oktoober 11, 2019

Iraan ja Lääs. Teekond vahepeatustega

Iraaniga peetava sõja oht on eskaleerunud viimaste sündmustega.

Sellised nägid välja raketi- ja droonirünnaku kahjustused Abqaiqi naftatöötlemistehase. Reuters/Scanpix

2013. aasta septembris toimus ÜRO Peaassamblee „serval“ üks oluline telefonikõne: presidendid Barack Obama ja Hassan Rouhani rääkisid omavahel 15 minutit, kui New Yorgist lahkuv Rouhani oli juba teel lennuväljale. USA ja Iraani riigipead suhtlesid esimest korda pärast USA Teherani saatkonna hõivamist 1979. aastal. See märgilise tähtsusega veerandtund oli avapauk protsessile, mille eesmärgiks sai Iraani tuumaambitsioonide piiramine ja riigi välja toomine rahvusvahelisest isolatsioonist. Omamoodi déjàvuʼna spekuleeriti ka tänavu, et ÜRO Peaassambleel võiks toimuda otsekontakt USA ja Iraani riigipeade vahel, kuid selle artikli lõpetamise hetkeks on Lähis-Idas toimunu selle võimaluse üsna nullilähedaseks viilinud. Kas Iraani ja läänemaailma suhete loogika viimastel aastakümnetel aitab orienteeruda viimaste nädalate rahututes uudistes? Sellele allpool vastust otsingi.

20. sajandi algul sõlmis Briti miljonär William Knox DʼArcy Pärsia monarhi Mozaffar ad-Diniga lepingu Iraani naftavarude kasutuselevõtu kohta. Sellega sai alguse lääneriikide üha kasvav huvi Iraani energiaressursside vastu, mis tõotas küll majanduslikku kasu, kuid istutas samas pärslastesse püsiva umbusu Lääne kavatsuste vastu. Rahvuslasest peaminister Mohammad Mosaddegh otsustas 1951. aastal kogu Iraani naftatööstuse riigistada, kuid kahe aasta pärast tõrjuti ta võimult kõrvale. Hiljem on USA luureringkonnad tunnistanud oma osa Iraani 1953. aasta riigipöördes. Küllap oli ka neil 1953. aasta sündmustel oma roll selles, et „Iraan Lääne vastu“ arenes järgnevatel aastakümnetel lausa eksistentsiaalseks dilemmaks, mis tipnes 1979. aasta islamirevolutsiooniga. Jäik Läänele vastandumise paradigma ahistas üha enam ühiskonda, mis Pärsia impeeriumi ajal oli oma olemuselt kosmopoliitne kultuuriruum ning hõlmas väga erinevaid etnilisi ja usulisi gruppe, kirjutab Columbia ülikooli professor Hamid Dabashi oma raamatus „Piirideta Iraan“. Ehkki šahh Reza Pahlavi režiim muutus lõpupoole üha autoritaarsemaks, iseloomustasid 1960. ja 1970. aastate Teherani elav ja rahvusvaheline linnakultuur, ägedad poliitilised debatid ning suhteliselt vaba mõtteruum. Kaasa mängis ka geograafiline kontekst: teisest võimsast muslimiriigist Iraani naabruses – Osmani impeeriumist – oli saanud ilmalik Türgi Vabariik, kus visionäär Mustafa Kemal Atatürk rajas radikaalsete reformidega läänelikku ühiskonda. Iraani filmikunsti ja muude visuaalsete kunstide praegune kõrge tase on selle ajastu otsene tagajärg, mis ei tekkinud tühjale kohale. Mida tugevamaks muutus surve kodumaal, seda rohkem Iraani kultuuriinimesi emigreerus. „Milleks mulle kodu, kui mu kodu on terve maailm?“ kirjutas diasporaa üks esindajaid, kaasaegse pärsia luule uuendaja Nima Yushij. Lõhe ühiskonnas kärises üha suuremaks: ühelt poolt avatus ja liberaalsuspüüdlused, teisalt soov Lääne kultuurilisest ja majanduslikust mõjust vabaneda.

