Mõrvatellijad ja seaduspõhine lähenemine

Alustuseks üks vana näide Vene-Läti suhetest. Oli 2000. aasta kevad, kui Venemaal järsku vallandus võimas Läti-vastane propagandatorm. Vaene Läti ei olnud mitte midagi teinud, aga korraga oli ta süüdi kõigis surmapattudes. Diplomaadid jälgisid toimuvat hämmeldunult ning ei saanud millestki midagi aru. Mõni aeg hiljem aga kohtusin tuttava venelasest poliitikaanalüütikuga, kes naeris ja imestas: “Kuidas te siis aru ei saanud? Seda tegi ju Berezovski!” Selgus, et Vene oligarh Boriss Berezovski oli otsustanud investeerida Primorski sadamate kaudu toimuvasse naftaärisse ning ta oletanud, et Läti kaudu kulgev naftatoru, mida kasutas Lukoil, osutub konkurendiks. Meediamagnaadina oli Berezovskil lahendus valmis: diskrediteerida Lätit sellisel määral, et sealt kaudu kulgev äri muutuks keerukaks. Ning tõesti, tähelepanelikult vaadates oli ilmne, et Läti-vastase ristisõja eestvedajaks olid Berezovski meediaväljaanded ja tema “ihu-ajakirjanikud”. Asi läks selleni, et Riigiduuma hakkas arutama Läti-vastaste majandussanktsioonide kehtestamist, need aga pandi siiski kalevi alla (väidetavalt olla selles olnud oma osa ka Lukoilil, kes murelikuks muutununa, mõnda duuma võtmeisikut käepäraste vahenditega veenis). Ning rünnak lõppes siis, kui Berezovski ja Putini suhetes hakkasid probleemid tekkima, mis Berezovski sama aasta sügisel eksiili viisid.

Niisugune lugu. Küsimus aga on – kui te oleksite Läti, siis kuidas te sellises olukorras käitunud oleksite? Hakatuseks te isegi ei mõista, mis toimub; teile tundub, et teil on naaberriigiga poliitiline probleem, samas aga see probleem ei allu tavapärastele lahendusviisidele – ei diplomaatia ega selgitustöö meedias ei anna mitte mingeid tulemusi. Mõne aja pärast te ehk hakkate aimama, et asja juured võivad olla kusagil mujal. Kui teil on Vene ladvikus sidemeid, siis te võite uurida, “kes teie mõrva tellis”. Aga kui saategi teada, siis mis edasi?! Tegu on suurte Vene ärimeeste omavahelise konkurentsiga, mis Venemaale omaselt ei toimu just päris seaduspõhises raamistikus. Läti kui sellisega ei ole sel kõigel üleüldse mitte mingit pistmist. Berezovskil ei ole Läti vastu mitte kõige vähimatki. Läti lihtsalt jäi jalgu…

Niisuguseid näiteid on veel ning ka hilisemast ajast – seega tegu ei ole vanade lugudega oligarhideajastust. Muide, kui Moskva “pronksiöö” järel Eestile niinimetatud “hallid sanktsioonid” kehtestas ehk siis ärgitas Vene firmasid patriootlik olema ning Eestit vältima, oli ainus firma, mis käitus ebapatriootlikult ning jätkas äri Eestiga Gunvor – müstilise taustaga, aga väidetavalt Kremlile väga lähedane naftaeksportöör. Tulemusena sai ta Eestis endale varasemast oluliselt suurema turuosa. Ning see paneb pisut teise pilguga vaatama ka Kremli tüliõhutavat tegevust pronksiöö aegadel – äkki ei olnudki tegu vaid haavatud patriotismi ja uhkusega, äkki oli kusagil taga peidus ka kellegi väga kaine ja ratsionaalne majandushuvi?!

Ajalooline kogemus aga on midagi, mille vastu on raske saada – ta on sinu sees ja mõjutab sind, tahad sa või ei.

