Mälli mõtteilma allikad

Pärast seda kui Linnart Mäll veebruari keskel meie hulgast lahkus, on tema elutööst räägitud rohkem kui kunagi varem. Mäll on tõlkinud eesti keelde ida mõtteloo kõige olulisemaid tekste. Nende hulgas on sanskriti keelest tõlgitud „Bhagavadgītā”, mis on suureeposes „Mahābhārata” sisalduv, kuid suhteliselt iseseisev filosoofiline traktaat. Samuti on sanskriti keelest tõlgitud budistlikud tekstid nagu Šāntideva „Bodhitšarjāvatāra” ja „Teemantsuutra”, „Südasuutra” ja teised. „Kergemast” kirjandusest rääkides on ta samuti sanskritist vahendanud „Vetāla kakskümmend viis juttu” (koos Uku Masinguga), „Šukasaptati. Papagoi seitsekümmend juttu” ja kuulsa armuõpetustraktaadi „Kāmasūtra”. Paali keelest tõlgitud teostest on kõige mahukam ja olulisem „Dhammapada”, millele lisandub „Seadmuseratta käimapanemine” ja mitmed lühemad budistlikud tekstid. Vanahiina keelest on Mäll tõlkinud klassikalise filosoofiakirjanduse kuldvara Konfutsiuse „Vesteid ja vestlusi” ning Lao-zi „Kulgemise väe raamatu”. Tiibeti keelest on meieni jõudnud kuuenda dalai-laama Tsangjang Gjatso luuleraamat pealkirjaga „Nukrad armastuslaulud”. Lisaks on Mäll tõlkinud olulisi mõtlejaid inglise ja vene keelest ehk Mahatma Gandhi, Nikolai Konradi ja Mihhail Bahtini töid. Kõik Mälli tõlked on varustatud põhjalike kommentaaridega. Kandvamaid tekste, nagu „Bhagavadgītā”, „Bodhitšarjāvatāra”, „Dhammapada” ja „Vesteid ja vestlusi”, andis Mäll mitu korda välja, seejuures ikka tõlget uuendades ja kommentaariumi värskendades.

Eraldi tuleb rõhutada eestikeelse terminoloogia väljatöötamist. Paljudes tõlgetes on ta suutnud luua uue, omaette keeleterviku, mis mõjub värskelt ja leidlikult. See omakorda on mõjutanud meie igapäevast keelekasutust. Näiteks sõnu nagu “kulgemine”, “meel” ja “meeleseisund”, “vägi” ja paljusid teisi oleme pärast Mälli tõlkeid laiemalt kasutama hakanud ja nende tähendusse on tekkinud uusi nüansse. Nii on Mälli tõlkelooming jõudnud meie kultuuris kaudselt ka inimesteni, kes neid tõlkeid kunagi lugenud ega Mälli loenguid kuulanud pole.

Tõlgete põhjal arendas Mäll humanistlike baastekstide käsitluse. See selgitab, millist tüüpi klassikalistel tekstidel on kestev mõju humanistliku kultuuri arengule. Samuti paistis ta alates eelmise sajandi kuuekümnendate aastate lõpust oma teedrajavate ideedega silma Tartu-Moskva semiootikakoolkonnas. Ta on Juri Lotmani kuulsates semiootikakogumikes üks kõige enam artikleid avaldanud eestlane. Ühtlasi õnnestus tal alustada eraldi orientalistika-alaste tööde sarjaga. 2005. aastal avaldas Delhis Mälli teadustööde kogumiku mainekas kirjastus Motilal Banarsidass, mis tähistab budoloogia-alaste tööde absoluutset tipptaset. Nimetamata ei saa jätta “Ilmamaa” mõtteloo-sarjas ilmunud kirjutiste kogumikku “Nulli ja lõpmatuse kohal” (1998) ning “Ida mõtteloo leksikoni” (koos Märt Läänemetsa ja Teet Toomega, 2006).