Dabashi näeb 1979. aasta Iraani islamirevolutsiooni kui omal moel „varastatud revolutsiooni“. Tema sõnul koosnes šahhi võimuga rahulolematute kontingent algselt eri ühiskonnagruppidest, keda ühendas vasakpoolne ideoloogia: sinna kuulusid Vietnami sõja vastased, Palestiina riikluse toetajad, Aafrika dekolonisatsioonist innustust saanud inimesed, Kuuba sõbrad … Šiia islamistid oli üks neist rühmitustest, kellel aga karismaatilise ajatolla Ruhollah Khomeini juhtimisel õnnestus revolutsiooni lõpptulemus enda kasuks pöörata. Teherani akadeemiliste ringkondade arutelud tulevase vabariigi konstitutsiooni teemal lõpetas ajatolla Khomeini oma kurikuulsalt ajalukku läinud sõnadega: „Mitte ükski läänestunud intellektuaal ei hakka meile ette kirjutama, milline peab olema Iraani põhiseadus!“

Tuumavõimekust asus Iraan välja arendama 1950. aastail ja 1970. aastal ühines riik rahvusvahelise tuumarelva leviku tõkestamise leppega, mis andis Rahvusvahelisele Aatomienergia Agentuurile (IAEA) õiguse Iraani tuumaprogrammi jälgida. Pärast islamirevolutsiooni kuivas rahvusvaheline koostöö selles valdkonnas kokku ja paljud spetsialistid emigreerusid. Kuid 2002. aastal, mil Lääne Lähis-Ida ekspertide pilgud olid pööratud Iraagile ning Bagdadi ründamine väidetavalt massihävitusrelvade omamise tõttu oli üha ilmsem, hakkas levima info Iraani salajastest tuumarajatistest Arakis ja Natanzis. Selgus, et Iraagi naaberriik liigub hirmutava kiirusega sellise uraani rikastamise taseme suunas, mis võimaldab valmistada aatomirelva. Lisaks kardeti tuumaprogrammi sattumist terroriorganisatsioonide valdusse, kuna oli põhjust kahtlustada Teherani koostöös Hizbollahi ja Hamasiga. Teheran oli neil aastatel ka poliitiliselt ja sõjaliselt tugevam kui varem, kuna sajandi algul oli ta vabanenud oma regioonis kahest tugevast rivaalist: Iraagi diktaatorist Saddam Husseinist ja Afganistani sunnirühmitusest Taliban.

2006. aastal võttis ÜRO Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 1737, millega sanktsioneeriti investeeringud Iraani nafta-, gaasi-, ja naftakeemiatööstusesse ning keelati äritehingud Revolutsioonilise Kaardiväega; sanktsioonid hõlmasid ka pangandust, laevandust ja mitmeid muid valdkondi ning neid karmistati korduvalt.

2009. aastal USA presidendiks saanud Barack Obama oli seisukohal, et Iraani diplomaatiline hõlmamine on ainus viis vältida laialdast konflikti Lähis-Idas ning et selleks on vajalik otsesuhtlus kõrgema usujuhi ajatolla Ali Khamenei ja Valge Maja vahel. Pressi väitel sai just siis alguse ameeriklaste suhtlus Iraani esindajatega Omaani pealinnas Muscatis. Omaan on ainsa Araabia riigina normaalsetes (kui mitte sõbralikes, siis vähemasti sallivates) suhetes nii Ameerika Ühendriikide kui ka Iraaniga. Just Omaan oli esimene araabia riik, millega Washington sõlmis 1833. aastal sõpruslepingu, kuna meresõidu ohutus Hormuzi väinas oli oluline juba toona. Iraani šahh aga toetas Omaani sultanit 1970. aastate rahutuste ajal ning Teherani sõjaline toetus etendas tähtsat osa selles, et sultan Qaboosist sai kõige pikemalt troonil püsinud Araabia monarh, kes valitseb riiki tänini.

2013. aasta juunis valiti Iraani presidendiks reformimeelne Hassan Rouhani, kelle kampaania põhines lubadusel tuua Iraan välja rahvusvahelisest isolatsioonist ning lahendada riigi majandust kurnav vastasseis läänemaailmaga. Rouhani on vastuoluline natuur: ehkki Iraani sisepoliitilisel skaalal mõõdukate hulgas, peetakse teda samas ajatolla Khamenei usaldusaluseks. Rouhani võimule saades oli Iraani riigikassa suures miinuses, naftaeksport oli vähenenud ligi kaks korda 1,5 miljonile barrelile päevas ning esmatarbekaupu tuli osta bartertehingutega. Väljapääs oli sanktsioonide tõttu välispankades külmutatud naftatulude kasutuselevõtt, selleks aga tuli minna Obama administratsiooniga läbirääkimistele.

