aprill 24, 2013

In memoriam. Margaret Thatcher – kodus vastuoluline, võõrsil kangelane

Margaret Thatcheri pärand tekitab Suurbritannias erimeelsusi seni, kuni selle üle arutatakse.

Reageerimine 8. aprillil 87 aasta vanuses surnud Margaret Thatcheri (1925–2013) lahkumisele oli ennustatavalt tohutu. Rahvusvaheliselt oli ta üpris tunnustatud, eriti Kesk- ja Ida-Euroopas, kus talle omistati koos Ronald Reaganiga peamine au külma sõja lõpetamise eest ning kus tema deregulatsiooni, vabakaubandust, õhukest valitsust, erastamist ja madalaid makse hõlmavast majanduspoliitikast võtsid eeskuju kahekümnenda sajandi lõpuaastail tärganud demokraatiad.
Loomulikult kiidetakse teda ka Suurbritannias, mõnikord tõstetakse lausa pühaku staatusse, kuid paljude teiste riikide hämmastuseks on ta kodumaal ka ebatavaliselt ägeda kriitika objekt. Alamkojas üritasid kolme suurema erakonna juhid vaid kaks päeva pärast Thatcheri surma arhailiselt sõnastatud päevakorrapunkti “Paruness Thatcheri austamise küsimuste käsitlemine” arutamisel väga hoolikalt püsida seisukohal, millega küll tunnustataks tema saavutusi, aga samas ei distantseeritaks suurt hulka elanikkonnast, kelle huulilt tuleb nimi Thatcher seniajani ainult koos hambakrigina ja süljelärakaga. Teised parlamendisaadikud nii viisakad polnud. Glenda Jackson märkis, et thatcherism “tõi meie maale, minu valimisringkonnale ja minu valijatele kõige võikamat laadi ühiskondlikku, majanduslikku ja vaimset kahju”, David Winnick aga kõneles parunessi “ükskõiksusest ja mõnikord lausa jõhkrast põlastusest nende suhtes, kes kaotasid oma töökoha”.
Väljaspool parlamenti on hääled olnud veel enam kammitsaist vabad. On peetud rõõmupidusid, isegi otse matuse ajal. Kiiresti reageerivad peokorraldajad on pakkunud välja teemaõhtute pakette (kahtlemata oleks leedi Thatcher heaks kiitnud nende ettevõtlikkuse, kui ka ehk mitte nende “toote”). Hambusse on sattunud matuse põhjalik korraldamine – kui jätta välja üks-kaks formaalset erandit, on tegu riikliku matusega. Filmirežissöör Ken Loach tegi ettepaneku, et kuivõrd leedi Thatcher toetas nii jäägitult turumajandust, tulnuks tseremoonia läbiviimiseks korraldada konkurss ja kuulutada võitjaks odavaima pakkumise tegija. Facebooki kampaaniaga kerkis 1939. aasta filmist “Võlur Oz” pärit laul “Ding, dong, the Witch is dead” ülemaalises muusikaedetabelis kiiresti tippu.
Kuid reageerimine pole olnud ainult emotsionaalne. Tema saavutusi ja mõju on lakkamatult analüüsitud ja nende üle ägedalt vaieldud. Kõik väited tema majanduspoliitika edu kohta on leidnud kohe vastuväite, et saavutused tuginesid Põhjamere nafta- ja ühekordsele erastamistulule, mis pigem raisati ära kui investeeriti tulevikku (selles mõttes erinevad Suurbritannia ja Norra väga tugevalt). Kõik kiidusõnad tema pikaajalise peaministritoolil püsimise kohta on saanud vastulöögi, mis osutab lõhedele opositsiooni ridades peaaegu kogu Thatcheri valitsemise ajal ning võimsale tõukele, mille andis 1983. aasta valimistel konservatiivsele parteile aasta varem peetud Falklandi sõda. Kõigile triumfaalsetele kuulutustele, et Thatcher “päästis maa”, nagu on teiste seas sõnanud näiteks David Cameron, on vihaselt vastu kinnitatud, et ta seadustas ahnuse ja soodustas ebavõrdsust, “päästes” ainult osa inimesi ja mõistes teised vaesusse, elama ühiskonna äärealadel.
Ma olin 13-aastane, kui Margaret Thatcher tuli 1979. aastal võimule, ja 24-aastane, kui ta lahkus 1990. aastal lõplikult Downing Streetilt. Tema peaministriaeg kujundas minu kooli- ja ülikooliaastate tausta. Tema kostüümid, võimas blond juuksepahmakas, pärlid ja lausa kurikuulsad käekotid olid kogu aeg teleris. Tema hääl tunti 1980. aastatel eksimatult ära. Nii palju kui ma mäletan, ei olnud ta kunagi armas ja lahke, vaid ikka karm, jõuline, käsutav, manitsev, otsekui õde Ratched, kes põlgliku üleolekuga hoolitseb Euroopa haige mehe eest.
Kahtlemata on mu mälu puudulik või valikuline, kuid leedi Thatcheri peaministriaega – kindlasti rohkem kui ühegi teise peaministri oma, keda ma mäletan – iseloomustavad suured, vastuolusid tekitanud probleemid ja sündmused. Ning palju rohkem kui ühegi teise peaministri puhul tundub, et need probleemid ja sündmused on seotud otseselt Margaret Thatcheri isikuga. Peamaksu kehtestamine, mässud Brixtonis ja teiste linnade vaesunud südalinnades, peaaegu 12 protsendini kerkinud tööpuudus, vägivald Põhja-Iirimaal ja IRA pomm Brightonis, mis oleks peaaegu nõudnud tema elu, protestid tiibrakettide maale paigutamise vastu Greenham Commonis, kaevurite streik, too julm töövaidlus, mis lõhestas ja hävitas kogukondi ja mille kibedad tagajärjed annavad end tunda veel kolmkümmend aastat hiljem, nii et kaevurid kogunesid tema matusepäeval Londonisse protestima – ja mõistagi Falklandi sõda (kampaania kergitada laul Briti muusikaedetabeli tippu oleks tõusnud lapseliku veidruse tasemelt kõrgemale, kui laulu “Ding, dong, the Witch is dead” asemel oleks valitud Elvis Costello sugestiivne ja mõtlemapanev “Shipbuilding”). Tagasi vaadates tundub, et kogu seda perioodi iseloomustas konflikt, millesse koostöövalmidusel oli vähe asja. Kas oli lihtsalt aeg selline? Või oli see tingitud võimukast peaministrist, kes oli valmis heitma koerte ette pureda rahulolematust tekitanud ministrid, kellelt ta nõudis vankumatut ustavust? Leedi, keda nüüd ülistatakse inimesena, kes “ei tee pöördeid”, kes on jäägitult sihikindel, ka hinnast hoolimata, ühendas selle iseloomujoone soovimatusega võtta omaks vigasid, mida ta ise pidas ja tema pooldajad peavad vooruseks, mitte nõrkuseks.
Nii ei üllata mind sugugi, et mõnel maal imestatakse, miks leedi Thatcheri surmale on Suurbritannias reageeritud ka teisiti kui helde kiituse ja sügava austusega. Raske on taluda neid, kes sarnaselt 1980. aastatel kõlanud võitlushüüdele “Maggie, Maggie, Maggie, minema, minema, minema” hõikusid ajal, mil tema kirstu läbi Londoni sõidutati, “Maggie, Maggie, Maggie, surnud, surnud, surnud”. Kindlasti oli nende seas neid, kes ei mõelnud suurt midagi ja läksid lihtsalt vooluga kaasa. Ent väär oleks ka jätta märkamata katarsis, mida mõnelegi on toonud kõige enam erimeelsusi tekitanud poliitiku surm, ja mõistmata, et see protest oli vähemalt osaliselt suunatud praeguse valitsuse uue sotsiaalpoliitika vastu, mida väga paljud peavad thatcheristliku vaimu edasikandumiseks. Leedi Thatcheri kui kahtluseta pärast 1945. aastat kõige tähtsama poliitiku seisundiga kaasneb paratamatult see, et teda võetakse mõõdulatina, mille järgi hinnatakse kõiki hilisemaid peaministreid ja nende poliitikat, eriti kui nad on konservatiivsest parteist.
Tema mainet välismaal on loomulikult kõige enam mõjutanud välispoliitika. Sihikindlus külma sõja ajal tõi ilmselgelt kasu. Aga isegi välispoliitika osas ei ole tema pärand leidnud ühemõttelist hindamist. Ta seisis küll Euroopa idaosa vabaduse eest, aga oli samal ajal valmis suhtlema Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidirežiimiga ka pärast seda, kui EÜ ja Rahvaste Ühendus olid selle suhtes sanktsioonid kehtestanud. Ta võitles ägedalt Saksamaa taasühendamise vastu ja pidas eraviisiliselt vajalikuks Nõukogude sõjaväe hoidmist Saksamaal, mis pidi sundima sakslasi end vaos hoidma. Ta ei katkestanud vastakaid reaktsioone tekitanud sõprussidemeid Tšiili diktaatori Augusto Pinochetiga. Samuti on lausa legendaarne tema suhete haprus Euroopaga, mis otseselt põhjustaski tema lõpliku langemise (ja mis on üks neist needustest, mille ta on pärandanud tänapäeva konservatiivsele parteile).
Margaret Thatcheri pärand tekitab Suubritannias erimeelsusi seni, kuni selle üle arutatakse. Kindlasti ei suutnud ta teoks teha lubadust, mille andis esimest korda peaministrina Downing Street 10 lävel seistes: “Kus on lahkheli, luba mul külvata üksmeelt.” Nagu elus, nii ka surmas jagas ta Briti rahva kaheks.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.
___