Sõnu nagu „kulgemine”, „meel” ja „meeleseisund”, „vägi” ja paljusid teisi oleme pärast Mälli tõlkeid laiemalt kasutama hakanud ja nende tähendusse on tekkinud uusi nüansse.

Linnart Mälli poliitilistest tegemistest läheb ajalukku Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (ERO) ellukutsumine. Algatusrühm kogunes 1990. aasta augustis Tartus, ametlik organisatsiooni asutamine toimus järgmisel aastal Haagis, kus esimeseks presidendiks valiti Linnart Mäll. Ta ise on tagasihoidlikult öelnud, et algidee pärines Tiibeti eksiilvalitsuselt. Teised, kes neis ettevõtmistes Mälli kõrval seisid, leiavad siiski, et ilma tema ammendamatu energiata poleks asi liikvele läinud. Tiibetlased otsisid Euroopas, mis tol ajal elas läbi Berliini müüri langemisele järgnenud vabanemiseufooriat, sobivat algatuskeskust sellise organisatsiooni loomiseks. Meie laulev revolutsioon oli tollal oma rahumeelse vastupanuga maailmas sümpaatiat ja tähelepanu äratanud. Samuti oli Linnart Mäll sobiva akadeemilise tausta ja poliitiliste sidemetega isik. Tal oli ka see eelis, et ta tõepoolest tundis Nõukogude Liidu ala ikestatud rahvaid ning paljudega neist olid tal juba sidemed loodud. Üks sild tekkis Tartus. Kui erinevad polnud ka Mälli ja Nõukogude lennuväebaasi juhi Džohhar Dudajevi tegevusvaldkonnad, pidid nad ühiste Tartu-aastate jooksul lõpuks kokku saama. Hiljem valiti Dudajev Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria presidendiks ja ta lõi ERO ettevõtmistes innukalt kaasa.

Ajalookulg kinnitab, et Eesti tõuge Esindamata Rahvaste Organisatsioonile oli viljakas. Seda kas või sellepärast, et üsna vahetult pärast ERO loomist Eesti taasiseseisvus. Tõsi, mitte ERO ei viinud Eestit iseseisvusele, vaid pigem andis Eesti iseseisvus täiendava tõuke ERO-le. Eesti kuulus EROsse Eesti Kongressi kui vabalt ja demokraatlikult valitud esinduskogu kaudu ning pärast iseseisvuse taastamist määratleti meie roll toetajaliikmena. See aga oli väärtuslik kapital ERO jaoks, sest ühe esindamata rahva saamine riigirahvaks tähendas organisatsioonile väga vajalikku edulugu. Samas positsioonis oli ka Läti, kes ERO tegevuses algperioodil samuti kaasa lõi. Üheksakümnendatel ja veel selle sajandi algulgi tegutses Tartus ERO Ida-Euroopa koordinatsioonikeskus ning ka siis, kui organisatsiooni peakorter Haagis üles ehitati, korraldati mitmed ERO regionaalsed ja tipptaseme üritused Eestis. Sellesse perioodi mahub ka rahvaste õiguse ülddeklaratsiooni väljatöötamine, mis, nagu nimigi ütleb, püüdis paljuski inimõiguste ülddeklaratsiooni põhimõtteid rahvastele üle kanda. Hiljem loodi eraõiguslik Rahvaste Õiguse Instituut, mille käimapanev vägi peitus taas kord Linnart Mälli isikus.

ERO kodulehel on Mällile kui esimese presidendi lahkumisele pühendatud lühike nekroloog ja pisut pikem elulooülevaade. Rõhutatakse, et demokraatia ja vabaduse kaitsjana uskus Mäll alati vägivallatu võitluse vahenditesse. See usk omakorda põhines Mahatma Gandhi tööde suurepärasel tundmisel. Uute liikmete EROsse vastuvõtmise üks tingimusi on see, et neid esindav valitud kogu peab olema laitmatu renomeega ehk erandita demokraatlikke vahendeid toetav. Teiste Mälli juurutatud aluspõhimõtete hulgas on näiteks see, et organisatsiooni saavad kuuluda üksnes põlised vähemused. Teiste sõnadega, venelased Eestis ei saa ERO liikmelisust taotleda, aga näiteks Kosovo albaanlased said, samuti Iraani aserbaidžaanid.

Oma tugevalt ja otsekoheselt väljendatud seisukohtadega oli Mäll hiljem mõnigi kord ERO uute juhtidega eriarvamusel. Paljusid tegelasi pidas ta rohkem “salongivõitlejateks”. Kummati tulenes Mälli kõrge autoriteet organisatsioonis just tema isepäisusest ja muljetavaldavast karismast. ERO praegune peasekretär Marino Busdachin nimetas teda “suureks renessansi-meheks”.

Organisatsioonid ei lähe tihti seda rada, mida loojad oma ideaalis ette nägid. Vaevalt soovis Mäll näha, et näiteks abhaaside enesemääramisõiguse taotlus viib lõpuks olukorrani, kus Abhaasia iseseisvust tunnustavad Venemaa ja Nicaragua ning Abhaasia territooriumi kasutatakse sõjalise agressiooni teostamiseks Gruusia vastu. Jah, Mäll oli abhaaside rahvuslike püüdluste suur toetaja. Nüüd on Abhaasia endine esindaja ERO juures Maxim Gunjia de facto režiimi välisminister.

Paljudes tõlgetes on Mäll suutnud luua uue, omaette keeleterviku, mis mõjub värskelt ja leidlikult

Marino Busdaschin andis eelmise aasta lõpus Abhaasia valimistele positiivse hinnangu ja väljendas lootust, et tunnustamisotsuseid tuleb juurde. Siin on palju küsimusi. Kuidas suhtuda sellesse, et Venemaa soosib enesemääramisõigust Abhaasias, olles selle eelnevalt jalge alla tallanud Tšetšeenias? Mil määral üldse saab rääkida valimisvabadusest ja teistest vabadustest, kui Abhaasia on Venemaa kontrolli all? Milliseid rahvusvahelisi reegleid rikub pasportiseerimine ehk Venemaa passide ja kodakondsuse pealesurumine Abhaasia elanikele? Või mida peaksime arvama Maxim Gunjia väitest, et Abhaasia on välismõjudest palju vabam maa kui näiteks Eesti, mis sõltub täielikult Euroopast ja Ameerika Ühendriikidest? Ei saa olla eetilist poliitikat, kui nendele küsimustele vastamist välditakse. Minu meelest ei sobi Busdachini ja Abhaasia esindajate positsioonid kokku nende põhimõtetega, millest lähtus ERO loomine.

Samal ajal ei saa Abhaasia-näide ja see, kuidas Venemaa on seda ära kasutanud, varjutada ideaali, mida esindamata rahvaste hääle kuuldavakstegemine endas kannab. Nüüdseks on EROs üle 50 liikme ja tema roll rõhutud rahvaste probleemide teadvustamisel on tohutu. Kasvuruumi on siiski palju, sest kõigi maailma rahvaste hulk võib ulatuda reipalt üle 3000-4000.

Minu meelest on Mälli ajaloovaadet kõige enam mõjutanud Nikolai Konrad, kes oli üks ta esimesi vaimseid teejuhte Moskvas. Konradi ajaloofilosoofia pakub meile suure üldistusjõuga seoseid erinevate kultuuride vahel. Samuti ei lase ta silmist humanistlikke ideaale ja inimese endaavastamist kultuuris. Konradi artiklid kõnelevad ajalooteaduse rööpsest kujunemisest Vana-Hiinas ja Vana-Kreekas, maailmakirjanduse üllatavatest seostest ning Euroopa renessansiajastule sarnase kultuurifenomeni olemasolust ida kõrgkultuurides. Meie teame neid käsitlusi just Mälli tõlgete järgi (Konrad, “Ajaloo mõttest”, 1987). Samasugust üldistusjõudu on tunda Mälli enda humanistlike baastekstide käsitluses.

Kui erinevad polnud ka Mälli ja Nõukogude lennuväebaasi juhi Džohhar Dudajevi tegevusvaldkonnad, pidid nad ühiste Tartu-aastate jooksul lõpuks kokku saama.

Mälli dissidendivaim pärines suuresti Vene õpetlastelt, kelle käe alla ta kuuekümnendate aastate algul orientalistikasse süvenes. Seitsmekümnendate algupoolel toimus Dandaroni protsess, millel oli suur mõju ka Mälli edasisele saatusele. Burjaatia suur budismi-õpetaja Bidja Dandaron oli ka Mälli õpetaja. 1972. aasta lõpus pidasid kommunistid Dandaroni üle kohut ja paar aastat hiljem suri ta kinnipidamiskohas. Kohtusse tunnistajaks kutsutud Mäll paistis silma julgete etteastetega. See põhjustas ta akadeemilise karjääri katkemise. Järgnevad kümme aastat töötas Mäll Tartu Ülikooli orientalistikakabineti inseneri tagasihoidlikul ametikohal. Kummati sündisid just sel perioodil ta meistritõlked. Teatud kibestumist ametialase degradeerimise pärast kandis ta vist elu lõpuni, igal juhul ei hoolinud Mäll akadeemilise karjääri välistest atribuutidest. Vaatamata oma suurusele jäi ta “vanemteaduriks”, ehkki väliskülalised teda ikka enesestmõistetava austusega “professor Mälliks” kutsusid.

Edasi võib juba rääkida sellest, et Linnart Mäll kui vembumees kehastas endas budistlike tekstide paradoksaalsust, aga Mäll kui seesmiselt tervikliku mõtteilmaga inimene kandis eneses vanade tekstide püüdlust isiksuse tervikluse ja kõrgemate meeleseisundite järele. Temas oli korraga nii palju. Ta seisis tihti jõuliselt teadusliku mõtlemise eest ja mütoloogilise mõtlemise vastu ning sarjas “külamüstikat”. Ometi oli Mäll ise legendaarne ja mütogeenne isik, keda Tartu noored kirjanikud, boheemid ja igavesed üliõpilased ei saanud jäädvustamata jätta:

Ootan loengux Linnart Mälli
siis mu tee viib jälle Pälli
kus ma eile alles kärtsu viina sain
(Indrek Ryytle).

Kohtusin kunagi Taani juhtiva budismi-uurijaga, keda pani kõige enam imestama mu väide, et budoloogia ja orientalistika laiemalt tähendasid Eestis okupatsiooniaastatel vaimset vastupanu valitsevale režiimile. See oli justkui dissidentluse erivorm. Mu selgitused keskendusid vaimsetele väärtuste otsimisele punasest ideoloogiast pakatavas keskkonnas. Kuid tegelikult kehastas budismi ja dissidentluse seost kõige enam just Linnart Mälli isik: Mäll kui vastuhakkaja, Mäll kui ideoloogiliselt parandamatu ja kõigiti kahtlane tegelane. Ent seda värskendavam oli ta Tartu üliõpilaskonna jaoks. Orientalistikaringi üritused tõid Keemiahoone ringauditooriumi rahvast puupüsti täis. Mälli kõrval võis seal kohata põlvkond vanemaid legende: Uku Masingut, Villem Ernitsat, vahel ka Leo Leesmenti või Pent Nurmekunda. Minu tutvus Linnartiga algas 1980. aasta sügisel ja elasin minagi siis Pälsoni (nüüdse Pepleri) tänava ühiselamus, nn Vanas Pällis…

Mälli suur sekkumine Eesti välispoliitikasse oli leppimatult väljendatud eriarvamus Tiibeti ja Taiwani küsimuses. Tema jaoks oli Hiina Rahvavabariik samasugune monstrum nagu Nõukogude Liit, mitte suurriik või liitlane, kellega tuleb pragmaatilise poliitika nimel hästi läbi saada. Sel vastuolul oli väga praktiline tähendus. 1991. ja 2001. aastal kutsus Mäll Eestisse XIV dalai-laama Tenzin Gjatso ja mõlemal puhul kerkis esile küsimus kas ja missuguses vormis Eesti riigijuhid Tema Pühadusega kohtuvad. 1991. aastal oli Lennart Meri välisminister ja kümme aastat hiljem Vabariigi President – ta ei kohtunud dalai-laamaga kummalgi korral. Nüüd, kui mõlemad – Lennart ja Linnart – on manalamehed, pole ehk mõtet vanu haavu ja haavumisi lahti kiskuda.

