jaanuar 2, 2014

Venemaa ja rahvusvahelise maailma heidikud

Moskva tahab näida kaalukeelena, kes on võimeline olema emmal-kummal pool – sõltuvalt sellest, kuidas Venemaa huvid parajasti nõuavad.

Kehvade kaartidega Moskva on nendega märkimisväärselt hästi mänginud. Süüria, Põhja-Korea ja Iraani puhul on Venemaal läinud korda kasutada ära oma sidemeid nende tülikate režiimide kakofoonilise kooriga ning saavutada diplomaatilisi võite, mis talle eriti midagi maksma pole läinud. Ehkki Venemaa poliitika on kõigi nende kolme juhtumi puhul olnud isesugune, on Moskva jäänud kindlaks mõnele püsivale põhimõttele: välise sõjalise sekkumise vältimine, minimaalsed sanktsioonid, Lääne mõju piiramine ning Venemaa majandushuvide edendamine. See strateegia on osutunud kõige edukamaks Süürias, mitte nii edukaks Põhja-Koreas ning Iraani muutuva olukorra puhul seistakse silmitsi nii probleemide kui ka võimalustega. Moskva strateegiate ja taktikatega edukamaks toimetulekuks peab Lääs neid paremini mõistma.

Süüria

Hoolimata pingeist Türgi, mõne araabia riigi ja Läänega, mida Süüria valitsuse toetamine on Moskvale põhjustanud, ei ole Moskva oma viimasele tõelisele liitlasele Lähis-Idas selga pööranud. 1970. ja 1980. aastail oli Süüria NSV Liidu lähedane liitlane. 1990. aastail unarusse jäänud kahepoolsed suhted on märkimisväärselt paranenud sestpeale, kui Süüria president Bashar al-Assad 2005. aasta jaanuaris Moskvat väisas. Sestpeale on Vene relvade müük kasvanud ning Venemaa firmad on osalenud mitmetes Süürias toimunud ettevõtmistes, mille eesmärk on olnud parendada Süüria füüsilist taristut ning otsida ja kasutusele võtta nafta- ja gaasimaardlaid.
Süürias alanud kodusõda on asetanud Moskva kahe probleemi ette. Esiteks mõistab Moskva, et Assadi režiimi langemine võib tähendada Venemaa mõjuvõimu lõppu Damaskuses. Süüria opositsioonijuhid on hoiatanud, et kui nad võimule peaksid tulema, karistavad nad Venemaad ja teisi välisriike, kes jäid Assadi poolele. Isegi ÜRO resolutsioonil, mis keelustaks suured relvatarned Süüriasse, oleks Venemaa majandusele mõõdetav mõju. Pärast kliendi kaotamist Liibüa näol ning piirangute kehtestamist Iraani suunduvatele relvatarnetele ei taha Venemaa relvatööstus järjekordset tulusat Lähis-Ida klienti kaotada. Praeguste lepingute maht võib ulatuda miljarditesse dollaritesse. Ehkki resolutsiooniga kehtestataks küll vaid ajutine relvamüügikeeld Süüriale, tähendaks see seda, et kui sellise välise sekkumise tõttu praegune režiim langeks, kärbiksid Süüria uued juhid tõenäoliselt nii Venemaalt relvade ostmist kui ka muid majanduslikke ja sõjalisi suhteid Moskvaga. Nende suhete hulka kuulub ka miljardite dollarite väärtuses Venemaa äri- ja energiainvesteeringuid Süüriasse.
