august 22, 2008

Okupatsioonist ja anneksioonist, õigusjärglusest ja järjepidevusest

Heade eesti juristide raamatuid on mõnus lugeda isegi inglise keeles. Lauri Mälksoo ja tema raamatu kohta kehtib see täiel määral. Tänu Justiitsministeeriumile, Kistler-Ritso Sihtasutusele ja Tartu Ülikooli Kirjastusele on raamat kättesaadav nüüd ka eesti ja vene keeles. Mis on hea, sest võõrkeelsuse kõrval takistas tema lähemat uurimist seni ka soliidse teaduskirjastuse üllitisele kohane hind (133 eurot).

Heade eesti juristide raamatuid on mõnus lugeda isegi inglise keeles. Lauri Mälksoo ja tema raamatu kohta kehtib see täiel määral. Tänu Justiitsministeeriumile, Kistler-Ritso Sihtasutusele ja Tartu Ülikooli Kirjastusele on raamat kättesaadav nüüd ka eesti ja vene keeles. Mis on hea, sest võõrkeelsuse kõrval takistas tema lähemat uurimist seni ka soliidse teaduskirjastuse üllitisele kohane hind (133 eurot).


Illegal Annexation and State Continuity: The Case of the Incorporation of the Baltic States by the USSR: A Study of the Tension between Normativity and Power in International Law by Lauri Mälksoo. The Erik Castren Institute of International Law and Human Rights, vol. 5, General Editor Martti Koskenniemi, Martinus Nijhoff Publishers, Leiden, 2003.
Lauri Mälksoo, Nõukogude anneksioon ja riigi järjepidevus: Eesti, Läti ja Leedu staatus rahvusvahelises õiguses 1940. a – 1991. a ja pärast 1991. a. Uurimus pingest normatiivsuse ja võimu vahel rahvusvahelises õiguses. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005.
Лаури Мялксоо, Советская аннексия и государственный континуитет: международно-правовой статус Эстонии, Латвии и Литвы в 19401991 гг. и после 1991 г.: исследование конфликта между нормативностью и силой в международном праве, Тарту: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005.
Heade eesti juristide raamatuid on mõnus lugeda isegi inglise keeles. Lauri Mälksoo ja tema raamatu kohta kehtib see täiel määral. Tänu Justiitsministeeriumile, Kistler-Ritso Sihtasutusele ja Tartu Ülikooli Kirjastusele on raamat kättesaadav nüüd ka eesti ja vene keeles. Mis on hea, sest võõrkeelsuse kõrval takistas tema lähemat uurimist seni ka soliidse teaduskirjastuse üllitisele kohane hind (133 eurot).
Lauri Mälksoo nimi ei tohiks olla tundmatu, ta on Eesti avalikkuse ees eksperdina esinenud mitmes rahvusvahelisse õigusse puutuvas küsimuses. Kolmekümneaastane Tartu ülikooli bakalaureusediplomi, USA Georgetowni ülikooli magistri- ja Berliini Humboldti ülikooli doktorikraadiga Mälksoo on jõudnud palju: peale monograafia on tema bibliograafias kümmekond teadusartiklit Florida ja Leideni ülikooli ning Austria rahvusvahelise õiguse ajakirjades ja ajakirjas Der Staat, aga ka Eesti Akadeemias ja Juridicas.
Doktor Mälksoo raamat räägib Eesti, Läti ja Leedu okupeerimisest ja annekteerimisest, sellest, kuidas sellesse on suhtunud maailma riigid ja ka rahvusvahelise õiguse spetsialistid. Möödunud sajandi kaheksakümnendate lõpust ja üheksakümnendate algusest on paljudel veel meeles sel ajal suisa kuritarvitatud ladinakeelsed sõnaühendid ex tunc ja restitutio in integrum. Doktor Mälksoo monograafia viib meid nende juurde tagasi, selgitades Eesti, Läti ja Leedu juhtumit peaasjalikult rahvusvahelise õiguse põhimõtete ex injuria ius non oritur (õigusvastasusest ei sünni õigust) ja ex factis oritur ius (faktidest sünnib õigus) kaudu. Raamatust saame ka teada, mida Eesti, Läti ja Leedu okupeerimise kaasus on rahvusvahelisele õigusele juurde andnud ning missugused on Balti riikide okupeerimisega analoogilised juhtumid minevikus, oma ajas ja tänapäevalgi: Poola ja Alžeeria riikluse järjepidevusest 19. ja 20. sajandil üle Kuveidi lühiajalise annekteerimise 1990. aastal Ida-Timori okupeerimise lõpetamiseni aastal 1999. Rohkem kui 300-leheküljeline raamat on jaotatud kolmeks osaks ja seitsmeks peatükiks, allikate ja kirjanduse loetelu täidab mitukümmend lehekülge. Eestikeelse väljaande on autor pühendanud kahele 21. sajandi alguses surnud baltisaksa õigusteadlasele Boris Meissnerile ja Dietrich Loeberile, kelle elutööks oli Eesti, Läti ja Leedu annekteerimise õigusvastasuse teaduslik põhjendamine.
Okupatsioon ja anneksioon rahvusvahelises õiguses
Lauri Mälksoo kirjeldab II maailmasõja alguseks sõlmitud rahvusvahelisi konventsioone, mis pidid kaitsma riikide suveräänsust, ja taustsüsteemi loomiseks Austria, Tšehhoslovakkia ja Etioopia ning mõne teise riigi annekteerimist II maailmasõja eel ja ajal. Kaasaegse rahvusvahelise õiguse alguseks peetakse Hugo Grotiuse 1625. aastal kirjutatud raamatut “Sõja ja rahu õigusest”, kuid kuni 20. sajandi alguseni ei keelanud õieti miski ühe riigi agressiooni teise vastu. Kujunenud olukord, jõudude tasakaalu hetkeseis, kui soovite, fikseeriti pärast konflikti lõppu rahuläbirääkimistel. Suuremad rahukongressid olid Vestfaali rahu pärast 30-aastast sõda ning Viini kongress Napoleoni purustamise järel. “Sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega,” sätestas Carl von Clausewitz ajastu vaimu. 1815. aasta Viini kongress fikseeris Poola riigi likvideerimise ja seadis Mandri-Euroopa dominantideks Austria-Ungari, hiljem Saksa keisririigiks kasvanud Preisimaa ja Venemaa.
1899. ja 1907. aasta Haagi rahukonverentsil sõlmitud konventsioonidest sai olulisimaks IV konventsioon “Maasõja seadustest ja tavadest”, mis reguleeris detailselt sõdivate poolte õigused ja kohustused. Sõda ennast konventsioon ei keelanud. Sõjaõiguse eesmärk ei ole mitte sõdade ärahoidmine, vaid nende tagajärgede leevendamine, laseb Jaan Kross raamatus “Doktor Martensi lahkumine” ütelda konverentsil Venemaad esindanud Pärnu mehel Friedrich Martensil.
I maailmasõja lõpp tõi kaasa rahvaste enesemääramisõiguse deklaratsiooni. Venemaa, Saksa ja Austria-Ungari lagunenud impeeriumide varemetel rajati kümmekond uut riiki, mõned, Eesti, Läti ja Leedu nende hulgas, suutsid oma iseseisvust kaitsta kuni Rahvasteliidu liikmetena tunnustamiseni. Erinevalt näiteks Georgiast ja Ukrainast, esimese kontinuiteediküsimust vaatleb ka Mälksoo. Sõja keelustas riikliku poliitika teostamise vahendina 1929. aastal jõustunud Briand’i-Kelloggi pakt. Mälksoo kirjutab, et pärast Briand’i-Kelloggi pakti “peaaegu üleüldist omaksvõttu on rahvusvaheline õigus hakanud eeldama, et vägivaldne anneksioon on õigusvastane”. Kuid juba järgmisel kümnendil olid Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa piisavalt tugevad oma eesmärkide teostamiseks. Nad ei arvestanud rahvusvahelist õigust, sest ehitasid uut Euroopat ja valmistusid maailmarevolutsiooniks. 1933. aastal astus Rahvasteliidust välja Saksamaa, 1939. aastal heideti agressorina välja ka Soomet rünnanud Nõukogude Liit. Järgmise aasta lõpuks olid peale Austria annekteeritud ka Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Tšehhoslovakkia. Rahvusvaheline õigus, rahvusvahelised lepingud ja Rahvasteliit ei suutnud vältida riikide hävitamist nende tugevamate naabrite poolt.
Lauri Mälksoo analüüsib põhjalikult Balti riikide annekteerimise rahvusvahelis-õiguslikke asjaolusid. Ta näitab, et kuigi Nõukogude Liit ei okupeerinud Balti riike mitte sõjategevuse tulemusena, vaid jõuga ähvardades, oli ka Balti riikide puhul tegemist Austria anneksiooni puhul defineeritud olukorraga occupatio quasi bellica. Sõjaline okupatsioon olnuks tolleaegse rahvusvahelise tavaõiguse raamistikus ajutine: “Sõjaline okupatsioon lõpeb kas okupeeritud riigi või territooriumi minekuga okupeeriva riigi koosseisu (näit rahulepinguga) või seadusliku valitsuse võimu taastamisega” (lk 15-16 (originaalis) / lk 41 (eestikeelses versioonis). Sõjaolukorra vältimine oli Nõukogude Liidu eesmärk, mida pärast 1939. aasta mittekallaletungilepingut Saksamaaga ja II maailmasõja algust oli lihtne saavutada – Eestil, Lätil ja Leedul ei olnud lootust välisabile.
Nõukogude propaganda juhtis 50 aastat nii avalikkuse kui ka uurijate tähelepanu kõrvale sõjalise jõuga ähvardamise ja sõjalise okupatsiooni aspektist Balti riikide annekteerimisel: Eesti, Läti ja Leedu okupeerinud väekoondiste koosseisu, juhtimise ja käsuliini üksikasjad on tänini peaaegu tundmata, samas kui kümned uurijad on üritanud viimse kui kuuenööbini kokku lugeda neli päeva pärast okupeerimist, 1940. aasta 21. juunil korraldatud niinimetatud rahvameeleavalduste osavõtjaid. Kuid Nõukogude juhtkond ei saanud Balti riikide annekteerimisel läbi ilma hetkevajadusest tingitud möödalaskmisteta: kolme erineva põhiseadusliku korraga riigi uue “parlamendi” valimine ühel ja samal nädalavahetusel ning nende esimese istungi alustamine ühel ja samal kellaajal oli üks selliseid.
Mälksoo osutab, et rahvusvahelise õiguse uurijate konservatiivsema osa meelest ei keelanud üldine rahvusvaheline õigus enne ÜRO harta jõustumist sõjalise jõuga ähvardamist, keelates aga jõu kasutamise. Kuid ta näitab, et Nõukogude Liidu tegevus Balti riikide suhtes oli vastuolus nii nende riikide vahel sõlmitud rahulepingutega, mis tunnustasid “rahvaste enesemääramise põhimõtte õiguslikult siduvat mõju”, kui ka hiljem sõlmitud mittekallaletungilepingute ja muude rahvusvaheliste kokkulepetega. Ta resümeerib: “Balti riikide juhtumi puhul oli võtmeküsimuseks anneksiooni õigusvastasus, mis tulenes sõjalise jõu kasutamisega ähvardamise õigusvastasusest. […] Samas kinnitab Balti rahvaste õigus enesemääramisele, mida NSV Liit oli 1920. a. rahulepingutega tunnistanud, veelgi enam, et toime pandud anneksioon oli õigusvastane.” (lk 304/lk 286-287).
Kodakondsus, riigipiir ja kahjude korvamine
Raamatu teises osas käsitleb Mälksoo Eesti, Läti ja Leedu riikluse taastamist ning vaatleb põhjalikumalt Eesti ja Läti kodakondsuspoliitikat. Ta näitab, et ehkki Eesti ja Läti kodakondsuspoliitikat ei ole mõnikord rahvusvahelisel areenil mõistetud, on see õiguspärane ning ka teiste riikide poolt tunnustatud. Autor on jurist, kes kasutab ajaloolaste andmeid ja väiteid. Kohati on ta neid liialt usaldanud. Näiteks, pidades venekeelse elanikkonna väiksemat osakaalu Leedus Leedu leplikuma kodakondsuspoliitika põhjuseks, kirjutab ta: “.migratsioon Leetu oli vähem drastiline, sest kohalikus kommunistlikus parteis oli rohkem rahvuslikult meelestatud liikmeid, kellel õnnestus takistada Moskvast välja pakutud ümberasustamisplaane” (lk 220/lk 214). Kindlasti on see osa tõest. Mälksoo paneb siin põhirõhu isiklikele suhetele – ja võib-olla isegi Leedu kommunistide eneseõigustusele – ega nimeta üldse strateegilisi ja majanduslikke kaalutlusi, mille roll migratsiooniotsuste langetamisel oli kindlasti suurem.
Eraldi peatüki pühendab autor Eesti ja Läti piirivaidlustele Venemaaga. See on ka üks väheseid raamatu osi, mida eestikeelses versioonis on inglisekeelsega võrreldes täiendatud, nimelt on kaasatud viimased käigud Eesti-Vene piiriküsimuses (eesti k lk 233 – 234). Eesti ja Läti piiri Venemaaga Kagu-Eestis ja Kirde-Lätis muudeti korraga, juba 1944. aasta augustis. Mälksoo juhib tähelepanu selle otsuse ajastuse rahvusvahelisele kontekstile: sõja lõpptulemus ei olnud selge ning “Nõukogude juhtkond võis karta, et tema liitlased nõuavad Atlandi harta põhimõtete kohaldamist Balti riikide puhul” (lk 238 – 239/lk 230 – 231). Kuid miks olid need kolkad nõnda olulised, et liita need juriidiliselt enda külge juba kaks nädalat pärast nende vallutamist? Vastus on ilmselt maasõja strateegias: territoorium Pihkvast edelas ja Daugavpilsist põhjas oli soodne lähtealus rünnakuks Leningradile, aga ka vastupidises suunas. Kuid kuni meie käsutuses pole spravka’t ehk õiendit ehk memo, mille alusel Stalini lähikond piirimuutmise otsuse langetas, ei tea me seda täpselt.
Kolmandaks käsitletakse teises osas pikemalt kahjude hüvitamise õiguslikke aspekte, seda Ants Piibu tsitaati kokku võttes: “[… ] rahvusvaheliste deliktide lahendamise juures mängib suurt osa poolte tegelik vahekord. On poliitilised või majanduslikud suhted head, laheneb kergesti ka kõige raskem delikt, vastasel korral võib väikseimgi arusaamatus olla ettekäändeks suurele tülile” (lk 263/lk 250).
Kokkuvõtteks
Autorit tuleb veel kord tunnustada. Kuiva juriidilise teema on ta põnevaks ja arusaadavaks kirjutanud hulga ajalooliste näidete ning tsitaatidega. Nagu näiteks Arnold Greeni sõnavõtt ÜRO peaassambleel 1962. aastal (lk 138-139/lk 146) või tsitaat Natalja Zahharovalt nõukogude rahvusvahelis-õigusliku mõtteviisi näitena: “…see, et sotsialistliku revolutsiooni läbi teinud riigil keelatakse lahti ütelda rahvusvahelistest lepingutest, on iseloomulik kodanlikule teadusele” (lk 261/lk 249). Mõned näpuvead on vist paratamatud: Soome Talvesõjal laseb autor alata 1. detsembril, ühes kohas August Reil Oslo valitsuse ametisse nimetada 1949. aastal (kuid parandab vea mõne lehekülje pärast). Vene impeeriumi või keisririiki nimetatakse järjekindlalt tsaaririigiks, mis inglise keeles (Tsarist Russia) on arusaadav, kuid eesti keeles (Vene Tsaaririik) juba tõlkija viga. Süsteem näib puuduvat ka selles, kas pikemad tsitaadid paigutatakse teksti sisse või jalusesse ning missugused tsitaadid tõlgitakse ja missugused mitte. Lihtsama lugeja jaoks võib takistuseks saada rohke ladina-, prantsuse- jm -keelsete käibeväljendite kasutamine, mille üldtuntust meil on autor ja tõlkija ülehinnanud. Aga lõpuks on tegemist monograafia, mitte bestselleriga.
Lauri Mälksoo raamatut tahaks soovitada kõigile, kes Eesti okupeerimise ja annekteerimise küsimusega kokku puutuvad – ja neid on ju palju, alates diplomaatidest ja lõpetades ajalooõpetajatega -, ning eriti nendele, kellel tuleb selles küsimuses aeg-ajalt midagi öelda. Suisa käsiraamatuks peaks see aga olema asjassepuutuvate parlamendikomisjonide liikmetele ja ministeeriumiametnikele, et omandada avarama kontekstitundmise paratamatu eelis.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar