne kokkupõrge Taiwani ja Lõuna-Hiina mere pärast või isegi sellise lepingulise liitlase nagu Filipiinide pärast või ka Jaapani pärast, kes kuulub meie parimate liitlaste hulka mitte ainult Aasias, vaid võib-olla kogu maailmas.

Selliste kaugeleulatuvate kaalutlustega ei ole Tallinnal, Riial ega Vilniusel võimalik tegeleda, isegi kui nad saavad kusagil Ameerika kaitsetööstuse tarneahelas jala ukse vahele või kutsuvad Brüsselit üles kujundama Hiina suhtes välja Euroopa ja Ameerika jaoks ühist geomajanduslikku lähenemist. Need teemad jäävad Balti riikide suutlikkusest veidi väljapoole ja tõenäoliselt ületavad seda.

Kui jääda praktilisemate küsimuste juurde, pidades silmas ka peatset vägede paigutuse ülevaatust, siis milline on siinses piirkonnas Ameerika jaoks piisav kohalolu ja kaasatus?

Me ei tea, millise tulemuseni viib vägede paigutuse ülevaatus. Liitlastega on nõu peetud, vähemalt on kasutatud selleks küsimustikku, millele nad on vastanud, et oma eelistustest teada anda. Sõjaministeerium on palunud NATO Euroopa vägede kõrgemal ülemjuhatajal ja USA Euroopa vägede ülemjuhatajal Grynkewichil teha põhjalik ettekanne koos võimalike variantidega ja me eeldame, et aasta lõpuks tehakse mõned otsused ära.

Üldjoontes on Ameerika vägede kohalolu praegu Euroopas – võrreldes külma sõja aegse tipptasemega on see küll päris alla langenud, aga ei ole isegi Ukraina täiemahulisest ründamisest saadik saavutanud oma täismahtu – tõenäoliselt proportsionaalses vastavuses ohtudega, millega me silmitsi seisame. Ma ei usu, et alliansi tõus või langus sõltub sellest, kuidas Ameerika vägesid idatiival siia-sinna veidi liigutatakse. Tähtis on see, et Moskva suhtub Ameerika jõusse lugupidamisega ja Euroopa riikidesse natuke põlglikumalt. Kui USA viib oma taset alla ja julgustab Euroopa liitlasi NATO 3.0 kujul nende taset tõstma, paludes eurooplastel tagada konventsionaalse heidutuse tasakaal Euroopas, peab ta meeles pidama, et Kremli arvates ei ole isegi sakslaste brigaad sama, mis ameeriklaste oma.

Siiski on selge, et ressursid on piiratud. Alates püüdurrakettidest Patriot PAC-3 kuni lennukikandjate ja laskemoonani – meie suutlikkus pannakse kogu maailmas proovile.

Kui minna konventsionaalse heidutuse juurest edasi hübriidvaldkonda, siis te kirjutasite, et Venemaa suudab praeguste kulude juures jätkata oma hübriidoperatsioone lõputult, ja leidsite, et NATO võiks kaaluda teatud meetmete võtmist. Millised need meetmed on ja milleks tuleks meil valmistuda?

Niisugusel hallil alal tegutsemine ei ühildu hästi lääneriikide kaitsevaldkonna ökonoomikaga. Esiteks otsustavad venelased selle, kus rünnakut alustada, samal ajal peame meie aga kaitsma kogu allianssi. Teiseks saavad nemad meie valmisolekut kontrollida suhteliselt odavate süsteemidega, aga selle peale tormame meie paaniliselt vastama väga kallite meetmetega – alates tipptasemel rakettidest ja radarlennukitest kuni mõnede maailma parimate hävitajate ja platvormideni –, ning seda kõike ainult selleks, et võtta rajalt maha mõni puidust ja vahtplastist droon, mis tuleb üle piiri meie õhuruumi, arvestades võimalusega, et tegu võib olla suure sissetungiga Poolasse. Liitlased on hakanud õppima ukrainlastelt, kuidas mõnedel juhtudel palju odavamini võidelda Vene droonide sisseimbumisega meie õhuruumi.

Sabotaaž, süütamine ja küberrünnakud kuuluvad ka siia juurde. Säärast Venemaa aktiivsust hallil alal ei aita eriti vähendada see, kui oleme pidevalt kaitseseisundis. Võiksime kaaluda ka ründavaid meetmeid, et jõuda hallil alal omamoodi vastastikku garanteeritud hävinguni, kui laenata üht väljendit tuumarelvastuse vallast.

See võiks tähendada seda, et kui NATO liikmesriigi vastu korraldatakse küberrünnak, võiks NATO vahest kaaluda Moskva metroos mõneks tunniks tulede kustutamist. Sellised on viisid horisontaalseks reageerimiseks, millega ei tarvitse kaasneda sümmeetrilist vastust. Iga kord, kui mõni droon tungib Rumeenia või Poola õhuruumi, võiks ukrainlastele anda laskemoona, võib-olla lausa Tauruse tiibrakette. Võib-olla peaks USA venelastele teatama, et ameeriklased hakkavad logistiliselt toetama ja julgustama Ukraina eriväelasi Sahara-taguses Aafrikas ja Sahelis, kus nad on juba kätte saanud wagnerlasi, GRU töötajaid ja teisi Venemaaga seotud asjaosalisi, kes viivad Aafrikast välja hulganisti ressursse, et rahastada nii sõda Ukrainas kui ka enda majandust. Venemaa tagasi löömises täidab võtmetähtsusega rolli majanduslik vastutegevus.

Enam ei ole Euroopa nii nõrk ja Ameerikast sõltuv kui vanasti, aga veel ei olda valmis kõigis kriitilise tähtsusega moodsa sõjapidamise valdkondades ise end kaitsma.

Variante on mitmeid. Need nõuavad aga pingutamist kahel põhjusel. Esiteks suhtuvad väikesed riigid, näiteks Läti, vastukampaania korraldamisse kõhklevalt või tõrkuvalt, sest see võib esile kutsuda Kremlis säärase raevuhoo, et Moskva võib põhjalikult kaalumata midagi ette võtta – seega on vaja selliste sammude astumiseks alliansi toetust. Teiseks töötavad eurooplased kiiruga – või vähemalt väidavad Euroopa ametnikud, et nad seda teevad – oma kaitse tugevdamise nimel. Praegu on Euroopa vahepealses seisus: enam ei olda nii nõrgad ja Ameerikast sõltuvad kui vanasti, aga veel ei olda valmis kõigis kriitilise tähtsusega moodsa sõjapidamise valdkondades ise end kaitsma. Kas venelastega tasub hakata vägikaigast vedama ja neile sama mõõduga vastu anda, kui enda kaitseks ei olda veel valmis, on küsimus, millele eurooplased peavad ise vastama, võttes osaliselt arvesse sedagi, kas nad usuvad, et Washington tuleb neile appi.

Samuti tuleb silmas pidada tõsiasja, et venelased ei ole praegu oma parimas vormis. Paljud nende baasidest on tühjenemas, võimed ammendumas ja kõik, mis neil on, viiakse Ukrainasse: hetkel ümbritsevad Baltikumi komplekteerimata baasid, mis ei ole viimse piirini sõjaväelastega täidetud. Kaliningrad on ikka veel suhteliselt nõrk. Venelased ei ole tegelikult sellises seisus, et nad saaksid konventsionaalsel tasandil tegevust järjest eskaleerida.

On neid, kes väidavad, et Venemaa võib lähikuudel üritada midagi idatiiva proovilepanekuks, ehkki arvamused lahknevad selle suhtes, kus täpselt. Meie kipume keskenduma oma piirkonnale, aga mainitud on ka Musta merd – Rumeeniat ja Moldovat – osalt sellepärast, et seal ollakse rünnakuks vähem valmis ja suudetakse end vähem kaitsta. Millist piirkonda võib pidada tõenäolisemaks sihtmärgiks?