Olgu selle viimasega aga kuidas on, oluline on siin muu: niisugusesse kähmluse keskmesse sattudes on Venemaa väikesel naaberriigil väga vähe võimalusi oma olukorra parandamiseks ise midagi ära teha. Loobumine üleüldse igasugusest äritegevusest Venemaaga võib paista kui hea vahend selliste juhuste vältimiseks, aga see pole ei realistlik ega ka tark; ning kes teab, kas see aitakski. Aitaks see, kui me oleksime Venemaast kaugemal või vähemalt suuremad – sest suuremas ja mitmekesisemas majanduskeskkonnas ei pruugi niisugused võtted enam sama praktilised olla. Aga neid asjaolusid ei saa me muuta. Aitaks see, kui Vene firmad peaksid konkurentsivõitlust tsiviliseeritud vahenditega – ent see pole meie teha. Aitaks ehk ka see, kui me ise kehtestaksime Venemaaga sarnast tüüpi oligarhilis-riigikapitalistliku ärimudeli: siis, samas helistikus kõneledes, oleks meil võib-olla tõesti võimalik kokku leppida, kes millisest ärist millise tüki saab. Aga seda me vist ei taha? Ning lõpuks, tõepoolest, jääb võimalus muuta Moskva silmis Eesti mainet ja seisundit selliselt, et Eesti-vastane propagandistlik rünnak tunduks neile kohatu või vähemalt liialt keerukas ja energiat võttev.

Siinkohal tuleb endale aru anda, et Eesti positsioon peaks muutuma just nimelt Moskva otsustajate silmis. Tavapäraste avaliku diplomaatia või avalikkussuhete võtetega seda ei saavuta: ei oleks mingit kasu kuitahes kulukatest püüetest Eestile Venemaa avalikkuse silmis head kuvandit luua lootuses, et see aitab riikidevahelisi suhteid paremaks teha. Kontrollitud meedia ning sisseõlitatud propagandamasinaga riigis edastab meedia seda sõnumit, mida Kreml tahab; Eestil oleks üsna lootusetu püüda oma sarmiofensiiviga üleriigilistesse telekanalitesse jõuda, ning kui korraks kogemata jõuakski, siis oleks efekt ikkagi niipalju nõrk, et vajaduse tekkides saaksid vastasmängijad selle vaid paari tugeva liigutusega nullida. Liiatigi, naaberriigi hea kuvand ei ole tegelikult üldse asi, mis Kremli otsustajaid liigutaks. Neil on vaja kaalukamat põhjust, midagi, mis teeks neile selgeks, et “Eesti kallal ei norita”.

Soome küsimus

Siin ongi paras aeg peatuda Soome küsimusel, sest Soome näol on tegu just nimelt Venemaa väikese naaberriigiga, mille kallal Moskva eriti “ei nori”. Need, kes Soomet Eestile eeskujuks seavad, peavad enamasti silmas seda, et Eesti võiks Venemaa tegemiste ja arengute osas pool suud koomal hoida ning saada vastutasuks tulusad majandussuhted. Ma kahtlustan, et teataval määral baseerub niisugune kõrvutus sisseharjunud eelarvamusel, millel väga palju faktilist alust ei ole – esiteks, valitsuse tasandil Eesti ju ongi Venemaa suhtes juba kaua aega ikka üsna tasane olnud; ja teiseks, pole üldse kindel, et meie majandussuhted Venemaaga Soome omadest oluliselt halvemad on: piirijärjekordade ning potentsiaalsete puidutollide pärast peab muretsema ka Soome; samas aga on näiteks Eestis vägagi mitmeid Venemaal tegutsevaid ärimehi, kellel läheb väga hästi. Ent see selleks: kuvandiline erinevus on ikkagi ilmne, samuti asjaolu, et kui Venemaa ja Soome vahel toimuvad pidevalt kõrgetasemelised visiidid, siis Eesti neid praktiliselt ei saa.

Meie välispoliitiliselt ergas eliit on oma valdavas enamuses ju ikkagi perestroika lapsed.

Minu jaoks on siin huvitavam hoopis muu asi – miks käituvad kaks geopoliitiliselt sarnases olukorras olevat naaberriiki nii erinevalt? Moskvas usutakse, et Eestis teenib Vene-vastasusega sisepoliitilisi punkte – järelikult meie Vene-kriitikud on ajendet omakasupüüust. Soomes vist arvatakse, et Eesti on riigina noor ja kogenematu – selline “lapsesuu”, kes räägib, mida mõtleb, ja ei suuda end veel asjaliku täiskasvanu kombel kontrollida. Ma kahtlustan, et mõlemad selgitused on kui mitte valed, siis väga pealiskaudsed. Ma arvan, et tegelikult on asi hoopiski ajaloolises kogemuses, mis meil on erinev. Soome säilitas tänu enesetsenseerimisele riikliku iseseisvuse (või vähemalt usutakse, et vastasel juhul oleks see kadunud), seega nende silmis on vaoshoitus vahend, mis on neid hästi teeninud ja mida seega niisama lihtsalt kõrvale ei heideta.