Margaret Hilda Thatcher
(13.10.1925 – 08.04.2013)
Sündis 1925. aasta vürtspoodniku Alfred Robertsi ja Beatrice Robertsi tütrena Granthamis Inglismaal
Õppis Oxfordi ülikoolis keemiat ning õigusteadust Londonis
1947-1951 töötas keemikuna, hiljem ka advokaadina
1951. aastal abiellus ärimees Denis Thatcheriga, kaks aastat hiljem sündisid abielupaarile kaksikud Mark ja Carol Thatcher
1959. aastal valiti saadikuna Briti alamkotta
1961-1964 oli pensioni- ja sotsiaalkindlustuse parlamendisekretär, hiljem kuus aastat konservatiivide varikabineti minister
1970-1974 haridus- ja teadusminister Edward Heath`i valitsuses
1975 – valiti Konservatiivse partei esimeheks, tõusis parlamendiopositsiooni juhiks
1979 – Thatcherist sai Suurbritannia ajaloo esimene naispeaminister
1982 – juhtis Suurbritanniat Argentiinaga peetud Falklandi sõjas
1990 – lahkus omal soovil peaministri kohalt, valitsuse etteotsa tõusis John Major
1992. aastal sai parunessi tiitli, Thatcherist sai ka Suurbritannia parlamendi ülemkoja – Lordide Koja – liige
On kirjutanud memuaarid pealkirjaga „Downing Streeti aastad“ (eesti keeles 1995)
Allikas: Diplomaatia