Kremlis suhtutakse artikkel viide üldiselt lugupidamisega. Osalt seetõttu ongi venelased viimastel aastatel niivõrd agressiivselt lõuna poole liikunud. Putini presidendiks oleku aega märgistab kaar, mis ulatub Tšetšeenias korraldatud operatsioonidest ja Groznõi maatasa tegemisest edasi Krimmini, kus Putin oma tiiba julgestas. Sealt baasist said venelased Bosporuse väina kaudu edasi liikuda Lähis-Itta, mis omakorda andis võimaluse tegutseda Liibüas. 2022. aastal tahtsid nad Musta mere ranniku üleni enda kätte saada, milleks oli vaja jõuda Odessani. Võib väita, et Venemaa on rünnanud eelkõige neid lõunapoolseid piirkondi, sest seal ei ole NATO esindatud. Pärast seda, kui venelased tungisid 2014. aastal Donbassi ja Krimmi, asusid liitlased kiiresti tugevdama kirdetiiba eelpaigutatud maavägedega. Seepeale vastasid venelased lihtsalt lõuna suunal.

Venemaa agressiooni suhtes kaitsetute, NATOsse mittekuuluvate riikide seas torkab silma Moldova. Kindlasti pidi Venemaa oma algse sõjaplaani järgi liikuma läbi Mõkolajivi ja Odessa ning sealt edasi jõudma Transnistriani, mis oleks võinud tekitada Chișinăus rahva seas paanika. Kes teab, kuidas Rumeenia oleks sellisele olukorrale reageerinud? Rumeenia kuulub NATOsse. Moldova ei kuulu, aga logistilises mõttes on venelastel sinna raske jõuda. Moldova on õhukaitses nõrk – vahest neil on mõned radarid – ja sellest võib saada mõne drooni või raketi sihtmärk. See ei ole ennustus, vaid võimalik stsenaarium.

Lõuna suunal käib juba vilgas tegevus. Mustal merel on märgatud gaasimaardla Neptun ja puurplatvormide lähedal venelaste mehitamata meresõidukeid. Sõltumata sellest, kas need olid tulnud sinna seireks, provotseerimiseks või millegi kahtlase ette võtmiseks, tõusis olukorrale reageerimiseks õhku hävitaja F-16. Kuna vilja vedamise koridor Mustal merel on suletud, on ukrainlased sunnitud seda vedama Constanțasse maitsi ja mööda Doonaud. Oleme näinud ikka ja jälle seda, et venelased tungivad Rumeenia õhuruumi, nad kasutavad õhuruumi rikkumisi ja teisi võtteid, sealjuures on droonid maandunud Rumeenia territooriumile. Samas on Rumeenial Mihail Kogălniceanu lennubaas. See täitis „Eepilise raevu“ ajal hästi USA partneri rolli ja Pentagoni silmis on see heas kirjas. Nüüd on lisaks sihikule võetud Bulgaaria majandusvöönd.

Tegelikult on kogu Venemaa operatsiooniline ja strateegiline fookus Ukrainal.

Põhja pool on Balti riigid saanud korrapäraselt tunda venelaste sekkumist: klassikalist spioneerimist, küberrünnakuid jne. Alles hiljuti avastasid Norra väed venelaste süvamere seireoperatsiooni Svalbardi lähedal – tegu on Norra saarestikuga, mis asub kaugel põhjas ja kus venelastel on oma asula vastavalt 1920. aastal sõlmitud Svalbardi lepingule. Nad panevad piire proovile igal pool. Nad lihtsalt otsivad oportunistlikult sihtmärke.

Samas on venelased niivõrd keskendunud Ukrainale, et tegelikult on kogu nende operatsiooniline ja strateegiline fookus seal. Nende strateegiline eesmärk on suruda Ukraina isolatsiooni omavahelises mõõduvõtmises, mille puhul Venemaa saab ära kasutada enda suurust, mis ületab Ukraina oma. Venemaa ei tahaks kiskuda NATOt laiemasse sõtta, aga samal ajal on tema enda perifeeria nõrgenemas: Soome ja Rootsi kuuluvad nüüd allianssi, mis tähendab, et pilt Läänemerel on täielikult muutunud. Praegune Venemaa positsioon Ukrainas erineb kardinaalselt kümne aasta tagusest.