Teiseks tunnevad Venemaa analüütikud muret, et Lääne toel teoks saanud islamistide võit Süürias õhutaks Lähis-Ida südames usuvoolude vahelist vägivalda veelgi enam kui kaugemal asuva Liibüa sündmused ning see võib kergesti lõkkele puhuda islamiäärmusluse Põhja-Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Arvestades Venemaa probleeme oma islamiusulise vähemusega Taga-Kaukaasias, tahtis Moskva vältida enda seostamist järjekordse Lääne sõjalise sekkumisega riigis, mille rahvast enamik on muslimid. Tõenäoliselt arvatakse Moskvas ka seda, et Süüria mässajad saavad sõjalist ja muud abi lääneriikide valitsustelt ja nende liitlastelt araabia maades, kes püüavad võimult kangutada endale vastumeelset valitsust. Lisaks kardavad mõned Venemaa juhid arvatavasti ka seda, et sellised Lääne toel toimuvad ülestõusud Lähis-Ida autoritaarsete valitsuste vastu õhutaks samasugust vastupanuvaimu ka Venemaa kodanike seas või siis looks pretsedendi väliseks sekkumiseks Venemaa enda siseasjadesse.
ÜRO Julgeolekunõukogus on Venemaa diplomaadid korduvalt pannud või ähvardanud panna veto resolutsioonidele, mis kas sunniksid Assadit võimust loobuma või kehtestaksid sanktsioonid Süüria valitsusele. Nad väidavad, et rahvusvahelisest kogukonnast on kohatu selliseid nõudmisi esitada, kuna seda, kes Süüriat valitseb, peaksid otsustama Süüria elanikud ise ilma välise sekkumiseta. Venemaa diplomaadid on traditsiooniliselt püüdnud saavutada ÜRO resolutsioonide täpset sõnastamist, et seada ranged piirid sellele, kuidas Lääne võimud neid kasutavad. Lisaks sellele pooldavad nad riikliku suveräänsuse traditsioonilisi tõlgendusi, mis piiravad rangelt võõrvõimude ja rahvusvaheliste organisatsioonide õigust riigi siseasjadesse sekkuda.
Moskva seisukohtade taga paistab olevat veel kaks tegurit.
Esiteks teab Venemaa juhtkond väga hästi, et Assad vabatahtlikult võimust ei loobu, mistõttu nad peavad tema tagasiastumise nõudmist asjatuks. Teiseks ei arva nad, et Assadi tagasiastumine teeks sõjategevusele lõpu. Venemaa juhtkond kardab, et Assadi sunniviisiline lahkumine mitte ei rahustaks tema vastaseid, vaid õhutaks neid hoopis oma nõudmisi suurendama. Nad kardavad, et rahvusvahelise kogukonna sellised nõudmised on juba kahjulikku mõju avaldanud. Sedasorti aktsioonide blokeerimisega lootis Venemaa veenda Süüria opositsiooni ja selle välismaiseid toetajaid, et nad ei saavuta sõjalist võitu ning peavad seetõttu asuma poliitilise lahenduse saavutamiseks läbi rääkima.
Venemaa juhtkond väidab, et käsitleb Süüria sündmusi kui kodusõda relvastatud fraktsioonide vahel, kellest üks on Al-Qaeda, ja mitte kui rõhutud rahva revolutsiooni julma ja autoritaarse diktaatori vastu. Selline tõlgendus muudab kompromisslahendusele jõudmise katsed märksa usutavamaks ja legitiimsemaks. Samuti võimaldab see Moskval hukka mõista ainuüksi Süüria valitsust ründavaid ÜRO resolutsioone kui tasakaalustamatuid, ühekülgseid ja režiimi vastaseid jätkuvale sõjategevusele õhutavaid. Sellest vaatevinklist vaadatuna on praeguse režiimi kokkuvarisemise tulemus tõenäoliselt mitte sujuv üleminek liberaalsele demokraatiale, vaid võiduka koalitsiooni fraktsioonide omavaheline võitlus saagi jaotamise üle, kusjuures kõige suurem võiduvõimalus on kõige jõhkramatel fraktsioonidel, kes Venemaa väitel on Al-Qaeda juhtimisel tegutsevad islamiäärmuslased. Lisaks tõmbaks väline sõjaline sekkumine Süüriasse ka muid võõrjõude, kes soovivad kaitsta oma kohalikke liitlasi ja huvisid. (Türgi astub välja kurdide vastu, Iraan šiiitide kaitseks, Prantsusmaa võib-olla kristlaste kaitseks ja nii edasi.) Naaberriikidest pelgupaika otsivate pagulaste tulv võib toimida ülekandemehhanismina ning võimendada rahutusi nendes riikides.