Eesti kogemus on vastupidine: Eesti püüdis olla tasane ja vaoshoitud aastal 1939 ning see viis katastroofini. Vabadus tuli meile alles siis, kui vaoshoitus kadus ja kõik hakkasid rääkima, mida mõtlesid. Perestroika ja glasnost ju kujutasid endast üht suurt rääkimist, seni vaikitu sõnastamist, tabude murdmist ja võistlemist säravaimate formuleeringute pärast, kuni lõpuks oli kõik öeldud ja kõigi poolt, korduvalt ja korduvalt. See on meie kogemus, see kujundas meie maailmanägemist ja vormis meie poliitikute arsenali – ning meie välispoliitiliselt ergas eliit on oma valdavas enamuses ju ikkagi perestroika lapsed…

Ajalooline kogemus aga on midagi, mille vastu on raske saada – ta on sinu sees ja mõjutab sind, tahad sa või ei. Tegelikult ei tea ei meie ega Soome, kelle käitumisjoon hakkab õigem paistma, kui praegused pinged on minevikuks saanud ja me kunagi arhiividokumentide kohale kummardudes 21. sajandi algusele tagasipilku heidame.

Naaskem aga Vene-suhete juurde. Tegelikult, see pole ju mitte ainult viimase 60 aasta vaoshoituse poliitika, mis Moskva silmis Soome Eestist erinevale pulgale tõstab. Tõenäoliselt enamgi veel mõjutab Moskva suhtumist see, mis vaoshoituse poliitikale eelnes: Talvesõda. Mitmed Vene poliitikud ja analüütikud ütlevad üsna otsesõnu, et vastuhakk pani Venemaa Soomest lugu pidama ja vastuhaku puudumine võttis lugupidamise Eesti vastu. See suhtumislõhe kestab tänini ja ma kahtlustan, et siin millegi muutmiseks tuleb Eestil oma Talvesõja-hetk suhetes Venemaaga millalgi lihtsalt läbi teha. Milliseks see kujuneb, ei tea. See ei pruugi tingimata olla sõda – ajalugu ei kordu ju nii täpselt -, aga see võib olla mingi teistlaadi pingeolukord. Kui meil on väga palju õnne, siis võib tegu olla ka millegi positiivsega – näiteks keeruka ELi eesistumisega, mille Eesti säravalt läbi teeb. Või midagi muud… Kes teab.

Lõpp koolikiusamisele

Rahvusvahelise elu jälgijate seas on praeguseks saanud enam-vähem tavatarkuseks tõdemus, et Venemaa on globaalsel tasandil laias laastus status quo võim, ent regionaalsel tasandil revisionistlik. Põhjusi selleks viimaseks on palju: nii Venemaal traditsiooniline geopoliitiliste mõjusfääride võtmes mõtlemine, mis jätkuvalt Moskva strateegide seas domineerib, kui ka mitmed Venemaa puhtalt siseriiklikust arengust tulenevad asjaolud. Intervjueerisin aasta tagasi ühe uurimispaberi jaoks tervet hulka Vene (sõltumatuid) sotsiolooge; nad kõik kinnitasid kui ühest suust, et Venemaa poliitiline režiim vajab püsimiseks vaenlase kuju. Vaenlase kuju leitakse kõige lihtsamini aga just nimelt lähiregioonist, endisest NSV Liidust või Varssavi paktist. Ka siin on mitmeid asjaolusid, mis meid ideaalseteks kandidaatideks teevad. Esiteks, puhtobjektiivselt – meil on Venemaaga ühine minevik ning sellest on jäänud mitmeid lahendamist vajavaid probleeme, ent kuna Venemaa ja paljude tema naabrite riiklus on praeguseks võtnud väga erineva vormi, siis nähakse lahendusteid või õigemini võimalike lahenduste põhimõttelisi aluseid drastiliselt erinevatena. Teiseks, meie ajaloonägemus: suuresti see ju vastandub praegu Venemaal taastuvale nõukogudelähedasele või suurriiklikule ajalookäsitlusele, viimane omakorda aga on kujunemas Moskvas omamoodi ideoloogia aseaineks, võimu legitimeerimise vahendiks. Seega on igati otstarbekas idaeurooplaste väiteid kahtlasena paista lasta, seda nii kodupubliku kui Lääne silme ees. Kolmandaks, Venemaa ladvikus tekitas paranoilist paanikat Ukraina oranž revolutsioon – seda nähti kui arengut, mis võinuks korduda ka Venemaal ning praeguse võimu kukutada. Asjade niisuguse käigu vältimiseks võeti ette hulk meetmeid, propagandistlikus plaanis kuulus nende hulka ka inetu varju heitmine riikidele, kes on demokraatliku režiimimuutuse läbi teinud või sellele teistes riikides kaasa aidanud. Eesti kvalifitseerub vist mõlemas osas… Ning viimaseks, meie suhtes on tavalisel venelasel vähe infot, aga palju emotsioone – mis tähendab, et juba puhttehniliselt oleme me vaenlase kujuks ideaalne materjal.

Meie suhtes on tavalisel venelasel vähe infot, aga palju emotsioone – mis tähendab, et juba puhttehniliselt oleme me vaenlase kujuks ideaalne materjal.

On huvitav jälgida, mille peale propagandarünnakud tulevad: siin ei ole tegelikult süsteemi; kui vaja, puhutakse kärbes elevandiks, teinekord aga minnakse mõnest

Moskva jaoks potentsiaalselt väga valulisest küsimusest vaikides mööda. Kõik sõltub asjaoludest: sellest, kui julge ja kindlana Kreml end parajasti oma üldistes Lääne-suhetes tunneb, sellest, kas valimised on tulemas jne. Kremli “poliittehnoloogid” ise on üsna avameelsed: “Mingit reaalelulist põhjust on muidugi hea omada,” tunnistas mulle Gleb Pavlovski, Kremli üks kuulsamaid propaganda- ja kampaaniameistreid, “aga üldiselt, kui sul on kampaania vaja võita, siis sa kasutad neid vahendeid, mis sul on.”

Ühe meie naaberriigi peaminister nentis, et toimuv meenutab koolikiusamist – maksimaalne, mida Venemaa väikestel naabritel on võimalik teha, on püüda ise mitte kiusatava rolli sattuda, aga süsteemi kui sellist muuta ei ole meie võimuses. Selleks oleks vaja suuremat autoriteeti. Ning siin tuleb mängu lääneriikide solidaarsus.

Lääneeurooplastele on meie Vene-probleemi mõnigi kord raske seletada – sel lihtsal põhjusel, et Venemaa, mida kogeme meie ja Venemaa, mida kogevad nemad, on nii erinevad. Asi pole mitte ainult selles, et meie oleme lähemal ja väiksemad, asi on selles, et Venemaa käitub meiega täiesti teisiti kui näiteks Saksamaaga. Ent samas siiski, neil kordadel, kui Euroopa Liit on demonstreerinud otsusekindlust, on seda saatnud kiire tulemus: näiteks kui Vene-ELi Samaara tippkohtumisel ütlesid Angela Merkel ja Jose Barroso Putinile, et EL ei kavatse taluda Poola lihatoodete diskrimineerimist, siis kadus mitu aastat püsinud lihaprobleem paari nädalaga. ELi viga on, et oma otsusekindlust näidatakse harva ja ebasüsteemselt; ning olles seda korra teinud, ehmatatakse ka ise ära sellest, kui hullusti Venemaad on “survestatud”. Tegelikult, rahvusvahelises elus on ju suure osa asjade kohta olemas seadused, lepingud ja head tavad – kui Venemaaga tekkivaid probleeme alati nendele tuginedes lahendada ning sealjuures endale kindlaks jääda, siis mõne aja pärast kaoks “survestamise” vajadus ära – Venemaa teaks, mismoodi EL suhtleb, mismoodi temaga asju ajada saab ja mismoodi ei.

Printsiibipõhise lähenemise võidukäiguks annab teatud lootust ka president Obama reset-poliitika: USA kinnitab, et selle sisuks on “töötada Venemaaga koos kus saab, aga mitte aktsepteerida mõjusfääre”. Küsimus on siin selles, kui palju ollakse tegelikult valmis investeerima aega ja energiat mõjusfääride tekke ärahoidmisse. Kujukas näide on siinkohal Gruusia: tegelikult olnuks Lääne võimuses õigeaegsete diplomaatiliste pingutustega see sõda ära hoida; et me aga pingutada ei tahtnud, siis nüüd piirdume Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvuse mittetunnustamisega.

Ja ikkagi, mida suudame me ise?

Niisiis – Lääne kogukonna solidaarne printsiibi- või teisisõnu seaduspõhine lähenemine Venemaale oleks see imevahend, mis usutavasti aitaks ka meie suhted Venemaaga senisest oluliselt rahulikumale alusele. Ent siiski, niikaua kui seda leidub ebapiisavalt, kas on midagi, mida me saame teha ise? Mitte palju, ma kardan; ja ei midagi sellist, mis kiireid ja efektiivseid lahendusi tooks. Aga on mõned asjad, mis võiksid natuke aidata ja mis on olulised nii ehk teisiti.

Esiteks – me peaksime võtma Eesti venelased “oma asjaks”. Kui 1990. aastate alguses võisid nõukogudeaegsed immigrandid tõesti tunduda nõukogudeaegse pärandina ja seega millenagi, millel oli tegemist Venemaaga, siis praegu see enam nii ei ole. Neil inimestel võib olla erinevaid etteheiteid Eesti riigile, aga – need etteheited on valdavalt just nimelt Eesti riigile, mitte Vene omale. See näitab, et lahendusi oodatakse Eestilt, ennast seostatakse Eestiga. Muide, ma olen avastanud, et kui ma välismaisele publikule Eesti-Vene suhetest kõnelen, siis ma Eesti venelasi reeglina ei maini. See pole kavatsetud; mulle lihtsalt siiralt ei tundu, et see oleks enam mingi riikidevaheline küsimus. See on Eesti-sisene, Eesti venelaste ja eestlaste, Eesti inimeste vaheline asi. Venemaa võib üritada seda oma huvides ära kasutada, aga tema tegelik suutlikkus selles küsimuses midagi ära teha – ükskõik kas head või halba – on järjest piiratum. On väga hea, et Eestis see “rong” on paigast võtnud; et meie rahvussuhete erinevate, sealhulgas legaalsete aspektide osas on asjalikelt inimestelt tulnud asjalikke ettepanekuid. Kui me ise ei näita neis küsimustes initsiatiivi, siis oleme me alati pahatahtlike või ignorantsete väljasseisjate kriitika poolt haavatavad. Kui me võtame selle oma asjaks ja otsustame integratsiooni nimel pingutada vähemalt niipalju kui euro nimel, siis jääb igasugune pahatahtlik kriitika mannetuks, sest kontroll on meie käes.

Vastuhakk pani Venemaa Soomest lugu pidama; ja vastuhaku puudumine võttis ära lugupidamise Eesti vastu.

Teine asi – nii Venemaa kui Eesti venelastega seonduv tuleks hoida eemal valimisvõitluste aegsetest propagandasõdadest. Need kaks teemat on liiga olulised, et neid demagoogilistes sõnasõdades kasutamisega hägustada ja imelikke kirgi külvata.

Ja kolmas soovitus puudutab meie välispoliitikat, õigemini teatud tendentse selles, mida selles Diplomaatia numbris kirjeldab ka Siim Kallas: kuidas Eesti on väga ettevaatlik – ei eriti millegi poolt ega eriti millegi vastu. Me oleme aastaid otsinud endale teemat, millega rahvusvahelises elus silma paista ja mis ei oleks Venemaa; ent kui me midagi leiame ja oluliseks kuulutame, siis jääb see sageli retooriliseks. Me kas ei tee tööd, et saada oma valitud teemal ELi parimateks ekspertideks (sest kui tahad asju mõjutada, pead neist teadma!) või siis jääb meie “teema” vaid Islandi väljaku asjaks, ilma, et ülejäänud riik teda aitaks. Välispoliitikat selle sõna sügavas mõttes aga teevad tegelikult ju ikkagi riigid, mitte välisministeeriumid. Vanasti me mõistsime seda, teadsime, et välisministeerium – mis tegi küll väga head tööd – ei oleks üksinda meid kuidagi NATOsse ega ELi saanud viia, see oli ikkagi riigi ühine pingutus. Nüüd aga on see teadmine meil kusagile kadunud…

Eesti peaks läbi mõtlema, mis on meile oluline, mida me maailmas teha tahame, ja siis seda ka tegema – päriselt, mitte mängult ja sõnades. See muudaks meid riigina rohkem isiksuseks ja vähem kaasajooksikuks. Isiksusena on lihtsam aidata kaasa Lääne solidaarsuse tekkele – ja mine tea, võib-olla avaldab see ka idanaabrile teatavat muljet…