Venelastes tekitab frustratsiooni Armeenia poliitiline suunitlus ja neid ärritab seal äsja valimised võitnud peaminister Nikol Pašinjan. Traditsiooniliselt Venemaa mõjusfääri kuulunud Aserbaidžaan ja Armeenia kasutasid oma konflikti vahendamiseks ameeriklasi. Kasahstan ajab mitmesuunalist välispoliitikat. Hiina ujutab rahaga üle suurt osa Venemaa ajaloolisest mõjusfäärist, sealjuures valitseb Kaug-Idas Hiina ja Venemaa vahel tohutu demograafiline tasakaalustamatus. Venemaa vahetus läheduses on ainult kaks piirkonda, mida venelastel võib olla õnnestunud veidi tugevamini oma haardesse saada – need on Valgevene ja Põhja-Korea, kellel on seetõttu tekkinud võimalus mängida hiinlasi ja venelasi üksteise vastu välja.

Aasta eest väljendasite koos Can Kasapoğluga kahtlust, kas ELi droonimüür on õige vastus nüüdseks juba sagedaseks muutunud rikkumistele. Aasta on mööda läinud ja olemas on mitmeid algatusi, aga õhuruumi rikutakse edasi ja meie reageerime sellele endiselt ülemäära kulukate vahenditega, saates kohale hävituslennukeid või tulistades välja kalleid püüdurrakette. Kes või mis ei lase meil edasi liikuda?

Ma ei usu, et droonimüür kui selline läheb täies ulatuses käiku või vähemalt niisugusena, nagu seda praegu arutatakse – seda ei juhtu veel mõnda aega. Esiteks ei ole Euroopa Liit sõjaline allianss. NATO see-eest on. Tõenäoliselt on kõige parem, kui igasugused rahvusvahelised sõjalise heidutuse või kaitse alased algatused suunatakse läbi NATO, mis kujutab endast selleks loomulikku vahendit. Teiseks on NATOs olemas asjakohane käsuõiguse hierarhia, mida ELil ei ole. Just selle probleemi lahendamiseks on loodud NATO Euroopa vägede kõrgema ülemjuhataja ametikoht ja nende vägede kõrgem peakorter – asi on nimelt selles, et ükski Euroopa riik ei ole valmis Euroopas juhirolli loovutama mõnele teisele Euroopa riigile.

Võimete poolest on ukrainlased esirinnas: alates anduritest ja akustilisest tuvastamisest kuni nende sidumiseni kaitsevahenditega. Nad ei kasuta droonide allatulistamiseks hävitajaid Mirage ega kalleid rakette. Neil võib tekkida kiusatus kasutada oma väärtuslikke õhuväe vahendeid õhuruumi vähem tähtsa rikkumise puhul ainult äärmiselt raskes olukorras. Uut tüüpi Vene droonide vastu on nad rakendanud hulganisti hävitajaid F-16. Aga üldjoontes on olemas igasugu loomingulisi, suhteliselt odavaid vahendeid, millega droonide vastu võidelda. Kõige esimeseks asjaks on andurite võrgustik, mille Ukraina on üles ehitanud. Vahel on kaitsemeetmed sedavõrd lihtsad nagu veoauto kasti paigutatud kuulipildujad. Ma ei väida, et NATO kaitsearhitektuur peaks ka selline olema, aga me peame kulusid vähendama.

NATO õppuste tulemusi võib kritiseerida, öeldes, et neid peetakse ainult väikeste üksustega pataljoni tasemel, aga tegelikult esineb ukrainlastel puudujääke üksnes relvaliikide ühisel kasutamisel. Sellistel õppustel, kus rakendati kohalikke üksusi, õnnestus ukrainlastel ikka ja jälle NATO vägedest jagu saada, kaasa arvatud üsna hiljutistel õppustel Eestis ja Portugalis. See on tähelepanuväärne ja meil tuleb sellest õppida.