Venemaa juhtkond näeb olukorda nii, et lääneriikide valitsused astusid Süüria režiimi vastu välja mitte seepärast, et too represseeris oma kodumaiseid vastaseid, vaid selle sidemete tõttu Iraaniga. Nad väidavad olevat õppinud Liibüa kogemusest seda, et nad ei saa lääneriikidele pakkuda mitte midagi, mis õigustaks relvastatud sissetungi. Tol ajal ei võtnud Peking ja Moskva osa olulisest hääletusest, mis lubas jõu kasutamise (välja arvatud operatsioonid maapinnal) tsiviilelanike kaitseks Liibüa valitsuse eest. Seejärel laiendas NATO järk-järgult oma õhurünnakuid ning aitas viimaks organiseerida mässajatest maaväe, mis võttis võimu üle. Kui Lääs alustas ulatuslikke sõjalisi operatsioone Gaddafi vägede vastu, nurisesid Venemaa võimud asjatult, et lubatud jõu kasutamise piiridest oli üle astutud. 2011. aasta augustis ütles Venemaa välisminister Sergei Lavrov nii: „Venemaa teeb kõik mis tema võimuses, et takistada Liibüa stsenaariumi kordumist Süürias.“ Sestpeale on Venemaa sellele seisukohale kindlaks jäänud.
Süüria puhul on Venemaa diplomaatide eesmärk olnud selge mõttelise tuletõkke loomine, et resolutsioone poleks kuidagi võimalik tõlgendada nõnda, nagu oleks Julgeolekunõukogu andnud sedalaadi tegevuseks oma volituse. Venemaa delegatsiooni nõudmisel on resolutsioonid ümber sõnastatud nii, et need ei nõua Assadi tagandamist, rakendavad kõiki meetmeid võrdselt nii valitsusele kui ka selle vastastele (näiteks nõudmised kehtestada vaherahu), nõuavad opositsioonilt ja selle välismaistelt rahastajatelt enda distantseerimist relvastatud opositsiooni- ja välismaistest terrorirühmitustest nagu Al-Qaeda, annavad enam võimalusi araabia maailmast või mujalt pärit kolmandate osapoolte vahendustegevuseks ning on sõnaselgelt edasiste läbirääkimiste poolt. Kui muud Julgeolekunõukokku kuuluvad delegatsioonid Moskva pakutud sõnastuse tagasi lükkasid, pani Moskva kavanditele veto.
Venemaa juhtkond oleks eelistanud mitte toetada Süüria režiimi ja seetõttu katkestada suhteid enamiku araabia maailma valitsustega, ehkki nad võivad aimata, et selline meelekindlus võidab neile araabia maailma juhtide vaikse heakskiidu, kuna nood on endast väljas selle pärast, kui kergesti lääne valitsused hülgasid Liibüas Gaddafi, Egiptuses Hosni Mubaraki ja muud araabia maailma juhid, keda nad ise olid aastaid pühendunult poputanud. Lisaks sellele on paljude araabia riikide üldsused kahe vahel selle suhtes, mil määral nad soovivad näha välist sekkumist Süürias. Regioonis kaheldakse väga läänemaailma motiivides ning paljud araablased jagavad venelaste arusaama, et lääneriikide valitsused kasutavad sageli inimõiguste rikkumisi ettekäändena selleks, et kõrvaldada võimult režiime, mille poliitika neile muudel põhjustel ei meeldi.
Kui välja arvata üks põgus nädal tänavu suvel, on lääneriikide valitsused välistanud sõjalise sekkumise Süürias. Loo iroonia on selles, et too tõsiasi on Venemaad julgustanud üha söakamalt vastu panema, kuna Peking ja Moskva võivad sellest teha üsna tõele vastava järelduse, et Süüria pole Läänele niivõrd tähtis kui Liibüa ja Iraan, kellele sanktsioonide kehtestamisele Venemaa polnud vastu ning kus Lääne valitsused on keeldunud välistamast jõu kasutamist. Kui lääneriikide kavatsus sekkuda oleks olnud usutav, oleks see pannud Pekingit ja Moskvat selle vältimiseks soostuma sanktsioonide või muude meetmetega.