USAd sundis läbirääkimistele eelkõige sõjaoht Lähis-Idas: raske öelda, kui tõsiselt kardeti Washingtonis, et Iisrael teeb tõesti otsuse Iraani tuumarajatisi rünnata, aga täielikult välistada seda ei saanud. Samuti võis Iraani tuumaprogramm õhutada nende sunni rivaale samas suunas liikuma, tuumarelvastatud Lähis-Ida aga olnuks – ja oleks – tõsine mure tervele rahvusvahelisele üldsusele. Ameeriklastele oli positiivne, et Revolutsioonilise Kaardiväega seotud ministrite arv Rouhani  valitsuses oli eelnevaga võrreldes vähenenud ning välisministriks sai Iraani endine suursaadik ÜROs, USA diplomaatilistele ringkondadele hästi tuntud kõikevõitva naeratusega Javad Zarif.

Seega oli seis rahvusvahelisel „malelaual“ lootustandev ja nüüd oli juba diplomaatide töö oma riikide liidrid otsekontakti viia. Septembris see ka õnnestus, nagu sissejuhatuses mainitud.

USA, Venemaa, Hiina, Prantsusmaa, Suurbritannia, Saksamaa ja Euroopa Liidu kõrgetasemelised läbirääkimised Iraaniga algasid 2013. aasta sügisel New Yorgis ning nende võtmeisikud olid USA riigisekretär John Kerry ja Iraani välisminister Javad Zarif. Kõnelustel oli Iraan eelisseisundis, kuna suurem osa Iraani kõrgeid diplomaate ning poliitikuid on õppinud Lääne ülikoolides, enamasti USAs. Seega, iraanlased tundsid hästi Lääne elulaadi ja temperamenti ning oskasid oma vastasrääkijate samme märksa paremini prognoosida kui nood iraanlaste omi: islamivabariigi sisemine toimimine on Lääne inimesele üsnagi tundmatu maa. Väljaspool seisjal on keeruline tajuda piiri, kus pragmaatiline lähtumine majanduslikest huvidest põrkub pärslaste rahvusliku uhkuse emotsionaalse kaitsmisega. Samuti polnud selge, kuivõrd Iraani kõrgem usujuht ajatolla Khamenei läbirääkimisi toetab: mõned tema avaldused läksid läbirääkijate öelduga vastuollu. Sellest, kui keeruline oli mõista iraanlaste meelelaadi ja nende otsuste tagamaid, annab tunnistust ajakirjanik Jay Solomoni kirjeldatud katke Lääne delegatsiooni juhtliikme Jake Sullivani ja Iraani pealäbirääkija Abbas Araghchi vestlusest (muide, Araghchi oli sajandi algul Iraani suursaadik Helsingis ning kattis ka Eestit, seega talle on Tallinn midagi enamat kui üksnes punktike maakaardil). Sullivan väitis, et Läänes ei usuta Iraani tuumaprogrammi rahumeelsust, kuna Iraan on üks suurimate energiaressurssidega riik maailmas ja rahumeelse tuumavõimekuse väljaarendamisel puudub majanduslik mõte. Araghchi olevat vastanud: „Inimese saatmine Kuule oli ju USA jaoks samuti majanduslikult mõttetu, kuid see tõstis tohutult teie rahvuslikku uhkust ning andis tugeva tõuke teaduse arengule. Tuumaprogramm on meie lend Kuule!“

Tuumalepe – ametliku nimetusega Joint Common Action Plan (JCPOA) – sõlmiti 14. juulil 2015 Viinis. Lepe seadis piirangud tsentrifuugide arvule, uraani rikastamise tasemele ja mahule ning muudele Iraani tuumaprogrammi elementidele. Lääneriigid kohustusid järk-järgult loobuma Iraani-vastastest sanktsioonidest. Lepet nähti – ja nähakse siiamaani – diplomaatia ühe olulisima saavutusena mitte ainult Lähis-Idas, vaid terves maailmas, kus kriiside lahendamine diplomaatiliste vahenditega on muutumas üha keerulisemaks.

Kuid leppel oli ka kritiseerijaid ning mais 2018 väljus USA ühepoolselt leppest, kuna president Trumpi hinnangul ei ole JCPOA aidanud Iraani agressiivsust ohjata. USA taaskehtestas sanktsioonid ning Iraan on vastusammuna loobunud mõningate JCPOA nõudmiste täitmisest. Sanktsioonide taaskehtestamine on Iraani naftaeksporti enneolematult vähendanud – eri andmeil 300 000–400 000 barrelit päevas endise 2,5 miljoni barreli asemel – ning Rahvusvahelise Valuutafondi hinnangul võib majandus 2019. aastal langeda kuni 6 protsenti. Inflatsioon on tohutu: võrreldes sama ajaga 2018. aastal on hinnatõus 48 protsenti, toiduained aga on kallinenud tervelt 72 protsenti, näitab Iraani ametlik statistika.

Seetõttu on tuumaleppe taga seisnud poliitilised jõud Iraanis üha suurema siseriikliku surve all. Jõujoonte tabamine pärslaste riigi ladvikus pole kerge: mitte maalikunstniku hoogsat pintslitõmmet pole selleks tarvis, vaid pigem graveerija peenikest näputunnetust. Huvitav olukord tekkis näiteks tänavu varakevadel, kui tuumaleppe veendunud toetaja, reformimeelne välisminister Zarif teatas ootamatult Instagramis enda tagasiastumisest. President Rouhani tema tagasiastumissoovi ei rahuldanud, samuti teatas ajatolla Khamenei, et ei toeta ministri lahkumist. Javad Zarif jätkab välisministrina tänini, kuid tema sammu tagamaid ei olegi analüütikutel õnnestunud täielikult lahti hammustada. Kui see oli hoolikalt kavandatud signaal, siis kellele: kas Läänele, Iraani avalikule arvamusele või riigi poliitilisele juhtkonnale? Või oli Zarifi avaldus tõsine ohumärk sellest, kui tugeva surve alla ta tegelikult siseriiklikult sattunud on? Võiks oletada, et Zarifi positsioon Iraani hierarhias on pärast tagasiastumisalgatust tugevam, kuna nii kõrgem usujuht kui ka president andsid tema jätkamisele ministrina selge toetuse. Kuid oletuseks see jääbki.

Iraani samme muudab raskesti prognoositavaks ka islamirevolutsiooniga kehtestatud kõrgema usujuhi ja presidendi omalaadne kaksikvõim. Teherani Allameh Tabatabaʼi ülikooli õppejõud Raffaele Mauriello on oma Iraani võimutasakaalu käsitlevas uurimuses jõudnud järeldusele, et kõrgema usujuhi institutsioon on viimase kolmekümne aasta jooksul muutunud üha poliitilisemaks, kaotades järk-järgult oma algset religioosset tähendust. Ajatolla Khameneile jääb riikliku tähtsusega otsustes kahtlemata viimane sõna, samas polevat tema mõjujõud päris võrdne tema eelkäija, islamirevolutsiooni läbiviija Khomeiniga.

Nii Teheran kui ka Washington on kinnitanud, et ei soovi sõja puhkemist. Kuid seni kuni Iraani ja USA vahel puudub toimiv suhtluskanal, võib olukord eskaleeruda iga hetk. Tänavu juunis-juulis hoidis rahvusvaheline üldsus juba paaril korral hinge kinni, kuid pinged õnnestus siiski maha võtta. 14. septembril aga toimus raketi- ja droonirünnak Abqaiqi naftatöötlemistehasele ja Khuraisi naftaväljale Saudi Araabias, mis naftahinnad maailmaturul lühikeseks ajaks 20 protsendi võrra üles viis: Abqaiq on maailma suurim naftatöötlemiskompleks. Saudi Araabia, USA, Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia väidavad, et rünnaku taga seisab Iraan. Teheran eitab seda ja vastutuse on võtnud Jeemeni mässulised houthid, kuid maailm vaatleb toimunut siiski Iraani võtmes: tõendusmaterjal ja sündmuste loogika näitab just selles suunas. Tegu oli tõsiseima eskalatsiooniga alates maikuust, mil USA tuumaleppest lahkus. Kui seni on Iraan kaudsete meetoditega piirkonnas pingeid üles kruttinud, siis seekord anti valus ja täpne löök otse Saudi Araabia elutähtsa arteri – naftatootmise – pihta. Vaevalt, et ilma Teherani osaluseta. Kui seni hoiatas Iraan lääneriike tankerite hõivamisega Hormuzi väinas ja droonide allatulistamisega, siis nüüd öeldi rohmakalt ja otsesõnu: me ei kavatse leppida olukorraga, kus meie naftaeksport on sanktsioonidega peatatud ja araabia riigid saavad sellest olukorrast kasu lõigata.

Oleks eksitav seostada Iraani üldistavalt usulise fanatismiga: vajadusel ollakse vägagi pragmaatilised. Võib arvata, et Teheranis on Abqaiqi ründamise tagajärgi analüüsitud ja jõutud järeldusele, et sõjalise vastulöögi tõenäosus nii USA kui ka saudide poolt on väike. Ajakiri The Economist on võrrelnud asjassepuutuvate riikide kaitse-eelarveid ja jõudnud järeldusele, et Iraani aastased kaitsekulutused – 13 miljardit dollarit – moodustavad üksnes viiendiku Saudi Araabia ja viiekümnendiku Ameerika Ühendriikide samast näitajast. Seega, Teheran ei soovi sõda. Iraan võib üsna tõenäoliselt võtta ette veelgi Washingtoni või Pärsia lahe monarhiaid ärritavaid avantüüre, kuid need ei ületa teatud piire, millest olulisimaks on mitte rünnata USA rajatisi ega omandit ning vältida regioonis viibivate USA sõjaväelaste hukkumist. Teherani eesmärk on saavutada oma naftaekspordi taastumine ilma oluliste järeleandmisteta tuumaküsimuses ja vältides otsest sõjalist vastasseisu.

Tähtis on seegi, et 2020. aasta veebruaris toimuvad Iraanis parlamendivalimised, mis omakorda on olulised poliitilise maastiku kujunemisel 2021. aasta presidendivalimiste eel. Äsjast eskalatsiooni analüüsides ei küsi pea keegi, mida arvab neist vastasseisudest Iraani rahvas, kellest enamikule on praegune rangete piirangutega elu vastumeelne ning keda majandussurutis kõige otsesemalt tabab. Lähenevad valimised toovad meelde kümne aasta tagused presidendivalimised juunis 2009, mil konservatiivist Mahmoud Ahmadinejad kuulutati võitjaks, kuid opositsioon süüdistas võime tulemuste moonutamises. Järgnesid massiprotestid, mille Iraani võimud maha surusid. Tegu oli suurimate rahutustega Iraanis pärast islamirevolutsiooni, mida vahel meenutatakse ka kui Pärsia kevadet.

Teherani tänavapilt suvel 2019 on karm ja hallivõitu, kuid mitte masendav. Siin on õpitud elama praeguse võimuga – või siis selle kiuste –, kasutades iga nappi võimalust, et sellel elul oleks mõte, maitse ja väärtus. Iraani rahvas on haritud, oma ajaloo üle uhke ja rahvuslik eneseteadvus on kõrge; nad võivad olla kõigest toimuvast räsitud ja väsinud, kuid kindlasti mitte murtud. Väga võimalik, et Iraan seisab taas kord teelahkmel, ning keegi ei oska prognoosida, kas tulemas on kevad või hoopis mõni muu aastaaeg …

 

Kasutatud allikad:

Hamid Dabashi „Iran Without Borders“, VERSO 2016

Vali Nasr „The Shia Revival“, W.W. Norton & COMPANY 2016

Jay Solomon „The Iran Wars“, Random House New York, 2016

Raffaele Mauriello, „La wilāyat al-faqih después de la Revolución. El vali-ye faqih en la Constitución y el nezām de la República islámica de Irán“, Araucaria 2019

Erinevad internetiallikad

 

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.  

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: