Mida on teha Euroopa eriesindajal kõnelusteks Venemaaga?
Samal ajal, kui Abu Dhabis peeti Venemaa, Ukraina ja USA vahel järjekordne rahukõneluste voor, vaieldi Euroopas selle üle, kas neile kõnelustele tuleks erisaadik määrata. Poliitikud üksikutes riikides ei suutnud Euroopa avalikkuse ees leida üksmeelt ei selles, kas säärast saadikut on üldse vaja, ega selles, kas tema nimetamiseks on hetk õige. Euroopa väitlusest ei paistnud realistlikku arusaama ei eriesindaja võimeist ega eesmärkidest, mille poole ta peaks pürgima.
Kõigepealt pole selge, kas Prantsuse president Emmanuel Macron, Itaalia peaminister Giorgia Meloni ja teised eriesindaja idee pooldajad, on huvitatud oma kohast läbirääkimiste laua ümber Ukraina, Venemaa ja USA kõrval või hoopis Euroopa ja Venemaa vahel kõrgetasemelise dialoogi jätkamisest.
Teiseks puudub selgus, kas eriesindajast oodatakse, et ta tõukaks Venemaad kestva rahu suunas või survestaks Ukrainat tegema valusaid järeleandmisi. Kolmandaks ei hoolita Euroopa avalikus väitluses asjaolust, et eurooplasi ei oota laua äärde ei Venemaa ega USA. Siit tekib küsimus, kas algatust – ja ühes sellega Euroopat kui geopoliitilist tegutsejat – saab tõsiselt võtta.
Küsimused
Rahuläbirääkimisteks Euroopale koha taotlemine on seda endastmõistetavam, et (USA osalusel) peavad ukrainlased ja venelased viimaks otsekõnelusi. Paraku puudub Venemaal siiras rahusoov, vaid ta tahab endiselt midagi, mis on Ukrainale vastuvõetamatu – nimelt kontrolli terve Donbassi üle. Seepärast ei kannataks Venemaa kõnelustel eurooplasi, kes (vähemasti seni) on Ukrainaga territoriaalküsimustes ühte meelt.
Et Ukraina on valmis vaherahuks praegusel rindejoonel, tähendab niikuinii olulist mööndust, kuna see seisneb leppimises sellega, et ühele osale tema territooriumist pikeneb Vene okupatsioon määramata ajaks. Selge, et ükski Ukraina liider ei soostuks täiendavalt loovutama maa-alasid, mida Venemaa pole jaksanud relvajõul vallutada.
Euroopa huvides pole kõnelustega ühineda vaid selleks, et allkirjastada kehva tehingut.
Nii venelased kui ka ameeriklased suhtuksid Euroopa osalusse leebemalt, kui Euroopa hakkaks Ukrainalt edasisi järeleandmisi nõudma. Säärasel sihiseadel on Euroopas küll toetajaid, aga nemad pole ülekaalus. Pigem on eurooplased õigusega mures, et kõnelused, mille juures nad pole esindatud, võivad viia jätkusuutmatu kokkuleppeni. Euroopa huvides pole kõnelustega ühineda vaid selleks, et allkirjastada kehva tehingut, mille tulemusena tungitaks Ukrainale suure tõenäosusega jälle kallale või maailmajaos pääseks valla veel suurem sõda.
Nimed
Isikud, kelle nimedega ajakirjanduses spekuleeritakse – Sauli Niinistö, Angela Merkel ja Mario Draghi – on kõik endised riigijuhid. Kõnealusteks läbirääkimisteks oleks nad liiga silmapaistvad, pigem sobiks nad taaselustama kõrgetasemelist kahepoolset dialoogi Venemaa ja Euroopa vahel. Eriti Niinistöl ja Merkelil on Putiniga kõnelustest arvestatavaid kogemusi.
Kui säärast dialoogi jätkata juba nüüd, tõlgendaks Vene pool seda nõrkuse märgina. Seega jääks Kreml oma maksimalistlikele nõudmistele truuks. Arenguist enne 2022. aastat tuleks eurooplastel meeles pidada, et venelastega rääkimine pole võluvahend, millega rahu tagada; kui sõnu ei toeta tõsiseltvõetav füüsiline jõud, pole neist mingit kasu agressiivse revisionistliku riigi vastu, mida Venemaa endast kujutab.
Surve Venemaale pole veel piisav, et ta oleks huvitatud sõja lõpetamisest.
Jutud eriesindaja üle viivad küsimuseni, kas Euroopa mõistab, milliste võtetega saaks Venemaad tüürida kestva rahu poole. Igal juhul ei tohi ta korrata Venemaa nõudmisi, et Ukraina alla annaks. Surve Venemaale pole veel piisav, et ta oleks huvitatud sõja lõpetamisest. Selle surve tugevdamisele peakski Euroopa keskenduma, nagu ta veebruari alguses tegi, kui kiitis heaks uusima ehk 20. Euroopa Liidu sanktsioonipaketi, millega võeti ette Venemaa varilaevastik, pangad ja kaubandus.
Ühtlasi on Euroopale oluline jätkata koos Ukrainaga sõjalise suutlikkuse suurendamist, et peatada Venemaa edusammud (ükskõik kui väheldased) lahingutandril ning veenda Kremlit, et sõjategevuse pikendamine ei too Venemaale soodsamat tulemust.
Eurooplaste väitlus selle üle, kas Vene-Ukraina rahukõnelusteks tuleks nimetada eriesindaja, on kaasa toonud nii palju segadust ja lahkhelisid, et maailmajagu ei saa ilmselt veel liigitada strateegilise tegutsejana tõsiseltvõetavaks.
Seotud artiklid
Vadõm Skibitskõi: Sõja müüdid ja tegelikkus
Ukraina luure töö on äärmiselt keeruline, eriti okupeeritud aladel, aga me tuleme sellega toime ja õpime uusi meetodeid, rõhutas Ukraina luure peavalitsuse ülema asetäitja Vadõm Skibitskõi usutluses Diplomaatiale. Ukraina sihtideks on infiltreeruda nendesse keskustesse, kus vaenlane otsuseid langetab ja kaitsta infot hankivate agentide võrgustikku.
András Rácz: Venemaa aeglane mürgistus
Pole tõsi, et Venemaa käsutuses on ammendamatu Nõukogude relvaarsenal või lõputu võimekus uusi mehi värvata ja välja õpetada. Seega pole kindel, kas Venemaa suudab sellistes tingimustes sõda jätkata kauem kui 2–3 aastat. Samas tähendab see, et needsamad 2–3 aastat on Ukrainale rasked, eriti käesolev, argumenteeris usutluses Diplomaatiale dr. András Rácz.
Vene luureteenistused äpardusid, sest režiimi turvalisus seati ühiskonna julgeolekust kõrgemaks
Hoolimata ulatuslike seirevõrgustikega julgeolekuaparaadi valvsusest ei suutnud Vene riik ära hoida terroristide rünnakut kontserdisaalile pealinna lähistel. On põhjust küsida, mis oli nurjumise taga. Miks Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB), kelle ülesanne on terrorismiga võidelda, pisendab Islamiriigi osalust rünnakus? Millised tagajärjed on sel tragöödial Putini režiimile? Neile küsimustele vastamiseks tuleb tunda Venemaa eripärast suhtumist terroritõrjesse.
Jüri Saar: Kuus teesi Venemaa kohta ja Lääne võidule viiv strateegia
Lääneriikidel on võimalik Venemaa marssimine pidama saada, kui lõpetada ülereageerimine Putini ähvardustele ja bluffimisele. Selleks on tarvilik, et Lääs kasutaks oma majanduslikku ja sõjalist võimekust ning samm-sammult suurendaks Ukrainale antavat hävitusjõulist abi. Eesmärgiks peab olema agressori kaotus, et Venemaast võiks viimaks ometi saada üks normaalne rahuarmastav riik.
Marek Kohv: Miks ei peaks Lääs kartma Venemaa tuumaähvardusi
Ikka ja jälle kohtab Lääne inforuumis eskalatsioonihirmule viitavaid põhjendusi, miks ei peaks Ukrainale teatavaid võimekusi andma või et peaks koguni üldse lõpetama abi andmise, sest see lõpetaks ka sõja.
Tomas Jermalavičius: Prantsuse strateegiamõte ajab Euroopat ärkvele, aga toob siis pettumuse
Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni mõtisklused sellest, et Ukrainasse võiks väed sisse viia, on heidutusteooria seisukohalt arukad. Need külvavad Venemaa liidreis ebakindlust. Võiks oodata, et selle riigi ülemjuhatus hoiab nüüd mõningaid väeosi varus puhuks, kui läänega sattutakse vahetusse sõjalisse vastasseisu. See tooks leevendust Ukraina kaitsjaile rindejoonel, suurendades nende eduvõimalusi strateegilises kaitses.
Steven Blockmans: Ukraina taastamise eest tasugu Venemaa (ja selle abilised)
Venemaa varade külmutamine, tulude konfiskeerimine ja Venemaal tegevust jätkavate ettevõtete maksustamine – läänel on võimalusi, kuidas panna Venemaad ja selle abilisi Ukraina ülesehitustöö eest maksma. EL-i ja G7 liikmesriikidel on aeg oma kõhklused kõrvale heita, et Ukraina oleks suuteline jätkama võitlust Venemaa vastu.
Marek Kohv: Euroopa peab ära kasutama meile Ukrainas antud lisaaja
Ukraina pakub Euroopale armuaega, et viia läbi enda sõjalisi ettevalmistusi. See aeg tuleb maksimaalselt ära kasutada, et Venemaal ei tekiks soovi NATO artikkel 5 toimimist proovile panna. Selle asemel, et lääne poliitikud otsustamatuse tõttu endale kollektiivselt jalga taha paneksid, tuleb keskenduda Ukraina võidu vormistamisele.
Marek Kohv: Miks sõda Ukrainas tänavu ei lõppe?
Lääneriikidel tuleb tõsiselt pingutada, et muuta sõja käiku Ukrainas. Valitsuste tellimused sõjatööstustele peavad olema pikaajalised ja lisaks sõjalisele abile tuleb Venemaa sõjamasina kägistamiseks Ukrainas anda uus hoog ka sanktsioonidele. Varade konfiskeerimiseks võiks kaaluda ka tavapäratuid viise, näiteks luureinfo kasutamist kohtus.
Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Ukraina, USA sisepoliitika, 2024. aasta valimismaraton, Jeemeni konfliktikolle
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadurid annavad ülevaate viimase ja ees ootava nädala tähtsamatest välis- ja julgeolekupoliitilistest sündmustest ja protsessidest. Ukraina: õhukaitse …
Valeri Sahhaštšik: valgevenelased ei taha Venemaa eest surra
Lukašenka proovib igal juhul vältida Valgevene sõjaväe saatmist Venemaa abiväena Ukrainasse, sest ta ei näeks neid sõjaväelasi enam kunagi. Siiski tuleb tema suhtes pidevalt valvel olla, sest Lukašenkal on taskus piisavalt võimalusi olukorra edasiseks eskaleerimiseks, selgitab Valgevene ühendatud üleminekuvalitsuse riikliku julgeoleku ja kaitse esindaja kolonelleitnant Valeri Sahhaštšik usutluses Diplomaatiale.
Vineta Kleine: Võitlus ei käi vaid maa peal ja õhus, sõda käib ka võrgus
Alliansi peamine ülesanne on toetada Ukraina õigust ennast kaitsta ja ära hoida olukorra eskaleerumist. „See on see, mida me teeme,“ ütleb NATO Kiievi teabe- ja dokumentatsioonikeskuse juht Vineta Kleine intervjuus Diplomaatiale.
Merili Arjakas: Poola valimiste tulemus mõjutab kogu Ida-Euroopat
Homme Poolas toimuvatel parlamendivalimistel, kus selgub seni riiki juhtinud Õiguse ja Õigluse partei saatus, on Kesk- ja Ida-Euroopa tuleviku jaoks märgiline tähendus. Kui Ukraina toetamine ei olegi niivõrd löögi all, siis peamiste parteide vahel on suur erimeelsus, millised peaksid olema suhted Euroopa Liidu ja Saksamaaga. See aga mõjutab Poola püüdlusi võtta endale Euroopa Venemaa-poliitika kujundamises liidrikoht.
Igor Gretski: Mida Ukraina Vilniuses saavutas
Kuna NATO tippkohtumisel Vilniuses ei antud Ukrainale kutset alliansiga liituda, on maad võtnud üldine varjamatu pettumustunne. Tippkohtumist on kutsutud „kasutamata võimaluste sümboliks“ ja „2008. aasta Bukaresti tippkohtumise korduseks“. Mõned asjatundjad on lausa asunud kahtlustama, et Washingtoni eesmärk pole mitte niivõrd aidata kaasa Ukraina võidule, kuivõrd hoida ära Venemaa võit ning seega innustada Kiievit ja Moskvat läbirääkimisi alustama.
Anton Šehhovtsov ja Heidi Maiberg: Kas abikäsi “Azovi natsidele”?
Heidi Maibergi vestlus Anton Šehhovtsoviga (äärmus)rahvuslusest Ukrainas ja sõja mõjust äärmusparempoolsusele Euroopas.
Pavel Baev: Kurnatud sõjaväed võivad äkitselt kokku kukkuda
Oslo Rahu-uuringute Instituudi professori Pavel K. Baevi sõnul pole Ukraina sõja puhul vaja vältimatult eeldada, et sõda tuleb igal juhul pikk. Pöördepunkt võib tulla juba sellel suvel, sest ei meil ega Venemaal pole vaja Pentagoni lekkeid mõistmaks, kui tõsiselt Ukraina vastupealetungiks valmistub. See teeb Venemaad ärevaks.