Põhja-Korea

Möödunud aastakümne vältel püsis Venemaa välispoliitika nii presidentide Vladimir Putini kui ka Dmitri Medvedevi ametiajal Põhja- ja Lõuna-Korea suhtes märkimisväärselt järjekindlana, keskendudes mitmele olulisele eesmärgile, strateegiale ja taktikale nii julgeoleku- kui ka majandusvallas. Venemaa juhtkond on väga huvitatud Korea poolsaare julgeolekusituatsiooni normaliseerimisest, seda nii asjana iseeneses kui ka enda majanduslike huvide realiseerimiseks. Julgeolekuvallas on Venemaa eesmärgid järgmised: vältida uue suure sõja puhkemist Korea poolsaarel, ennetada Korea RDV (Korea Rahvademokraatlik Vabariik – Põhja-Korea ametlik nimetus – toim) tegutsemist, takistades selleks uutel riikidel omandamast tuumarelva ja ballistilisi rakette, säilitada Moskva kui olulise julgeolekuvallas tegutseja roll regioonis ning lõppkokkuvõttes elimineerida Korea RDV tuumaprogramm rahumeelsel teel.
Venelased on selgesti vastu järjekordse tuumariigi tekkele oma piiri taga ning eriti ei meeldi neile sellised naabrid, kes on relvastatud rakettidega ning keda valitseb ettearvamatu diktaatorite dünastia. Lisaks sellele pelgavad venelased, et Korea RDV tuumarelvastumine võib puhuda lõkkele tuumavõidurelvastumise Ida-Aasias ja kaugemalgi.
Venemaa juhtkond ja ettevõtjad näevad võimalust muuta Põhja-Korea võtmetähtsusega tegutsejaks oma plaanides äratada taas ellu Venemaa Kaug-Ida ning lõimida Venemaad tihedamalt jõuka Aasia-Vaikse ookeani piirkonnaga.
Venemaa on aga siiski vastu rangetele sanktsioonidele, mis võivad päädida Korea RDV režiimi langemise ja riigi kokkuvarisemisega. Nad üritavad muuta Pyongyangi käitumist, kuid mitte seal valitsevat režiimi. Venemaa muretseb rohkem Korea RDV kokkuvarisemise kui Pyongyangi järeleandmatuse pärast oma tuuma- ja raketiprogrammi suhtes.
Põhja-Korea režiimi langemine päästaks Ida-Aasias valla ulatusliku majandusliku segaduse, üle Venemaa piiri valguks suur hulk põgenikke, Venemaa mõjuvõim mõlemas Koreas nõrgeneks, kuna Venemaa ainulaadne staatus vahemehena lakkaks olemast, ning potentsiaalselt kaoks ka puhvertsoon, mis eraldab Venemaad Lõuna-Koreas baseeruvatest Ameerika Ühendriikide maavägedest. Kõige hullemal juhul põhjustaks Põhja-Korea hukk poolsaarel sõjalise konflikti, mis võib üle kanduda Venemaa territooriumile. Lisaks sellele võib juhtuda, et praegu Venemaale suunduvad mahukad Lõuna-Korea investeeringud suunatakse ümber Põhja-Korea ülesehitamisse, lootes poolsaare võimalikule taasühinemisele. Ka loodetud Hiina kapitaliinvesteeringud oleksid sellisel juhul ebatõenäolisemad. Peaaegu igasugune relvastatud kokkupõrge Korea poolsaarel halvendaks Venemaa suhteid konflikti osapooltega.