Kuid küsimus on endistviisi avatud ses mõttes, et tänavu 75-aastaseks saav dalai-laama on Nobeli rahupreemia laureaat ja Tartu Ülikooli audoktor ning enne siit ilmast lahkumist algatas Mäll Tema Pühaduse kolmanda küllakutsumise. Esialgsete plaanide järgi toimuks see 2011. aasta suvel, visiidi Eestipoolne peakorraldaja on Budismi Instituut eesotsas helilooja Sven Grünbergiga.

Vahendan siin vaid ühe mälestuskillu dalai-laama eelmisest käigust. Riigikogu tollane esimees Toomas Savi oli kõrgeim võimukandja, kes Tema Pühaduse vastu võttis. Sealsamas, riigikogu esimehe ruumides toimus vaatamata välisministeeriumi tugevale vastuseisule ka “mitteametlik” kohtumine peaminister Mart Laariga. Pärast seda suunduti Kalevipoja saali, kus riigikogu aseesimees Tunne Kelam andis Tema Pühaduse auks lõunasöögi. Toompea lossi koridorides toimus siis midagi niisugust, mida ma pole näinud ühegi vägeva riigipea külaskäigu puhul. Lossis töötavad inimesed, nõunikud ja muu personal, tulid oma kabinettidest välja, dalai-laama liikus läbi katkematu inimspaleeri.

Vajadus eetilise poliitika järele ei ammendu Mälli lahkumisega. Täpselt needsamad valikud, mida ta tihti teravdatud dramaatikaga esitas, seisavad meie ees ka tulevikus.

Pole põhjust arvata, et dalai-laama uus tulemine, kui see teoks saab, oleks vähem huviäratav. Pigem vastupidi – ajaratas on katkematult edasi käinud ja ilmselt oleks eelseisev visiit temagi jaoks viimane. Aga küsimus on seesama: kui Eesti rõhutab väärtuspõhist poliitikat näiteks Venemaad puudutavates küsimustes, siis peame seda rõhutama ka Hiina-Tiibeti küsimuses. Enam ei saaks Kadriorg ega Stenbocki maja dalai-laama ukse taha jätmist põhjendada meie hapra rahvusvahelise staatusega.

President Toomas Hendrik Ilves rõhutas järelehüüdes Mällile, et olles vaikima sunnitud rahvaste eestkõneleja, oli Mäll meile eetilise poliitika eeskuju. See oli täpne ja ilus määratlus, mida tsiteeriti palju ka väljaspool Eestit. Kuid rõhutagem, et vajadus eetilise poliitika järele ei ammendu Mälli lahkumisega. Täpselt needsamad valikud, mida ta tihti teravdatud dramaatikaga esitas, seisavad meie ees ka tulevikus.

Mälli suurim sõnum kaasajale oli tema iseseisvus ja murdumatus. Ta ei ujunud kaasa ühegi konjunktuuriga, vaid oli alati tema ise. Mõnikord väljendas ta oma seisukohti lõikava teravusega ja mõnikord pingutas ses osas ülegi, aga tal oli selleks vaba inimese õigus. Ka kommunistliku diktatuuri all oli tema võrreldamatult vabam inimene kui need armetud, kes olid partei või KGB ülesandel ta tegude järele valvama pandud.

Mäll oli suveräänne mõtleja ja seisis nõnda meie kõigi õiguse eest olla niisugune. Ka praegusel ajal, mil suur osa ühiskonnast allutab end kollektiivsele mõistusele ning kartus kaotada tööandja soosing sulgeb inimeste suu ja pangalaen orjastab, tuleb Mälli suveräänsust imetleda. Vaba inimene on tõeliselt tark.