Kui te käisite ütlusi andmas Helsingi komisjonile, siis väitsite, et Ida-Euroopa julgeolekut ei ole võimalik terviklikult käsitleda ilma Ukrainale viitamata, ja detsembris tegite üleskutse suunda muuta. Säärane soovitus lähtus toonasest tegelikust olukorrast rindel ja ausast suhtumisest sellesse, mida eurooplased suutsid Ukrainale pakkuda. Vahepeal on olukord drastiliselt muutunud viisil, mida vähesed oskasid ette aimata. Kas praegune uus reaalsus õigustaks uuesti suuna muutmist? Kuidas me peaksime kujundama oma Venemaa-poliitikat?

Läbirääkimiste käigus venelaste esitatud poliitiliste nõudmiste ja nende poolt lahinguväljal saavutatu vahel haigutab tohutu lõhe. Lõpuks ikkagi Venemaa võidu eeldamist – niivõrd, kuivõrd seda tegid mõned Washingtoni administratsiooni ametnikud – on järjest vähemaks jäänud peadpööritava edu pärast, mida Ukraina on saavutanud keskmaa- ja pikamaarakettide rünnakutes, millega on võetud sihikule naftakeemiatööstus, rafineerimistehased ja isegi kahesuguse kasutusega kaupade laod ning mis pitsitavad Venemaa majandust, samuti tuleneb see asjaolust, et ukrainlastel on õnnestunud rindel tappa või haavata äkki isegi üle 40 000 Vene sõduri kuus. Eelkõige võib praegu sõja lõpetamist tähtsamaks pidada just nimelt president Trump, kes näib olevat valmis selle eesmärgi nimel avaldama Ukrainale suuremat survet. Viimastel päevadel on president jälle tagasi pöördunud selle seisukoha juurde.

Tapetute arv on jahmatav: tavaliselt on pigem rohkem haavatuid kui tapetuid. Venemaa puhul on olukord vastupidi ja selle eest tuleb majanduses ka maksta oma hinda, sest tegu on lepinguliste sõduritega, keda tuleb provintsidest värvata. Ajal, mil Venemaa seisab silmitsi märkimisväärsete majandusraskustega, ei ole see lihtne.

Läbirääkimiste käigus venelaste esitatud poliitiliste nõudmiste ja nende poolt lahinguväljal saavutatu vahel haigutab tohutu lõhe.

Ukrainlased lähtuvad selles asjas oma arusaamisest. Nad on valmis pidama läbirääkimisi, arvestades kontaktjoont, aga nad ei kavatse loovutada venelastele lahinguväljal midagi, mida venelased ei ole suutnud ära võtta. Need pingutused, mida on tehtud läbirääkimiste alustamiseks – Moskva ja ka Kiievi külastamine Steve Witkoffi ja Jared Kushneri poolt –, on küll kantud õilsatest humanitaarsetest kaalutlustest, aga minu hinnangul võib see ka tekitada Venemaal illusiooni, et ameeriklased on poliitilise kokkuleppe saavutamiseks valmis minema üsna kaugele.

Administratsioon peab selle asjaga ettevaatlik olema, et esiteks ei jääks mulje, et rahu suunas liikudes – konflikti külmutamist üritades – asuvad ameeriklased avaldama ukrainlastele ebavajalikku survet. Ukrainlased on üsna kindlalt väljendanud oma põhilisi seisukohti, mis tähendab, et survestamisega ei saavutata tõenäoliselt suurt midagi. Teiseks tuleks ameeriklastel jääda meie Euroopa partnerite ja liitlastega mõnedes võtmetähtsusega küsimustes eriarvamusele. See ainult julgustaks venelasi edasi võitlema ja peale suruma, sest enda meelest on nad läbirääkimistelaua taga õige pea saavutamas oma poliitilisi eesmärke, mis puudutavad mitte ainult Ukrainat, vaid ka NATOt.

Saksamaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa riikliku julgeoleku nõuniku – Günter Sautteri, Jonathan Powelli ja Emmanuel Bonne’i – osalemine USA kutsel läbirääkimistes Kiievis äratab lootust. See osutab mõnes mõttes Euroopa ja USA ühisrindele, mis sest, et kõiges ei olda ühte meelt ning et Trumpi administratsiooni vaatenurk Ukrainale ei kattu otseselt mõnede eurooplaste omaga. Eks me näe, kas see jääb kestma.

Varsti oleme aga teistsuguses tegelikkuses – ennustatakse, et talv saab olema Ukraina jaoks väga raske aeg. Millist olukorda on siis oodata?

See on üks asjaolu, mille tõttu tasub Witkoffi ja Kushneri visiite korraldada – sest ukrainlased on ise otsinud võimalusi, kuidas Venemaale nii palju valu põhjustada, et sundida Moskvat talveks mingiski vormis läbi rääkima. Üldiselt ollakse aga seda meelt, et Venemaa on jäänud järjest jäigemalt oma nõudmiste juurde – et mitte öelda enamat –, ning et needki vähesed järeleandmised, millele nad vihjasid Anchorage’is, on nüüd enam-vähem kõrvale jäetud, kui lähtuda venelaste sõnavõttudest nendel teemadel.

Ukraina sõjas on oma seaduspära: kevad ja suvi toovad kaasa natuke optimismi, sügisel jäädakse veidi mornimaks ja talvel valitseb täielik pessimism. Ukraina õhukaitse püüdurrakettide seis on kohutav. Ma ei ole kindel, kas nad saavad oma prioriteetse nõudmiste nimekirja alusel veel kuigi palju rakette PAC-3, eriti USA-lt. Isegi Euroopas on tõsiseid kõhklusi ja vastuseisu olemasolevate varude kasutamisele. On aga neidki, kes tegutsevad väga avatult: Saksamaa välisminister Boris Pistorius teatas Ukrainasse suunduvast rakettide PAC-2 saadetisest.

Ukraina sõjas on oma seaduspära: kevad ja suvi toovad kaasa natuke optimismi, sügisel jäädakse veidi mornimaks ja talvel valitseb täielik pessimism.

Et lahendada talvega kaasnevat probleemi, arutatakse muidki meetmeid. Üks neist puudutab ukrainlaste palvet ameeriklastele, et Starlinki saaks kasutada Venemaa ründamiseks nii, et oleks võimalik Ukrainasse suunduvate või sinna jõudnud rakettide tee tõkestamise asemel tabada ka raketiheitjaid endid Venemaal. Selle asemel kuuleme hoopiski värskeid uudiseid, et Starlinki kasutamist on Ukraina jaoks piiratud. Asi ei ole niivõrd droonides, kuivõrd ballistilistes rakettides ja isegi tiibrakettides. Nüüd on lisaks hakanud kaost põhjustama reaktiivmootoriga droonid. Ukraina on arendanud mõningaid droonide püüdmise valdkondi: ehkki droonide arv kasvab, püsib nende tõkestamise tase suhteliselt kõrgel.

Käib elav arutelu päikesepaneelide ja elektrigeneraatorite laiali jagamise üle, et linnad oleksid paremini ette valmistunud – siis ei oleks ühte keskset elektrivõrku, mille puhul jääks ühe kriitilise tähtsusega taristu osa tabamuse korral terve linn ilma elektrita. Me ei tea, milliseid temperatuure oodata, kas see talv tuleb sama külm kui mullu, aga mõned inimesed siiski valmistuvad Ukrainast lahkuma. See teeb muret, kuna Ukraina rahvaarvu vähendamine on kindlasti üks Venemaa eesmärke selles sõjas. On olemas palju väikseid tehnilisi meetmeid, mida me saaksime võtta ukrainlaste aitamiseks – meil peab vaid jätkuma poliitilist tahet need ellu viia.