Sarnaselt Hiinaga soovib Venemaa Põhja-Korea režiimile pehmet maandumist, mis tähendab riigisisese ja välispoliitika järkjärgulist leebumist ning lõpuks ka tuumarelvastusest loobumist. Venelaste arvates hoiaks selline leebe lähenemine ära tulemused, mida kardetakse kaasnevat järsu režiimimuutusega – humanitaarhädaolukorrad, vajaduse majanduslikuks ülesehitustööks, võidurelvastumise ja sõjalised konfliktid. Selline seisukoht on vastuolus Washingtoni ja Tokyo omaga, kes oleksid päri üldrahvaliku revolutsiooniga Pyongyangis hoolimata kõigist julgeoleku- ja majanduslikest probleemidest, mida see üleminekufaasis tekitaks. Veel üks erimeelsus tuleb sellest, et Moskva ei ole päri Korea taasühinemisega, sest selle tulemusena võidakse Ameerika Ühendriikide relvajõud siirata vastühinenud Korea riigi põhjaossa (ning seega Venemaa piiri lähedale), kuna paljud korealased võivad soovida Ameerika vägede jäämist vastsesse riiki vastukaaluks nende tugevamatele naabritele Hiinale, Jaapanile ning ka Venemaale endale. Ameerika Ühendriikide juhtkond võiks ka asjade sellise käiguga nõustuda, kui alternatiiv oleks Korea-poolne otsus mitte loobuda Põhja-Korea tuumarelvastusest. Venemaa on selgesti huvitatud sellise stsenaariumi vältimisest.
Venemaa diplomaadid üldiselt väldivad sanktsioonide kehtestamist nende riikide karistamiseks, kelle valitsused käituvad isepäiselt. Korea RDV nagu Iraanigi puhul väidab Venemaa juhtkond, et vabatahtlik ja stiimulipõhine strateegia on parim viis veenda Pyongyangi tuumarelvadest loobuma. Mõnikord aga soostuvad Venemaa ametiisikud Korea RDV vastu piiratud sanktsioonide kehtestamisega, kuna see on parem kui mitte millegi tegemine, märksa rängemate sanktsioonide kehtestamine või sootuks jõu kasutamine. Samuti on Venemaa toetanud mõningaid ÜRO karistusmeetmeid, et ÜRO püsiks Korea probleemi puhul rahvusvahelise kogukonna jaoks relevantsena.
Venemaa diplomaadid kardavad Kosovo (1998) ja Iraagi (2003) stsenaariumite kordumist, mil läänemaailma valitsused ei saanud Moskva veto tõttu kasutada jõudu ÜRO Julgeolekunõukogu kaudu ning otsustasid seetõttu ÜROst mööda minna ja kasutada jõudu omaenda initsiatiivil tahtekoalitsioonidena. Venemaa diplomaadid peavad leidma tasakaalu, kus nendepoolse ÜRO rangete sanktsioonide blokeerimise kõrval säiliks Lääne huvi ÜRO kaudu tegutsemise vastu. Iraagi, Kosovo ja Süüria kogemused näitavad, et kui Moskva blokeeriks ÜROs kõik lääneriikide poolsed meetmed Korea RDV vastu, võtaks lääneriigid lihtsalt väljaspool ÜROd üheskoos midagi ette.

Iraan

Suhetes Teheraniga on Venemaa ametiisikud pidanud omavahel tasakaalus hoidma keerulist eesmärkide võrgustikku, mis hõlmab vastuseisu Iraani tuumarelvastumisele, sõja ja režiimimuutuse vältimist, piirkondliku julgeoleku säilitamist, sanktsioonide vähendamist, Moskva diplomaatilise mõjukuse suurendamist, Ameerika Ühendriikide mõjuvõimu piiramist Euraasias ning energiaalase ja majanduskoostöö edendamist. Nende eesmärkide hierarhia vaheldub vastavalt olukorrale. Mõned neist eesmärkidest on ka omavahel konfliktis vähemalt lühikeses plaanis, mis tähendab, et Venemaa juhtkond on sunnitud nende vahel valima või siis käituma skisofreeniliselt.
Praegune patiseis, kus Iraani ja Lääne vahel on vägivallatu konflikt, tundub üldiselt kõige paremini sobivat Venemaa julgeolekuhuvide edendamiseks, kuna see kasvatab Venemaa mõjukust Teheranis. Hassan Rouhani vastne valimine Iraani presidendiks ei ole toonud Venemaa ja Iraani suhetesse põhimõttelisi muutusi.
Sarnaselt oma eelkäijale on Rouhani ametisse astumisest peale kiitnud Moskvat tema toetuse eest läbirääkimistel Iraani tuumaprogrammi üle ning jätkanud Iraani üleskutseid tugevdada kahepoolseid majanduslikke sidemeid. Oma diplomaatilises tegevuses on Rouhani aga keskendunud leppimisele Läänega, üritades näidata, et tema valitsus ei soovi tuumarelva omandada. Iraani ja Lääne vaheliste pingete leevendumine oleks ka Moskvale mingil määral kasulik, kuid tõeline leppimine võib Moskvale majanduslikult, diplomaatiliselt ja strateegiliselt kalliks maksma minna.
Venemaa juhtkond ei taha, et Iraanil oleksid tuumarelvad. Ajal, mil Venemaa lähedal võivad esile kerkida mitmed potentsiaalsed tuumariigid, tunnevad nad muret ülemaailmse tuumarelvastumise vastase režiimi tervise üle. Enamgi veel, nad kardavad, et Iisrael ja Ameerika Ühendriigid võivad Iraani tuumarelvastusprogrammile reageerida sõjalise vastulöögiga, mis päädiks ettearvamatute tagajärgedega ühes Venemaa naaberriigis. Kui Iraani tuumaprogrammi ümbritsevad pinged põhjustavad sõja puhkemise, võib Venemaa sellest saada kohest tulu maailma naftahindade tõusu näol, kuid üleüldine konflikt võib põhjustada Iraani režiimi ettearvamatu muutuse ning radikaalsem valitsus vastanduks otsesemalt Venemaa poliitikale Tšetšeenias ja Kaspia mere basseinis või oleks muud moodi Venemaa huvidele ohtlik. Isegi kui sõda ei tule, aitavad Iraani tuuma- ja raketiprogrammid NATO riikidel õigustada oma raketitõrjeprogramme, millest Venemaa väidab end kartvat seda, et nood murendavad viimaks tema enda tuumaheidutusvõimet.
Asjade sellise ebasoodsa käigu vältimiseks pisendavad Venemaa ametiisikud pidevalt nende märkide tähtsust, mis osutavad sellele, et Teheran püüab endale tuumaarsenali hankida, ning seisavad vastu „sandistavatele“ sanktsioonidele, mille kehtestamist Iisrael ja mõned lääneriigid soovivad. Venelased on põhimõtteliselt, ehkki mitte alati, tegudes vastu sanktsioonide ja muude sunnimeetmete kaudu Iraani käitumise mõjutamisele ning seda enam nende kasutamisele režiimi väljavahetamise vahendina, väites, et sedasorti meetmed oleksid äraspidise mõjuga ning muudaksid
Iraani režiimi veelgi jäigemaks edasiste järeleandmiste suhtes oma tuumarelvaprogrammis. Sestpeale, kui Venemaa 2010. aastal hääletas ÜRO Julgeolekunõukogu neljanda sanktsioone kehtestava resolutsiooni poolt, on tema ametiisikud seisnud väga kindlalt vastu Iraanile uute sanktsioonide kehtestamisele, väites, et olemasolevad meetmed on piisavad, veenmaks Iraani istuma rahvusvahelise kogukonnaga läbirääkimistelaua taha, ilma et Iraani rahvale põhjustataks liigseid kannatusi. Kooskõlas selle „uusi sanktsioone pole vaja“ poliitikaga on Venemaa välisminister Sergei Lavrov tulnud välja järkjärgulise, nn step-by-step plaaniga, mille kohaselt Iraan astuks samme Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri murede lahendamiseks, mis on tingitud Iraani tuumaprogrammi potentsiaalselt sõjalisest mõõtmest. Kõige paremal juhul hakkaks see protsess iseend taastootma: sanktsioonide leevendamine õhutaks Iraani tihedamale koostööle ja vastupidi. Üldiselt väidavad Venemaa ametiisikud, et parim viis Iraani tuumarelvaambitsioonide taltsutamiseks on muuta Teherani ümbritsev keskkond vähem ähvardavaks. Venemaa on sageli süüdistanud lääneriikide valitsusi Iraani nurkasurumises.
Sellele vastukaaluks on Venemaa alati olnud vastu sõjalise jõu kasutamisele Iraani vastu, olgu siis Iisraeli või lääneriikide poolt. Suurem sõda võib lõkkele puhuda islamiäärmusluse või viia ettearvamatu režiimimuutuseni Teheranis, mille tagajärjel võib Iraanis võimule tulla kas radikaalsem või siis läänemeelsem valitsus, mis kumbki poleks Moskva huvides. Üks põhjus, miks Venemaa tahab Iraani tuumaprogrammi aeglustada, on hirm selle ees, et selle kiire edenemine võib tingida soovimatu sõjalise sekkumise. On tõsi, et suurem konflikt Pärsia lahe piirkonnas võib tõsta Venemaa nafta ja gaasi hinda maailmaturul ning teenida Moskvale hea hulga hõlptulu, kuid Venemaa asub võimalikule sõjatsoonile ebamugavalt lähedal. Samuti kardavad venelased ka seda, et mõned radikaalsed iraanlased edastavad tuumamaterjali terroristidele, kes võivad seejärel rünnata Venemaal asuvaid sihtmärke.
Venemaa positsioon on teistsugune kui paljude lääneriikide oma. Kui paljud Ameerika Ühendriikide, Iisraeli ja Euroopa maade ametiisikud soovivad, et Teheranis toimuks põhjalik ja olgu või vägivallatu režiimivahetus, tahavad venelased, et Iraan muudaks oma poliitikat, kuid režiim jääks samaks. Venemaale on Teherani vastakas läänesuunaline poliitika mitmel moel kasulik, kuni see ei eskaleeru sõjaks ega vii Teherani tuumarelvastumiseni. Hõõrumiste tõttu Iraani ja lääneriikide vahel jääb Venemaa (üheskoos Hiinaga) Iraani peamiseks majanduspartneriks, samuti välistab see võimaluse, et Iraan võimaldab kasutada oma territooriumi Lääne toel rajatavate Kaspia merd läbivate torujuhtmete ehitamiseks, mis kahandaks Euroopa sõltuvust Venemaa tarnetest, ning aitab kergitada energiakandjate hinda maailmaturul, hoides maailmaturul müüdava Iraani nafta ja eeskätt maagaasi kogust väiksena. Uus valitsev režiim Iraanis võib vabalt Venemaa huvidele vastu astuda. Radikaalsemad juhid toetaksid ehk aktiivsemalt Põhja-Kaukaasia islamimässulisi, kes soovivad Moskva võimu alt iseseisvuda ja rajada uue džihaadiriigi, Iraani Rohelise Liikumise juhtimisel tegutsev valitsus aga võib sõlmida diplomaatilised ja majanduslikud suhted läänemaailmaga, kes geopoliitilistel ja majanduslikel põhjustel peaksidki olema Iraani loomulikud partnerid, ning seega karistada Venemaad selle eest, et too toetas varem Iraani usujuhtide diktatuuri, mis kasutas Venemaalt soetatud relvi opositsiooni mahasurumiseks.
Iraani ja teiste heidikute puhul tahab Moskva näida kaalukeelena, kes on võimeline olema emmal-kummal pool, nõnda, kuidas Venemaa huvid parajasti nõuavad. Putini sihikindla pragmaatilise realismi kursil liikudes jätkab Venemaa diplomaatia tõenäoliselt seda „mõjuvõimu maksimeerimise“ poliitikat teadmata kui kaua, mis annab Läänele võimaluse mõnel puhul Moskva taktikalise toega arvestada, kuid mitte kunagi sel määral, et olukorda radikaalselt muuta. Ilma heidikuteta kahaneks Venemaa globaalne mõjuvõim märkimisväärselt ning seda Putin juba hea meelega juhtuda ei lase.
Tõlge inglise keelest eesti keelde Raivo Hool.