aprill 24, 2013

In memoriam.Max Jakobsoni pärand – mitme lõhkepeaga diplomaatiline rakett

Soome uurijad on pidanud Jakobsoni uue välispoliitika koolkonna loojaks.

9. märtsil meie seast lahkunud Soome välispoliitika grand old man Max Jakobson ulatus muidugi Soome piiridest väljapoole, pakkudes julgeoleku- ja välispoliitikaideid ka naaberriikide poliitikutele.
Max Jakobson oli realist. Ent ta nägi rahvusvahelisel areenil kohta ka Soomele (võib-olla väikeriikidele laiemaltki), mis eristab teda tavalistest realistidest, kelle arvates pole väikeriikidel rahvusvahelises elus üldse kohta või siis (leebem variant) võivad väikeriigid eksisteerida üksnes suurriikide tehingu tulemusel.
Eks kujundas Jakobsoni seisukohta ka tema elukogemus: oli ta ju sõdurina osa võtnud Jätkusõjast ja teadis seetõttu hästi, et suurriigi ähvardused võivad mingil momendil tegelikkuseks osutuda. Jätkusõja rinne oli ka üks ainulaadsemaid Teises maailmasõjas, sest koos võisid võidelda sakslased ja juudid. Oli ju Jakobsongi juudi päritolu.
Soome finlandiseerumist ei soovinud Jakobson väga tunnistada. Tema külma sõja perioodi jääv tegevus oli kantud eesmärgist leida Läänest tuge, mis omalaadse vastukaaluna aitaks vähendada Nõukogude Liidu mõju Soomele – kuid nii, et Moskva ei hakkaks nägusid tegema.
Iga kord see ei õnnestunud ja oli ka üksjagu riskantne – Jakobsoni käsituses oli just 1961. aasta noodikriis Soome presidendi Urho Kaleva Kekkose USA visiidi ajal Nõukogude Liidu meeldetuletus Soomele, kelle mõjusfääri parasjagu viimane just kuulub. Jakobson sidus noodikriisi maailmapoliitikaga, ent laiemalt levinud käsituse järgi sepitsesid kriisi Kekkonen ja Moskva ise, et tõrjuda Kekkose sisepoliitilisi konkurente ning kindlustada Soome Nõukogude-sõbraliku poliitika jätkumine.
Oma raamatus „XX sajandi lõpparve“ esitab Jakobson siiski seisukoha, et Moskva diplomaatiline noot tabas parasjagu Hawaiil viibivat Kekkost ja Soome delegatsiooni ootamatult. Vahest kõige paremini võtab asja olemuse kokku vastav peatükk raamatus nimega „Mitme lõhkepeaga diplomaatiline rakett“ – lisaks sisepoliitikale andis Nõukogude Liit selge hoiatuse Lääne-Saksamaale, Norrale ja Taanile ning „mõnevõrra ka Rootsile“.
Soome uurijad on pidanud Jakobsoni uue välispoliitika koolkonna loojaks. Nimelt rõhutas Jakobsoni aetud poliitika, et Soome neutraliteedipoliitika peaks hoidma Soomet sama kaugel nii Läänest kui ka Idast. Ehk teisisõnu: Soome neutraliteedipoliitika pidi garanteerima Soome eemalejäämise võimalikust Ida-Lääne konfliktist.
Olukord muutus pärast 1968. aasta Tšehhoslovakkia kriisi, millega kehtestus nn Brežnevi doktriin. Moskva hakkas Soome katsetele ajada iseseisvamat poliitikat vaatama üha kahtlustavama pilguga. Jakobsoni õhukese eluloo kirjutanud Jukka Tarkka annab oma värskes raamatus „Karhun kainalossa. Suomen kylmä sota 1947–1990“ ülevaate, milles peitus probleem.
Nimelt oli Jakobson kirjutanud 1968. aastal raamatu „Kuumalla linjalla“ , milles tegi ettepaneku, et Soome-Nõukogude sõpruse ja vastastikuse abi lepingus (YYA) ettenähtud sõjalisi meetmeid peaks kasutatama üksnes Soome palvel ja Soome enda vajadusel, mitte Nõukogude Liidu suurriiklikest huvidest lähtuvalt. 1969. aastal puhkes skandaal, sest Nõukogude uudisteagentuur APN avaldas raamatuarvustuse, milles Jakobsoni süüdistati YYA vaimu rikkumises.
Soome kunagine suursaadik Eestis Jaakko Blomberg on analüüsinud küsimust ajakirjas Kanava 2008. aastal. Nimelt tekkis Soomes kaks vaidlevat koolkonda küsimuses, kuidas ikkagi Soomet Ida-Lääne konfliktist eemal hoida: Jakobsoni juhitud nn „kolonelide hunta“ (sm k: everstijuntta) pidas esmatähtsaks Soome neutraliteedipoliitika rahvusvahelist tunnustamist ja sellega kaugenemist Nõukogude Liidu mõjusfäärist. Seevastu nn uue välispoliitika pooldajad toetasid Nõukogude Liidu usalduse tekitamist, sest nende järgi ei tunnistanuks Moskva Soome neutraliteedipoliitikat ja usaldus tähendanukski seda, et Moskva usuks, nagu ei oleks Soome lülitatud vastase rünnakuplaanidesse. Everstijuntta järgi tähendas see aga Nõukogude YYA tõlgenduse heakskiitmist.
„Usaldust rõhutav poliitika võttis riski, et Nõukogude Liidu vastane peab Soome territooriumi Nõukogude Liidu rünnakuplaanide osaks, see aga oleks võinud seada Soome sõjaliste operatsioonide sihtmärgiks. Neutraliteeti rõhutav võttis riski, et umbusklik Nõukogude Liit, mis vaevalt uskus neutraliteedi võimalikkusse, sunnib Soomet sõjalisele koostööle takistamaks vastase plaane kasutada Soome territooriumit ründeplatsdarmina,“ kirjutab Blomberg.
Me ei saa kunagi teada, missugune suund oli õige, sest konflikti Ida ja Lääne vahel ei sündinud. Külm sõda lõppes rahumeelselt, kuid eelpool toodu näitab jällegi, et Soome polnud ühemõtteliselt Nõukogude mõjusfääris, vaid katsetas oma võimalusi iseseisvaks tegutsemiseks.
Selles, et Jakobsonist ei saanud 1971. aastal ÜRO peasekretäri, mängisid rolli mitmed asjaolud. On viidatud, et tema „Talvesõja diplomaatia“ ei pruukinud nõukogulastele meeldida . Samas on Jukka Tarkka välja toonud, et Jakobsoni kandidatuuri vastu töötasid tema juudi päritolu ning tõik, et tema naine ja ema olid aktiivselt tegutsenud sionistlikes organisatsioonides – seda arvestades Lähis-Ida kriisi ja Nõukogude Liidu toetust araabia maadele. On viidatud ka asjaolule, et Moskva maksis nii kätte selle eest, et oli sunnitud oma Helsingi-suursaadiku Beljajevi koju kutsuma pärast seda, kui mees oli jõudnud ametis olla kõigest pool aastat.  Ning last but not least – Jakobson oli lihtsalt liiga võimekas, tugev ja iseseisev ning sellist meest ei soovinud ÜRO etteotsa ei Moskva ega Washington. Jakobsoni vastaskandidaat Kurt Waldheim oli mugavam valik.
Jakobsoni karjäär jätkus Soome majanduselu komisjoni (EVA) esimehena 1975. aastal. Pensionile jäi ta 1984. aastal, hakates senisest enam raamatuid kirjutama ja avalikkuses esinema. Tema opus magnum on muidugi „XX sajandi lõpparve“, kus läbi realismi prisma kirjeldatakse 20. sajandi sündmusi ja Soomet keset nende sündmuste möllu.
Eesti puhul oli Jakobsoni põhiteeneks töö Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni esimehena. Tema juudi päritolu aitas Eestil tõrjuda süüdistusi, nagu püüaks Eesti oma lähiajalookirjutusega heroiseerida fašismi. Jakobsoni juhitud komisjoni töö tulemused on ajalooliselt usaldusväärsed ja soliidsed.
Naabrina on Jakobson pööranud oma kirjutistes tähelepanu ka Eestile. 2005. aastal ilmunud raamatus „Tulevik“ nendib ta optimistlikult, et NATO-liikmesus seob Balti riigid tagasipöördumatult Lääne mõjusfääri. Seega oli loomulik, et Jakobson pooldas ka Soome astumist NATOsse, kuna Euroopa Liit ei suutnud tema hinnangul pakkuda piisavalt tõsiseltvõetavaid julgeolekugarantiisid.
Siinkohal tasub üle korrata, et Jakobson ei kõnelenud selles idealistlikus välispoliitikakeeles, millest kajas 2004.-2005. aasta paiku (enne põhiseaduse lepingu referendumit Prantsusmaal ja Hollandis) terve Euroopa. Jakobsoni mõttemaailmas eksisteerisid jätkuvalt geopoliitilised tegurid, nagu näiteks mõjusfäärid või tõdemus, et Rootsit kaitseb kõige paremini Soome (sest Soome asub Rootsi ja Venemaa vahel). Tavapoliitik ei tohi endale sellist sõnakasutust lubada – isegi siis, kui ta nõnda mõtleb.
Ent võib-olla sobib loodetavasti masujärgsesse maailma Jakobsoni ilmakäsitlus kõige paremini, sest arvestama peab karmide realiteetidega ja riikide huvidega. Pole kahtlust, et Jakobsoni pärand leiab kasutamist ikka veel. See on tõesti kui mitme lõhkepeaga diplomaatiline rakett.